Starter (Pärnu)

Ennemuiste oli Pärnu igas asumis mõni kõrts või söögimaja, nüüd on elu teinud sellesse mustrisse tublisid korrektiive ning linna-ääred on üsna kuivaks jäänud. Seda rõõmsam on aga leida Haapsalu poole liikudes silti, mis kuulutab „Starteri pubi“. Uksest sisse astudes näeb ka ruum ise üsna pubi moodi välja, aga sisuliselt täidab ta pigem söökla ülesannet, sest no kuidagi ei taha peas kokku sobida „pubi“ nimetus ja funktsioon ning lahtiolekuajad kella kümnest viieni. Aga noh, kuna minu sooviks ongi proovida järgi mõnda uut kööki, mitte kannukest õlut libistada, siis on kõik korras.

Teisipäevasel pärastlõunal on jahedavõitu ruumis peale minu veel vaid kaks tunkedes meest kehakinnitust võtmas ning kogu sooritus käib kiirelt ja ladusalt. Ehk pisut liigagi ladusalt ja koguni kentsakalt.

Hoolitsetud välimusega piiga võtab mu tellimuse vastu ning lipsab nendega kööki. Jõuan vaevalt maha istuda, arvuti lahti teha ning sissetulnud sõnumile vastama hakata, kui seesama piiga on juba minu laua juures, näpus paberileheke. Olin nimelt kassa juures soovinud ka tšekki – noh lihtsalt et mul ülevaate kirjutamise ajaks oleks hinnad silme ees – kuid kassamassin ei olnud võimeline seda väljastama. Nii andiski näitsik mulle ise suisa käsitsi koostatud saatelehe :)

Ja vaid mõned hetked hiljem saabus see Pärnus korduma kippuv viga – mõlemad käigud toodi minu ette korraga! Minu nägemuses saaks selline olukord tekkida ainult kandiku-sööklas, kus ma ise kõik ühekorraga leti äärest lauda tassin ja hiljem mustad nõud sama kandiku peal minema viin. Ettekandjaga puhvetis on aga säärane serveerimine aga kentsakas ja kohatu. Või noh olgu, kui leti ees vookleks pikk järjekord ning letitagusel pole aega rohkem kui vaid korraks kassast lahkuda, siis oleks kah asi arusaadav, kuid kordan – saal on sisuliselt tühi.

Aga olgu, asume toitude kallale. Väiksem ports kalasuppi (3.-EUR) osutus väga heaks valikuks, sest et kas teate – supi põhikomponent ehk leem oli väga maitsvalt ja veenvalt ja aromaatselt kalane! Meenus üks teine hiljuti, samas linnas kuid palju peenemas kohas söödud neutraalse maitsega kalasupi nimeline nähtus ning selles võrdluses oli siinne odav-versioon kordades parem! Jah tõsi, supi sisu oli siin majas palju lihtsam, vaid ühe punase kala ja kartuli põhine, aga peamine on ikkagi maitse rikkalik ja rõõmustav küllus.

Teise käiguna olin valinud karbonaadi (7.-eur) ja ka see oli täiesti kenake. Pakutud ballasti ehk kartuli/riisi/tatra valiku asemel olin palunud panna lihtsalt rohkem salateid ja nii ka oli tehtud. Kahes versioonis kapsa-porgandi salat – üks majoneesi, teine õlipõhine – ning kopsakas lusikatäis peedisalatit olid kenad ja maitsvad lihakõrvased. Suur tükk pehmet üleküpsetatud seakaela vähese porruhakkega selle pinnal maitses lihtsalt, koduselt ja mõnusalt. Kausike majoneesi-ketšupikastet oli kõige selle mahlase pehmuse juures minu jaoks liigne lisand ning jäi peale maitsmist oma kohale.

