Vana meiereihoone on saanud endale moodsat vurhvi basseiniga veranda ning sinna me ainsate kundedena ka siirdusime – suvehooaeg rullib ennast vaikselt kokku ning kesknädala töölõpusel ajal oleme avaras parklas ainuke peatuja.
Kuna koht esitleb ennast juustu-kesksena, siis võtangi alustuseks juustupallid (Soojad juustupallid. Korralik kolmejuustuamps: Raclette, Cheddar ja suitsujuust; 7.-EUR), mille saabumiseks läheb napp 10 minutit. Jaaaa, kas teate need on tõeliselt head ja intensiivselt juustused! Kui enamasti kuskil pubis juustupalle tellides saad sa selle nime all taignapalle, milles juust on vaid mõtteline osapool, siis see eelroog räägib väga puhtas juustukeeles. Ning majonees, mida koos nendega serveeritakse, maitseb samamoodi väga jõuliselt, kreemiselt ja maitseküllaselt, olen valmis kihla vedama, et see on kohapealne omatoodang.
Supikesi oli menüüs täpselt üks: „Borš. Suitsuliha, hapukoore-mädarõikakreem; 9.-EUR“. Saabumiseks tellimise hetkest läheb 18 min ehk väga hästi ajastatult – rõõmu teeb, et tellimuse vastu võtnud proua peab vajalikuks ka täpsustavalt küsida, et mis järjekorras tellitud kolm rooga tuua. Samavõrra või veelgi enam teeb rõõmu, et hapukoor serveeriti supi kõrvale eraldi napakeses ja et supi värvus on kõige õigemal moel erksalt peedipunane. Tõsi küll üllatab, et tavaliselt erksa punase säilitamiseks kasutatakse mingit happelist komponenti, kuid siin see maitses väga tunda ei anna.
Leemeks on ilmselt kenake puljong, liha osas pakun ennast arvavat suitsutatud pardikest. Supp tervikuna on hea, ülteks isegi et vägagi hea, kuigi ka mitte mingit eripreemiat vääriv. Lihtsalt väga hästi tehtud ja mõõdukalt maitsev kraam.
Supi kõrvale tuuaks väikese hilinemisega ja vabandusega taldrikuke kohapeal küpsetatud leiva (tugevalt Borodino meenutusega) ja võiga, millele lisavad iseloomu veidi soola ja sinepiseemned.
Praena valisin maja kõige kallima roa „Veise sisefilee medaljon. Kastna lihaveis, marineeritud kukeseen, trühvli kaste, maapirni kreem, lehtkapsa kõrps; 26.-EUR“. Sellise valiku tingib mitte soov võimalikult palju raha kulutada, vaid eeldus, et selliselt roale pühendatatakse ka võimalikult palju tähelepanu ja et see võiks rääkida köögi kohta kõige selgemat lugu.
Roa tellimise käigu sünnib ka kogu soorituse ainuke küsimärk või isegi väike nurin – taolise liha tellimise juurde peaks käima automaatselt ka küsimus küpsetamis-astme kohta, kuid seda ei tule. Tulemuseks on ka see, et mõõdukalt õhukeke seib on minu hinnangul kümmekond sekundit liiga kaua kuuma näinud – jah liha keskosa on veel roosatav, kuid üldtulemus on tiba liiga küps ja sestap ka õrnalt kummisevõitu.
Roa visuaalne struktuur ei jäta aga kahtlust, see köök üritab olla restoran suure R’ga. Maapirnipüree ei saa muidugi kuidagi visuaalselt atraktiivne olla, kuid vähemalt on ta maitsev ja mõõdukalt maitsestatud ning kale-krõpsud lisasid ka toreda tekstuuri-nüansi. Marineeritud kukekad koos samuti marinaadis olnud sibulaga on lahe hooajaline element. Jällegi – ei mingit kukerpalli ei pane roog viskama, kuid sooritus on tubli.
Ahjaa, kamraad valis teiseks roaks haugikotleti ning andis sama taseme hinnangu – maitsev ja hästitehtud kraam ilma mingite eriliste viguriteta.
Kokkuvõte mitmetine. Müts maha selle eest, et seal kauges külas / vanaema juures ... või siis ikka Tõstamaal peetakse sellise tasemega restorani. Teenindus toimus mõnusalt naeruses ja omainimlikus võtmes. Supipöial on kahtlemata püstiasendis, ehkki suurt kiidulippu lahti ei rulli. Praepöidla osas langeb hinnang kribake madalamale, sest sellise liha serveerimisel tuleks ikkagi lähtuda kunde soovist küpsusastme osas, mitte minna omapäi. Külastuse rammusaim kiidukõne aga lähtub hoopis eelroapöidla huulilt, sest need juustupallid koos majoneesiga olid ülivõrdeliselt head!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment