Kohvik-restoran Kohalik (Tallinn)

Juhul kui Balti Manufaktuur teile midagi ütleb, siis on seda puhvetit lihtne leida. Oletan et tegu on kunagise väravahoonega, lihtsa ühekordse putkaga, mis praegu peidab endas mõnusaimat toidupesa.

Pärastlõunasel ajal kohale jõudes oline üks vägavähestest kundedest, miska sain kohe tellimuse sisse anda ja ka kõik edasine kulges ladusalt ja toredalt. Tore hakatuseks juba seegi, et veebimenüü ja laudades paberil olev langes kokku. Tõsi küll, lisaks sellele püsimenüüle on neil ka päevapakkumiste teema, kuid see pole minu huviorbiidis reeglina nagunii.

Seega – kuna menüüs oli suppe täpselt üks tükk, siis nii saigi tellitud „Selge kalasupp“ (8.50) – pole küll kuigi informatiivne, kuid olgu peale. Kopsakas taldrik suurel puuliual jõudis minuni u viie minutiga ja lubas juba mitu sammu eemalt lehviva lõhnaga korralikku kala-elamust. Ja nii ka oli – see leem kas teate oli hunnitult hea! Päris kalapujong! No kohe ikka see õige, millel on nii kala lõhn kui maitse kui ka huuleliimi element, uhhh kui mõnus.

Tõsi küll, selles üldiselt selges leemes ujus pilvedena kummalist teralist hõljumit, millest ma oleksin misopasta või –pulbri kasutamist, kuid vähemalt see proua, kelle käest ma asja üle küsisin, väitis et misot siin mängus pole. Aga miso või mitte, vahet pole, sest see kraam oli ikkagi hullult maitsev. Võibolla soola tase oli peaaegu-et-ülesoolamise piirikese peal, kuid kuna sool on teadupärast maitsetugevdaja, siis polnud sellest hullu midagi.

Lõhekala tükikesed, porru, suvikõrvits, porgand ja noore koorega kartuli tükikesed andsid üldisele maitsevaimustusele lisaks ka kõhutäidet. Igatahes noolisin ma kausi tilgatumaks. Koos supiga lauda toodud värske ciabatta viilakad ja soolakas ürdivõi sobis siia juurde ka päris kaunikesti.

Teine käik – „Šnitsel“ (14.-) omas menüüs ka mõnda seletavat sõna „/sea välisfilee/rustikaalsed friikartulid/pestomajonees/parmesan/“. Käik saabus veelgi suuremal puualusel ja u 12 min peale suppi – suurepärane ajastus!

Ütlesin, et toodi puualusel? Aga nii oligi, mitte taldrikul, vaid otse puualusel suur šnitslilatakas, majoneesikausike ja friikate totsik. Ei mingit taldrikut J Lahe! Aga et ka ei mingit salati, see on veider. Üksik sidrunisegmendike ja šnitsli pinnale koos juustuga puistatud muruhake vist salatiks ei kvalifitseeru, või kuidas?

Fritüüris viimistetud šnitsel ise polnud teab mis šedööver. Tõsi, ta oli kvaliteetsest lihast, ühtlase tekstuuriga, korralikult läbiküpsenud ja suht pehme ja puha, aga kuivavõitu ning ilma mingi erilise maitsestuseta.

Aga teate see majonees! SEE MAJONEES – seda lihtsalt tuleb kirjutada läbiva suurtähega ja selle juures vaimustunult ohata! Ilmselt pesto rosso peale ehitatud, kohapeal valmistatud, rammus, kreemine, magus-hapukas, üdini umamine. Selle majoneesiga sündis see neutraalne šnitsel süüa niimoodi, et naeratus ei kadunud suult ka toidupala suhupanemise hetkel! Teate, isegi need friikad, mis olid ju värsked, krõbedad ja üldse toredad, ka neid oleks võinud selle hunnitult maitseilusa kastme abil süüa, aga no lihtsalt polnud himu neid jublakaid haugata. Teate, ma arvan, et selle õilsa majoneesi abil oleks isegi saepuru maitsev :)

Kokkuvõte säde-positiivne. Selle puhveti nimes on „restoran“ vägagi omal kohal, köök väärib taolist tiitlit ilmtingimata ja kahtlemata! Supipöial kiidab haruldaselt maitseküllase kalasupi ja eelkõige selle põhjaks oleva kalaleeme eest – õppige, kuidas seda teha! Praepöial võiks nuriseda kuivavõitu šnitsli pärast, kuid selle kõigi gurmeejumalate väärilise majoneesi eest võib kõik andestada ja kõrvu plaksutades braavo hüüda! Soovitan, ülikoleväga soovitan!

