Krabi (Pärnu)

Julgus teha asju teistmoodi ei pruugi olla alati edu pant, kuid kiiduväärne on ta ikkagi. Avada puhvet, millel on oma kontseptsiooniga köök, selmet tallata turvalist ja kõigilemeeldivat rada ning teha seda väikesevõitu linnas – see tõmbab vähemalt tähelepanu, ehkki ei garanteeri külastajate tulva.

Pärnu vana linnasüdame keskel Lastepargi nurgakeses asuv armas paviljon-tüüpi majake on nüüdseks muutunud kalarestoraniks Krabi. Talvisel kesknädalal on enamik toidukohti üsna klienditühjad, aga näedsa – olen ennast kohale sättinud avamise hetkeks (17.00) ning esimeste minutitega on kolm laudkonda kohal.

Et olen endale menüü juba veebist selgeks teinud, siis saan esimesena oma valiku öelda ning köögist hakkab kostma toimetamise hääli. Väike õdus hoone sisaldab kolme üsna erinäolist ruumikest ning meeldiv valguslahendus loob mõnusa atmosfääri.

Esimeseks käiguks võtan – miskipärast küll pearoogade rubriiki paigutatud – „Selge leemega mereannisupp (Krevetid / kalafilee / sinimerekarbid / kartul / kirsstomat / vutimuna; 13.-EUR)“, mis jõuab minuni u 10 minutiga. Esmamulje on igatahes kenakene – kergete röstijälgedega soojad õlitatud ciabataviilud ning värvirõõmsa sisuga kausike jätab igati sümpaatse mulje.

Asja sisusse süübimine vähendab paraku esmast positiivset häälestatust. Igasuguse supi peamine komponent on ju tema leemeke. Et kas siis on tegu maitseküllase ja veenva puljongiga või siis lihtsalt neutraalse vedelikuga – siin kausis oli paraku see viimane variant. Kõik lubatud elemendid on ju kausis kenasti olemas alates köögiviljadest kuni munapoolikuteni, punase kala tükkidest kuni karpide ja krevettideni, kuid kõik see kokku ei moodusta harmoonilist tervikut, kuna keeruline on kalasupiks pidada nähtust, kus leemeke ei kõneta sind ei kalalõhna ega –maitsega.

Kuna supp oli pearoogade nimistus, siis otsustasin mängida vastupidise loogika mängu kaasa ja võtta teiseks käiguks midagi eelroogade hulgast. „Kala tartar“ (19.-EUR) – oo sellist rooga ma pole ju saanduki. Ooteaeg u 20 minutit tellimisest ning 10 minutit esimese käigu ettetoomisest – suurepärane ajastus!

Taaskord – visuaalne pool on vägagi isuäratav, serveerimise / paigutamise mõttes pretensioonidega nö kõrgköögile. Seekord ei pidanud ka sisu ehk maitse osas pettuma. Lauda toomisel unustati küll teha üks oluline liigutus – tutvustada rooga, st seletada, et mis kalaga siin siis tegu on, nii et pidin selle ise üle küsima. Vastus „doraado“ ei aidanud mind küll kuigivõrd edasi, kiirelt otsitud eestikeelne vaste „kuld-merikoger“ samuti, sest olen selle kalaga liiga vähe kokku puutunud, et omada mingeid maitse-ankruid ja öelda „ahhhaaa, seda ma oletasingi“

Igatahes õhkas see peenelt hakitud kala ja sibula segu värskust, lisatud kalamari on alati parim valik maitsevõimendajana ning üllatusliku lisandina passioon-vilja seemnekesed oma intensiivse magus-hapu komponendiga sobis samuti otse oivaliselt. Kui tavalist liha-tartari ehib kollase silmana munakollane, siis siin lisas sarnase elemendi krevett, mis mängis roa kontseptsioonile igati ilusalt kaasa.

