Saiakangi kohvik (Tallinn)

Turistid on imelised. Kobarates ja kuhjades tatsavad nad ringi Raekoja platsil, jätmata sisuliselt ühtegi vaba lauda sealsetesse väli-lesilatesse ... aga kaks sammu eemal on tühjus. Või noh, mitte päris tühjus. Aga igatahes sel hetkel kui ma astusin sisse Saiakangi kohvikusse, oli selles täidetud ehk napilt veerand kohtadest, kuigi suurel platsil uimerdas ringi vahtida kindlasti u mitte vähem kui pooltuhat inimest.

Olin ennem veebis eeltööd teinud, veendumaks, et kas asutus ikka suppi pakub ja avastasin ... te ei usu ... puljong munaga! Tõsi küll, see veebileht on pärist mingitest ammustest aegadest, kuna väidab asja hinnaks 1.50, samas kui nüüd on tegelik hind 3.50. Aga ta siiski on, järelikult on kestvat nõudlust?!

Tellimus laekus minu ette sisuliselt kohe, kui olin maha istunud. Nojah, ega siis puljongit keegi alles tellimuse peale keetma ei hakka ... või ooooot-ooooot! See polegi keedetud puljong, vaid lihtsalt pulbrist segatud! Noh, ega puljongipulbri või –kuubiku kasutamine pole miski patt, aga sellega ei saa paraku seda efekti, mida päris-päris kondipuljong pakkuda saab, seda kollageenist matsuvat tunnetust huultel ja täidlast rahuolutunnet. Peenteks seibideks lõigatud (ilmselt selle vana traat-lõikuriga?) muna andis lahjale ja kahvatule vedelikule veidikesegi mingit nägu ja tegu, mida oleks ju nii hõlpsalt saavutanud kasvõi näpuotsada veidi hooajalist rohelist muruhaket lisades. Mida lusikatäis edasi, seda selgemaks muutus soolase puljongipulbri kohalolek, põhjakaabe sai juba ilmselgelt ülemäära soolasena alla neelatud.

Teise käiguna tellitud lahtine lõhepirukas ehk „Lõhe quiche“ nagu moodsas keeles räägitakse (9.00), mis jõudis minuni ennem kui olin eelmise käiguga ühele poole saanud, ehkki no ausalt see libapuljong võttis mul ainult paar minutit larpimist.

Väheldane soolakas lõiguke sisaldas lisaks lõhele ja munahüübele ka rohkelt pehmekshaudunud porrulehti, mis sobis siia kenasti. Taldrikule oli lisaks asetatud ilmselt aastaringselt samamoodi pakutavad kurk-tomat-salatileheke ja miskipärast ka hapukooretotsik. Tagasihoidlik, ilma liigse pingutuseta, kuid siiski mingigi esteetiline vormistus, millest jäi niivõrd puudu esimese käigu puhul.

Kokkuvõte on veidi segaduses. Et ühest küljest tahaks ju väga-väga kiita sellise nostalgiroa nagu „muna puljongis“ menüüs hoidmise eest, aga pigem maitsele keskenduv supipöial on siiski sorgus. Praepöial venitab end pisut kõrgemale, kuid jääb kaugele tipmisest asendist. Soovituse osas – noh nii ja naa, sellise hiilgava asukoha juures on köök veidi liiga laisk, seega ega väga ei oska soovitada.

---

lugu ilmus siin