Punane kapsahoidis

Praegu on peakapsa aeg. Turuletid on sest kraamist lookas ja hindki päris mõistlik. Oskaks ainult midagi peale hakata. Mõtlesin üht varianti proovida ... ja kukkus päris hästi välja.

Paljast kapsast purki suruda pole just kuigi suur kunst, olgu siis hapendatult või hautatult ... ning miks mitte ka praekapsana. Kuid segahoidist - seda polnud mina vähemalt varem katsetanud.

Peale turutiiru oli mul kotis kapsapea, peet, porgand ja sibul. Noh ja miks siis mitte panna need kõik ka kokku? :)

Hakkisin kapsa üsna peenteks ribadeks ja panin suurde potti vaikselt vähese veega mulisema - selle kraami maht väheneb ju kuumutamisel väga kõvasti, vaja selleks vaid aega anda. Samal ajal ribastasin sibula samamoodi ning viskasin teise potti õlisse kergelt karamellistuma. Porgandi sikerdasin kah peenteks kangideks, üritades et kõik eri köögiviljad saaks enam-vähem ühte mõõtu. Lihtsalt dekoratiivsuse mõttes. Noh ja surasin porknatikud kapsale selga - kapsas tahab segamist!

Peet tahab mõistagi eraldi keetmist, tema valmimissükkel on pikaldane. Kuid jällegi- kui ka see punane juurikas tikkudeks hekseldada, pole selles midagi ülearu keerulist. Soovitan ainult kindlasti peedi keeduvette äädikat või sidrunimahla lisada - happeline keskkond aitab värvilisel kraamil oma eredust säilitada. No ja minule meeldib köömneidki juurde panna - nii peedi kui kapsa puhul aitab see ka liigse kõhutuulutamise vastu :)

Vahepeal olin kergelt klaasistunud sibulad ka kapsa sekka seganud, nüüd läks ka pehmeks keenud peet koos kõige keeduveega samasse. Veel segamist ja hautamist, maitsestamist ja maitsmist ... ja saabki kraami purki suruda. Soovitan justnimelt suruda kihthaaval, sest vähene leem saab siis poolkuiva hautise õrnalt ära katta. Kaas peale ja asi vask!

Kulus ära seekord:
- kilo ribastatud kapsast;
- pool kilo igast juurikast: sibulat, porgandit kui peeti;
- kokku ehk pool liitrit vett;
- klaasijagu õli;
- paar supilusikat äädikat või sidrunimahla;
- soola, pipart, köömneid.

Aega kulus kokku tubli tunnike, oma aja võtab nii kapsa kui peedi keetmine. Peamine on aga kraami mitte liiga pehmeks keeta, vaid jätta mõistliku taheduse juurde. Maksumus - no tõesti ei tea täpselt, aga umbes paar-kolm eurot, ei enam. Sedasorti köögiviljad on ju odavad! Tulemus - mina sain täis kolm kolmveerand-liitrist purki ja kausike jäi kohe manustamiseks. Pruukida saab seda nii omaette toiduna, liha või kartuli lisandina kui ka nt boršiliku supi põhjana.

Kõrvitsa-jõhvika moos

Enamasti ei kipu me jõhvikat pidama moosimarjaks. Kuid soovitan proovida - tulemus on üllatav! Ma ütleks isegi, et üllatavalt hea:)

Kuna tegu on ise on triviaalne, siis kirjeldada pole siin suurt midagi. Lõikusin umbes kilose tüki muskaatkõrvitsat õhukesteks viilakateks, viskasin pool kilo jõhvikaid ja pool kilo suhkrut manu ning lasin keeda. Noh, alul lisasin veel pool klaasikest vett kah, et suhkur põhja ei hakkaks, vaid kohe siirupistuks.

Keemise käigus tasub kindlasti potil kaas peal hoida, kuna keemise käigu kipub jõhvikas käituma nagu popkorn ... ehk siis plaksatustega lõhki hüppama.

