Sakala köök (Tallinn)

Nendel keldripesadel on minu südames mingi eriline koht. Hubasem, turvalisem, kodusem. Ilmselt mingi kaugete esivanemate koopakutse, mis muud :) Selles kesklinna veerekese peal olevas keldris asub siis puhvet nimega Sakala köök, mille kontseptsioon on toreduseni lihtne. Ei ole tavapärast püsimenüüd ja selle kõrval päevapakkumisi, vaid iga päev ongi vaid „päevamenüü“, mis on iga kord erinev.

Kolmapäeva pärastlõuna, ilmselt suurem sööjate mass on juba läbi käinud ning külastajaid paari napi lauakese jagu. Teen tellimuse otse letist ja supi tellimisel soovitab võluvalt naeratav daam valida poole supi variant, nii mõistagi teengi.

Praktiliselt kohe lauda saabunud frikadellisupp (1/2; 3.90) on ka oma „poolikus“ mõõdus täiesti piisav. Mõnusalt praetud supipõhja järele lõhnav, klaari kuid rammusa leeme peale ehitatud kausitäis maitseb aga lihtsalt väga hästi! Oma olemuselt ülimalt lihtne supike sisaldab vaid frikadelle ja kartuleid, läbipraetud sibulaid ja porgandeid, kuid see kokku on nagu külastus vanaema kööki, kus küllatulnud lapselapsele pakutakse hingega valmistatud toitu. Korralik puljong ja kohane maitsestus – nii lihtne see hingesaladus ongi!

Prae tellimusel rõõmustab pisiasjake, mida pole mujal menüüdes kohanud. Rubriigis „lisandid“ on kartuli, tatra jms valikute kõrval ka „või lihtsalt rohkem salatit“ – oi, see on just minu jaoks!

„Pikkpoiss“ (8.50) saabub umbes 10 minutiga ehk täpselt siis, kui supike on otsa saanud. Ja teate mis kena – tšekil ma näen sõnakest „hiljem“. Ise lisatud, lihtsast kuid loomulikust tarkusest. Mitte kliendi käest isegi küsides, et „kas toome prae hiljem kui supi“ vaid võttes seda loomuliku toimimisviisina ... mida see ju ongi!

Kõigepealt tõuseb ninna värske köögiviljalõhn ning see on ju tore! Ma pole kunagi osanud kuigivõrd hinnata hiinakapsa-põhiste salatite võlu, kuid siin on see osatud koos tomati, kurgi ja punase sibulaga ning õli abil praavitada mõnusaks värskuseallikaks. Kapsa-porgandisalat – õrnal magus-hapukas ning samuti meeldivalt karge. Kodune keedumunaga täidetud pikkpoiss ja leebe koorekastmeke. Tõepoolest, ei midagi erilist, kuid meeldiv ja kohane sooritus.

Kokkuvõte üsna ja üsna rõõmus. Supipöial on rõõmsalt püsti, kiites oskust valmistada lihtsat frikadellisupikest parimal moel. Praepöial pole ehk nii väga püsti, kuid kiidab selle „lihtsalt rohkem salatit“ valiku eest. Siit tuleb kindel soovitus – aja, hinna ja toidukogemuse suhe on üsna optimaalses vahekorras!

---

lugu ilmus siin

Kanuti resto (Tallinn)

Rotermanni kvartali perimeetril, vaatega Kanuti pargi poole leidub üks toidupesa, mis ongi saanud eelmainitult oma nime. Satun sinna teisipäeva õhtul, tunnike enne sulgemist, mistõttu pole üllatav, et kundesid pole just ülemäära palju. Meeldivalt sopiline ruum võimaldab eraldatust hindaval inimesel leida endale nurgatagusem kohake ja süveneda menüüsse.

Tõsi küll, ega siin pikka süvenemist vaja polegi. Kuna peale püreesupi on veel ka üks pärissupp ehk seljanka (12.-EUR), siis selle valingi. Ehkki olen üsna üksi saalis, läheb selle saabumiseni u 15 minutit.