Kokkuvõte sedapuhku vägagi positiivne. Pubi nime kandev ja söökla funktsiooni täitev asutus pakkus toiduelamust, mis ületab mõnegi peenema puhveti oma. Supipöial on vägagi püsti ning ega praepöidlalgi pole põhjust millegi üle nuriseda. Eraldi kohaleminekut sinna kaugesse linnaäärde pole ehk mõtet sellepärast ette võtta, kuid möödaminnes sisseastumist soovitan küll!

---

lugu ilmus siin

Morena (Tallinn)

Mõnikord mõjub kentsakalt vormistatud reklaamtekst parimal ja eesmärgipärasemal moel, tõmmates tähelepanu ja pannes seda levitama. Nii ka see: „Ühendades oma anded kui kokad, baarmen ja juhtivpersonal, panid nad kuude kaupa vaeva, et teha teoks oma unistus. Nüüd on nende armastuse töö jõudmas lõpule, lubades pakkuda Ladina-Ameerika olemust läbi kiusavate roogade, valmistatud jookide ja rütmiliste meloodiate, kõik ühe katuse all!“

No neid kiusavaid roogi ma soovin saada! Nii saigi Tallinnasse sattudes tellitud taksomootor ning kohale sõidetud, sest Morena tundub tartlase jaoks oma aadressiga Kopli 25 paiknevat kusagil teiselpool tsivilisatsiooni rajajooni.

Jaanuari lõpp, teisipäeva õhtu ja kõik muud asjaolud tingisid selle, et sisse astudes olin ainumas kunde ning kogu soorituse jooksul käis dringil veel vaid üks paarike.

Nooruke teenindajanna sai küll baastasemel riigikeelega hakkama, aga kui hakkasin küsimusi esitama, esitas ka kaunilt naeratades küsimuse, et kas ma inglise keeles saaksin korrata. No muidugi sain :)

Suppe on selle puhveti menüüs täpselt üks „Sopa Azteca. Traditsiooniline Mehhiko tomatisupp maisitortillaga.“ (11.- EUR), aga see vähemalt andis mulle õigustuse kohaleminekuks, sest ilma supita mina ei mängi.

Umbes 10 min peale tellimust toodi kohale kõhukas kausike, mis esmapilgul oli täidetud krõpsude taignaribakestega, mille all tumetas mingi tomatikaste. Ja ega lähemalt uurides olukord väga ei erinenud, supiks seda tihedat tomatipüreed on keeruline nimetada.

AGA – kas teate, see püree on vähemalt mahutatav koondnimetuse alla „huvitav“ ning seda isegi positiivses mõttes. Ta on tavapärasest püreesupist erinev oma tekstuuri ja kasvõi sellesama tortilla-laastude kuhila mõttes. Maitse poolest meeldivalt vürtsikas, ehk veidi ülemäära soolane, kuid igatahes põnevalt intensiivne. Püreesse lisatud avokaado ja sibulatükikesed andsid juurde teistsugusust. Hilinenud ehk alles kausi äraviimise hetkel lisatud seletus toidu olemuse kohta „sisaldab kahte sorti tšillit, mille ühe nimi ei jää mulle kuidagi meelde“ ei sisaldanud mingit lisaväärtust. Küll aga lisab seda näitsiku väide, et algupärases köögiruumis kasvanud inimesed peavad seda „justkui vanaema tehtuks“.

Teise käiguga otsustasin proovida järgi maja kõige kallimat rooga: „Bife de Chorizo (steak). Argentiina Black Anguse veise välisfilee lõik (250g), serveerime koduse kartulipudru ja ehtsa chimichurri kastmega.“ (28,90 EUR). Et no saame näha, mille üle nad nii enesekindlalt uhked on. Nägemist sai oodata u 40 minutit. Ahjaa, tellimuse hetkel küsiti, et kas supp ja praad tuua koos või mitte – uhhhh kui hea et seda küsiti, mitte ei tehtud koos-toomise viga!

