Hell Hunt (Tallinn)

Vaba õhtupoolik Tallinnas. Aega on, ilm selline mõnusapoolne, soe ja suvine. Otsustasin veidi vanalinnas lonkida ning vaadata, et mis koht mind kõnetab. Noh umbes nagu lapsepõlves, kui sai võidu läbi takjapõõsaste joostud ja siis loetud, et kelle dressipükste külge rohkem takjanuppe jääb, lotakad Marati puuvillased dressid olid selleks kui loodud. Praeguses variandis – vaatame, missugune puhvet minu külge klammerdub.

Kui Raekoja plats veel pisut meenutab katkueelset aega – vähemalt osa laudadest turistirahvast täis – siis paar sammu eemale astudes on lugu hõredam. Mõned uksed on suisa kinni, teiste ees on küll lauad, aga peamiselt tühjad. Kohalikud on aastatega vanalinnas käimisest võõrutatud, väheseid külalisi aga kõikjale ei jagu.

Aga näedsa, üks puhvet kõnetabki! Suisa inimkeelselt! Väliterassi nurgalauast viipab kamraad ja hüüab ligi astuma. Mõni valik tehakse sinu eest ja las ta siis niimoodi ollagi. Legendaarne Hell Hunt saab siis seekordseks ohvriks, kelle ribidesse ma oma pöidlad torkan.

Supivalik on selles puhvetis kesine, tuleb alustuseks tõdeda. „Tervelt“ kaks valikut ja mõlemad püreesupid. Ohkan veidi kurvalt ja langetan ootuste lati igaks juhuks kuhugi lauaplaadist madalamale. Pubiköögid üleüldse ei tekita just ootustetulva ning püreed kahandavad selle veelgi kasinamaks.

Võtan „Tomatisupp juustuga“ (5.-EUR) ning jään semuga lobisedes ootele. Juba ammu valmis suptšiku ja hõreda terassi tingimustes pole ooteaeg kuigi pikk ning 10 minutiga ongi kausike laual. Ooo, pean tõdema et vähemalt esmamulje on kenake – erksalt ja elusalt punase tihke vedeliku pinnal leidub veidi dekoratiivmuru ja ehedalt tomatine lõhn mõjuvad kena sissejuhatusena.

Supis on ilmselt kokku saanud kolme sorti tomatikesi: püreena, konservina ja päris värskena. Julgelt happeline ja mõõdukalt ürdine ollus ei paku küll hammastele mingit tegevust, kuid kausipõhjast lusikaga üles tõmmatavad juustuniidid sunnivad vähemalt veidi pead murdma – kuidas seda kraami niimoodi süüa, et saaks venimise kuidagi läbi kaksata. Hoiatan, et vuntsinimestel tuleb selle toiduga tutvumisel kõvasti salvrätte varuda! Ilmselt mingi mozarella-laadne valge pehme juust annab tulemuseks väga efektse juustuniidistiku, mida on lustakam vaadata kui süüa. Aga tulemus on siiski omamoodi meeldiv, mida tuleb võtta filosoofiliselt – ilus asi ei peagi alati mugav olema :) 

Teise roana otsustasin proovida sedasorti pubide klassikat „Iiri pada“ (Shepherd’s pie, 7.80). Kui see roog kunagi esimesi aegu siinsele turule tekkis, üllatas see oma lihtsuse ja tõhususega, kuid viimati saigi seda kraami söödud vast paarkümmend aastat tagasi. Miks mitte siis taaskohtuda.

Meeldiva jutustamise käigus jäi küll roa saabumise aeg fikseerimata, kuid nii umbes 20-25 minutit tellimusest vast läks, kuni ta kohale jõudis. Kaunikene on ju seegi vaatepilt ... aga noh, mis saakski kuldpruuniks küpsenud juustukooriku juures teisiti olla? Kena kaane all oli maitsepilt aga kõvasti igavam. Kartulipüree peaks taolises roas olema veidi rohmakam ja kodusem, siin oli aga tegu algosadeks lahti lammutatud peenpüreega. Kausi alumisel korrusel tomatine hakkliha, milles leidus veidikese šampinjoniliistakaid – kohustuslik element selles roas ja tehniliselt võttes kõik ju korras. Aga maitserõõmu polnud selles kausis küll niigi palju, et oleks millest rääkida. Lihtne ja tõhus. Ongi kogu kirjeldus.