Kokkuvõte kolmetine. Kalarestoran rannalinnas on nii tubli mõte kui vähegi olla saab. Supipöial jääb paraku veidi lönti köögi puljongipelguse tõttu. Praepöial on siinses loos vaid varjunimi teisele käigule, kuid saab igatahes vägagi positiivselt püsti olema. Soovitus saab aga igati tugev olema – taolist tegutsemisjulgust tuleb toetada! Mis aga puudutab keskmisest kõrgemat hinnataset – veidike luksuse hõngu kulub hallide argipäevade vahele meile kõigile ära!
---
lugu ilmus siin

Kartuli-juustukotletid lõunamaise kastmega

Ega ma seda niimoodi ei planeerinud, aga kuna toidupildi peale küsiti retsepti, siis proovin midagi kirja panna. Häda, rist ja viletsus on see, et ega ma ju ei tea tihtipeale süüa tegema asudes, et mis ma täpselt teen ning improviseerin käigu pealt. Panna aga kirja: "tee nii nagu süda lustib" pole ilmselt väga informatiivne, kas pole nii :)

Asi algas sellest, et eilsest oli üle jäänud kartuliputru ning see tuli täna kuidagi ära realiseerida. See on aga sootuks teine lugu, kui et mul oleks käes lihtsalt keedukartulid, sest algmaterjal ja selle konsistents määravad mängureegleid.

Igatahes tuleb kartulimass (vahet pole kas püreestatud või riivitud kujul) koos juustuga viia sellisesse konsistentsi, et sellest kannatab kotlette mätsida (noh et ei kleepu ka liiga palju käte külge). Kui algmass on liiga kuiv, saab lisada mõne muna; kui liiga vedel, tuleb lisada jahu. Paneerid riivsaia või panko-helvestega või kasvõi purustatud maisihelveste kihis, see ripub juba täiesti ära sellest, et mis on käepärast.

Maitsestamise osas - kuna mängus on juust, siis tasub kotletimassi sisse segada need ürdid, mida sa oma peas pitsa peale paneks. Või kasutad lihtsalt mõnda valmis pitsa-maitseaine segu ja ei juhtu mitte kõige vähematki traagilist.

Lõunamaiseks kastmeks nimetasin ma lihtsalt lusti pärast seda segu, mis hetkel käepärastest vahenditest sündis. Väga laias laastus - toiduõli, ketšup ja lisandid. Minul läks sinna Kecap Manis magusa noodi lisamiseks, riisiäädikas hapuks, sojakaste soolaseks, tšillikaste vürtsiks, hakitud koriander, purustatud küüslauk ja seesamiseemned. Aga kõigi köögihaldjate nimel - see on mitte täpseks juhendiks ja järgimiseks, vaid arusaamaks, et saavutada tuleb maitsetasakaal nende mainitud maitsete (magus, hapu, soolane ja vürtikas) vahel. Kuidas seda täpselt teha, missuguseid maitseaineid või kastmeid segades, pole niivõrd oluline. Koriandrihakke lisamine on täpselt sama valikuline, sest no teadagi ei meeldi see paljudele ja/või pole teda lihtsalt sügavülmast võtta. Seesamiseemned - needki on pigem visuaalse tekstuuri / lõunamaisuse lisamiseks, ega maitsepildile see suurt lisa (siis peaks kasutama kas seesamiõli või vähemalt röstima seesamiseemneid eelnevalt).

Kotletid praed keskmisel tulel kuldpruuniks, serveerid koos kastmega ja noh ... ega ma ei oskagi midagi mõistlikku rohkem kirja panna :D Gramme ega lusikatäisi ei mõõtnud ning ega sellest mõõtmisestki tolku poleks. Ainus, mida oskan koguse mõttes soovitada - juustu olgu ebamõistlikult palju, vähemalt kolmandik kartulimassist, muidu kaob see lõpptulemuses üsna olematuks (aga jällegi sõltub juustust, selle intensivsusest ja sulavusest, mul on mõnikord see segu ka panni peal "laiali voolanud", kuna juust osutus liiga edukalt sulavaks)

Vast oli mingit tolku sellest kirjutisest 

Modern (Narva, 2024)

„Modern avatakse sügisel uuesti“ – nii teatati mulle õnneliku näoga juba suvel. „Räägitakse, et ta olla nüüd vist jälle avatud“, sosistati umbes kuu aega tagasi. „Kas ikka päriselt“ – küsisin ma nüüd tuttavatelt üle. Saades jaatava vastuse, tõttasin mõistagi kohale.

Ah et mis koht see selline on, millest nimoodi vandeseltslikult räägitakse? Teate, seda on keeruline seletada. Ühest küljest on see ju tavaline keldriurgas, milletaoliste aeg peaks ammu möödunud olema. Teisest küljest on see aga omamoodi legend, nostalgiapesake, mis paneb osad inimesed heldinult ohkama. Asutus, mis katku ajal pidi enda uksed sulgema ja mille elustumisse polnud just kuigi palju usku.