Oi kas teate, nad on õigustatult uhked! Roa esitlus liual oli klassikaline, ilma pretensioonikate tipp-täpp edvistamisteta.

Ei tea mis tuju ajel proovisin kõigepealt kartulipüreed. Ja jahmusin. Kuidas taeva nimel on võimalik teha kartulipudrust maitsepüramiidi tippu ulatuv elamus? Kui seda neidise käest hiljem küsisin, siis tunnistas too üles et selline maitsekuhil on saavutatud ebamõistlikult suure koguse või lisamisega! Et no klassikaline juhtum, kui kõik hea on ebatervislik ja need muud targutamised, onju :)

Salat – no kas teate, ka see on ülimeeldivaks tuunitud hapuka õlikastmega ja röstitud kinoa seemnetega. Chimichurri kaste, minge metsa kui hea see siinne ürdine-happeline-tšilline versioon on, seda võiks dipikastmena kasutada kasõi lihtsalt saia kastmiseks või minu poolest ka lusikaga vohmimiseks.

Noh ja lõpuks kogu selle roa ja soorituse kuningas – tema kõrgeausus LIHA! Tellimise hetkel küsiti küpsusastme kohta ja saadi minu tavapärane „nii toores kui julgete“, antud juhul siis „as rare as you dare“. Ohhhhsapoisss, kui hea see tulemus oli – kõrgest kuumusest rääkiv pruun pealiskiht, mis õhukese koorikuna kattis mahlast-punast lihaklotsi. Oivaline maitsestus ja suurepärane menetlus –ohhh see on lihtsuse ülistus kulinaarsetes kõrgustes!

Ainuke pisitilluke detailike-nurinake – ehkki prae kõrvale pakuti sakiline noalaadne toode, siis osutus see olevat nüri nagu võinuga. Liha 90% lõikas see läbi nii ehk naa, kuid need üksikud sidekoelised kohakesed, kus pidi rakendama midagi teravat, nendes punktides jäi antud instrument hätta.

Kokkuvõte igatahes ülikiitev. Supipöial on veidi kõhklevalt püsti, sest tihket köögiviljapüreed supina hinnata ei oska just kuigivõrd, kuid samas kompenseerib intrigeeriv teistsugusus selle puuduse. Praepöial aga torkab end läbi kolme betoonlae ja hüüab täishäälel – seda kraami te lihtsalt peate proovima, praes oli ilus iga detail, nii et minusugune maitseotsija ja lihaloom on suisa vaimustuses! Soovitus, jah igatahes!!!
---
lugu ilmus siin

Kodused toidud (Tallinn)

Kui sa tead Tallinna bussijaama, siis sa tead ka seda tagasihoidlikku maadligi majakest bussjaama vastas, seinal silt „Kodused toidud“. Ei mingit veebiturundust, ei mingit reklaami-harkjalga tänaval (mis pealegi praegu üleskaevatud), ei mingit suunaviita, et „mine sinna ilma sildita ukse juurde prügikasti taga“. Milleks, kõik ju teavad, onju.

Väikeses majakeses on siiski üsna suur saalike, milles tol hetkel oli täis vaid kaks lauda. Kogu teenindus käis katku-aegadest säilinud plastik-ekraani avauste kaudu, kuid see ei ole ju ometigi probleem.

Supiks võtsin koduselt kõlava „värskekapsa-supp“ (4.- EUR) ja see pandi minu ette letile veel ennem kui arve kokku löödi. Küsimus – kas hapukoorega või ilma – kõlas vähemalt minu jaoks adekvaatselt ja sai eitava vastuse.

Kausike täis liha järgi lõhnavat leemekest ja samamoodi lihakiulist supikest. Porgand, sibul, kapsas, kartul. Ei mitte midagi liigset, ei mitte midagi puudu. Tõepoolest, miinimumnõuete peal kokku pandud lihtne keedus. Ei midagi kõneväärset, ei midagi halba. Lihtsus ja seeläbi heakskiidetav.