Kokkuvõte siis kahetine. Pubiköök ei olegi gurmeetempel, sestap on viisakas, ehkki ebamugav suptšik väärt poolpüstist pöialt. Praepöial aga haigutab laia lõuaga ja vidutab igavledes silmi nagu laisk kass ja jääb vedelalt ripakilasendisse. Söögielamuse saamiseks pole sellesse vanasse tublisse kõrtsi mõtet minna, sellel kohal on teine roll täita ning tehku ta seda veel kaua!

Gastronoom (Pärnus)

Suvine Pärnu on seekord hõredam. Aga eks igal asjal on mitu külge – kunde seisukohalt on see ju hea, kui pole rahvamasse ja pikki ootejärjekordi, kas pole? Vanas Hommiku tn gastronoomi hoones käivitatud puhvet „Gastronoom“ oligi sel jahedapoolsel suveõhtul üsna tühjake.

Mul oli tunnijagu aega ja seetõttu alustasin kohe sisenedes küsimusega: „kas ma selle ajaga saan hakkama, kui tellin supi ja prae“. Naeratava „jah“-sõna peale torkasin nina lahedalt omanäolisse lehvik-menüüsse.

Supivalik on täpselt ühekohaline ehk siis ilma valikuta. Ramen (7.-EUR) siis ramen, õnneks on see väga variatiivne suptšik, mida võib saada päris mitut moodi tehtuna. Puljong ja nuudlid on vist ainukesed kohustuslikud elemendid ... noh ja poolik keedumuna vist ka? Aga tavane arm, puljongil võib ju seitse eri nägu olla ja ka nuudelid leidub seinast seina.

Antud versiooni sisse lubab menüü „rebitud sealiha, shiitake, muna, kimchi, nuudlid, koriander“. 10 minutiga jõudiski minuni kausike, mille tume leemeke lõhnas hea ja ausa lihapuljongi järele. Seened üllatasid küll pisut oma rõhkusega, kuid kõik ülejäänud oli siis kausis vägagi hää. Mõõdukalt vürtsikas ja happeline leemeke sai imetoreda maitsenüansi kimchilt. Rohkelt rebitud sealiha ja peenikesed munanuudlid, mõned porruviilud ja üksikud koriandilehed. Sobilikult poolpehme kollasega munapoolik, mis (vist) oli ka marinaadi näinud. Hea ja aus sooritus, mis ei pane küll käsi plaksutama, kuid tunnustavalt noogutama igatahes.

Ajasurve tõttu otsustasin teiseks roaks võtta mitte täiemahulist praadi, vaid pigem midagi väiksemat ja kiireminivalmivat. Krehvtised krevetid (10.-) tundus igati sobilik variant ja tõepoolest – 20 minutit peale tellimist toodigi lauda väheldane pannike, mis mõjus kuidagi helgelt ja rõõmsalt, väikesed kõrrekesed-varrekesed üle äärte laiali nagu kassipoja vurrukarvad.

Oi see oli üks mõnus ampsamine! Julgelt happeline ja vürtsikas kastmeke maitses niiiiii mõnusalt, et isegi minusugune saiapõlgur ei pannud kiusatusele vastu ja murendasin kaks krõbedat ciabatta-viilakat pea kõik kastme sisse ära, et iga tilka kätte saada. Pealegi tundus kaste nõndapalju kreemiselt, et ma imestaks ennast margariiniks, kui siin pole koorevõid kasutatud!

Krevetid ise olid perfektses krõmpsjas valmiduses nagu õpiku järgi tehtuna. Tõsi küll, kappareid ma kuskil ei osanud tuvastada, kuid see ei mõjuta maitsemõnu kuigivõrd.

Kokkuvõte seekord rõõmus ja rõõsa. Supipöial on püsti ja praepöial (antud juhul küll siis pigem ampsu-pöial) hüpleb veelgi sirgema seljaga ning kutsub seda puhvetit külastama. Mina sain täpselt seda mida tahtsin – poole tunniga hea maitseelamuse võrra rikkamaks. Saagu sama ka teiega!
---
lugu ilmus siin

Time Out (Viljandi)

Viljandi kõikse päämise väljaku nurga peal on miskine spordine hoone ja selle sees spordinimeline puhvet Time Out. Mina olen küll aktiivselt ebasportlik inimene, aga seekord komistasin asjaolude kokkulangemisel siia.