---

lugu ilmus siin

Neptuni grill (Pärnu)

Pärnus on mõnikord keeruline leida söögikohta. See tähendab siis, kui parasjagu pole suvi. Ehk siis enamiku aastast.

Hakkasin kesklinnast kõndima ja avastasin järjest, et puhvetid on kas üle läinud lühendatud tööaegadele või üldse suletud. Kõndima hakkasin kella nelja paiku ja avastasin, et need veel seni teoreetiliselt lahti olevad kohad on kas lõpetanud kell kolm või avavad kell viis. Jõudsin lõpuks Terviseparadiisi juurde ja astusin sisse lootuses, et siin vast midagi ikka toimib. Restoran, kuhu lootsin sattuda, avati samuti hiljem, aga vähemalt oli avatud Neptuni grill nimeline asutus. Sihuke moodsa söökla moodi küll rohkem, aga no vähemalt midagigi.

Libistan pilgu üle menüü ja küsin, et kas midagi supilist polegi pakkuda? Vastuseks raputatakse pead. Mina omakorda viipan ilmselgelt supisoojendaja moodi väljanägemisega kõhukale instrumendile ja selle kõrval ootel olevatele supikausikestele. Vastuseks seletatkse, et supiaeg on läbi. Et kell neli lõpetatakse selle pakkumine ära. Ahsoooooo, nojah, kell on saanud u 16.30.

Oehhh. Noh aga kuna mul hakkas juba aeg suruma ja kuhugi edasi supijahile minna ei saanud, siis küsisin eelroaks kanasalati (5.-EUR). Seepeale võeti külmletist välja eeltäidetud taldrik, kooriti sellelt kile ümbert ära ja öeldi, et võin meelepärast kastet ise peale niristada, osundades kastmepudelite valikule.

Mõtlesin aga proovida, et kuidas see kraam oma algupärases olekus välja näeb ning üllatusin positiivselt. Kas asi oli selles, et olin piisavalt kaua ennem kõndinud, või siis jätkuvalt suvesoojas ilmas, aga külmkarge hiinakapsa-põhine kraam sobis minu higise turja ja laubaga ideaalselt. Mõned ananassijubilad, viinamarjad ja kanakillukesed ise andsid muule hiljutilõigutud kraamile piisavalt maitset, et sõin taldriku tühjaks ja olin päris rahul.

Praeversioonis otsustasin samuti millegi kergema kasuks ja valisin „ahjus küpsetatud koha, tartarkaste“ (11.-EUR) kasuks. Selle ooteajaks kujunes veidi üle 15 minuti, mis on täiesti sobilik – ahjaa, ma vist ei öelnud, et olin kogu soorituse jooksul sisuliselt üksinda saalis, üks ennem just lõpetas, teised tulid siis kui mina lahkuma asutasin.

Tellimise hetkel küsiti minu ballastisoovi järele, pakkudes vaikimisi friikaid. Kuid kui küsisin, et mis variandid veel on, siis pakuti kohe ühe soojaga, et kas riis või lihtsalt rohkem salatit. Mõistagi valisin viimase variandi.

Salati osas läks nii nagu arvasin, sisuliselt oli tegu eelroa kordusega, lihtsalt ananassi-viinamarja-kana asemel oli samasugusele baaskuhjatisele lisatud veidi jääsalatit ja kaks kopsakat kalafileed. Aga ega sellises funktsionaalses korduses pole ju midagi valesti tegelikult.

Kala oli aga väga mõnusalt ja julgelt maitsestatud, võiks lausa öelda et piprasegu kooriku all küpsetatud. Ühe viiluka sõin ära nii nagu ta oli pakutud – oli meeldiv. Teisele pigistasin peale taldrikul oleva sidrunisegmendi mahla – veelgi meeldivam! Tartar-kastmeke oli küll veidi maitsetu võrreldes kalaga, kuid sobis salati praavitamiseks ikkagi kenasti.