Teiseks roaks valitud „Karbonaad“ (7.50) hõigati üle leti välja siis, kui olin supiga alles poole peale jõudnud – no aga sellises kohas pole see ajastus ka jällegi probleemiks, eks ole.

Intensiivselt magus-hapu kapsake. Viil kurki, viil tomatit. Veidi pruunistunud keedukartul. Väga pehmeks hautatud ja üleküpsetatud seakaela-viilakas. Asjaolu, et mõned õpetused räägivad, et karbonaad peaks olema kondil olev liha, pole siinkohal oluline. Siin on kodune, mäletad? Kodus sa ju ei jaura!

Kokkuvõte on kodune. Sihuke pehmeke ja kindlasti positiivne. Sest no sa saad täpselt seda, mida lubatakse. Nii supi- kui praepöial keelduvad kriitikast, sest no ega ette heita pole midagi. Soovitada – jah seda tuleb ikka, sest praegu üleskaevatud tänava tõttu on ilmselgelt ka neil raske aeg.

---

lugu ilmus siin

Imperial (Narva)

Asukohavahetus võib muuta paljutki. Olin sellest Aserbaidžaani juurtega puhvetist kuulnud varemgi, kuid see tundus olevat piisavalt ebamugavalt kaugel, et minna otsima. Nüüd aga koliti ümber Astri keskuse lähedusse ja motivatsioon külastada suurenes.

Tõsi küll, miks peaks ühe väikerahva lippu uhkusega hoidev puhvet kandma nime Imperial, on veidi arusaamatu. Eelmistest rentnikest jäänud jaapanipärane kujundus mõjub praeguses kontekstis vähemalt sama kentsakalt. Kolmas ja kõige sügavam arusaamatus on see, et miks pole asukohamuudatusest teatatud puhveti FB-lehel, aga veebiturundusega on sellel asutusel üldse kummaline seis – õnnestus leida vähemalt kolm e-pesa, mis viitasid erineva täpsusastmega puhvetile, kuid mitte ükski tema praegusele asukohale. Ka menüü osas leidis vihjeid saadaolevale hoopis woldi kojutoimetuse, mitte aga asutuse enda lehelt.

Aga jättes kõik selle kõrvale, mõjus ülejäänud külastuskogemus sümpaatselt. Talvisel teisipäeva-õhtul olin ma küll kogu soorituse jooksul ainuke klient, kuid seda sujuvamalt kõik laabus. Tõsi küll, soov saada kõige selgemalt selle regiooni (kõige laiemas mõttes) omast suppi Kufta ebaõnnestus, kuna selgu et see on ainuke roog menüüst, mis on otsas.

Sai siis valitud veidi universaalsema iseloomuga „Hartšo“ (5.50), mille saabumisega läks napp 5 minutit, kui sedagi. Väikese eripärana tavapärastest esitletutest mõjus supi pinnale saputatud jahvatatud kreeka pähkli puru. Aroom lubas midagi adžikalikku ja vürtsikat, paraku see lubadus maitsesse üle ei kandunud. Leebe, tomati ja riisiküllane, pehme lihaga tummine supike jättis siiski hea mulje, kuna selles leidus ohtralt näpuotsasuurusi kuivatatud musta ploomi magus-hapukaid tükikesi, mis siia väga hästi sobisid.

Teise roaga läks asi veidi kummaliselt, kuid seda omamoodi sümpaatses võtmes. Enamik menüüst koosnes šašlõkkidest, kuid soovisin siiski midagi muud proovida ja nii langes valik karbonaadi peale. Kui tellimus kööki jõudis, tõttas sealt aga laua juurde mägilasest omanik, kes päris, et kas ma tahan kuiva sea seljatükki või siis mahlast kaelaosa? Vastasin et jätan selle valiku peremehe teha, et tema soovitus on mulle parim argument.