Muuseas komistada tol puhvetiteel on imelihtne, sest hetkel näeb kõik ümberringi välja nagu üks suur ehitus-tanner alates totaalsest teevahetusest kuni vana parteimaja lammutamiseni.

Suurem lõunatund on vist juba läbi, sest üksikud saalis istuvad töömehed lõpetavad parasjagu ja lahkuvad, nii jään aja jooksul söögisaali üksinda istuma.

Lühikeses seina peale kirjutatud menüüs oli kirjas vaid üks supiline - värskekapsasupp (1.80) ja nii ta siis võetud saigi. Vaevalt olin jõudnud iseteenindusnurgast endale relvad ja salvrätid tuua, kui kausike kohal oligi. Kausi sisu kirjeldamiseks sobiks ilmselt kõige paremini sõna „lihtsus“. Lihtne sööklalik supike ilma ühegi katseta midagi erilist korda saata. Kapsas-kartul-porgand. Väikesteks tükkideks hakitud pehme lihake. Kamaluga kuivatatud ja näpuotsaga värsket tilli. Vesi ja sutike soola.

Parim kiitus selle suptšiku kohta kõlab: ma sõin selle ära. Päris ja lõpuni ära. Aga rohkem pole ka midagi öelda.

Praena otsustasin valida maja kalleima roa: šnitsel (7.-EUR). Ja kasssssa näe, praad jõudis lauda 4 minutit peale mahaistumist! Njaaaa, ega ma muidugi miskit a la carte valmistamist oodanudki ... aga kullakallid, kas praad ikka peab olema lauas ennem supi lõpetamist? Et ikka korralikult jahtuks?

Alustame meeldivast ja edasi ... noh saate aru küll. Nii. Kapsa-kurgi salat polnud küll enam kõige krõmpsjam, kuid siiski mõnusalt suvine. Ülemäära magus porgandisalat. Konservhernes. Hapukurgiviilud ja punase apelsini lõiguke.

Mind on alati kummastanud, miks nimetatakse osades puhvetites fritist läbi lastud keedukartuleid ahjukartuliteks. Seest vesine ja pealt veidi kärtsatatud. Ahjukartul, kas teate ... eeeehhhh, las ta olla.

Tumepruuniks praetud paneeringus tuimavõitu lihatükk. Šnitsel, kas teate ... noh te mõistate.

Jahuklimbine kollane kastmeke. Umhhhh.

Vaadake, ma pole enam noor ja rahmeldav meesloom, kes kalorinäljas ajab näost sisse iga toidu, mis hamba all ei karju. Loetud ja väheneva arvu söögikordi ma tahaks mitte funktsionaalselt toituda, vaid neid kordi ka nautida. Seega – enamik sellest praest jäi taldrikule. Vabandage.

Kokkuvõte kurb ja lühike. Supipöial naeratab korraks, meenutades koolisööklat. Praepöial aga tõuseb lauast ja vantsib aegamisi mujale, mõeldes et kas temal on midagi viga või jaa. Igatahes seda puhvetit soovitada mina ei mõista.

---

lugu ilmus siin

Pepe´s Bistro & Social Club (Tartu)

Vaata oleks nagu vana mees juba küll, aga õnneks on ikka veel asju, mida esimest korda teha. Nii läksin seekord esimest korda pöialdega torkima sedasama kohta, mis pole enam seesama koht. Teisisõnu – kui pool aastat tagasi külastasin ja kirjeldasin asutust nimega Umbroht, siis nüüd on samas avatud uue nimega puhvet. Pepe´s Bistro & Social Club.

Veelkord. Asutuse ametlik nimi on Pepe´s Bistro & Social Club. Eeee ... kas keeleamet enam üleüldse ei põrka? Aastaid tagasi kärgiti isegi bistro kui sõna kallal, aga nüüd siis võib avada asutise, mille nimes pole ühtegi maakeelset sõna? Ma ei väida, et see on halb. Keelepurist pole ma kübevõrdki, kuid lihtsalt küsimus kui selline pakub huvi.