Tulemus sai välimuselt üsna dekoratiivne (kuldsed kõrvitsaviilud tumepunases mahlas läbisegi terveksjäänud marjamummudega) ja mõnusamaitseline (mõrkjas-hapu). Arvan, et jõululaual saab olema see igati paslik!

Hinda arvutama seekord ei hakka - nii kõrvitsa kui jõhvikad saab kätte vääääääääga erinevate hindadega. Pilti kah pole. Aga uskuge mind, järeleproovimist tasub see vähemalt väikese kogusena kindlasti!

Kõhuga Kaukaasia poole

Ajakiri Oma Maitse küsis, mina vastasin ... pealkirja panid nemad:)
------------

Eesnimi, perenimi ja vanus? Kus kandist pärit oled?

Karmo Tüür, kuuekümneseitsmendal aastal sündinud. Ehk siis antud eluhetkel 44 aastat vana ... aga see on pidevalt ajas muutuv number :)

Loen end pärnakaks, ehkki viimased paarkümmend aastat elanud Tartus. Pärnus kasvanud poisina tunnen siiani end sealsetel tänavatel lonkides mõnusamalt. Mõistagi on ka Tartus oma võlud, kuid sarnast lähisuhet Emajõe Ateenaga pole tekkinud. Kunagises kodulinnas olen kõik tänavad ja nurgatagused poisikesena läbi triikinud, kuid Tartuga on mu suhe ... no ütleme akadeemilisem:)

Tutvusta ennast palun paari lausega?

Eks neid rolle on mitmeid, mida elu jooksul vähem või edukalt täitnud. Poeg ja isa, lugeja ja kirjutaja – alguses oled rohkem üks, mingil ajal rohkem teine.

Üks igavesti uudishimulik tegelane olen kindlasti. Ning seda lollidele omasel moel – need pidavat ju kõike omal nahal järgi proovima. Ikka ise teha ja näpuga järgi katsuda. Teiste vigadest ning kogemustest õppimine – see on nõrkadele (viimane on mõistagi nali, kuid oma sügava tõeteraga nali).

Mida oled õppinud või millega tegeled, kui blogi ei pea?

Ajaloohuvi ning vastavad õpingud sulasid ümber välispoliitika ja politoloogia, rahvusvaheliste suhete ja Venemaaga tegelemiseks. Umbes kümmekond aastat olen olnud aktiivne ajakirjanduses, tõsi küll, viimasel ajal rohkem rääkivas kui kirjutavas meedias.

Kuidagi on nii läinud, et olen näppupidi olnud paljude asjade juures. Omaaegne Kodulinna-liikumine Pärnus, Sütevaka Selts, Õlleklubi Gambrinus, üliõpilasselts Rahvusvaheliste Suhete Ring, Akadeemiline Balti ja Vene uuringute Keskus.

Nii et tegevust on alati jagunud ning kui puudust on, leiutan neid ise juurde. Mõiste „igavus“ jääb igatahes minu jaoks üsna uduseks :)

Kaua oled toidublogi pidanud ja miks otsustasid blogi pidama hakata?

Mulle sobivad kaks asja – toidutegemine ja kirjutamine. Paneme need kaks asja kokku ning saamegi toidust kirjutamise ... moodsal ajal blogimise. Nüüd tuleb seda tegevust juba kolm aastat ära ning lõpu veel ei paista.

Kuidas oma toidublogi iseloomustaksid? Mis sinu blogi eriliseks teeb?

Kui lihtsus saaks olla eriline, siis olekski see ehk peamine märksõna. Ei mingit grammi pealt kaalumist, näpuga õpetustes järjeajamist ega keerukat mässamist. Molekulaarkulinaaria ja muu udupeen trikitamine jääb mulle kaugeks. Ei noh, maitsta ju võib, aga ise mässata – no tänan ei! Olen piisavalt laisk ja mugav inimene, et mitte ise enda elu keeruliseks teha.

Nimeta enda kolm lemmiktoorainet?