Kuna kirjeldasin seda kohta viis aastat tagasi, siis nüüdne ülevaade saab olema suuresti kantud võrdluse vaimust. Esimene moment ehk esmane otsing veebis annab halva tulemuse – nende veebipesa FB’s on uuendamata ning viimane sissekanne on sulgemiseelsest ajast, aastast 2020. Mingitki jälge sellest, et asutus oleks ennast taasavanud, ei õnnestunud leida ka mujalt.

Teine hetk ehk jõudmine tuttava ukse taha toob aga positiivse emotsiooni. Kui varem polnud ukse taga ühtegi infokillukest (sest kõik ju teavad niikuinii, eksole), siis nüüd on vähemalt sildike lahtioleku-aegadega. Järsk keldrisse viiv trepp ja selle sisemuses leidu polnud üleüldse muutunud ... noh ja tegelikult kas peakski? Menüüski enam-vähem samad read mis ennemuiste, lihtsalt hinnad on sisuliselt kahega korrutunud – aga selles pole midagi üllatavat.

Mõistagi võtsin taaskord esimeseks käiguks seljanka (6.-EUR) sest no kuidas siis veel võrrelda? Ahjaa, tellimine-suhtlemine käis täiesti viisakas riigikeeles, mis on väga hea näitaja! Kuna kundesid on vähevõitu, siis käib ka kogu protseduur üsna kiirelt, umbes viie minutiga on supp ka lauas.

Esimene mulje on suhteliselt hea, asutus on ära õppinud hapukoore eraldi serveerimise. Supike ise on dekoreeritud oliivi ja sidrunilõiguga – kah kohane värk. Suur ja kuum ja aromaatne – tore seegi. Aga paraku aroom kõneleb sama keelt mis sisu – see on peamiselt vorstisupp. Või noh, viiner ja siis mingi poolsuitsuvorst. Imevähe singikribalaid. Sibul ja hapupurk. Mõõdukalt happeline leemeke. Kõik sihuke lihtne ja odav säästuseljanka. Külmal talvepäeval aitab soojeneda, sellegi eest aitäh, igatahes kergelt maitseigavusega võideldes sõin kausi tühjaks.

Teine käik – sealiha seentega (11.-EUR) jõudis lauale u 15 minutiga, mis on kena ajastus. Kuna lihakõrvaseks pakuti kartulit või riisi, siis otsustasin sellest loobuda, olles teada saanud, et mingi salatilaadne käib komplekti niikuinii.

Roa visuaalne pool pole just kuigi märkimisväärne – hallikaspruuni kastmekuhja all olev liha ei saa põhimõtteliselt olla iluduskuninganna. Minimaalne ja odav tomat-kurk-hernes annavad silmale vähemalt mingi pidepunkti, kuigi maitsepildi osas jäävad tühikandjateks.

Aga teate ku hea on see seenekaste! Mis sest et kasutatud on libaseeni-šampinjone, annab komplekt praetud sibula ja peekoniga ikkagi oivaelamuse. Kahtlustan, et siin on kastme tuunimiseks kasutatud ka mingit valmis seenemaitseainet, aga no mis vahet, maitsev on maitsev! Sealiha selle rammusa koorekastme all on lihtsalt pehme kanduri rollis, peale hea küpsusastme ei ole võimalik siia midagi juurde öelda.

Kokkuvõte tuleb kolmetine. Supipöial näitab veidike horisondist allapoole, sest no vorstisupp pole ju halb asi, aga seljankast ootaks rohkemat. Praepöial läheb aga teiselt poolt üsna püsti, sest seenekastme on see köök tuuninud umbeheaks! Kolmas aspekt on aga see va üldine atmosfäär ja taustateadmine – see legend-urgas pole kunagi olnud pelk söögikoht, rõõm on näha et vähemalt üritatakse see taas käima saada!

---

lugu ilmus siin

Hoov (Pärnu)

Läksin siis kuu aega hiljem teisele katsele. Koidula pargi läheduses kena hoovi sügavuses oleva puhveti Hoov aiavärav on seekord kenasti lahti ning isegi uksest pääseb sisse, ehkki ei ühel ega teisel pole mingit silti või seletust, mille kohaselt mööduja peaks üleüldse teadma, et siin majas süüa pakutaks. Mina tean lihtsalt seepärast, et eelmine kord jäin enne kella kolme tulles kinnise värava taha.