Kuna puhveti omanike ring on suuresti jäänud samaks ning majaseinad jäid sama koha peale, siis oleks ju huvitav vaadata, et mida muudeti. Visuaalis torkab silma rõhutatud liikumine lihtsuse suunas. Toonase noobeldavast restoranitsemisest pole suurt midagi alles jäänud ... kui vikside ja klanitud ettekandjapiigade elegants ja viisakad maneerid välja arvata. Nende sulnite iluduste vahel loivas aga ka koduse olekuga noormees hallides lotakates pükstes ja reklaamkirjaga T-särgis, justkui oleks ta kodust välja verandale astunud, tervitamaks külla saabunud vanu sõpru.

Suvine sisehoov oli täis külastajaid ja lahtisest köögiaknast tulvavat kalapraadimise lõhna. Mõõdukalt suminat ja kiviseintest hoovavat päevakuuma. Mugavaid korvtoole ja kuskil lähedal õitseva jasmiini uimastavat vinet.

Esimeseks valikuks sai maja ainuke supp. Tomatisupp grillitud juustuvõikuga (6.-EUR). Kuna seekord on päevakorral ka võrdlus eelmise kogemusega, siis omamoodi üllatus taas. Pool aastat tagasi külmas sügises oli ainukeseks variandiks külm suvine keefirisupp. Nüüd lämbes juunilõpus kuum tomatisupp. Omamoodi veider järjepidevus vist seegi?

10 minutit peale tellimist saabus lauda absoluutne minimalism. Midagi niiiiiiii lihtsat polegi vist minu nina ette sattunud (kui mõned odavsööklad välja jätta). Ehk siis tomatisupp ongi lihtsalt köögiviljane tomatipüree. Väheldane ports basiiliku, tšilli ja vist ka suti küüslauguga maitsestatud pooltihket püreed. Sutsuke hakitud maitsemuru napiks ehteks. Ei minit katsetki asja ilustada nt õlinirega või huvitavama pestoga vms.

Kaks kuuma „juustuvõikut“ ehk kahe erineva juustuga kahekihilist saiaviilu. Võiku? Võiku nagu võileib? Või olen ma ka sellest valesti aru saanud? Röstsai pole selle asja nimi? Või siis grillitud juustusai?

Aga olgu. Kokkuvõttes ei maitsnud see kraam ju pahasti mitte. Rammus juustune mekk koos happelise ja mõõdukalt vürtsika tomatileemega mängis omavahel päris kenasti kokku.

Teiseks valikuks otsustasin kala kasuks. Esiteks sai eelminegi kord kala võetud (ja pettutud) ning teiseks tundus see suviselt kerge valikuna sobiv. Kala tartarkastmega (12.-EUR). Seekord – nagu teatas ettekandjake – juhtus see siis olema beebiforell.

30 minutit tellimisest lugedes läks järjekordse minimalismi saabumiseni. Tellisite kala ja kastme? Saategi kala ja kastme! Noh, dekoor-roheline kah sinna juurde. Teate mis, mulle hakkab selline stiil juba meeldima! Ei mingeid ballastikuhilaid, ei mingeid triipe-täppe ja harakiri üle elanud porgandinääpsakaid. Lihtne ja omamoodi võluv!

Kaste – puhas klassika: majonees, marineeritud kurk ja sibul. Kas siin kappareid ka oli sisse hakitud, ei söanda väita, kuid kastme baasina toimiv majonees oli heatasemeline ja küllusliku maitsega juba iseenesest.

Kalake ise – jällegi puhas ja lihtne. Minimaalse maitsestusega, kuid siiski mitte hooletult maitsestamata jäetud (nagu juhtus eelmisel korral, ma ikka jätkan selle võrdlusega, palun mitte pahaks panna). Praadimisel oli vist ka koorevõid kasutatud, igatahes oli veidi liimjas kalanahk vaid kohati ja sutike krõbedaks muutunud, liha ise aga paraja kiire kuumaga kokku puutunud. Ühe poole nosisin ära nii nagu ta köögist oli tulnud, teisele poolele piserdasin peale sidrunimahla – ja mekkis veelgi paremini!