Esmamulje roast oli ju täitsa viisakas – hapukoor siivsalt eraldi serveeritud, mõõdukas maitsemurust dekoor, kõik nagu päris. Aga sellega rõõm lõppes. Supp ise osutus mingiks kummaliseks kartulisupiks, mille punakas leemes leidus ka mingi ühte sorti (a la jahimehe-)vorsti jupikesed. Noh olgu, seljankaga oli seost veel ka hapukurgi ja oliiviseibide näol, aga see oli ka kõik. Happekest-vürtsikest leidus siin ka vaid miinimumi tasandil ... aga igava ja kohatuna mõjus see kõik.

Teise roana valisin enda jaoks vastuolulise roa – lambakarree (26.-EUR). Ei, lammas mulle meeldib, nii oma spetsiifilise lõhna kui maitse mõttes. Tihtikuuldud kirumine „kasuka“ teemal on minu jaoks arusaamatu – see on ju hea, kui ühel lihal on selgelt arusaadav profiil. Aga vaata karree puhul on mul alati üks tõrge – minu väikeses valges peas peaks kondil pakutava liha küpsusaste olema selline, et kondi saab välja raputada. Kui aga seda pakkuda steigi küpsusastmel ja liha tuleb hammastega ribide küljest rebida, siis ... nohh ma ei tea, minu jaoks see pole nauding.

Selle konkreetse roa puhul alustan positiivsest – kena väljanägemine oma hõreda murupuiste ja kastmejärvega. Korralik sakiline lihanuga – jälle hästi. Kaste on meeldivalt magus-hapu ja kergelt küüslaugune – jälle tore! Kartul krõbe ja meeldivalt maitsestatud – kena asi seegi.

Aga paraku sellega jällegi positiiv lõppes. Küpsetatud küüslauk võib olla imeliselt hea, kui ta on juba pähkliseks karamelliseerunud. See peake siin oli aga siuke ei liha ega kala – pooltoores, ei enam mõnusalt aromaatne ega veel ka mitte karamelliseerunu. Liha – steigi küpsusaste, nagu ma ütlesin. See tähendab, et kahe piiiisikese ribitükikese küljest sain ma kokku tikutoosijagu 0-maitsestusega liha. Ehhhh.

Kokkuvõte tuleb kasin. Supipöial on solvunud seljanka solberdatud variandi pärast. Praepöial on veidi erksam – lambalõhn ja maitse oli täiesti maitseinetest „rikkumata“, mis on mõneti isegi tore. Aga võttes makstud raha ja saadud toiduelamuse vahekorda, siis see oli nüüd küll üks niru lugu.

---

lugu ilmus siin

Gruusia kohvik Kahketi (Narva)

Seni vaid Narva-Jõesuus tegutsenud gruusia puhvet otsustas jõudu proovida ka Narvas. Kuna mulle jõuti seda juba ka soovitada ning oli ka jälle asja sinna piirilinna, siis mõistagi läksin ka proovima. Linnasüdamest jääb see koht küll väikese jalutuskäigu kaugusele kuid kuulge ... liikumine on ju ainult kasuks, kas pole :)

Teisipäeva õhtule vaatamata oli umbes 10 lauaga puhvet poolenisti täis – mis on väga hea näitaja – ja umbes tunniajase kohalviibimise ajal jõudsid mitmed lauad ka uuesti täituda – veel parem näitaja!

Rõõmustavalt ei olnud kogu menüü ainult kohalikule turule ja nõudlusele vastavaks nuditud, piisavalt palju leidus ka ehedaid gruusiapäraseid roogi. Nii näiteks leidus siin väga omanäoline supike nimega „Tšihirtma“ (paks lihasupp ürtidega, 6.90). Tõenäoliselt on selle oma olemuselt üüratult lihtsa supi lugu suhtelise vaesuse taustas kinni. Et no näiteks talvel mägedes lumevangis olevas majapidamises polnud lihtsalt mitte midagi muud võtta kui kana ja muna – nii et väikese sõnamänguna võikski seda nimetada „kana-munasupiks“.

