Gruusia Köök Tartus

Tartus Rüütli tänava ohtrate söögi- ja joogikohtade hulgas tegutseb eelmisest aastast jälle gruusia toidukoht. Sealsamas kus ennemuiste oli Gruusia Saatkond, nüüd on siis nimeks Gruusia Köök. Vahepealsed remondid on suure osa algsest õdususest tasalihvinud ... kuid see pole ju ühe toidukoha juures peamine. Kaeme siis perra, mis köögil pakkuda on.

Ainsa kundena sain kiire teenenduse osaliseks (ühest küljest kell üks päeval võiks olla sööjaid murdu, kuid teisalt oli ka erakordselt soe kevadpäev ja rahvas terrassidel). 

Pisut väsinud ilmega menüüst esmalt väljavalitud suppi polnud tegelikult saada. Nojah, juhtub.

Hašlama ehk hautatud loomaliha juurviljadega suppide nimistus tekitas ootuse mingi tummisema pajaroa suhtes. Lauda toodi aga kausike kirka puljongiga, milles leidus neli keedetud kartulitükki ja kaks suurepäraselt kandilist loomalihakuubikut :) Peotäis sissehakitud muru ja mõni seib tšillit mõjusid asjakohselt, kuid samasse pillatud kirsstomatike? Sunnin end jõuga mõtlema, et küllap puljong oli siiski ehe, mitte pulbrist segatud. Maitse oli igatahes täiesti OK, ehkki mingeid erilisi emotsioone esile ei kutsunud. Igatahes "hautatud loomaliha" seostub minu väikeses valges peas pigem kiududeks laguneva pikaltpodisenud maitseküllase vanaloomaga, mitte aga viisakalt rõõsa klotsikesega :)

Ostri põhiroogade hulgast  vastas igatahes kordades paremini ootustele. Lauda ilmumine nägi igatahes juba puht visuaalselt väga muljetavaldav välja. Ahjus kuumaksaetud kaussi kallatud ollus podises servadest alguses nii ägedalt nagu tahaks kohe lauale viskuda ja kööki tagasi roomata. Ollus ise ehk ürdine ja vürtsikas tomatikaste maitses nii nagu peab - tuliselt ja külluslikult. Asjaolu, et mulksuva ja (mõistagi) varemvalmistatud kastme sisse olid visatud noodsamad liig-viisakad vasikalihatükid, võttis küll üldmuljet allapoole, kuid hinnang on siiski pigem pöidlad püsti kui allapoole.

Et toidu kõrvale pakuti mitte klassikalist puri-nime-väärivat saiatükki, vaid kuklikest, on juba selline pisimat sorti küsitavus.

Üldiselt - proovin kindlasti kunagi veel korra läbi astuda, seda enam et Tartus praegu muud gruusia kohta pole.

Asuva õunamahl

Võtan kiita Põlvamaa Asuva õunamahla. Mugav pappkohver, mille sees olev kraaniga plastkott. Avamine intuitiivselt lihtne, ei mingeid tulesid-vilesid, läikivaid pakendeid. Mahl ehedalt värske ja kodune,

Ostetud Tartu vanast turuhoonest, 3l pakendi maksumus 5.-EUR. Eks liitrihind tuleb küll veidi kallim kui kontsentraatidest kokkusegatud ja kõvasti reklaamitud poe-mahladel, kuid kuulge ... ma olen alati valmis toetama pigem väiketootjat, eriti kui tegu on kvaliteetse tootega. Ja seda ta on!

Puraviku-kõrvitsa pannikas

Ja rohkem tõesti polegi vaja. Kaks komponenti, kaks panni ja pisut õli. Soovitan kindlasti praadida eraldi kahel pannil, sest mõlemad osalised kaotava oma mahust ligi pool (seened tegelikult lausa kaks kolmandikku), mistõttu on ühe pannitäie saamiseks vaja alustada kahest.

Vaja läheb:
- kaks suuremat või kolm-neli väiksemat puravikku (noh just nii kuhjaga pannijagu)
- suure peopesa mõõtu tükk kõrvitsat
- tilk õli
- lusikatäis võid
- näpuga soola.

Haki mõlemad algained pöidlaotsa suurusteks tükkideks ja prae kõrgel kuumusel u 10 min aeg-ajalt segades. Kalla pannitäied kokku, lisa või ja prae veel u 5 min. Maitsesta ja sega, soovi korral raputa peale hakitud muru (till-petersell, misiganes meeldib)

Maksumus: 3-4 eurot. Ajakulu: 15 min. Tulemus: kaks kuhjaga taldrikutäit või siis neli portsu, kui serveerida nt spagettidega vms.

Kõrvitsatöö

Kõrvitsat saabub alati paganama palju. Aga palju head on ju veel parem! Lööd aga pahaimamatult trepikoja nurgas lösutavale kõrvitsalt noa sisse ja lõikad paraja jupi. Või kaks. Mina võtsin kaks :)

Ühest tükist tegin püreesupi ja teise praadisin õhukeste viiludena ära. Ja siis serveerisin koos - supitaldriku põhja praetud kuldsed viilud ja kulbiga supikest peale, nii et ribade otsad jäid välja nagu mullivannis istuva lustliku seltskonna peanupud. Peale raputasin ürdivõiga praetud saibi-kuubikud ja ... valmis ta ongi. Lihtne, maitsev ja ilus kah veel.

Ah et kuidas kõrvitsa püreesuppi teha? No ärge tehke nalja, seda te ju oskate. Aaaa, et tahaks kuulda ikka? No olgu. Alustuseks seibitasin hoopiski porrulaugu, sest mingi sibula- või porruollus käib hea supi põhja sisse kindlasti. Panin selle kanapuljongiga podisema ning puhastasin samal ajal kõrvitsakolmnurga koorest ja pehmest säsist. Kergelt klaasistunud porrule kõrvitsatükid peale ja uuesti kaane alla. Enne püreerimist tasub teha viimane maitsestamine (nt karriga), mina viskan tavaliselt sisse ka totsikutäie sulatatud juustu või toorjuustu, kumb juhtub parasjagu käepärast olema.

Kuni see kraam podiseb, on paras ajada pann särtskuumaks ja vähese õlinire sisse laotada kõrvitsaviilukesed. Praed ühelt poolt kuldpruuniks ning keerad teistpidi ja alles siis raputad õrnalt mingit maitsesegu peale, muidu läheks esimese poole praadimisel see kõrbema.

Vaja läks supi jaoks:
- üks jäme porruvars
- suure mehe peo suurune kõrvitsatükk
- kanapuljong
- totsikuke sulatatud juustu
- maitseaineid (no ei kirjuta ma siin midagi ette, pruugite mis endale meeldib)

Praekõrvitsa jaoks:
- törts õli
- samuti peopesa suurune kõrvitsatükk
- maitseaineid

Maksumus: kuna kõrvits oli tasuta, siis ei oskagi öelda, ehk läheks kokku 4.-EUR? Ajakulu: 15 min. Tulemus: neli taldrikutäit.

Taste of Asia Port Arturis

Ehkki kaubakeskuste toidukohad ei sisalda üldiselt soovi neis peatuda, soovitan proovida Pärnu Port Arturi 3 korruse Taste of Asia pakutavat.

Hillitsetult stiilse interjööri rikkus küll minu jaoks ära see, et pidin läbi klaas-seina jälgima inimeste sebimist ning seda, et möödujad jõllitasid mu supikaussi :) See-eest teenendus oli kiire ja viisakas ... tõsi küll olin hetkel ka ainuke ja ilmselt päeva esimene külastaja :)

Võtsin vürtsika mereandidega supi ja köögiviljadega kalmaari ning hinnang mõlemale on väga hea! Eks paratamatult on tegu sügavkülma-mereandidega ning seda on kohati tunda, kuid paraku värskelt pole sedasorti kraami meil siin saada nii ehk teisiti. Samas kokkade oskus keerata sellest kokku tõeline maitsenaudingute pillerkaar väärib kõrget tunnustust.

Mis eriti positiivselt üllatas, oli nende tagasihoidlik kahetärnine vürtsikuse hindamise mõõtkava. Kahe tärni sees oli rohkem maitsehullutajaid kui mõnes end 5 kaunakesega hindavas kohas. Maitsetasakaal oli nii perfektselt välja mõõdetud, et hetkeline hõõgus asendus kiirelt rahuloleva suminaga.

Seda kohta külastan ma ilmselt veel korra, nö kontrolli mõttes, kuid esmamulje oli väga positiivne!

--------
pilt siit

Talvine tugimoos. Toores ja tõhus.