Kokkuvõte sedapuhku tõsujoones. Kui alguses pani absoluutse nullini viidud lihtsus õlgu kehitama, siis mida pikemalt ma ennast selle kontseptsiooni sisse mõtlesin, seda rohkem hakkas meeldima. Supipöial ei suuda siiski horisondist kõrgemale ennast vinnata, sest maitsemälul polnud siit suurt midagi kaasa võtta. Praepöial venitab end siiski kõrgemale ja tunnustab julge lihtsuse eest. Köök ei ürita vigurdada ja stiilipunktidega lisapunkte teenida ning selles on oma võlu. Kõige suurem pluss tuleb aga idee kui sellise taga olijatele – üsna lihtsate vahenditega on saavutatud tõeline uudsuse efekt – ehkki muudetud on ju vähe, on tegu täiesti uue puhvetiga.

---

lugu ilmus siin

The Dubliner (Tallinn)

Ohjeerum, kui mitukümmend aastat pole enam seda juhtunud, et peab suletud kõrtsiukse taga ootama, et sind sisse lastaks. Oh aegu ammuseid! :)

Aga tegelikult jõudsin ma lihtsalt The Dubliner nimelise pubi ukse taha 5 minutit enne avamist, nii et puhtalt enda ajastamise viga. Kuna olin esimene kunde ja ennem veebimenüüst valiku teinud, siis käis esimene tsükkel väga kiirelt.

Esimene valik langes põneva nimega supile: „Seene cappuccino peekoniga“ (3,90). Selle laudatoomine tundus tühja puhveti kohta kummaliselt pikaldane tegevus – tellimisest 20 minutit – aga selgus et see on igati õigustatud. Nimelt oli kausike kaetud kuldkollase ja värskelt-küpsetatud taignakaanega, mis siis ilmselt pidi imiteerima capuccino vahumütsi. Peale esmase iluefekti selgus, et see soolakas krõbe katteke maitses ka iseenesest päris kenasti ja supi kõrvale haugata veelgi enam.

Supp ise maitses aga paganama hästi. Suureteralise seenepüree-supi pinnal ilutsesid praetud peekoni killukesed, supis endas leidus nii seenelaaste kui singitükikesi. See on üks neid väheseid kordi, kui püreesupp ei näita köögi laiskust, vaid leidlikkust. Esimese roaga oli juba loodud positiivne foon.

Teise käiguna valisin midagi veidi vähem-mängulise, aga ikkagi isuäratava nimega roa „Vürtsikas Dublineri Harra hakkbiifsteek härjasilmaga“ (8.40). 35 minutiga lauda jõudnud praad nägi välja suisa hiigaslik.

Põhitegelane ehk hakkbiifšteek oli töömehe peopesa suurune ning tõepoolest mõnusalt vürtsikas, parajalt küpse ja mahlane – juba selle eest võik köögile väiksema teenetemärgi anda. Biifšteegi pinnal ilutsev härjaslim oli küll ivake ülemäära praetud – ääred pruunakad ja munakollane praktiliselt tahkeks tõmbunud – kuid vähemalt visuaalile andis see toreda ja toeka koduse mõõtme. Ausalt öeldes oleks sellest paarikesest täiesti piisanud isegi suurema mehe söömaks, aga käime siis kahvliga üle ka lisanditest.

Praekartulid olid pannil kohtunud sibula ja singiga – see on alati väärt mõte! Tihe ja jõuline majoneesi-sinepikaste rääkis head keelt algainete kõrgest kvaliteedist. Hiinakapsa-põhine salatike selle kõrval polnud küll teab mis šedööver, kuid värske ja meeldiv ikkagi.

Kokkuvõte seekord igati positiivne. Supipöial teatab, et soov ja oskus teha triviaalsest püreesupist kulinaarne elamus väärib kõvasti kiitmist! Praepöial ägiseb veidi ülesöönult, selle roa kubatuur võimaldaks puulõhkujal pool päeva hagu anda, kuid pubis on säärase toidukorra pakkumine täiesti kohane. Hinna ja kvaliteedi suhe on siin majas vägagi paigas, seega soovitan seda kohta soojalt!

Café Mmuah (Tallinn)

Nii nagu Tartus teavad kõik ülikooli peahoonet, nii mäletavad vanemad prouad ja härrad Tallinnas Kaubamaja. Ainult et vaata kui Tartu peamine hoone on siiani samal kohal ja sama väärikas, siis kaubandusliku Tallinna kunagine keskne kaubamaja on muutunud halliks täpiks ümbritsevate uue põlvkonna edevate ärihoonete keskel.