Napi poole tunniga astusin uksest välja jätkuvasse suveilma, kuid kalendri tõttu tühjaksjooksnud Pärnusse ja olin rahul karge ja kerge einega.

Kokkuvõte leebelt üldpositiivne. Supipöial on küll solvunud, et ta kellapiirangu tõttu kasutuseta jäi, aga ega eelroaks olnud salat selles süüdi ega seetõttu kehvem pole. Praepöial tunnustab maitsestamisjulgust ja näitab horisondist kõrgemale. Soovitus pole küll rõkkav ja kaugelekajav, kuid möödaminnes sisseastumist võib soovitada ikkagi.

---

lugu ilmus siin

Kohvik Braavo (Tallinn)

Seda kohta peab ikka väga otsima. Väga tahtma otsida, sest nö möödaminnes teda ei leia. Ja ka aadressi teades on see mitte kõige lihtsam, niivõrd nurgatagune on see puhvet. Aia tänava lõpus, peale KalevSPA’d, seal kus tänav ära käänab, tuleb sisse astuda hoovi. Suurde ja sopilisse hoovi, kus mitte miski ei suuna ega viita kohvikule. Küll aga viitab samanimelise hotelli vastuvõtule kuskil päris päramises sopis. Nohja loogika ei vea alt – tõepoolest siin siis ongi. Sihuke söökla vurhvi puhvet Braavo, milles kellaseitsmesel ajal polnud peale minu mitte hingelistki. Tõsi küll, leti taga leidus lahke olemisega proua, kelle abiga sai edasine ladusalt toimima.

Värskekapsa borš (5.-EUR), tellimise hetkel rõõmustab asjakohane küsimus: „kas hapukoorega või ilma?“ Tubli, plussike kirjas. Laudajõudmise aeg alla viie minuti. Hiigelsuures valges kausis erkpunane tihe supike, mille pinda ehtis hakitud rohelise sibula puiste. Tihe magus-hapu leemeke, sisuks peamiselt üsna pudruks keenud köögiviljad, lisaks mõõdukalt (kana-?)lihakräbalaid. Taldrikutäie lõpuks ehitab ennast üles ka kenake mustapiprane õhetus. Issver-sussver, kui lihtne ja kui hea!

„Paneeritud tursk“ (9.-EUR) – oo kui ammu pole ma sellist sõnapaari kohanud! Mõistagi tänan-palun-jah! Proua loeb mulle ette nimekirja ballastivalikust, kuid kui ma küsin, et kas selle asemel saaks lihtsalt rohkem salatit, siis järgneb sellele kõige eneselmõistetavam „jah“. No tõepoolest, käib ju samast välisuksest sisse samas majas tegutseva spordiklubi rahvas, küllap on samasuguse palvega pöördujaid veel küll. Mitte et minul spordiga mingit kokkupuudet oleks, aga ilmselt kiiksude osas on kokkulangevust :)

Taldrik jõudis minuni u 15 minutiga – suurepärane ajastus, seda enam et olin juba vaimselt valmis, et tühjas asutuses võib muu koormuse puudumise tingimustes praad minuni ka poole supi pealt jõuda. Aga ei, kena paus käikude vahel – jälle plusspunktike!

Muuseas pisike aga hooliv detail, mille fikseerisin fotol – panete tähele, kuidas asetati nuga ja kahvel? Niimoodi, et nad toetuvad otsaga taldriku servale, vältimaks kokkupuudet lauapinnaga. Tibatilluke, aga väga ilus nüanss!

Tõsi küll, kas nüüd taignas friteeritud kala on just sama asi mis „paneeritud“, selle osas ma tõstaks küsimärgi. Ja tuleb tunnistada, et liha oli ka veidi kuivaks küpsetatud, kuid lisatud sidrunikillukesest pigistatud mahlatilgake ja hapukoore-kurgikastmeke aitasid selle vea üle elada. Jämedalt riivitud valge redise (või oli see nüüd nuikapsas?) ja kurgi salat oli veidi hapuka õlikastmega mahlasemaks tuunitud. Hiinakapsa-paprika salat evis soolaka ürdiõli nirekesi. Kõik see kokku oli just täpselt see, mida ma õhtuse kõhutäiena soovisingi, piisavalt kerge ja maitseküllane.

