Magushapu kapsas ... õunamoosiga

Sel sügisel sai meeltesegaduse hoos tehtud ülemäära õunamoosi. Küll ühe, küll teise lisandiga, sekka päris niisama puhastki. Talv kulub, kuid moos aga mitte ... noh vähemalt mitte samas tempos.

Sestap olen nüüd paaril korral kasutanud magushapude kapsaste tegemisel sedasama õunamoosi ja tulemus saab väga-väga mõnus. Hautad kapsad juba üsna parajaks ning lisad siis pool purgikest moosi, segad läbi ja lased lõpuni nurruda.

Ega see nüüd teab mis avastus kokandus-maailmas pole, aga noh, las ta olla. Selline mõnus kapsa-õunalõhnane jagamine :)

Lambasült

Alustuseks hankige endale tuttav grusiin. Soovitavalt restoraniomanik. Või siis keegi teine, kelle käest te priipäralt lambakonte võite saada. Sest neid läheb vaja palju. Konte, mitte grusiine :)

Ausõna ma ei tea, kas kuskilt turu lihunikult on võimalik hulgem saada vastavat materjali. Aga kui teil õnnestub, siis on hästi. Sel juhul alustame, eks ole!

Miks ma nii väga rõhutan, et seda kondikraami palju vaja läheb? Aga asi selles, et kui te tahate mitte teha zhelatiini abil nö tarretist, vaid ehtsat sülti, siis peate kogu nö liimaine – mis jahtumise järel keeduse tahedaks muudab – kontidest välja keetma. Soovitavalt selgroost või jalgadest ehk kõhrerohketest osadest, ribide ja muude nö siledate luude keetmisest ei tõuse muud tulu kui pisut rohkem head maitset ja liha.

Väike hoiatus – keetmise ajal peate arvestama suhteliselt intensiivse lõhnaga! Et mitte öelda haisuga, kuid see on juba pirtsakuse küsimus, kes kuidas köögilõhnu hindab. Seega olgu tagatud hea ventilatsioon!

Niisiis, ajage võimalikult suures pajas keema vett ja lisage sinna kondikraam. Vedelikku olgu vaid niipalju, et ta esimese hooga kataks kondid napilt ära (umbkaudu võite arvestada, et sülti tekib umbes poole vähem kui alul lisatud vett). Nüüd katke kraam kergelt kaanega ja laske keema tõusta.

Alul peate ise kõrval passima, et eemaldada kogu vaht, mis vedeliku pinnale tõuseb. Mida hoolsamalt seda tööd teete, seda klaarima keeduse saate ja seda kirkam jääb sült.

Kui kraam on juba korralikult keema kerkinud ja olete vahu eemaldanud, keerake tuli väikeseks, katke kaanega ning unustage. Nii umbes kaheks-kolmeks tunniks vähemalt. Seejärel õngitsege kondid välja pange kraam jahtuma. Võite muidugi ka kõike koos jahutada, kuid siis on järgmine etapp pisut keerulisem.

Kui keeduleem on jahtunud, eemaldage pinnalt sinna tardunud rasv. Lambarasval on isegi oma intensiivne maitse, kontidest keedetul veelgi enam. Seega mida põhjalikumalt selle koorimistöö teete, seda parem.

Samal ajal nokkige kontidelt kogu sinna jäänud liha, hakkige väikesteks tükkideks ning jätke oma aega ootama.

Laske leem uuesti keema ning alles nüüd on paras hetk lisada maitseaineid! Mina soovitan kasutada klassikalist komplekti: sool-pipar, vürts ja loorberileht. Ei midagi enam, aga ka mitte vähem. Mõistagi võite ka oma maitse kohaselt lisada peoga küüslauku või rosmariini – mõlemad on lambalihaga suured sõbrad – kuid mulle meeldib antud juhul puhtam maitse. Mõistlik mõte oleks need ürdid lisada kas marlikotikeses või kinnises teesõelas, et mitte nokkida pipra- ja vürtsiterakesi hiljem eraldi välja.