Muru, muru ja veelkord muru! Ehk siis kõikvõimalik värske ja värviline kraam, mis meie turulettidel antud suurepärasel hooajal saada. Ma pole küll päris taimetoidu-usku ära pööranud, kuid viimastel aastatel olen üsna tugevalt oma toiduvalikut kallutanud kõiksugu köögiviljade kasuks, olgu need siis laual toorelt, mooritult või suisa grillkujul.

Mis on sinu parim abiline köögis ilma milleta kuidagi ei saaks?

Mu teritamis-geeniusest lapsepõlvesõber vastaks sellele kindlasti: terav nuga, sellest algab kõik! Ning kindlasti on see küsimus õigustatud, sest päris ilma instrumentideta ei valmi miskit.

Kuid teate mis, mina pean oluliseks hoopis sihandseid mittekombatavaid asju nagu tulemühin talvehommikul köögipliidi all, pisut häälest ära raadiokrapi pragin ning see lõputult mõnus olemine, mis toiduvalmistamise ajal hinges valitseb. Omamoodi meditatiivne värk, kas teate.

Milline on sinu kulinaarne käekiri?

Kirjeldan vastuse asemel viimatist pidusööki, mille sõpradega korraldasin. Kaks kilo lihaollust ning viis kilo muru – voh see on õige proportsioon. Armeenia verd kamraad aitas kõik selle värske (tomat, kurk, parika, sibul, till, seller, kinza) parimal moel liudadele laotada. Mina grillisin tiba kanamaksa ning sutsu muud lihakraami. Vat sellise „käekirjaga“ laua taga tunnen ma end kõige mõnusamalt!

Oled ise kodus teinud majoneesi, võid, halvaad, kondenspiima jpm. Mis sind isetegemise juures võlub?

Esiteks naudin ma protsessi ennast. Teiseks aga see, et ma tean, mida söön ise ning oma lähedastee lauale panen. Eks tõuseb minugi käsi toidupoes valmistooteid kärusse laduma ... kuid siis loed jälle seda peenikeses kirjas olevat juttu ning ohkad. Ja paned asja tagasi.

Muidugi võiks öelda, et toidutegemisele kulunud ajaga oleks võinud kopika raha teenida ning siis midagi paremat söögipoolist osta, milles seda va asendus-sodi ja keemiat vähem sees. Arvan aga, et see aeg on kulutatud parimal moel ja endast õigemini ei tee ikka keegi!

Blogi vaadates, tundus mulle, et su üheks lemmikuks on Gruusia köök. Millega Gruusia toite tehes peab arvestama ja anna mõned head nõuanded nende roogade tegemiseks?

Gruusia ja laiemalt kogu Kaukaasia köögi puhul pole niivõrd oluline, mida teha, vaid see, kuidas serveerida. See on hoopis teine filosoofia kui meile harjumuspärane. Toitu ei tule mitte anda väljamõõdetult „üks sööja = üks ports“ vaid panna lauale kõik see, mis hetkel käepärast. Läbisegi leib ja liha, viljad ja joogid ... ning siis seda üheskoos jagada.

Aga peamine, mida tuleb mõista nii Gruusia kui kõigi muude köökide puhul – pole olemas nö õigeid retsepte. Iga meister teeb nii nagu talle hetkel õigem tundub.

Peamine küsimus köögis pole mitte „kuidas“, vaid „miks“. Miks tuleb mingit asja teha või vältida, et sinu kätte sattunud toorainest see parim tulemus välja võluda. Kui sa sellele küsimusele vastata oskad, oled meister. Kui mitte, siis parimal juhul õpipoiss.

----------

Lugu ilmus okoobrikuises Oma Maitses, juures ka kolm retsepti siitsamast blogist.

Pilt tehtud minu Tartu lemmik-kohas ehk Tbilisis.

Maitsestamata maitse

Parima maitse saab mõnikord kätte ... ilma maitsestamata. Vähemalt liha puhul kehtib see küll - juhul kui on tegu hea ja kvaliteetse kraamiga. Broilerifilee seda enamasti ka on.