Kokkuvõte üldpositiivne. Ei see pole mingi gurmee-pesake. Isegi mitte kohvik, mida ta nimeks on miskipärast valinud. Aga samas ka sammuke parem kui lihtsalt kandikusöökla – toidud toodi ju mulle lauda. Nii supi- kui praepöial on mõõdukalt püsti. Toidukvaliteedi, maitseelamuse, hinna ja ajakulu koosmõju osas on aga soovitus kerge tulema – otsige see vanalinna serva sisse peidetud puhvet üles ja proovige järele!

---

lugu ilmus siin

Oliveri aiakohvik (Pärnu)

Suvi ja Pärnu ja jalutuskäik ranna poole. Kuigi mul oli plaanis hoopis mujale einestama minna, jäi silma mõnus-suvine-triibuline-õunapuine puhvet Oliveri aiakohvik. Sinna ma siis jäingi, sest too teine koht on talvel ka lahti, küll ma jõuan.

Augusti keskpaik, parajalt soe lõunane aeg, mina hetkel sisuliselt ainumas kunde. Personal mõnules ühe lauakese ümber varjus lobiseda. Tellimuse peale tõusis püsti üks, seejärel kohe ka kõik teised, sest minu järel valgus aeda suurem punt turistiperekondi. Omavaheline kommentaar: „no nüüd saab kõvasti lastekaid teha“

Minu sisseastumise eelduseks oli mõistagi pilk menüüsse, et kas mõni supp ka selles leidub. Leidus. Üks tükk. Seljanka (5.-EUR). Nojah, grillile keskendunud asutuses on see köögi mõistes ratsionaalne valik – kes vähegi on kokkanud, saab aru sellest seosest.

Supi saabumisega läks oma 10 minutit aega, seni sain jälgida laudade vahel keksivad ja tooliselgadele luureretki tegevaid varblaseid. Suvi. Mõnus. Lahtisest köögist kostev vaikne kolin, jutukõma ja lihaküspetamise lõhn. Idüll.

Supike ise oli kõrvetav-kuum ja kahjuks sisse sokutatud hapukoorega – miinus kirjas. Liiga ohtralt köögiljadele keskenduv ja miskipärast ka kartulit sisaldav – ei saa ka just plussiks pidada. Vähevõitu kurki ja lihakrübemeid-viinerseibikesi. Aga – ja seda kohe läbiva suurtähega AGA – see kraam oli maitsev! Siia leemekese sisse oli ilmselgelt kasutatud mingit sorti magusamat grillkastet, aga seda tasakaalustas ilus ja tugev happelisus ning tulemus oli seeläbi üsna ja üsna meeldiv! Mitte mingi meistriteos, aga maitsemeeli erksalt rõõmustav ning see emotsioon kaalub väga paljut üles!

Praena võtsin huvitavalt kõlava „glasuuritud kana“ (14.-EUR). Päris põnev, et mis on selle köögi nägemus taolisest roast. Toidu saabumiseni läks ligi pool tundi, mis on ehk tiba kaua, aga vähemalt mind rõõmustas varblaste röövlibande, kes märkas supikausi kõrval puutumatuks jäänud leivaviilakaid ning asus oma ridu koondama. Mingil hetkel mitmekümnepealiseks kasvanud sulepallide rünnakrühm saatis julgemad jahile, kes tassisid viilakad maha ning siis toimus kõik nagu piraajaparve sisse sattunud saakloomaga – kiirelt ja tõhusalt.

Praad ise osutus palju vähem põnevaks kui nimi oli lubanud. Enamiku taldrikust kattis minu jaoks võõras peente friikate kuhi – oleks see nimetuses kajastunud, oleksin kuidagi teisiti tellinud. Omaette totsikus majonees (eeee, aga miks ei võinud samasuguses totsikus pakkuda hapukoort supi juurde, miks pidi selle otse supisse lärtsatama?).