Tervist peab külma ja tuulise ilmaga turgutama. Eks igaühel ole selleks oma nipid, aga las ma räägin sulle, mis mina teen.

Kes ütles et moositegu on hooajaline värk? Seda mis ma siin kirjeldan saab teha igal ajal ja soovitavalt nii umbes kord nädalas. Kõlab jaburalt? Aga ei ole!

Võta parimad külmetusvastased ja immuunsust turgutavad vahendid: ingver, küüslauk, mesi, sidrun ja õun. Ning - lihtsalt sega need kokku! :) Blenderis, köögikombainis või minu poolest lihtsalt riivides.

Mina võtan tavaliselt pöidlasuuruse ingverijupi ning lõigun viiludeks - et kombainil oleks lihtsam neid pikki kiude purustada. Puhastan kolm neli suuremat küslaküünt, pigistan kombaini ühe sidruni mahla, lisan suure supilusikatäie mett. Kolm-neli õuna lähevad samasse, lihtsalt massi andmiseks ja maitse mahendamiseks. Noh ja õun ise on ju kah üks tarviline asjake organismusele.

Kuna ma olen üks hull vürtsisõber, siis viskan samasse veel ka tšillikauna, aga selle võite te rahulikult ära jätta, kui tulist kraami pelgate.

Noh ja nüüd polegi muud kui blender tööle ja kogu kraam ühtseks mudruks! Paned selle purki ja nädalakese seisab seesinane kraam rahulikult külmkapis. Iga päev võtad teelusikatäie sisse ning igasugune külmetus hoiab sust kaaaaugele eemale. Ja üllatav, aga küüslaugulõhn on sellel kraamil üsna minimaalne.

Muuuseas, seda möginat võib väga edukalt ka liha marineerimisel kasutada. Või supi-salati sisse segada. Aga parim on ta siiski otse toorelt süüa.
-------
Pilti hakkasin otsima peale teksti kirjutamist ning näppasin selle siit, saades teada, et see hea autor on analoogse kraami valmistamisel ka päevalille tinktuuri lisanud. Miks mitte! Loodan et pildi autor ei pahanda :) Kassi minu tegemisel kaasatud pole ;)))

Sproti-toorjuustumääre

Olen viimasel ajal enda jaoks avastanud toorjuustu. Muidu jätavad võileivad mind üsna külmaks, kuid toorjuustu baasil valmistatud määretega maitseb üks seemneleiva viilakas lihtsalt ülihea.

Ausalt öeldes võib köögikombaini ja toorjuustu abil valmistada maitsesegusid seinast seina - nt lihtsalt meelepärase maitserohelisega, singiga või kasvõi ainult hapukurgiga. Mina tegin seekord aga sprotiga ... no jäi lihtsalt sprotikarp silma:)

Viska alguses kombaini lõugade vahele till-petersell-koriander-sibulapealsed või mingi muu muru, nt basiilik. Selle kraami tükid kipuvad mööda seinu end suuretükiselt laiali lennutama, aga selle vastus saab rohtu kui nõristad samasse ka veidi õli, sedasama sprotiõli. Lisa samasse ka veidi soola-pipart (sest toorjuust on ju teadupärast mage) ning törts hapukoort või majoneesi (siis pole muidugi soola vaja panna). Kui see kraam on kenasti ära ühtlustunud, lisa sprotid ja toorjuust ning lase vurrrrrrdi lühidalt kõik veel korra läbi (soovi korral ka paar keedumuna). Pikalt ei tasu kombaini sisse unustada, sest kui sprott väga peenikeseks mudruks ära laguneb, siis määrib ta toorjuustu hallikaks.

Novat, nii lihtne see oligi. Nüüd tõsta kas kohe kraam kombainist lusikaga leivale või pane karbiga külma tõmbuma - nii umbes päeva-paari jagu seistes läheb see kraam ainult paremaks.

Vaja läks
- peotäis maitserohelist
- soola-pipart
- lonks õli (võib samast sprotikarbist)
- väike karp sprotte (nt 100 g või veelgi väiksem)
- suur potsik toorjuustu (mina kasutasin Farmi 200 ml suurust totsikut)
- koort-majoneesi
- soovi korral kaks suurt keedumuna

Maksumus u 4.-EUR, ajakulu 2 min, tulemuseks piisavalt määret, et katta u kümme leivaviilu.