Ja nii läkski, et mulle toodi u 15 minutit peale tellimust ... šašlõkk :) (10.-EUR). Ei, mulle ei öeldud, et see roog on nüüd ikkagi šašlõkk, kuid peaks ikka olema suisa pime, et mitte tuvastada lihatükkides varda torkejälgi ja iseloomulikku küpsetamis-meetodit. Kuid kuna see liha oli väga hästi maitsestatud, suurepäraselt pehmeks marineerunud ning seeläbi mõõdukalt üle küpsetatud, siis miks ma peaks jonnima, onju.

Kuna olin loobunud liha kõrvale pakutud kartuli-riisi variantidest, siis lisaks ohtralt punase sibulaga üle puistatud šašlõkile leidus siin veel odavavõitu ja suht maitsetut hiinakapsa-salatit ning kaks kastmekausikest. Ühes neist meeldiva, kuid standartse sisuga külm küüslaugune koorekaste, teises aga tõepoolest ülimeeldiv tomatipõhine aromaatne ja mõõdukalt vürtsikas puhas nauding. Selle maitsemõnu ammutamiseks olin isegi nõus ära kasutama osa saiakraamist, sest kastmest loobuda oleks olnud narrus.

Külastuse lõpuks juhtus aga üks sisuline apsakas, nimelt alles maksma asumise hetkel taipas ettekandja öelda, et tasumine on ainult sularahas. Minul pole selle vastu midagi ning ausalt ise peangi seda ainumõistlikuks – et mitte kaupmeest karistada pangaülekande pealt tehtava koorimisega – aga seda oleks siiski pidanud alguses ütlema. Teine aspekt – misiganes põhjusel kirjutati välja tšekk sellisel moel, mida oleks kohaseks pidanud ehk paarkümmend aastat tagasi kooperatiiviputkade ajastul. Õnneks mul ei lähe seda vaja raamatupidamiseks, vaid lihtsalt hindade fikseerimiseks sellesama siinse kirjatüki tarbeks.

Selle apsaka aga tasakaalustas kuhjaga jällegi peremehe/peakoka saali-ilmumine ning võimalus küsida selle imelise kastme kohta. Kaukaaslased oskavad põhjamaalasi alati hämmastada oma sõbraliku olekuga ning antud konkreetne mees veel ka riigikeele oskusega – sellised pisikesed nüansid aitavad luua parima üldmulje.

Soovitus tuleb kindel ja mägede-kõrgune. Supipöial on püsti küll ainult mõõdukalt, kuid praepöial näitab väga ja väga tipmist taset. Eriliselt võlus see, kuidas mulle tellitud roa asemel müüdi hoopis teine toit, kuid tehti seda moel, mis paneb heakskiitvalt naeratama!

---

lugu ilmus siin

Krabi (Pärnu)

Julgus teha asju teistmoodi ei pruugi olla alati edu pant, kuid kiiduväärne on ta ikkagi. Avada puhvet, millel on oma kontseptsiooniga köök, selmet tallata turvalist ja kõigilemeeldivat rada ning teha seda väikesevõitu linnas – see tõmbab vähemalt tähelepanu, ehkki ei garanteeri külastajate tulva.

Pärnu vana linnasüdame keskel Lastepargi nurgakeses asuv armas paviljon-tüüpi majake on nüüdseks muutunud kalarestoraniks Krabi. Talvisel kesknädalal on enamik toidukohti üsna klienditühjad, aga näedsa – olen ennast kohale sättinud avamise hetkeks (17.00) ning esimeste minutitega on kolm laudkonda kohal.

Et olen endale menüü juba veebist selgeks teinud, siis saan esimesena oma valiku öelda ning köögist hakkab kostma toimetamise hääli. Väike õdus hoone sisaldab kolme üsna erinäolist ruumikest ning meeldiv valguslahendus loob mõnusa atmosfääri.