Aga selle Kaubamaja sees on üks puhvet, mille pärast tasuks see vanaks ja väikeseks jäänud maja siiski ülesse otsida. Puhvet, mille eputav nimi sobiks küll pigem mõnda plaza’sse - Café Mmuah. Aga ärme nüüd nime pärast meest narri, vaatame kuidas tema süda tuksub. Või noh, et siis kuidas köögi käsi käib.

Nõks enne lõuna-möllu sisse astudes on rahvast veel vähevõitu ja kenasti liigendatud ruumis vabu laudu lademes. Vaevalt jõuan aknaaluses mugavas korvtoolis istet võtta, kui juba kõpsatabki lauda menüü ja mõne minutiga saab tellimuski antud.

Esimese roana tellin „Klassikaline borš veiselihaga“ (4.50), mis saabub lauda napilt viie minutiga. Esmamulje on igati hea alates sööginõudest kuni serveeringuni – isegi eraldi napakesega antud hapukoor oli kerge dekoori saanud, supi pinnal hõljuvast maitsemurust rääkimata. Suptšik ise oli puha klassika – peenelt ribastatud köögiviljad ja sama peenekiuline loomaliha. Leemeke ideaalses maitsetasakaalus: parajalt happeline, et säilitada peedi värvi; soola-magusa balanss just täpselt väljamõõdetud; vürtsitase nii paras, et kausikese lõpuks on nina kergelt vesine ja jahedavõitu suveilm jälle soe ja ilus. Nojah, liha osakaal supis oli ehk vähene, aga see pole ka kõige olulisem, kui üldine mulje mahub sõna „maitsev!“ sisse.

Ahjaa, supikese eel jõuti veel lauda tuua ka leivakorvike, mis väärib omaette lauset. Sooajapoolne kuklike ja külmkõva ürdivõie jäid enam-vähem oma kohale, aga vaata põnevaks tegi selle hoopis seemnetest kubisev näkileivake ... või siis seemneplaadike, mis oli nii mõnus näkerdis, et võtsin vähese allesjäänud killu veel uksest välja astudeski kaasa.

Ja – andke andeks et sellest lõunalauas räägin – pisikest positiivset mainimist väärib isegi asutuse tualett! Maitsekas sisustus ja mis hetkel kõige olulisem – mõnus-meditatiivne tualeti-muusika! Jaa-jaa, see pisike detail näitab, et toidukohas on kõik kontseptuaalselt läbi mõeldud kuni viimase detailini (et kunde ei tunneks ebamugavust enda poolt tekitatud ... hmmm ... helide pärast).

Aga naaseme nüüd tualetist söögilauda, eks. Teise roana valisin huviga roa nimega „Juustupaneeringus kanafilee kartulipüreega“ (10.-). Huvi aluseks oli masendavalt halb kogemus ühes Narva puhvetis, kus sama nime all pakuti plast-koorikus ülesoolatud kraami – vaatame mida siis Tallinn selle vastu lauale paneb.

Tellimise hetkest 20 minuti pärast tuuaksegi kaunis vaagnake, mille peamiseks elemendiks on pehme ja rammusalt juustuse katte all olev kanake. Nojah, juustu“paneeringuks“ ma seda just ei nimetaks, sest tegelikult oli see ikkagi vaid pealispinda kattev ... aga oi kui maitsev kihike! Liha ise selle all oli mahlane ja mõnusalt, ehkki tagasihoidlikult maitsestatud. Kollane ja õrna karrise puudutusega kaste sobis siia juurde imetabaselt hästi. Kartulipüree efektne tornike oleks selle segatuna ka kindlasti kenake olnud, aga no aga mind jätab see ballast paraku külmaks. Tavapärane jääsalati-põhine gemüsekuhil muutus efektsemaks pikast lavakurgist tõmmatud liistude abil. Apelsinisektorid varasuvisel taldrikul panid küll õlgu kehitama, aga see oli ka ainuke küsitavus muidu ilusas pildis.

Kokkuvõte sedapuhku rõõmus ja ligikutsuv. Supipöial on üsnagi püsti, ilma liigse vaimustuseta ehk, aga siiski: klassikaks nimetatu on ka klassikaliselt tehtud. Praepöial hüüab aga hurraa ja tõdeb rõõmsalt, et kunagise mujal saadud halva kogemus kiuste tasub proovida samanimelist rooga ka teises kohas – tulemus võib olla rõõmsalt üllatav! Seda puhvetit tahan mina soovitada küll!