Kui olete kogu kraami uuesti läbi keetnud, on aeg kallata see vormidesse. Kui soovite vormide põhjad katta dekoratiivsuse mõttes porgandirõngastega, paprikasiiludega, hernega või muu kraamiga, on see teie vaba voli. Igatahes puistake vormi põhja hakitud lambaliha, kallake peale „sulasült“ ja asetage taas jahtuma.

Kogu mäng on üsna ajamahukas, aga tegelikult üldse mitte keeruline. Mina olen mitu korda teinud ning ise väga rahul!

Komponentide loetelu on seekord äärmiselt tinglik, sest tegelikult pole ma seda kunagi mõõtnud. Ning ... no kuidas sa mõõdadki näiteks loorberilehe toimet – kui see on värske, suur ja aromaatne või kui on tegu aastaid pakikeses lahtunud pisikese kribalaga? Aga olgu ta siis umbes nii:
- kilo kontide kohta
- u liiter keeva vett,
- kaks-kolm loorberilehte,
- neli-viis tera vürtsi,
- neli-viis tera pipart,
- napp teelusikas soola.

Maksumust ei saa ma arvestada, kuna pole kordagi lambakonte ostnud (nagu loo alul öeldud, saan need otse Tbilisist :) ). Ajakulu – kõik kokku u ööpäev, kuid seda ainult tänu pikkadele jahtumispausidele. Otsest pliidi-köögilaua taga olemise aega läheb ehk kaks-kolm tundi. Tulemus: nagu ütlesin, umbes poole võrra algsest vedeliku kogusest. Nii et näiteks viie kilo kontide ja viie liitri vee puhul ca 2 liitrit sülti ... no aga kes see nii mõõdab!

Igatahes on tegu mänguga, mida vähemalt kord tasub ära proovida. Kui meeldib, siis korrata. Ja iga kord üha paremini!

Praetud pastinaak

Kas olete kunagi proovinud praadida pastinaaki? Soovitan soojalt! Lihtne ja kiire amps, mis kõlbab nii prae kõrvale kui niisama nillimiseks.

Ega miskit õpetust polegi siin jagada. Võtke lihtsalt üks pastinaak ning lõikuge üsna õhukesteks seibideks ... nonh nii kuni 5 mm paksusteks. Kuumutage tilk õli pannil ning laduge viilud sinnasamma. Ainuke nõks, mida mina soovitan - praadige madalal kuumusel ja kaane all, nii saab tulemus mõnusam.

Soola lisage alles siis, kui kettakestel teist külge keerate. Kaane all prautades? (praadimise ja hautamise ristandsõna, mille hetkel välja mõtlesin :) ) tabate paraja hetke keeramiseks ära siis, kui juurikast auranud niiskuse tilgad hakavad kaanelt tagasi pannile valguma ja särisema. Või siis veelgi lihtsamalt - kontrollides, kas pastinaak on juba kuldseks muutunud altpoolt ... kuid selleks peate tihti kaant kergitama, mis pole aga hea, kuna lasete siis niiskuse välja.

Uskuge mind - sedamoodi valmistatud pastinaaki söövad isegi muidu juurikate suhtes umbusklikud tegelased!

Punane kapsahoidis

Praegu on peakapsa aeg. Turuletid on sest kraamist lookas ja hindki päris mõistlik. Oskaks ainult midagi peale hakata. Mõtlesin üht varianti proovida ... ja kukkus päris hästi välja.

Paljast kapsast purki suruda pole just kuigi suur kunst, olgu siis hapendatult või hautatult ... ning miks mitte ka praekapsana. Kuid segahoidist - seda polnud mina vähemalt varem katsetanud.

Peale turutiiru oli mul kotis kapsapea, peet, porgand ja sibul. Noh ja miks siis mitte panna need kõik ka kokku? :)

Hakkisin kapsa üsna peenteks ribadeks ja panin suurde potti vaikselt vähese veega mulisema - selle kraami maht väheneb ju kuumutamisel väga kõvasti, vaja selleks vaid aega anda. Samal ajal ribastasin sibula samamoodi ning viskasin teise potti õlisse kergelt karamellistuma. Porgandi sikerdasin kah peenteks kangideks, üritades et kõik eri köögiviljad saaks enam-vähem ühte mõõtu. Lihtsalt dekoratiivsuse mõttes. Noh ja surasin porknatikud kapsale selga - kapsas tahab segamist!