Esimeseks käiguks võtan – miskipärast küll pearoogade rubriiki paigutatud – „Selge leemega mereannisupp (Krevetid / kalafilee / sinimerekarbid / kartul / kirsstomat / vutimuna; 13.-EUR)“, mis jõuab minuni u 10 minutiga. Esmamulje on igatahes kenakene – kergete röstijälgedega soojad õlitatud ciabataviilud ning värvirõõmsa sisuga kausike jätab igati sümpaatse mulje.

Asja sisusse süübimine vähendab paraku esmast positiivset häälestatust. Igasuguse supi peamine komponent on ju tema leemeke. Et kas siis on tegu maitseküllase ja veenva puljongiga või siis lihtsalt neutraalse vedelikuga – siin kausis oli paraku see viimane variant. Kõik lubatud elemendid on ju kausis kenasti olemas alates köögiviljadest kuni munapoolikuteni, punase kala tükkidest kuni karpide ja krevettideni, kuid kõik see kokku ei moodusta harmoonilist tervikut, kuna keeruline on kalasupiks pidada nähtust, kus leemeke ei kõneta sind ei kalalõhna ega –maitsega.

Kuna supp oli pearoogade nimistus, siis otsustasin mängida vastupidise loogika mängu kaasa ja võtta teiseks käiguks midagi eelroogade hulgast. „Kala tartar“ (19.-EUR) – oo sellist rooga ma pole ju saanduki. Ooteaeg u 20 minutit tellimisest ning 10 minutit esimese käigu ettetoomisest – suurepärane ajastus!

Taaskord – visuaalne pool on vägagi isuäratav, serveerimise / paigutamise mõttes pretensioonidega nö kõrgköögile. Seekord ei pidanud ka sisu ehk maitse osas pettuma. Lauda toomisel unustati küll teha üks oluline liigutus – tutvustada rooga, st seletada, et mis kalaga siin siis tegu on, nii et pidin selle ise üle küsima. Vastus „doraado“ ei aidanud mind küll kuigivõrd edasi, kiirelt otsitud eestikeelne vaste „kuld-merikoger“ samuti, sest olen selle kalaga liiga vähe kokku puutunud, et omada mingeid maitse-ankruid ja öelda „ahhhaaa, seda ma oletasingi“

Igatahes õhkas see peenelt hakitud kala ja sibula segu värskust, lisatud kalamari on alati parim valik maitsevõimendajana ning üllatusliku lisandina passioon-vilja seemnekesed oma intensiivse magus-hapu komponendiga sobis samuti otse oivaliselt. Kui tavalist liha-tartari ehib kollase silmana munakollane, siis siin lisas sarnase elemendi krevett, mis mängis roa kontseptsioonile igati ilusalt kaasa.

Kokkuvõte kolmetine. Kalarestoran rannalinnas on nii tubli mõte kui vähegi olla saab. Supipöial jääb paraku veidi lönti köögi puljongipelguse tõttu. Praepöial on siinses loos vaid varjunimi teisele käigule, kuid saab igatahes vägagi positiivselt püsti olema. Soovitus saab aga igati tugev olema – taolist tegutsemisjulgust tuleb toetada! Mis aga puudutab keskmisest kõrgemat hinnataset – veidike luksuse hõngu kulub hallide argipäevade vahele meile kõigile ära!
---
lugu ilmus siin

Kartuli-juustukotletid lõunamaise kastmega

Ega ma seda niimoodi ei planeerinud, aga kuna toidupildi peale küsiti retsepti, siis proovin midagi kirja panna. Häda, rist ja viletsus on see, et ega ma ju ei tea tihtipeale süüa tegema asudes, et mis ma täpselt teen ning improviseerin käigu pealt. Panna aga kirja: "tee nii nagu süda lustib" pole ilmselt väga informatiivne, kas pole nii :)

Asi algas sellest, et eilsest oli üle jäänud kartuliputru ning see tuli täna kuidagi ära realiseerida. See on aga sootuks teine lugu, kui et mul oleks käes lihtsalt keedukartulid, sest algmaterjal ja selle konsistents määravad mängureegleid.