Igaks juhuks küsin esimese asjana „kas olete ikka avatud?“ Veidi nohusel häälel vastatakse: „noh veidikese veel oleme“. Pärin edasi: „kas köök siis veel töötab?“ ja kuulen vastust: „päevapakkumist veel on järgi küll“.

Kuna kell on minu meelest veel varajane, siis pärin ka lahtiolekuaegade järgi ja saan teada, et nad ongi talvel nädala sees ainult kella kolmeni lahti. Ahsoooo, huvitav kas selle info kajastamine väraval/uksel/FB lehel oleks äkki mõistlik mõte või mis? Või ongi nii, et „kõik ju niikuinii teavad“?

Ehkki päevapakkumiste osas on mul teatav skepsis (need peavad põhimõtteliselt olema võimalikult neutraalsed/turvalised, st mittemidagi ütlevad, et sobida võimalikult paljudele), tellingi siis seda mida on – pakkumisel olevad supi ja prae ning kuulen enda kõrva jaoks nii kummaliselt kõlavat küsimust: „kas toon need ühekorraga lauda?“ Vastan mõistagi „ei“ ja kuulen jätkuküsimust: „kas supp siis ennem?“.

Umhhh, see kostab minu jaoks sama kentsakalt kui et küsitaks: „kas soovite supi söömiseks ka lusikat?“ või „kas kallame kohvi tassi välja või joote otse kannust?“

Istun esimese ruumi nurgakesse ning jään ümbritsevat silmitsema – teate see koht on ju täitsa nunnu! Eriti õdusana mõjub sama ruumi vastasnurgas olev klaasuksega küttekoldeke selles hubiseva tulukese ja õhkõrna suitusvinega. Eluaeg ahiküttega korterites elanud inimesena oskan seda kodusena tajuda.

Napilt viie minutiga tuuakse lauda esimene käik – kõrvitsa püreesupp kitsejuustuga (hind FB lehel kirjas kui 4.- EUR, päriselt 4.50). Kaunilt sügavkollane püree on mõõdukalt rohelisega dekooritud ja valged kreemised juustutükid lisavad siia lisa-erksust. Püree ise maitseb just nii igav-neutraalselt nagu oli oodata, kuid ühe detaili eest oskan seda kööki küll kiita – nimelt on need juustuükid pealt lahtise leegiga veidi üle kõrvetatud, see pisuke mõrkjas-suitsune nüanss sobib rooga täiustama otse suurepäraselt, näidates professionaalsust ja hoolivust pisiasjade suhtes! Igatahes söön kausi tühjaks ja see on väga hea märk.

Veel viis minutit hiljem tuuakse teine roog (jällegi ilma mingi valikuõimaluseta tellitud, sest muud lihtsalt pole) „Pasta bolognese rukola ja parmesaniga“ (5.50). Ajastus on suurepärane, ehkki selle kõrval toimuv kiirustav saalikoristamine ja köögis tule kustutamine paneb mind tundma ajalises mõttes ebamugavalt. Tõele au andes – kell on juba ka kümme minutit kolm läbi ning seetõttu peaksin hoopis tänulik olema ja mitte torisema.

Roa väljanägemine on kenake, kollane pasta, valge riivjuust ja roheline lehekuhjatis moodustavad kenakese visuaalse struktuuri. Toit ise on aga taaskord sama neutraalne/turvaline nagu mu ettekujutus sellest. Juustu kreemisus, tomatipasta happesus, lihakübemete meeldiv rammusus ja aegamisi ilmnev väike vürtsikas õhetus – kõik see on kohane, ilus ja tubli ... aga kuidagi eriti eriliselt kiiduväärseks ei oska seda ka pidada.

Kokkuvõtet kirjutades vaatan imestades saadud tšekki ja proovin aru saada sellel toodud matemaatikast. Supipöial samal ajal näitab horisondist veidi ülespoole – see pisike suitsune aspekt oli ju tore. Praepöial jääb igavuse tõttu ehk mõne kraadi võrra vähem, kuid ka ikkagi püstipoolele – mitte midagi ju ette heita pole. Soovitus ... nohh veidi ikka soovitan küll, kasvõi hoone välise ja sisemise nunnususe tõttu ja võibolla parema toiduvaliku korral saaks see köök ka ennast paremini tõestada.