Peet tahab mõistagi eraldi keetmist, tema valmimissükkel on pikaldane. Kuid jällegi- kui ka see punane juurikas tikkudeks hekseldada, pole selles midagi ülearu keerulist. Soovitan ainult kindlasti peedi keeduvette äädikat või sidrunimahla lisada - happeline keskkond aitab värvilisel kraamil oma eredust säilitada. No ja minule meeldib köömneidki juurde panna - nii peedi kui kapsa puhul aitab see ka liigse kõhutuulutamise vastu :)

Vahepeal olin kergelt klaasistunud sibulad ka kapsa sekka seganud, nüüd läks ka pehmeks keenud peet koos kõige keeduveega samasse. Veel segamist ja hautamist, maitsestamist ja maitsmist ... ja saabki kraami purki suruda. Soovitan justnimelt suruda kihthaaval, sest vähene leem saab siis poolkuiva hautise õrnalt ära katta. Kaas peale ja asi vask!

Kulus ära seekord:
- kilo ribastatud kapsast;
- pool kilo igast juurikast: sibulat, porgandit kui peeti;
- kokku ehk pool liitrit vett;
- klaasijagu õli;
- paar supilusikat äädikat või sidrunimahla;
- soola, pipart, köömneid.

Aega kulus kokku tubli tunnike, oma aja võtab nii kapsa kui peedi keetmine. Peamine on aga kraami mitte liiga pehmeks keeta, vaid jätta mõistliku taheduse juurde. Maksumus - no tõesti ei tea täpselt, aga umbes paar-kolm eurot, ei enam. Sedasorti köögiviljad on ju odavad! Tulemus - mina sain täis kolm kolmveerand-liitrist purki ja kausike jäi kohe manustamiseks. Pruukida saab seda nii omaette toiduna, liha või kartuli lisandina kui ka nt boršiliku supi põhjana.

Kõrvitsa-jõhvika moos

Enamasti ei kipu me jõhvikat pidama moosimarjaks. Kuid soovitan proovida - tulemus on üllatav! Ma ütleks isegi, et üllatavalt hea:)

Kuna tegu on ise on triviaalne, siis kirjeldada pole siin suurt midagi. Lõikusin umbes kilose tüki muskaatkõrvitsat õhukesteks viilakateks, viskasin pool kilo jõhvikaid ja pool kilo suhkrut manu ning lasin keeda. Noh, alul lisasin veel pool klaasikest vett kah, et suhkur põhja ei hakkaks, vaid kohe siirupistuks.

Keemise käigus tasub kindlasti potil kaas peal hoida, kuna keemise käigu kipub jõhvikas käituma nagu popkorn ... ehk siis plaksatustega lõhki hüppama.

Tulemus sai välimuselt üsna dekoratiivne (kuldsed kõrvitsaviilud tumepunases mahlas läbisegi terveksjäänud marjamummudega) ja mõnusamaitseline (mõrkjas-hapu). Arvan, et jõululaual saab olema see igati paslik!

Hinda arvutama seekord ei hakka - nii kõrvitsa kui jõhvikad saab kätte vääääääääga erinevate hindadega. Pilti kah pole. Aga uskuge mind, järeleproovimist tasub see vähemalt väikese kogusena kindlasti!

Kõhuga Kaukaasia poole

Ajakiri Oma Maitse küsis, mina vastasin ... pealkirja panid nemad:)
------------

Eesnimi, perenimi ja vanus? Kus kandist pärit oled?

Karmo Tüür, kuuekümneseitsmendal aastal sündinud. Ehk siis antud eluhetkel 44 aastat vana ... aga see on pidevalt ajas muutuv number :)

Loen end pärnakaks, ehkki viimased paarkümmend aastat elanud Tartus. Pärnus kasvanud poisina tunnen siiani end sealsetel tänavatel lonkides mõnusamalt. Mõistagi on ka Tartus oma võlud, kuid sarnast lähisuhet Emajõe Ateenaga pole tekkinud. Kunagises kodulinnas olen kõik tänavad ja nurgatagused poisikesena läbi triikinud, kuid Tartuga on mu suhe ... no ütleme akadeemilisem:)

Tutvusta ennast palun paari lausega?

