Sunday, January 30, 2022

GMP Patisserie (Tartu)

Olin täiesti kindel, et minul sellesse asutusse asja pole – peenutseva nimega asutus GMP Patisserie on ju koogiputka! No ja mina ei kvalifitseeru ühesti otsast kohvidanteks ja koogimugijaks, onju! Aga siis üks kamraad seletas, et seal majas antakse ikka päris süüa ka. Veidi hämmeldunult kontrollisin asja ja avastasin, et mis tõsi, see õigus, sest vale pole see! Antaksegi ja pealegi veel irrrrmus hästi antakse, olgu etteruttavalt öeldud.

Esmaspäeva tööpäevalõpusel ajal oli peale minu majas veel vaid üks kunde ning pundike titte väntsutavaid piigasid. Teate ju küll seda olukorda, kus noorte sõpruskonnnast keegi saab esimesena tite, siis koguneb kogu naiskond kokku seda nähtust näppima ja solgutama. Solgutatav ise on muidugi asjaga hirmus rahul ... aga mitte sellest pole täna jutt :)

Kogu asutuse olemus alates ukse kõrval põlevatest elusa tulega postamentidest, jätkates koogiletiga ja lõpetades muusikavalikuga tualetis räägib läbimõeldud ja mõõdukale glamuurile pretendeerivast kontseptsioonist.

Menüüs leidus kaks suppi, millest üks oli püreesupp ehk siis minu jaoks sildiga „võimalusel väldi“, seega võtsin teise variandi. „L'oignon. Sibulasupp, juust, krutoonid“ (6.50) saabus u 10 minutise ooteajaga. Ahjaa, enne toodi veel soojast ahjust läbi lastud pika-saia-viilakad, mis olid kaunilt tumerohelise ürdiõliga üle nõristatud. Hea mõrkjas oliivõlilõhn vääris nuusutamist, erilist maitsejälge aga ei õnnestunud saia seest kätte saada ... ja noh selle nimel ei hakka ma endale saia proovitükist rohkem ka sisse ajama.

Supikese saabumine oli kõneväärne akt. Suuuuure taldriku keskel kõrgus mõõdukas tume tornike, mille tipus mõned krutoonid, olles üle puistatud tiheda peene riivjuustukihiga. Selle torni ümber kallati kannukesest tume-tume-punakas-pruun vedelik. Jeerum. See asi on nüüd ... kuidas öeldagi ... ebatavaline!

Asjasse süvenedes selgus, et supike serveeriti nö separeeritud kujul, lastes algosadel taaskohtuda minu silme ees taldrikus. Kuhjakese alumine korrus koosnes karamelliseerunud sibulatest, mida oli ilmselt hautatud punase veiniga tembitud leemes – ja nüüd see leem toodi lihtsalt eraldi kohale. Omamoodi lahe võte, kas pole, vähemalt tekitades väikese vau-efekti. Ja teate, maitse mõttes oli siin ka vau! Mitte väga suur ja hõiskav, aga ikkagi vau! See kraam maitses julgelt ja hästi, balanseerides magusa sibulakaramelli ja punaveini hapu ühislainetes. Pole midagi öelda, see köögimeeskond teab mida teeb ning teeb seda hästi!

Teiseks käiguks tellisin „Siga. Seakõht, kartulikreem, kõrvitsa vürts-salat, koorene Dijoni sinepi kaste“ (12,50). Ka siin tuleb lauda laduda ainult kiidusõnu. Visuaal ei olnud ülepingutatult kunstipärane, kuid maitsekalt eksponeeritud ja sobilikes kogustes (mind alati hämmastab ülepungestatud innukus teha huipu-kallis kaste ja siis määrida see mööda taldrikut laiali... no kuidas-kuidas-kuidas peaks kunde selle enda keelele saama? Siin majas õnneks seda viga polnud, vabandust kõrvalepõike eest.)

Siga ise oli sigahea, ülipehmeks haudunud sellisel moel, et isegi kamar oli karamelliseerunud marmelaaditaoliseks! Kõrvitsa-salat meenutas oma tekstuurilt küll rohem juba moosi, olles ka moosilikult magus, kuid see oli vähemalt plahvatava maitsejulgusega tehtud. Hapukas sinepikaste sobis magusa tasakaalustamiseks ja sealiha täienduseks parimal moel. Ja isegi katrulipüree oli mõnusalt maitsvaks tuunitud, veidi krõmpsjaks kuumutatud brokkoliõisik paaritus siia juurdse samuti täitsa kenasti. Taldrikuservadesse nõristatud juba tuttav ürdiõli ei omanud küll mingit kandvat rolli, kuid väike iluraamike on ju ka kena.

Lõpetuseks aga olgu ära toodud ainus ebameeldiv moment kogu külastusest. Oehhh. Teine käik toodi lauda minut peale esimest. Ehk siis sisuliselt serveeriti kaks käiku korraga! Nii EI TEHTA! Nii pole ilus! See on demonstratiivselt hoolimatu! Kundet ei karistata jahtunud roaga! Kui mingi eksituse tõttu köök ei saanud aru, et lauas istub üks inimene, siis ei too saalitöötaja kundele kahte käiku korraga lauda, vaid palub köögil see soojas hoida seniks, kuniks kunde on saanud piisavalt aega esimese roa lõpetamiseks. Ja kui saalis on sisuliselt üks kunde, siis saab ju käia ka vaatamas, et kas nüüd on paras aeg või mitte. Oehhhhhh.

Kokkuvõte on aga ikkagi üsna positiivne. Selles köögis töötab meister/meeskond. Nii supi- kui praepöial on püsti ja see teine veel eriti püsti, pistes nina üle ukse tänavale ja kutsudes möödujaid end maitsva toiduga hellitama! Selle kõrval on saalitöötaja apsakas peaaegu et pisiasi, onju.
---
lugu ilmus siin

No comments:

Post a Comment