Mõnusa maitse kättesaamiseks tuleb filee lõigata parajateks ampsukateks ning paneerida-praadida. Paneeringuks kasutan mina riivsaia ja tärklise segu (nii umbes 2/1 esimese kasuks). Tärklis annab koorikule krõbeduse, kuid anult tärklisega paneeerides tuleks kuldse efekti saamiseks pruukida friteerimist, mida ma aga ei soovita. Sestap ongi mõistlik segada tärklit kas riivsaia või äärmisel juhul jahuga.

Noh ja nii lihtne see lugu ongi. Lõikad, veeretad niisked lihatükid paneeringusegus ning viskad vähese õliga kuumale pannile. Peamine on mitte tükikesi üle praadida, siis muutub õrn kana tuimaks. Krõbe koorik ja mahlane sisu - see on meie eesmärk. Hea ja puhas maitse tuleb ise. Täiesti ilma maitsestamata!

-----------

Pildiks panen aga ühe omapärase leiu sellest sügisest. Nimelt avastasin töökoha lähistelt kortermaja seina äärest päevalillede rea ... ning seda mitte peenralt, vaid betoonipraost välja kasvamas! Kohe tuli meelde, kuidas talvel oli samas kohas paar korrust kõrgemal kogu aeg linnuparv tiirlemas - eks lahke pererahvas totis neid seemnekestega. Küllap siis pudises osa pruukostist maha, sattus sinna prakku ja läks kevadel kasvama. Vahva, kas pole?

Gemüüse nr.5 ehk viieviljahoidis

Miks gemüüse? Aga minu jaoks on see sõna lapsepõlvest saadik tähistanud kõike värsket ja taimset ning seda ka purkipandult. Ja miks nr.5 - aga lihtsat selles hoidises saavad kokku viis köögivilja, igatühte üks kilo - seega siis kokku viis kilo viite vilja. Ehk siis "viivkordviis" :)

Aga tühja nendest viitest, te parem mõelge, kui kena see kõik juba ette välja näeb! Sibul, porgand, suvikõrvits, paprika ja tomat. Ning mõistagi punt maitsemuru ja pea küüslauku. No kas ei tule silme ette Härra Hilissuvi ise, lahke ja naeratav? Või siis muhe ning lopsakas Proua Varasügis? See on juba maitseküsimus, kes näeb siin veel suve, kes juba lähenevat sügist. Klaas pooltäis või pooltühi ... ja need muud tähendamissõnad:)

Tegu ise häbematuseni lihtne. Võtke igat mainit köögivilja üks kilo. Ning kindlasti üks korralik suur pott - sihandne mis põhja ei kõrvetaks. Läigatage potipõhja nii umbes sada grammi õli ning pange kuumenema.

Noh ja nüüd järgneb kogu selle lihtsa asja kõige keerulisem osa, kui nii võib üldse öelda. Ehk siis puhastamine-tükeldamine. Ja järjest potti uhamine, sest täpselt toorainete valmimise tempos tulebki need järjest potti laduda. Ikka algul sibul, siis porgand, suvikõrvits, paprika ning lõpuks tomat koos küüslauguga. Noh ja kõige viimaks maitsemuru ning sool-pipar-ürdid.

Kuidas seda kõike teha, ei või mina teile mitte ette kirjutada. Kellele meeldib jämedam konsistents, võib vabalt nt sibula üsna rohmakate tükkidega lõigata ning porkna lihtsalt seibistada ... ülejäänud komponendid keevad nii ehk teisiti üsna pudruks. Mina kasutasin sõber köögikombaini abi - lihtsalt lasksin puhastamise järjekorras köögiviljad klibuks ning kummutasin potti. Tulemus jääb sel juhul üsna peenetükiline kuid siiski struktuurne. Kellele meeldib veelgi sumedam variant (selline vana hea "kabatškovaja ikra" sarnane), suristab lõpus saaduse veel saumikseriga läbi - olen ka ise nii teinud ning ega tulemus kehvem saa, lihtsalt teistsugune!