---

lugu ilmus siin

Pärl (Narva)

Mõni aeg tagasi anti mulle teada, et Narva ilmselt suurim restoran Pärl olla vahetanud omanikku ja peakokk olla samuti uus. Uudise esimene pool pole minu seisukohalt kuigi oluline, sest ega omanik süüa tee, aga uus peakokk on igatahes põhjus kohaleminekuks, isegi kui koha nimetus on samaks jäänud. Seda enam et asub see minu püsihotelli läheduses – muuseas, soovitan hotell Inger!

Saabun üsna avamise ajaks ning leian eest sisuliselt tühja saali, milles on aga ka õdusaid nurgataguseid, et ennast mitte liiga kõledalt tunda. Tõele au andes hakkas kohapeal oldud pooltunnikese jooksul siiski ka inimesi saabuma, mõistagi päevapakkumist tellides. Mina olin aga oma valiku juba veebimenüüst teinud ning jätsin pakkumised teistele.

Ahjaa, siiani vaevab küsimus, misasja tähendab puhveti veebilehel lause: „Armastus on salajane koostisosa, mis muudab al ur mel’si paremaks.“ Al ur mel ... hmmmmmmm.

Minu juurde astunud naisterahvas tabas poole jutu pealt küsida, et mis keeles peaks rääkima ning lülitus ümber päris heal tasemel riigikeelele – kiiduväärne detail Narva kontekstis!

Igatahes valin menüüs oleva ainsa päris-supi „Guljašš-supp“ (8.-EUR) ja jään ootele. Tühja saali juures on 15 minutine ooteaeg natukese üllatav, kui just rooga ei hakatud alles tellimise hetkel valmistama.

Visuaalne pool on kenake, kausis punane supp, eraldi kausikeses erkvalge hapukoor ja röstjälgedega ciabatta-viilak. Aroom jääb üsna leebeks ja vaid õrnalt tomatiseks-paprikaseks, ehkki guljašilt ootakse võimsamat lõhnajälge. Aga tuleb välja et ka maitse on üsna samasugune, hillitsetud, et mitte öelda magedapoolne. Ei puljongirammu, ei korralikult läbipraetud supipõhja magusat, vaid õige vähe tomatihappekest ja tasapisi õhkõrna hoogu koguvat vürtsikest. Tõsi küll, peenelt lõigatud keedetud loomaliha oli meeldivalt pehme ja ka porgand-kartul jms kohane kõik viks ja viisakas, aga ikkagi mage.

Roa kõige üllatavam ja maitseküllasem osa oli sootuks korraliku ja elusa küüslauguga praavitatud röstsaiaviilak, mille abil ja toel sai kausike tühjaks söödud.

Maja uhkeim-kalleim roog „Hirvefilee kirsi-veinikastmega“ (23.-EUR) saabus tellimuse hetkest u 25 minutiga, nii et ajastus kahe käigu vahel oli igati sobilik. Samas sobilik ei ole see, et tubli lihatüki tellimisel ei ilmu lauda korralikku lihanuga. Rohekas-hall tahmataoline dekoor koos ilmselt grillrestilt pärinevate purukestega taldrikuservadel on huvitav, kuigi mitte ülemäära esteetiline võte.

Õnneks oli roa peategelane ehk hirveliha fenomenaalses heas konsistentsis, korralikult laagerdunud ja peaaegu et parimas küpsetusastmes, tuntava puhta lihalõhnaga, grillkihiga pinnal ja roosatava mahe-pehme südamikuga. Paraku oli täpselt sama mahe-pehme ka maitsestus, et mitte öelda, et praktiliselt 0-maitsestusega.

Roa kõrvale valisin mitmest võimalusest grill-köögiviljad (oh rõõmsat üllatust, siin polnudki valikus tavalisi friikartuleid vms sööklalikke lisandeid), need olid samuti ilusat elus grilli näinud ... ja taaskord üsna maitsestamata. Isegi kirsikaste, millel võiks ju ometigi magus-haput sügavust olla, paitas pigem leebelt keelt, selmet võimast maitseelamust pakkuda.