Igatahes tuleb kartulimass (vahet pole kas püreestatud või riivitud kujul) koos juustuga viia sellisesse konsistentsi, et sellest kannatab kotlette mätsida (noh et ei kleepu ka liiga palju käte külge). Kui algmass on liiga kuiv, saab lisada mõne muna; kui liiga vedel, tuleb lisada jahu. Paneerid riivsaia või panko-helvestega või kasvõi purustatud maisihelveste kihis, see ripub juba täiesti ära sellest, et mis on käepärast.

Maitsestamise osas - kuna mängus on juust, siis tasub kotletimassi sisse segada need ürdid, mida sa oma peas pitsa peale paneks. Või kasutad lihtsalt mõnda valmis pitsa-maitseaine segu ja ei juhtu mitte kõige vähematki traagilist.

Lõunamaiseks kastmeks nimetasin ma lihtsalt lusti pärast seda segu, mis hetkel käepärastest vahenditest sündis. Väga laias laastus - toiduõli, ketšup ja lisandid. Minul läks sinna Kecap Manis magusa noodi lisamiseks, riisiäädikas hapuks, sojakaste soolaseks, tšillikaste vürtsiks, hakitud koriander, purustatud küüslauk ja seesamiseemned. Aga kõigi köögihaldjate nimel - see on mitte täpseks juhendiks ja järgimiseks, vaid arusaamaks, et saavutada tuleb maitsetasakaal nende mainitud maitsete (magus, hapu, soolane ja vürtikas) vahel. Kuidas seda täpselt teha, missuguseid maitseaineid või kastmeid segades, pole niivõrd oluline. Koriandrihakke lisamine on täpselt sama valikuline, sest no teadagi ei meeldi see paljudele ja/või pole teda lihtsalt sügavülmast võtta. Seesamiseemned - needki on pigem visuaalse tekstuuri / lõunamaisuse lisamiseks, ega maitsepildile see suurt lisa (siis peaks kasutama kas seesamiõli või vähemalt röstima seesamiseemneid eelnevalt).

Kotletid praed keskmisel tulel kuldpruuniks, serveerid koos kastmega ja noh ... ega ma ei oskagi midagi mõistlikku rohkem kirja panna :D Gramme ega lusikatäisi ei mõõtnud ning ega sellest mõõtmisestki tolku poleks. Ainus, mida oskan koguse mõttes soovitada - juustu olgu ebamõistlikult palju, vähemalt kolmandik kartulimassist, muidu kaob see lõpptulemuses üsna olematuks (aga jällegi sõltub juustust, selle intensivsusest ja sulavusest, mul on mõnikord see segu ka panni peal "laiali voolanud", kuna juust osutus liiga edukalt sulavaks)

Vast oli mingit tolku sellest kirjutisest 

Modern (Narva, 2024)

„Modern avatakse sügisel uuesti“ – nii teatati mulle õnneliku näoga juba suvel. „Räägitakse, et ta olla nüüd vist jälle avatud“, sosistati umbes kuu aega tagasi. „Kas ikka päriselt“ – küsisin ma nüüd tuttavatelt üle. Saades jaatava vastuse, tõttasin mõistagi kohale.

Ah et mis koht see selline on, millest nimoodi vandeseltslikult räägitakse? Teate, seda on keeruline seletada. Ühest küljest on see ju tavaline keldriurgas, milletaoliste aeg peaks ammu möödunud olema. Teisest küljest on see aga omamoodi legend, nostalgiapesake, mis paneb osad inimesed heldinult ohkama. Asutus, mis katku ajal pidi enda uksed sulgema ja mille elustumisse polnud just kuigi palju usku.

