Mon Ami Pärnus

Rõõm näha, kui mahapõlenud maja taastatakse moel, mis muudab ta algsest paremakski. Pärnus Kuninga 11 asuv hoone jätab väga hea mulje, selle poolkeldris paikneva restorani Mon Ami interjöör aga pälviks mingit sorti sisekujunduse auhinda - niivõrd stiilne, vaoshoitud ja samas pidulik, vanu elemente rõhutav ja uut nende ümber elegantselt esitlev ruumike loob juba sisenemise hetkel mõnusa tunde.

Astun sisse üsna avamise hetkel ning sestap laabub kogu protsess kiirelt ja ladusalt. Inimesi saabub juurde laudkondade kaupa ja telefoni teel broneeritakse kohti - ilmselt on kohake vähemalt tänu oma uudsusele populaarne.

Menüü ilmub lauda omapärasel moel - suures ümbrikus. Valik pole just kuigi lopsakas ning supp leidub valikus üleüldse vaid üks (!?) nii et tellingi siis selge kalasupi (6.-EUR).

Ootamise ajal tuuakse lauda leivakorvike sõnadega: "meie majaleib kadakavõiga" Moodsalt seemnerohke leib on meeldivalt värske ja purustatud kadakamrjad või sees mõjuvad tõepoolest meeldivalt.

Supike on lubatult klaar, lõhnab otse oivaliselt hästi ning on pealt kaetud tiheda maitsetaimepuruga - sissejuhatus on tõepoolest hea! Julgelt suured sibulasiilakud paneks ilmselt sibualpelgureid ahastama, kuid mind see foobia ei vaeva ja kiidan sellise maneeri heaks. Kala (mis hiljem küsides osutub kohaks) on aga kogu oma meki leeme sisse ära andnud, nii et valge pehme liha ei jäta mingit maitsemälestust. Väikesed koorimata kartulipoolikud supikeses üllatavad rõhkusega ... no täpselt sellise piiri peal, et juba on söödavad, aga panevad kulme kergitama. Mõned tomatipoolikud ja (vist) suvikõrvitsasegmendid lisaks sobivad siia päris kenasti. Vürtsikus-soolasus jäävad mõõdukasse serva.

Teiseks roaks valin samuti kala: "Valge kala filee maapirni kreemiga." Toidu disainiga pole üle pingutatud, ei mingeid lusikamäärdeid ja täpiridasid. Kala (pean jällegi küsides teada saama et koha) on lihtne ja klaari maitsega. Maapirni kreem ... nojah, ei jäta erilist muljet. Meeldivalt üllatavam on aga leida taldrikult üle panni käinud redist (!) ja ilmselt vist sellesama maapirni killukesi. Kaste mekib küll kreemiselt kuid ilma väiksemagi iseloomuta.

Lõpuks tellitud kohvi on absoluutne "mehh" - ausalt öeldes pole ammu üheski restroani nime kandvas asutuses niiiii mõttetut pruuni vedelikku saanud.

Kokkuvõtteks - supipöial on ilma erilise entusiasmita püsti, kuid praepöial jääb tahtetult lötakile. Väljudes kehitan õlgu ja ilmselt tagasi ei lähe. Leidub paremaid kohti ja elamuserikkamaid kööke. Aga interjööri eest kiidan ikkagi - puhtalt selle pärast ennustan kohale vähemalt mõneks ajaks head käekäiku. Kööki soovitan rohkem maitsejulgust!