Kapsa-porgandi-kurgi hooajatu universaalsalat oli õrnalt maitsvamaks tuunitud õlikastme abil. Glasuuritud kana all peeti silmas ilma nahata kintsuliha tükikesi, mis ilmselt mee-ürdimarinaadis olnuna oli liiga kauaks kuuma kätte jäetud. Pisut kõrbenud pealispind ja üsna kuivaks tõmbunud tuhm-magus liha ise ei olnud just kuigi meelepärane kooslus, kuid majoneesi abiga sai ta siiski manustatud.

Oi kui mitmel moel oleks saanud seda „glasuurkana“ teisiti teha ja/või isegi peale ärakärtsatamist päästa, aga ju siis selle puhvetimeeskonna jaoks kärab nii kah.

Tõusin, libistasin pilgu üle letile kuhjuvate burksiridade ja lehvitasin mõttes varblastele, kes nüüd juba minust puutumata jäänud friikate ümber ridu koondasid.

Kokkuvõte sihuke hajevil nigu laisk suveilm. Supipöial on ju isegi maitserõõmus ja püstipidine, kuid mitmed miinused hoiavad seda püstisust vaos. Praepöial vaatab pigem horisondist allapoole üleotsa soorituse eest. Armas varblutibande teeb küll meele heaks, aga see pole antud puhveti teene. Seega soovitust siit ei tule, aga too koht elab suvise Pärnu tuiksoonel ka ilma minu soovituseta kenasti ära.

---

lugu ilmus siin

Novell (Viljandi)

Keset lõõskavat suvepäeva selgub, et välikohviku puhul on ikka väga nadi, kui iga laua kohal ei ole päevavarju, nii tulebki ennast asutada siseruumidesse. Samas jällegi – sees on kõik kohad praktiliselt tühjad, samas kui väljas olid varjulised lauad kõik täis.

Kuna veebis olev menüü langes kokku päriselt pakutavaga (mille eest kiidan), siis sain tellimuse kohe sisse antud ja jääda palavusest veidi roidununa ootele, mõeldes laisalt, et missuguse imestusega reageeris köök sellele, et keegi säärase ilmaga supi tellis.

Igatahes kiidan noorhärrat, et ta korda kaks küsis, et kas soovin suppi ja praadi kahe eraldi käiguna, selmet sooritada korraga lauda toomise viga. Muuseas, kogu teeninduse pool oli viisakas, korrektne ja naeratav, ka selle eest plusspunktike.

Nii umbes 10 minutiga jõudiski kohale esimene käik, mille kohta noorhärra hoiatas: „väga kuum!“. Uhhaa (kahe kala supp, selge puljong, juurvilad; 14.-EUR). Oehh. No uhhaa see pole nüüd küll kohe mitte. Uhhaad defineerib kõva kalapuljong, millest on mitme keeduga saadud kätte jõuline, huulikleepiv ja intensiivne kalamaitse, millesse siis lõpuks lisatakse nii soovitav kalaliha kui muu meelepärane.

See leem siin nägi küll oma erksate roheliste ürdiõli laikudega efektne välja, kuid maitses vesiselt ja üsna maitsetult. Üliminimaalne soolasus, ei vürtsikest, ei happekest, ei vihjetki kalamaitsele. Ainus lõhn ja mekk mis esile tuli pärines supi pinnale hakitud suvemurust. Ja siis selle maitsehalluse sees ulpisid 0-maitselised kalatükid. Noh olgu, klassikaline supikolmik – sibul-porgnad-seller ka ja koorega keedetud noore kartuli tükikesed oli siin kah visuaalselt esitandatud. Kuid kõik see maitses kui ei mitte midagi!

Ja paraku – nagu nooblimates kohtades kombeks – pole läheduses ka ühtegi soola-pipra toosikest, et kasvõi tagantjärele midagi päästa.

Pool kaussi suppi läks tagasi. Minusuguse supisõltlase laualt, kas kujutate ette! Noh olgu, kalatükid ma nokkisin söömiseks välja, ise ka imestades lõpuks, et miks ma seda teen, sest maitsetu toit on ju mõtetu kõhutäide.