Kokkuvõte pisut heitlik. Üldmulje on ju positiivne, eriti võttes arvesse samas puhvetis eelmise köögiga saadud elamust, muudatusega kaasnenud areng on selgelt heas suunas. Samas praeguse köögitoimkonna väga sordiini all olev maitsekeel ei ole midagi, mis vaimustust tekitaks. Siiski on supipöial horisondist nõksa kõrgemal ja praepöial veel mõni kraad püstisem, sest liha see köök mõistab menetleda. Soovitus aga ... see tuleb selline vaoshoitud ja stiilis: „ega Narvas just väga palju valikut pole, nii et vaadake üle ikkagi.“

---

lugu ilmus siin

Cafe Baltic (Tallinn)

Nimetus on ju intrigeeriv, kas ei? Et mida muhvi tähendab „balti“ kohvikukontseptsioonina? Mulgiputru või tsepelliine? Riia palsamit või äädika-kana? Või siis, kui vaadata nende wolt-peegeldust, siis ligi 30 sorti kohvijooke?

Kuna Narva mnt nurgal oleval aknal liikuv menüüpilt näitas mh sõna „supp“, siis ega minu sissemeelitamiseks pole rohkem vajagi. Üsna tühjas saalis seisis leti taga mitte-balti välimusega tegelane ning edasine suhtlus käis inglise keeles.

Esimene küsimus supi kohta kinnitas et supp on tõepoolest olemas – läätsesupp või nagu Wolt väidab „Türgi Supp“ hinnaga 3.90. Kui küsin, et kas midagi teise käigu sarnast on ka (oluline on siinkohal ingliskeelne väljend „second meal“ – hiljem seletan miks), siis näidatakse näpuga võileiva-valiku peale. Eeeee ... aga kas teil midagi muud pole, nt steiki või muud säänset? „Ei, nii paari nädala pärast ehk tuleb. Me alles hiljuti avasime ning lisame uusi asju, hiljem jõuame ka steikide ja muuni“

Ehh, mhh, nohhjahh. Võileiva-kultusest pole ma kunagi midagi arvanud, aga mängime siis seda asja kaasa. „Lõhe Röstsai“ (9.90) – miks ka mitte.

Jõuan külastada keldrikorrusel asuvat kohta, mida ka keiser jalgsi väisab ja veel veidi pukktoolil jalgu kõlgutada, kui minuni tuuakse ... võileib. Sõnatult.

Esimesena? Tuletan meelde, et letitagusega suheldes oli kasutusel mõiste „second meal“. Rõhuga sõnal „second“. Aga tuli esimesena. Suuuuur kuhil, mis on kaetud lõhelõikude ja idudega.

Nohh, jahh, ehh. Löön noa ja kahvli kuhilasse ja avastan leivaviilul (röstsai???) oleva kena kihistu. Toorjuust, kurgiviilud, idulehtede kihistu ja õrnad kalaviilud. Einoh, maitsev ja kena ja puha, ega ma ei vaidle. Aga kas ma telliks seda ise prae aseainena? Eimitte.

Vaevalt olen jõudnud eraldada kaks esimest ampsakat, kui tuuakse siis see, mida mina tellisin esimena ehk supilaadne nähtus. Sõnatult.

Krutoonide ja õlilaikudega kaetud kausitäis eritab aroomi, mis on vägagi meeldiv, pannes miskipärast mõtlema kenakese kanapuljongi peale. Kuid juba esimene lusikatäis toob pettumuse – mage ja hõre püree pole kindlasti see, mis tooks naeratuse minu näole. Üllatava kompensatsioonina selle mageduse eest üllatab aga mõõdukas vürtsisäde, mida ei tasakaaluste midagi, ei magusat, ei soolast, ei happekest. Igatahes sõin ära alla poole, panin mantli selga ja lahkusin. Sõnatult.

Kokkuvõte üsna sügavalt eitav. Kõigepealt tuletan jälle endale meelde – ära mine uude kohta, mis pole ennast veel ise selgeks mõelnud. Teiseks proovib praepöial ennast ümber mõtestada võileivapöidlaks ja muutub selle käigus küsimärgiks – et mis mõttes nüüd siis „Baltic“? Supipöial aga näitab välja aga siirast arusaamatust – mida nad mulle serveerisid? Soovitus? Mille kohta? Võibolla selle koha pidajad kasvavad suureks ja mõtlevad välja, et mida nad tahavad selle nime all pakkuda ja siis räägime uuesti, aga pigem ei.

---

lugu ilmus siin

Tommi Grill Metro (Tallinn)

See on alati tore hetk, kui kohtad vana tuttavat kuskil ootamatus kohas. Nii käis minustki mõnus äratundmise jõnks läbi, kui nägin nimetust „Tommi Grill“ uudses kohas. Tõsi küll, kohe ei saanud sisse hüpata, kuid peale telemajas käimist seadsin sammud tagasi sama koha juurde ja tegin suure klaasukse lahti.