Kuna rahvast oli suhteliselt palju ja piiga sibas saali teenindada üksinda, siis läks supikese saabumisega u 15 minutit aega. Aga pole hullu, sai üle vaadata ruumi mõningased gruusiapärased dekoratsioonid (sh suur seinamaal, mille foonil saaks soovi korral teha ilupilte Kaukaasia-pärases karusnahkses burkas ja papaahas, mis samas välja pandud).

Ainuke nurisõna, mis saabunud aromaatse kausikese kohta saab öelda – ta oli kõrvetavkuum, mis on ilmselt liiga pika (mikros?) järelkuumutamise tõttu. Aga siin kausis oli tõepoolest väga hea ja korralik rammus puljong, mille lõhn ja maitse reetis eksimatult, et tegu on eheda kanapõhise rammuleemega! Kergelt happeliseks on see leem tuunitud selleks, et supi paksendamiseks kasutatud muna ei värvuks halliks ega muutuks loperdavateks tükkideks, vaid jääks kenasti valgeks ja niitjaks. Ohtralt kanaliha ennast ja näpuotsaga ürdikesi ning lusikajagu klaasistunud sibulat – nii lihtne ja talupoeglik see supp ongi, samas nii paganama maitsev!

Teiseks käiguks sai võetud mind kunagi kauges lapsepõlves nii lootusetult segadusse ajanud nimega roog – kana tabaka (11.50). Toona jäi minu jaoks absoluutselt arusaamatuks, et miks peaks keegi tegema tubakaga kana? Hiljem alles sain teada, et tabaka on tegelikult selle madala lameda panni rolli täitva savikausi nimi, milles kanakene küpseb. Hirmsa koormuse all ja lamedake.

Need sõnad „kanake“ ja „lamedake“ pole valitud juhuslikult, vaid klassikaliselt peabki olema tegemist pisukese noorkanakesega, kelle pinnalaotus panni sisse kenasti ära mahub. Küsimus pole tegelikult mitte isegi niivõrd pind- kuivõrd ruumalas. Täiskasvanud kanajuraka võib ju ka lapiti pannile jõuga suruda, aga ta ei jõua korralikult läbi küpseda, ilma et ta praadimisrežiimil kõrbema ei läheks. Selline tibuke aga saab kenasti küpseks, ka kondid on kenasti lahti ja koorikuke mõnusalt krõbe – see kooruke aga ju ongi kogu kanavärginduse juures parim, kas pole!

Kuigi ettekandjapiiga küsis, et mida ma kana kõrval garniiriks soovin, siis jätsin selle võimaluse kasutamata, sest ... no milleks tõesti J

Umbes 30 minutiga saabunud kanakest ennast oli täpselt niipalju küll, et veel viimaste tükikeste juures sai mõmisetud ja kiitvalt pead vangutatud. Ei, siin ei olnud mingit erilist ja erakordset maitsestamisega lisatud, lihtsalt väga hea praetud liha maitse, mis on paljude aastatuhandetega meie ajus kinnistunud kui külluse ja pidusöögi võrdkuju.

Kausikesega lisatud adžikalaadne ollus oli minu maitse jaoks küll liiga palju tomatile ja koriandrile/punele keskenduv ning tšillit eirav, kuid polnud mõneks kastmiseks viga temalgi. Lusikatäis peediga marineeritud kapsast, mis oli õliga praavitatud ja kreekapähkli tükkidega üle puistatud, maitses aga üleüldse niiiiiiii hästi, et küsisin, kas seda ei saaks eraldi kaasa osta. Paraku ei saanud.