U 30 minutit tellimuse hetkest tuli teine käik koos sõnadega, et ehk nüüd läheb paremini. Noorhärra oli ilmselt pisut heitunud minu sõnadest supi kohta: „mage ja maitsetu“ ja tõi nüüd siis ka midagi, mis ilmselt oli soolaveski. Kuid õnneks seda ei läinud enam vaja.

Praetud valge kala (Hooajaline valge kala, kartuli-tilli tamp, fenkoli salat ja mädarõika – võikaste; 24.-EUR) Visuaal on vägagi efektne, erk-kollane kastmepõhi koos juba tuttavate ürdiõli laikudega, kõige keskmes aga kena pruuni koorikuni praetud nahata kalafilee.

Ja kas teate, see kraam siin taldrikus oli tõepoolest maitsev! Kala soolasuse tase oli täpselt selline, et toonitas vee-eluka enda õrna maitset. Lahedalt õhukeseribaline valge salatipadi oli praavitatud julgelt magus-hapuks. Oletasin seda ka ise fenkoliks ilma tootekirjeldust ennem lugemata, kuid üllataval kombel puudus ootuspärane aniisisus, nii et kas järsku oli fenkol asendatud hiinakapsa valgete-pontsakate liistakatega, seda ei tea, aga maitse oli ikkagi hea. Menüüs kirjas oleva kartuli-tilli tambi asemel olid küll needsamad juba supist tuttavad noored koores kartulipoisid, kuid see võikaste taldrikupõhjas oli nii meeldiv, et kasutasin need jubilad ära rammus-võise kastme konsumeerimiseks. Ja no vat see taldrik sai tilgatumalt tühjaks, au ja kiitus selle peale!

Kokkuvõte tuleb kolmetine ja vasturääkiv. Supipöial vaatab otsustavalt suisa alla ja soovitaks selle koha asemel iga teist puhvetit või suisa sööklat. Praepöial on aga diametraalselt teisel, püstisel arvamusel ning hõikab teisigi tutvuma! Teeninduspöial kiidab naerusuist ja asjalikku noorhärrat. Üldine soovitus jääb sellisele lahknevale arvamusele. Võimalik et esimese käigu pettumus oli ühekordne tööõnnetus ja kõik teised korrad olid ja tulevad suurepärased. Kuid seda ma ei tea.

---

lugu ilmus siin

Restoran ROOF (Tallinn)

Kammides taaskord erinevate puhvetite loendit, jäi silma üks kummalise ajalise kontseptsiooniga autus. Restoran ROOF on oma lahtiolekuajad jaganud kaheks: 12.00-15.00 lõunapakkumised ja 17.30 kuni 22.00 õhtusöögi aeg. Et noh, neid ainult lõunasööke pakkuvaid asutusi on ju mitmeid. Ja siis kas ainult õhtul avatuid või siis terve päev, neid veel rohkem. Aga missuguse kasuteguri annab selline pooleteist-tunnise pausiga töökorraldus?

Kuid olgu, mind huvitab ju puhveti võime pakkuda maitse-elamust, töökorralduslik pool pole minu rida. Menüüd küll veebist leida ei õnnestunud, restorani koduks oleva Mövenpick hotelli veebis oli nii see kui ka mitmeid muid asju erroris. Aga resto enda FB lehel olevatel piltidel nägin julgustavaid-ahvatlevaid kujundeid ning kuna aega juhtus olema, siis otsisin selle kohakese üles. Vihjeks – hotelli vestibüülist liftiga kuuendale korrusele ja kohal oletegi.

Varalõunasel ajal olin esimene ja ainumas kunde ja seetõttu käis kõik kui õlitatult. Esimese käigu saabumiseks läks aega napilt alla 10 minuti. Tõsi küll, üks väike küsimärk tekkis mu pähe küll – laual olev väike taldrikuke koos väikese noaga viitas, et enne suppi või koos sellega oleks võinud saabuda mingi leiva/määrde kombo, kuid see jäi ära.

„Kalasupp“ (Selge ja maitseküllane suvine kalaleem, mille südames on värske punane ja valge kala. Lisandiks porgand, sibul, seller, kartul ja kuhjaga värsket tilli; 8.-EUR) Vau, ma ütlen, nii põhjalikku ja kunstilist toidukirjeldust kohtab harva!