Kuna kirjeldasin seda kohta viis aastat tagasi, siis nüüdne ülevaade saab olema suuresti kantud võrdluse vaimust. Esimene moment ehk esmane otsing veebis annab halva tulemuse – nende veebipesa FB’s on uuendamata ning viimane sissekanne on sulgemiseelsest ajast, aastast 2020. Mingitki jälge sellest, et asutus oleks ennast taasavanud, ei õnnestunud leida ka mujalt.

Teine hetk ehk jõudmine tuttava ukse taha toob aga positiivse emotsiooni. Kui varem polnud ukse taga ühtegi infokillukest (sest kõik ju teavad niikuinii, eksole), siis nüüd on vähemalt sildike lahtioleku-aegadega. Järsk keldrisse viiv trepp ja selle sisemuses leidu polnud üleüldse muutunud ... noh ja tegelikult kas peakski? Menüüski enam-vähem samad read mis ennemuiste, lihtsalt hinnad on sisuliselt kahega korrutunud – aga selles pole midagi üllatavat.

Mõistagi võtsin taaskord esimeseks käiguks seljanka (6.-EUR) sest no kuidas siis veel võrrelda? Ahjaa, tellimine-suhtlemine käis täiesti viisakas riigikeeles, mis on väga hea näitaja! Kuna kundesid on vähevõitu, siis käib ka kogu protseduur üsna kiirelt, umbes viie minutiga on supp ka lauas.

Esimene mulje on suhteliselt hea, asutus on ära õppinud hapukoore eraldi serveerimise. Supike ise on dekoreeritud oliivi ja sidrunilõiguga – kah kohane värk. Suur ja kuum ja aromaatne – tore seegi. Aga paraku aroom kõneleb sama keelt mis sisu – see on peamiselt vorstisupp. Või noh, viiner ja siis mingi poolsuitsuvorst. Imevähe singikribalaid. Sibul ja hapupurk. Mõõdukalt happeline leemeke. Kõik sihuke lihtne ja odav säästuseljanka. Külmal talvepäeval aitab soojeneda, sellegi eest aitäh, igatahes kergelt maitseigavusega võideldes sõin kausi tühjaks.

Teine käik – sealiha seentega (11.-EUR) jõudis lauale u 15 minutiga, mis on kena ajastus. Kuna lihakõrvaseks pakuti kartulit või riisi, siis otsustasin sellest loobuda, olles teada saanud, et mingi salatilaadne käib komplekti niikuinii.

Roa visuaalne pool pole just kuigi märkimisväärne – hallikaspruuni kastmekuhja all olev liha ei saa põhimõtteliselt olla iluduskuninganna. Minimaalne ja odav tomat-kurk-hernes annavad silmale vähemalt mingi pidepunkti, kuigi maitsepildi osas jäävad tühikandjateks.

Aga teate ku hea on see seenekaste! Mis sest et kasutatud on libaseeni-šampinjone, annab komplekt praetud sibula ja peekoniga ikkagi oivaelamuse. Kahtlustan, et siin on kastme tuunimiseks kasutatud ka mingit valmis seenemaitseainet, aga no mis vahet, maitsev on maitsev! Sealiha selle rammusa koorekastme all on lihtsalt pehme kanduri rollis, peale hea küpsusastme ei ole võimalik siia midagi juurde öelda.

Kokkuvõte tuleb kolmetine. Supipöial näitab veidike horisondist allapoole, sest no vorstisupp pole ju halb asi, aga seljankast ootaks rohkemat. Praepöial läheb aga teiselt poolt üsna püsti, sest seenekastme on see köök tuuninud umbeheaks! Kolmas aspekt on aga see va üldine atmosfäär ja taustateadmine – see legend-urgas pole kunagi olnud pelk söögikoht, rõõm on näha et vähemalt üritatakse see taas käima saada!

---

lugu ilmus siin