Kokkuõte seekord väga kiitev. Kunagi on mulle omistatud tiitel „kõhuga kaukaasia poole“ ning sedavõrra rahulolevam ma ka olen. Mõlemad, nii supi- kui praepöidlad on ülimalt rõõmsalt püstiasendis. Jah, need olid väga lihtsad toidud – aga no lihtsalt sedavõrra maitsvad, et siit tuleb kindel soovitus minna seda puhvetit külastama!

---

lugu ilmus siin

Juustu-kohupiimatäidisega lavaširullid

Kindlasti on sellel toidul oma nimi nendes piirkondades, kus lavaši või tortillade või muude lameleibade kasutamine on igapäevane. Lõppeks pole see ju muud kui taldriku, nugade/kahvlite ja salvrättide aseaine ühekorraga. Mida sa sellele taldrikule enne rullikeeramist paned ... aga paned seda mida parasjagu saada on. Paremal juhul seda, mida tahad.

Mina tahtsin panna suluguni ja brõnza juustu. Ainult sulugunist mille iganes tegemine pole hea mõte, sest siis peab teda tulipalavalt sööma - kuumalt efektselt pikki sulajuustuniite andev kraam muutub jahtudes taas tahkeks massiiviks. Brõnzaga segatuna saab tulemus hoopis parem ... ja kohupiima lisamisega minu meelest veelgi etem. Noh anud juhul kodujuustu lisamisega, aga mõte on ikkagi sama :)

Umbes võrdsetes kogustes (150 g ehk kumbagi?) riivisin nii sulugunit kui brõnzat, segasin kodujuustuga (u 300 g), maitsemuru ja soola-pipraga.

Maitsemuru all pole võimalik jällegi öelda, et mida tingimata peaks või ei tohiks kasutada. Minul on sügavkülmas alati suvel valmishakitud tilli ja peterselli, aga võib lisada ka kuivatatud oreganot õi basiilikut. Peamine on anda väikest täpilist visuaalset ilu ja veidi ka endale meeldivat aroomi - miks mitte kasutada kasvõi valmis pitsamaitseainesegu - see on ju ometigi disainitud sobituma juustuga, kas ei?

Novat ja siis kellaosuti liikumise suunas - segu laotub lavašile, see keerdub rulli, tükeldub ja vaiksel tulel aegamisi pruunistub. Päris ise, ausõna :) Niipalju pruunistub et ilus oleks ja juust sulama saaks.

Noh ja kui sa oled samapalju oinas kui mina, et soolasele juustule liiga palju soola juurde panid, siis tuleb kiiresti mingi dipikaste ka valmis segada, et oleks kuhu lapikuid täidetud jupikesi torgata enne ampsamist.

Kiire ja lihtne ... ja no kellele ei meeldiks siis need kaks asja kombineerituna, mida süüa ei tohiks - tainas ja juust, onju :D

Aara kohvik (Pärnu)

Pärnu linnasüdamest põgusa jalutuskäigu kaugusel, Riia maantee otsakese peal paikneb hästi armsa olekuga pesake nimega Aara. Kunagi Aara baari nime all tegutsenud kontorirahva konjaki-tipsutamise pesake, nüüd põhiliselt pagariäri funktsiooni täitev, aga ühtlasi ka kohvikuna toimiv nostalgiline kohake.

Hoolitsetud soengu ja välimuse ning põllekesega proua on malbelt range olekuga, meenutades pigem algklasside õpetajat, kes koolitahvli eest vabal päeval kohvikuleti taha asunud. Suuremustrise lillelise tapeediga sein leti taga jätab õdusa mulje, külgmistel paljastel tellisseintel fotod baari hiilgeaegadest – nõuka-aegse kõigevähesuse ajal olid taolised puhvetid väga hinnatud. Ajaloo sügavustest pärit grammofon ja kassamasin viskavad sillad veel kaugemasse minevikku, pitslinikukesed ümaratel laudadel koos retrohõnguste toolidega loovad suurepärase ja veidi pretensioonika kohvikuõhustiku, millesse sobiks laiade kübaratega peened daamid ja soliidsed härrasmehed patsiirtokkidega.

Tegelikkus on mõistagi pisut teistsugune. Enamiku külastajatest moodustavad lähedalasuva polikliiniku ja turu tõttu siiakanti sattunud vanaprouad, kes ostavad kaasa saiakesi. Ilmselt igapäevane kunde paneb letile supitermose ja noogutab küsimuse peale, et „kas kaks portsu nagu ikka“? Ehk siis selline tavaline ja argine klientuur, kelle soove ja ootusi kohvikurahvas teab ja oskab täita.

Umbes selliseks siis kujunebki ka toiduelamus, aga kõigest järgemööda. Kuna tean varasemast kogemusest, et supiks on siin majas vaid see üks päevasupp, mis ennelõunaks valmis keedetakse ning mida jätkub seni kuni jätkub, siis selle võtangi ilma liigsete küsimusteta.

Kanasupp (3.00) laekub minu ette sisuliselt samal hetkel, kui end toolile maha toetan. Rõõmsavärviline supike klaaris ja vesisevõitu leemes, mille põhiosa moodustas liiga pehmeks keenud külmutatud köögiviljasegu. Teate küll, see porgand-hernes-lillkapsas-aedoajupid. Einoh, ega selle valmissegu kasutamine ei ole ühestki otsast hea ega halb, see on normaalne vundament, millele võib ehitada ka midagi säravat ... aga siin ei ehitatud. Ehituseks oleks vaja olnud mingit korralikku tummist, eelvalmistatud puljongit, sest need kiiralmivad aedviljajubilad ei suuda mingil moel seda rammuleeme efekti anda.

Ilmselt alguses ahju näinud kanake on siia andnud vähese meeldiva aroomikese ja õige pisut ka maitset. Rõskel talvelõpusel päeval täidab supike ära oma esmase funktsiooni – anda kerele sooja, kuid maitsemeelte osas ei ole suurt millestki rääkida.

Kodused kotletid (5.00) saabuvad täpselt samal hetkel, kui supisöömise lõpetasin. Välimus on roal esteetiliselt hästi komponeeritud, kombekas sangakesega kastmekannuke loob isegi restoranilikku vaibi.

Taldrikut täidab tööstuslik kogus friteeritud soolakaid kartuliseibe. Nullmaitsestusega peenelt ribastatud hiina kapsas on õnneks vähemalt tilgakest õli näinud. Värske ja hapendatud kurgi viilud, jämedalt riivitud ja maitsestamata magusakas keedupeet – talviste toidulisandite tüüpvalik. Kastmeke nagu leige suvepäev – eimittemidagi erilist, aga pigem siiski meeldiv. Ja ka kotletid jätkavad täpselt samal lainel. Jah, nad on kuumad ja tinglikult isegi mahlased (või pigem võiks öelda mitte-kuivad), aga üsna eimingisugused, maitsestamisega pole siin vaeva nähtud – ei piprakest, ei küüslaugukest, muudest rosmariinidest rääkimata.

Kokkuvõte seekord loid ja laisk – nii supi- kui praepöial on niiiiiii neutraalsel tasapinnal kui võimalik. Selle köögi deviis on ilmselt „mitte kedagi ei tohi häirida mitte millegagi“. Turunduse mõttes pole see ju halb, sest taoline lähenemine sobib võimalikult paljudele. Umbes sama nagu pudelivesi, mis sobib kõigile, kuid niipea kui sa vette kasvõi jõhvika sisse paned, siis see mõnele juba ei meeldi. Aga toidu pärast kohale minemise soovitust see antud puhvetile kah kaasa ei too. Teisest küljest aga – interjööri nautimise mõttes tasub minna ikkagi ... ja järsku on seal suurepärased küpsetised, see aga pole minu ampluaa ja seega hooooopis teine jutt :)

---

lugu ilmus siin