Ja teate, see toit ületas mu ootused mitmel moel. Esiteks juba aroom tervitas jõulise ja selge kala-aroomiga. Leemeke ise oli korralikult maitsestatud ning dekoreeritud värske tilliga. Peenelt ribastatud kulinaarne klassika – porgand, sibul, seller – ei ole mõistagi üllatus.

Aga kas teate mis oli selles supis originaalne ja julge ja meeldejääv võte? Isegi mitte see, et leemes leidus täpselt üks mehepöidla suurune tükk valget ja teine samasugune tükk punast kala. Aga nii üllatav kui see ka pole, siis selleks oli üks Kõneväärne Kartul!

Et mismõttes, te küsite? Kuidas saab minusuguse ballasti-skeptilise tegelase jutukeses leiduda suurte algustähtedega kardulas? Aga sellepärast, et ma pole veel kohanud, et supi sisse sokutataks üks suurepoolne mundris küpsetatud kartulipoolik! Ja teate, kui hästi see lisaks visuaalsele ohhoo-efektile mängis ka maitsemeeltega oma kergelt suitsuse noodikesega. Vau, kas teate, kui lihtsalt on võimalik lihtsapoolse komponendiga panna üks lihtne maitsejahtija ohhetama! Kolmekordne lihtsus on edu võti!

„Kalkunišnitsel“ (Krõbedas saialaastukattes kalkuni lee, mille kõrvale kuuluvad kiirmarineeritud kurk, värske karulaugu jogurt ja röstitatud sidrun; 14.-EUR). Olgu öeldud, et need kirjeldused ma võtsin failist, mille restorani poolt mulle hiljem saadeti, kannatlikult ja korduvate eksituste järel õige menüüni jõudes. Ja see sõnake „kalkuni lee“ on otsene tsitaat, mitte minu väljamõeldis :)

Ausalt öeldes pöördusingi palvega menüü saata (kuna veebileht andis koodi 404) selle nähtuse tõttu, mida siin kirjelduses esitletakse kui „värske karulaugu jogurt“, sest selle asja olemusest ei saanud ma üleüldse aru. Kuidagi kentsakalt juustuselt-pähkliselt-nätskelt maitsev rohekas ollus šnitsli peal viis mind segadusse söömise ajal ja ka nüüd loetud seletus ei aidanud sellest hämmingust välja.

Aga nii ehk naa, toidu saabumisega läks 25 minutit, mis on ajastuse mõttes üsna kuldne tulemus. Loo peategelane ehk kalkunišnitsel sai tellitud lihtsalt selle tavatuse mõttes. Looma, sea ja kanaversioone on ilmselt proovinud enamik, aga kalkuni? Tõsi küll, kuna kasutatud oli kalkuni rinnafileed, siis polnud see tulemus kanalihast eristatav. Aga mõõduka paneer-kattega ja sama mõõdukalt maitsev-mahlane sisu oli ikkagi meeldiv.

Kiirmarineeritud värskusteks ei oskaks ma neid üsna vingeid-vängeid soolakurgijuppe nimetada. Sidruni ühepoolse kuival pannil kärsatamise mõttele ei saa ma ka päris hästi pihta (peale visuaalse erksuse), aga värske sidrunihappe tilgake šnitslil on ikka kena lisand. Ürdine kastmepõhjake kõige all oli leebe, kuid meeldiv lisand. Aga üldjoontes – ballastivaba praad on tevikuna ikkagi minu jaoks alati parim lähenemine.

Kokkuvõte tuleb seekord väga kiitev. Supipöial sõidab püst-stardi raketina läbi katuse oma rabava ja maitseküllase lihtsusega. Praepöial ei saa küll kaugeltki sama suurt aplausi, kuid oma kontseptuaalses võtmes jääb kindlasti püstpoolele. Seega soovitan, ilmkolekindlasti soovitan!

Trofé (Tallinn)

Pikk tänav on pikk, onju. Kohti leidub seal palju, eksju. Aga praegu, suveharjal on siin ka massiliselt turistirahvast ning vabu laudu pole kuigi palju. Seetõttu ronisin vaatamata ilusale suveõhtule kitsast trepikäigust alla restoran Trofe lahmakasse keldrisse ja sättisin end letile lähedale, et saada veidi kiiremat teenindust.