Eks neid rolle on mitmeid, mida elu jooksul vähem või edukalt täitnud. Poeg ja isa, lugeja ja kirjutaja – alguses oled rohkem üks, mingil ajal rohkem teine.

Üks igavesti uudishimulik tegelane olen kindlasti. Ning seda lollidele omasel moel – need pidavat ju kõike omal nahal järgi proovima. Ikka ise teha ja näpuga järgi katsuda. Teiste vigadest ning kogemustest õppimine – see on nõrkadele (viimane on mõistagi nali, kuid oma sügava tõeteraga nali).

Mida oled õppinud või millega tegeled, kui blogi ei pea?

Ajaloohuvi ning vastavad õpingud sulasid ümber välispoliitika ja politoloogia, rahvusvaheliste suhete ja Venemaaga tegelemiseks. Umbes kümmekond aastat olen olnud aktiivne ajakirjanduses, tõsi küll, viimasel ajal rohkem rääkivas kui kirjutavas meedias.

Kuidagi on nii läinud, et olen näppupidi olnud paljude asjade juures. Omaaegne Kodulinna-liikumine Pärnus, Sütevaka Selts, Õlleklubi Gambrinus, üliõpilasselts Rahvusvaheliste Suhete Ring, Akadeemiline Balti ja Vene uuringute Keskus.

Nii et tegevust on alati jagunud ning kui puudust on, leiutan neid ise juurde. Mõiste „igavus“ jääb igatahes minu jaoks üsna uduseks :)

Kaua oled toidublogi pidanud ja miks otsustasid blogi pidama hakata?

Mulle sobivad kaks asja – toidutegemine ja kirjutamine. Paneme need kaks asja kokku ning saamegi toidust kirjutamise ... moodsal ajal blogimise. Nüüd tuleb seda tegevust juba kolm aastat ära ning lõpu veel ei paista.

Kuidas oma toidublogi iseloomustaksid? Mis sinu blogi eriliseks teeb?

Kui lihtsus saaks olla eriline, siis olekski see ehk peamine märksõna. Ei mingit grammi pealt kaalumist, näpuga õpetustes järjeajamist ega keerukat mässamist. Molekulaarkulinaaria ja muu udupeen trikitamine jääb mulle kaugeks. Ei noh, maitsta ju võib, aga ise mässata – no tänan ei! Olen piisavalt laisk ja mugav inimene, et mitte ise enda elu keeruliseks teha.

Nimeta enda kolm lemmiktoorainet?

Muru, muru ja veelkord muru! Ehk siis kõikvõimalik värske ja värviline kraam, mis meie turulettidel antud suurepärasel hooajal saada. Ma pole küll päris taimetoidu-usku ära pööranud, kuid viimastel aastatel olen üsna tugevalt oma toiduvalikut kallutanud kõiksugu köögiviljade kasuks, olgu need siis laual toorelt, mooritult või suisa grillkujul.

Mis on sinu parim abiline köögis ilma milleta kuidagi ei saaks?

Mu teritamis-geeniusest lapsepõlvesõber vastaks sellele kindlasti: terav nuga, sellest algab kõik! Ning kindlasti on see küsimus õigustatud, sest päris ilma instrumentideta ei valmi miskit.

Kuid teate mis, mina pean oluliseks hoopis sihandseid mittekombatavaid asju nagu tulemühin talvehommikul köögipliidi all, pisut häälest ära raadiokrapi pragin ning see lõputult mõnus olemine, mis toiduvalmistamise ajal hinges valitseb. Omamoodi meditatiivne värk, kas teate.

Milline on sinu kulinaarne käekiri?

Kirjeldan vastuse asemel viimatist pidusööki, mille sõpradega korraldasin. Kaks kilo lihaollust ning viis kilo muru – voh see on õige proportsioon. Armeenia verd kamraad aitas kõik selle värske (tomat, kurk, parika, sibul, till, seller, kinza) parimal moel liudadele laotada. Mina grillisin tiba kanamaksa ning sutsu muud lihakraami. Vat sellise „käekirjaga“ laua taga tunnen ma end kõige mõnusamalt!