---

lugu ilmus siin

Aparaat (Tartu)

Ka Tartus on olemas oma hipsteripesa, nimega Aparaaditehas. Ja kas pole imetabane, et selles pesas paikneb puhvet nimega Aparaat. Ilmselt kokkusattumus, mis muud, eks ole.

Te võite nüüd ennast kringliks imestada, aga ma sattusin kõnealusesse nähtusesse ehk Aparaaditehasesse esimest korda. Noh vaadake reeglina ei käi ma Tartus väljas söömas ... või vähemalt ei käinud seni kuni minu pöidlatorkimised muutusid krooniliseks. St seni kuni Toidutarega sai käed löödud, et iga nädal võiks uus restoranirevjuu kirja saada. Ja kuna liikumised olid viimased kuud enamasti ainult Tartuga piiratud, nii pidingi siinseid kohti üksteise järel ette võtma. Aga järgmisest nädalast asi muutub, eks :)

Olgu nüüd sissejuhatusega ühel pool ja astume Aparaaditehase õue. Sisehoov on ootamatult avar, täis päikest ja inimesi, lapsi liivakastis ja üleüldse lõunamaist lebo ja tšilli. Lõunasel ajal olid pea kõikide siinsete puhvetite välilauad täis ja nii astusingi siselaua äärde.

Esimeseks käiguks tellisin esmalt rameni ... kuid minut hiljem tuldi teatega, et see kraam on otsas. Võtsin siis asendus-suptšikuna „Aasia supp tofuga“ (4.50). Vaatasin veidi ringi kandilises ruumis, mille tööstuslikku aurat polnud just kuigi palju muudetud ning üritasin läbi akna kiiskava päikese käes silmi kissitades veidi telot näppida.

Supiootel jõudis lauda vesi (võinuks jahedam olla) ja maitsev-nätske leivake koos soolaga kaetud võikuubikutega. Kõik toimub ladusalt ja kiirelt, vaatamata rahvast täis välialale.

10 minutit peale tellimist saabub ka supike – värvirõõmus ja aromaatne. Roheline maitsemuru, valged salatilehekräbalad, kollased tofutükikesed ja punane tšilli – lõunamaine kirevus ja päike panid üheskoos mõnusalt naeratama. Leemeke osutus küll tulimagusaks, kuid seda tasakaalustas nii happesus kui tšillisurakas, nii et pigem liikus emotsiooniseier positiivsesse kanti. Enam-vähem sellist elamust sai ju oodatudki tellides, nii et kõik on vinks-vonks.

Veel u 15 minutit hiljem saabub ka teine roake: „Kohafilee / kaalika-porgandivaht, gremolata, värske salat idudega (M, G) 6,9€“. Välimus on ju ka sellel taldrikutäiel üsna kaunike, on nii värvide mängu kui ka kena visuaalset struktuuri. Aga seekord jõudis juba enne rooga kohale üsna vängevõitu oliivõli lõhn ja paraku osutus see ka maitses absoluutseks dominandiks. Nullmaitsestusega kalafileeke ja olemuslikult magusapoolne köögiviljapüree kandsid enda seljas ja igas pooris erkrohelist mõrkjat, kibekusega piirnevat murumaitset, mis mattis ja kattis kõik. Eraldiseisev salatike osutus tunduvalt meeldivamaks oma karges värskuses, kuid see ei päästnud enam üldmuljet. Ei oskagi nüüd öelda, kas see konkreetne õli oligi oma algmaitses nii mürkroheline (sest oliivõlidel on üüratuid maitsevahesid) või oli gremolata-kastme tegemisel midagi vussi läinud.

Kokkuvõte seekord veidi kurvapoolne. Supipöial on küll valmis andeks andma dessert-magusa supikese muude tasakaalustavate maitseosiste tõttu. Praepöial aga poriseb rahulolematult, üritades veel pool tundi hiljem vabaneda suu vallutanud murumõrust. Selle kogemuse pealt mina seda puhvetit liiga lahkelt soovitada ei mõistaks.

---

lugu ilmus siin