Mil moel maitsestada - see sõltub jälegi nii fantaasiast kui maitsest, rääkimata köögikapi sisust. Minule meeldib krehvtisem variant, sestap uhasin seekord sisse nii ühe india maitseaine pakikese kui ka törtsu tulist adzhikat. Aga olen teinud ka eri pipardega mängides ja lihtsalt rohkete maitsemurudega.

Lühidalt tegemisõpetus: köögiviljad järjekorras potti nii umbes viieminutiste vahedega (niipalju teil kulubki järgmise portsu puhastamise-tükeldamise peale). Järjekord: sibul, porgand, suvikõrvits, paprika, tomat koosküüslauguga. Kui kõik koos, laske aeg-ajalt segades nii u pool tundi keeda, lisades soola-pipra-maitseained ning kõige lõpus pundike hakitud peterselli või kinzat (tilli pole mõtet panna, see kaotab kuumutades oma väärtuse).

Minul kulus ära:
- 100 gr õli
- kilo sibulat
- kilo porgandit
- kilo suvikõrvitsat
- kilo paprikat (soovitavalt punast, värvi jaoks!)
- kilo tomatit
- pea küüslauku
- punt peterselli
- kolm supilusikat soola
- peoga vürtse ja ürte (seekord India valmissegu ja adzhikat)

Tegemine võtab aega umbes tunni. Maksumus tuleb ca 7.-EUR, kuna köögiviljad on ju hetkel nii odavad (nt suvikõrvitsat saab mõnikord turul lausa -50 senti tükk sõltumata kaalust). Tulemus - kui panna pooleliitristesse purkidesse, siis 6-7 purki kindlasti ja jääb nosimiseks ülegi.

Milleks seda edasi pruukida - kas niisama söögiks koos tüki leivaga, lihakõrvaseks, supipõhjaks vms, see on juba vaba valik. Minul see gemüüse igatahes seisma ei jää:)
-----
pildi aga näppasin rõõmsalt Postimehest ... no pole ma suurem asi toidupildistaja:)

Fideua

Nonii, on aeg rääkida sellest, mis eelmisest korrast üle jäi. Ehk siis marinaadipõhjast, millest pajatasin eelmine kord. Ega sa ju ei visanud teda ära? Tubli!

Hüva sibula-tomati segu, mida kanalihaga kokkupuutunult enam toorelt tarbida ei maksa, tasub nüüd pannile lüüa. No või siis potti, kui soovid, aga olgu too sihandne laiemapõhjaline, et kogu kraam saaks kiiret ja korralikku kuuma. Sool ja pipar oli meil selles kraamis juba sees, nii et soovitan nüüd ainult sortsu õli lisada, et tulem siidisem saaks.

Ja ega polegi midagi muud enam teha kui lasta kogu kraamil praadida. Just praadida, mitte haududa - vedelikku on mõistagi palju, aga kui tegid nii nagu õpetasin (mäletad, lai anum ja suur kuumus), siis aurub too ära ning tomat kos sibulaga hakkab kergelt karamellistuma. Siin tasub aga olla ettevaatlik, sest põhjakõrbemise oht on üsna suur!

Asja lõpetamiseks soovitan kasutada saumikserit ning lasta segu millekski ketšupisarnaseks - suured tükid võivad jääda meid segama edasise käigus. Sest ega ma ju ainult tollest marinaadipõhja taaskasutamisest rääkida tahtnud. Edasi läheb lugu palju põnevamaks:)

Nüüd tõsta tõsta see saadus kõrvale ning võta teine pann. Või pada. Või noh mis sul seal pliidi kõrval just käepärast on, aga olgu ta ikka tiba suurem kui mõni munakeedutotsik! Sest vaat - roog, millest nüüd juttu tuleb maitseb eriliselt hästi. Umbes sama eriliselt nagu nimigi - fideua. Ning seetõttu saagu teda palju!

Too hispaaniapärane - täpsemalt Valencia-pärane - panniroog on eriskummaline mitte ainult oma kõlalt, vaid ka valmistamise alghetkelt.