Oled ise kodus teinud majoneesi, võid, halvaad, kondenspiima jpm. Mis sind isetegemise juures võlub?

Esiteks naudin ma protsessi ennast. Teiseks aga see, et ma tean, mida söön ise ning oma lähedastee lauale panen. Eks tõuseb minugi käsi toidupoes valmistooteid kärusse laduma ... kuid siis loed jälle seda peenikeses kirjas olevat juttu ning ohkad. Ja paned asja tagasi.

Muidugi võiks öelda, et toidutegemisele kulunud ajaga oleks võinud kopika raha teenida ning siis midagi paremat söögipoolist osta, milles seda va asendus-sodi ja keemiat vähem sees. Arvan aga, et see aeg on kulutatud parimal moel ja endast õigemini ei tee ikka keegi!

Blogi vaadates, tundus mulle, et su üheks lemmikuks on Gruusia köök. Millega Gruusia toite tehes peab arvestama ja anna mõned head nõuanded nende roogade tegemiseks?

Gruusia ja laiemalt kogu Kaukaasia köögi puhul pole niivõrd oluline, mida teha, vaid see, kuidas serveerida. See on hoopis teine filosoofia kui meile harjumuspärane. Toitu ei tule mitte anda väljamõõdetult „üks sööja = üks ports“ vaid panna lauale kõik see, mis hetkel käepärast. Läbisegi leib ja liha, viljad ja joogid ... ning siis seda üheskoos jagada.

Aga peamine, mida tuleb mõista nii Gruusia kui kõigi muude köökide puhul – pole olemas nö õigeid retsepte. Iga meister teeb nii nagu talle hetkel õigem tundub.

Peamine küsimus köögis pole mitte „kuidas“, vaid „miks“. Miks tuleb mingit asja teha või vältida, et sinu kätte sattunud toorainest see parim tulemus välja võluda. Kui sa sellele küsimusele vastata oskad, oled meister. Kui mitte, siis parimal juhul õpipoiss.

----------

Lugu ilmus okoobrikuises Oma Maitses, juures ka kolm retsepti siitsamast blogist.

Pilt tehtud minu Tartu lemmik-kohas ehk Tbilisis.

Maitsestamata maitse

Parima maitse saab mõnikord kätte ... ilma maitsestamata. Vähemalt liha puhul kehtib see küll - juhul kui on tegu hea ja kvaliteetse kraamiga. Broilerifilee seda enamasti ka on.

Mõnusa maitse kättesaamiseks tuleb filee lõigata parajateks ampsukateks ning paneerida-praadida. Paneeringuks kasutan mina riivsaia ja tärklise segu (nii umbes 2/1 esimese kasuks). Tärklis annab koorikule krõbeduse, kuid anult tärklisega paneeerides tuleks kuldse efekti saamiseks pruukida friteerimist, mida ma aga ei soovita. Sestap ongi mõistlik segada tärklit kas riivsaia või äärmisel juhul jahuga.

Noh ja nii lihtne see lugu ongi. Lõikad, veeretad niisked lihatükid paneeringusegus ning viskad vähese õliga kuumale pannile. Peamine on mitte tükikesi üle praadida, siis muutub õrn kana tuimaks. Krõbe koorik ja mahlane sisu - see on meie eesmärk. Hea ja puhas maitse tuleb ise. Täiesti ilma maitsestamata!

-----------

Pildiks panen aga ühe omapärase leiu sellest sügisest. Nimelt avastasin töökoha lähistelt kortermaja seina äärest päevalillede rea ... ning seda mitte peenralt, vaid betoonipraost välja kasvamas! Kohe tuli meelde, kuidas talvel oli samas kohas paar korrust kõrgemal kogu aeg linnuparv tiirlemas - eks lahke pererahvas totis neid seemnekestega. Küllap siis pudises osa pruukostist maha, sattus sinna prakku ja läks kevadel kasvama. Vahva, kas pole?