Njaa, ega nüüd vana samanimelise kohaga, nii tuttav Tatari tänavast, pole siin just liiga palju ühist, aga see-eest oli leti taga ikkagi tuttav nägu. Kogenud kõrtsmikuna ei läinud mees muidugi familiaarseks, vaid säilitas täis-professionaalse suhtumise. Ühest küljest pole selline äratundmine just hea, sest siis võib köögipingutus olla tavapärasest panustamisest eksitavalt kõrgem. Teisest küljest aga ... no mis ma siis saan parata, kas pean valehabeme ette panema või :D

Külma-tuulise-tatise sügisõhtu kiuste polnudki saal päris tühi, aga igatahes, kuna mul oli menüü juba ette veebist järgi vaadatud ja peremehel käed-jalad mitte liiga hõivatud, käis kõik edasine vägagi ladusalt.

Vaevalt möödus viis minutit tellimisest, kui jõudiski lauda esimene valik „Seljanka“ (8.-EUR). Tõsi küll, puhveti veebimenüüs väikese nunnu näpukaga „Seljanaka“ aga no mis sellelgi variandil viga on, eksju. Seda enam et lõhn tervitab mõnusa koduse käepigistusega, rääkides praetud supipõhjast ja lihast. Visuaalne pool puhas nauding – dekooriks roheleheke, kõrval eraldi hapukoorekese valge silm ja kuldne sidrunisegment.

Leemeke on just nii happene, nagu mina sellest supist ootan. Tihe-tomatine leemeke, kahte sorti viiner-vorstikesi, kahte sorti liha, sibulake ja kurgike – puhas klassika. Nohjah, tipptase see võibolla pole, lisaelemente võiks siin veel olla täis-gasmiks, kuid umbehää ikkagi. Kauss saab tilgatumaks söödud ning see on parim kvaliteedimärk, mida ma anda oskan.

Kakskümmend viis minutit stardihetkest arvestades saabub ka teine valik: „Lehtpihv veisesisefileest küüslaugu-ürdikartuli ja punaveinikastmega“ (25.-EUR). Lauda toomise hetkel peab härra vajalikuks mainida: „Küpsusastme kohta ma küll ei küsinud, aga ajakirjandusega kursis olles praadisime nii vähe kui võimalik. Samas kuna see on nii õhuke viilakas, siis ega väga palju teisiti teha ei saaks.“. No tore ju, või mis? Professionaal teab, mida teeb.

Ja no ilus on see tulemus, seda ei saa kuidagi eitada. Juba lõhn – sisemine koopainimene hingab kopsud praetud liha lõhna täis ja möriseb rahulolevalt: „täna oli hea jaht!“

Suur latakas pannil kõrvetatud liha on peaaegu et parimas küpsusastmes ning meeldivalt maitsestatud ... no võibolla tiba soolakas, kuid see ei häiri, kuna pole siiski dominant. Vokitud köögiviljade puhul muutub see soolakoorem siiski juba veidi häirivaks, kuid samas magus-marjane kastmeke leevendab seda muljet. Parimas krõbedusastmes kale- ehk lehtkapsakrõps oli suisa kulinaarne meistriteos, väike aga oluline detail suuremas pildis.

Ja teate, seekord ma kirjutan omaette kiitva rea ka kartulite kohta! Need pole lihtsalt ilusalt välja nägevad tärkliseplönnid, vaid erksalt ja mõnusalt maitse-elamust pakkuvad küslakartulid. Ja see pole veel kõik! Mitte lihtsalt kuivatatud küslapulbri või küüslaugu-sool pole siin mängus, vaid päris elus küüslaugu-ürdi-õlisegu, millega need pruunistatud lõigudon kokku mökerdatud. Vaadake kallid kaimud, seda kõige lihtsamat lihakõrvast on võimalik pakkuda moel, mis paneb heldima!

Kokkuvõte seekord väga kiitev. Supipöial on üsna tipmises asendis, kiites pingutust seljankasõbra rõõmustamiseks. Praepöial on ilmselt kuskil 95-99%se kiitmise tasandis, öeldes et nii tulebki karnivoori ürgset olemust kõnetada. Soovitus on väga kerge tulema, ilmtingimata minge ja astuge läbi!

---

lugu ilmus siin