Alustuseks võta niitnuudleid. Ning prae neid. Jah, ma ei teinud nalja - aja pann koos törtsu õliga kuumaks ning prae! Justnimelt, keetmata nuudleid!!! Kõlab veidralt, kuid usu, selline eelpruunistamine anna noile taignajupikestele sootuks teise meki ... ning pealegi, me ei hakka ju vaidlema Valencia seltsimeestega, ega ju?

Kui nuudlipoisid hakkavad su hoolika segamise käigus pruunistuma, sumata pannile toosama tomati-sibula segu, millest enne juttu oli. Sega põhjalikult ja prae taas minutike. Nüüd alles lisa vett. Ei, mitte nii palju, nagu sa paneks keetmise puhul. Võta esialgu klaasike. Hiljem võid lisada, kui tarvis, kuid mitte liiaga. Soovitan nüüd pann kaanega katta ning tuli väiksemaks keerata!

Meie ülesandeks on saavutada hetk, kui nuudlid on kogu vedeliku endasse imanud ning on parasjagu pehmed. Ega siin täpseid vahekordi öelda saa, sest iga nuudel on erinev ning kuumus ja isegi õhuniiskus mängivad siin oma rolli. Peamine, et tulemus saaks sinu enda silmale meeldiv - mitte lögaseks keedetud/sõtkutud, kuid mitte ka pulkkõvad ja klimpis peavad need nuudlid jääma. Mingeid maitseaineid enam lisada vaja pole, kui kasutasid tomatikastme tegemiseks toda marinaadi põhja. Kui aga pruukisid lihtsalt purgist kougitud tomatipastat, siis pead seda mõistagi tegema.

Valencias lisatakse roale tegemise käigus kõikvõimalikke mereande - valge kala tükikesi, krevette ja karpe. Või ka kana. Või ... no ühesõnaga mida hing ihkab ning mis jõuab koos nuudlitega samal ajal küpseks saada. Sina ei pea seda tegema, sest ausalt öeldes saab tulemus piisavalt hää, et teda ka niisama vohmida. Või mingi lihatüki kõrvale serveerida. Põhimõtteliselt võid ka selle kraami seism jätta ning hiljem külmalt süüa ... kuid seda on raske teha, sest võimas lõhnapilv su ümber meelitab kõik lähikonsed kohale. Ning ega isegi ei tahaks enam vesistada, vaid võtaks ühe taldrikutäie fideuat.

Mis meil siis vaja läks?
- tomatipastat nii umbes paari supilusika jagu;
- nuudleid mõni suurem peotäis;
- törts õli;
- paari klaasi jagu vett;
- lisandeid sinu maitsele vastavalt (kuid tuletan meelde, et Valenicas on nendeks mereannid).

Maksumust ei suuda ma seekord arvutada - kõik sõltub sellest, mida sa roa valmistamiseks kasutad. Kui kalleid merande, siis on hind üks. Kui aga lihtsalt nuudleid ja tomatikastet, siis sootuks teine või õigemini pea ei midagi. Valmistamisaeg ei lähe üle veerand tunni - minutit viis ettevalmistustöödeks ning u 10 minutiga on nuudlid igal juhul valmis. Ning tulemuseks saad suure pannitäie imehästi lõhnavat ning suisa suus sulavat rooga!

Armeenia-pärane marinaad

Kui keegi nüüd ütleb, et see pole üks õige armeenia värk, siis mingu ta ka ... Armeeniasse. Või vähemalt Sotši. Sest just Musta mere äärses Sotšis üks vana armeenlane mulle selle uskumatult lihtsa ja hüva mooduse õpetas.

Meie jaoks siin on liha sütel küpsetamine kombeks vaid mõned kuud aastas. Nemad seal - need mägede pojad - teavad ja tunnevad seda kunsti aga katkematult aegade alguse saadik. Või siis vähemalt sellest hetkest, kui taevased väed neile tule kinkisid. Ning loomulikult arvavad armeenalsed, et nemad olidki need esimesed inimesed, kellega see õnnistus juhtus. Las arvavad:)

Tegu on ise on üüratult lihtne, ehkki esimapilgul pillav. Põhimõte järgmine - marinaadikraami olgu vähemalt sama palju kui liha, pigem rohkemgi. Ning hoidku taevas, ei mingit vett ega muid vedelikke - ainult puhast sibulat ja tomatit! Ning soola-pipart. Ja ongi kõik!

Olgu mis liha iganes su laual, jäta esialgu see kõrvale. Võta alustuseks ette harilikku valget mugulsibulat ... ning veel pisut sibulat ... ja siis veel üks:) Ühesõnaga - palju! Puhasta ja haki ta jämedateks pool-rõngasteks. Aseta kaussi, viska peale peoga jämedat soola ning näpuga harilikku jämedalt jahvatatud musta pipart. Ning nüüd anna kätele voli! Ehk siis mudi ja mulju see sibul kenasti koos maitseainetega läbi. Noh mitte täie jõuga, sul pole ju vaja sibulat pudruks tampida, aga nii omajagu, et krudisev valge sibul pisut pehmeneks ja hakkaks kohe oma mahlu välja andma - see mahl ongi kogu edasise võti!!!

Umbes sama palju või tibakese vähem läheb tarvis tomatit. Kui vähegi võimalik, vali sihuke mahlasem, päikselisem ja aromaatsem. Siinkandis on sellega mõistagi probleeme, kuid suve teisel poolel ehk ikka saab. Haki ka tomat poolrõngasteks, sega sibula hulka, kuid nüüd juba sootuks õrnemalt. Seekord on su ülesandeks juba mahlast nõrguv sibul ning sama mahlane, kuid õrnaihuline tomat kokku liita, nii et sool ja pipar paneks seesinase segu leemetama. Ning sinu süljenäärmed peaks kah selleks hetkeks juba kausist tõusvast aroomist lugulaulu laulma, sahvtist suutäit ihalema.

Nüüd jäta sibula-tomati segu kauss seisma. Ning kui vähegi suudad, ära söö sellest oivalisest gemüüsest! Või vähemalt mitte palju - seda läheb ju liha maitsestamiseks

Seejäel asu liha kallale. Olgu see kana või kalkun, siga või loom ... või koguni lammas ... proovi jätta üsna suured tükid. Suisa peopesa suurused on päris paslikud. Kui võimalik, siis jäta ka kondid sisse - nt ribitükk koos ribiga või nt kanakints koos kepsuluuga. Ega siis vardasse pea ainult pehmet fileed ajama!

Sega liha ja sibula-tomati-maitseainete segu nüüd kenasti kokku. Ühtlaselt ja põhjalikult, samal ajal liha veidi masseerides - las iga poor ja voldike saab me hurmavat marinaadi täis! Kannatlikkus ja järjekindlus tuleb siinkohal kõvasti kasuks. Lõpuks patsuta kogu kausitäis kenasti ühtlaseks ning kui oled kõik õigesti teinud, peaks sulnist marinaadisegu ka liha peale jaguma ning kogu tulem olema ühtlaselt märg ja vetruv.

Ainuke tarkus, mis edasiseks jääb, on see, mida täpselt õpetada ei saagi. Ehk siis kaua peab liha marineeruma. Noh üks reegel on lihtne - mida tumedam liha ja suurem tükk, seda kauem. Õrn kanafilee võib ka tunniga valmis olla, kintsuke tahaks 3-4 tundi. Kuid ei juhtu midagi koledat ka kui mõni tükk jääb pooleks päevaks või teine üle öö seisma - aina parem saab!

Mil moel küpsetada ning mida sünnist liha kõrvale pakkuda, see pole sinase loo pajatada. Tee kuis heaks pead või sõbrad soovitavad. Mina rääkisin sulle vaid marinaadist endast.

Vaid ühte ütlen lõpetuseks - ära marinaadisegu peale liha väljaõngitsemist ära viska! Toorest peast ta enam süüa ei sünni, kuid edasi saab sest veel nii mõndagi. Kuid sellest juba järgmine kord ... mina lähen nüüd sibulat lõikama :)