Ja oi, kui palju seda teenindust-sehkendust-treppidest-sebimist neiukestel oli. Vaatasin neid ja mõtlesin murelikult, et mida küll võivad nende vaesed koivakesed tunda õhtul, sest neid trepp-kilomeetreid kogunes ikka marupalju.

Tellimuse esitamise järel toodi kõigepealt kohale väike taldrikuke mõne leivakillu ja määrdega. Pean ütlema, et ammu pole tundnud nii intensiivset rukkieiva lõhna oma sõõrmeis ning ka leiva maitse oli nii erk, magus ja intensiivne, et lõi hapuka toorjuustupõhise määrde maitse üna üle.

Veidi kentsakas, aga mõneti hea detail. Tellimuse vastuvõtmise järel tuli piiga korraks tagasi, küsimaks, et kas tuua supp kõigepealt? Noogutasin. Või et järsku ikka tuua toidud korraga lauda? Raputasin pead.

Nojah, kui lauas oleks kaks inimest, kellest siis üks võtab ühe ja teine teise roa, siis tuleks mõistagi tuua nad korraga. Aga mida teeb üks inimene korraga kahe taldrikutäiega? Kuid parem küsitagu, kui eksitagu, kas pole nii.

U 10 minutit peale tellimist jõudis lauda okroška (9.-EUR), mida oli võimalik võtta kas keefiri, mullivee või kaljaga (mina valisin keefiri). Oijummel, kui ammu pole ma sellist varianti kohanud! Julgustükk turistipiirkonna jaoks, sest enamikule välismaalastele võib see üdini võõras mõte – süüa midagi külma ja hapendatut supi nime all. Või noh, mis välismaalastele, olen kindel et ka suur osa kohalikest, eriti nooremast põlvkonnast peaks seda sama võõraks.

Iseenest vastas toodu üsna minu ootustele. Peenelthakitud keeduvorst, kurk, keedumuna ja –kartul ning mõõdukalt maitsemuru külmas keefiris. Karge ja lapsepõlvene. Kuid siiski kaks märkust – seda valget visuaalset tühjust oleks saanud hõlpsalt elavdada, puistates pinnale veidi muruhaket. Ja teiseks – soola ning pipratoos laual oleks kõvasti abiks, sest ajapikku hakkas see õrnalt hapukas magedus ära tüütama. Ausalt ei kujutaks ettegi, kui oleks sama variandi võtnud mulliveega.

Teise roana valisin suvisele ajale kohaselt midagi kergemat ehk „Lõhefilee Teriyaki glasuuris“ (25.-EUR), mille ooteajaks kujunes 25 minutit. Võttes arvesse töötemposid, pole see üleüldse mitte halb, kohe üldse mitte.

Võrreldes esimese käiguga oli see siin totaalne vastand alates visuaalist kuni maitseni. Erkpunane taldrik, millel laius mitmeti dekoreritud valge ja magusakas siidri-koore kastmejärv. Särtskollane kus-kus, mis kirjelduse järgi pidi tšilline olema, oli tegelikkuses hoopiski magus, sisaldades vaid näpuotsaga kuivatatud tšillikräbalaid. Marineeritud fenkoli, mis maitses – oh üllatust – magusalt ja ootuspäraselt aniisiselt, mõjus krõmpsu maitseplahvatusena. Oranž väheldane kalaribake kandis endal teriyaki nirekest, mis mõistagi oli jällegi magus. Glasuuritud-maguskad porgandi-pastinaagisegmendid. Ainuke asi, mis mitte-magusalt maitses, olid mõrkjad haralised salatilehekesed.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial rõõmustab küll julguse üle pakkuda haruldast versiooni suvesuppidest ehk okroškat, kuid jääb maitseloiult veidi ripakile. Praepöial imestab end aga rõõmsalt teise äärmusse – magustoidulikke elamusi poleks praetaldrikust osanud oodata ... ning see on ju positiivne, et roog pakub emotsioone! Soovituse osas jään aga üsna keskmisele tasemele – hea küll, aga kaugelt maanurgast kohaletõttamist ei oska soovitada.

---

lugu ilmus siin