Novat selle puust linna sees on üks väike puust pubi. Pubi 11. Või siis Pubi Üksteist. Kirjuta või ütle kuidas tahad, tulemus on sama. Väike ja puust ja inimtühi. Vähemalt pühapäeva õhtupoolikul olime me kamraadiga seal ainumad kunded. Meie ja lihvimata lauast lagi ja servamata lauast seinad, pildid vanast Elvast, leti taga rippuv vankriratas ... ja fototapeet vanadest USA ajalehtedest. Et see suur et ... mis pistmist on New Yorgi ja Chicago ajalehtedel ühe väikese puust pubiga, kui ühtegi muud viidet ameerikalikule stiilile vms ei ole? Aga olgu, sisekjundus pole peamine, samuti nagu ülemäära valju muusika täitamas tühja saali.
Mis te arvate, mis ma võtsin esimeseks käiguks? Et no kui on puhveti enesemääratluses „pubi“, siis on menüüs seljanka ja selle ma ka võtan. Ja teate mis, õigesti tegin! Väga õigesti tegin! See köök teab, mis on seljonksi mõte ja asend kulinaarses universumis!
„Seljanka hapukoorega“ (4.90 EUR) saabus u 10 minutiga ja saabus uhkelt! Kaane all kausikeses ja eraldi serveeritud hapukoorega! Jeeee, kas nüüd tõesti on minu aastatepikkune undamine sellel teemal hakanud vilja kandma (olen-olen tagasihoidlik!)?.
Lõhnas domineeris suptšikul keeduvorst, mistap esimese hooga pelgasin, et saan taaskord viinerisupi osaliseks, aga õnneks eksisin palju ja sügavalt! Jah, sõrmeotsasuuruste tükkidena oli siin sees ka keeduvorsti, kuid veel ka mitut sorti liha ja kurki ja tihedalt vürtsikat-happelist leemekest. Jaaaa, just selline peabki see imeline elupäästja-supike olema. Kuum, aromaatne, maitsev, julge ja elumahlu liikuma panev. Kui mitte viis pluss, siis tubli viie väärib see sooritus kindlasti!
Kamraad kõrvalt küll pobises, et tema poolt valitud kookosene supike tikkus vesiseks jääma, aga minu rahulolu ei väära see ju kopka eestki. Seljanka kui test-roog, köögieksam ja kontrollküsimus tõestas end minu jaoks taas täiel määral.
Teise roana sai tellitud maja firmaroa staatuses olev „Pubi 11 eriroog: Sea sisefilee, sinihallitusjuust, kooresed küüslaugu pannikartulid, marineeritud paprika.“ (9.90 eur). 35-minutine ooteaeg ainsate kundedena lubab arvata, et asjale läheneti tõsiselt, et köök teeb tööd, mitte ei soenda valmistoite.
Ja tõepoolest, see köök teeb tööd, kohe lausa head tööd! Pubiroana pole muidugi imestada, et taldrikust enamuse täidab kardulas ... aga see on heas kastmes olev kartul! Tõsi küll, till selles kastmes võiks olla mitte kuivatatud (see kõlbab ainult dekooriks) vaid sügavkülmutatud, kuid ikkagi – sellele kastmel oli aroomi ja maitset! Et nüüd enamik kartulist minust taldrikule jääb, on sügavalt minu probleem, mitte kuidagi köögi viga.
Peamine rõõmustaja antud roa juures oli ehk aga (värskelt lõigatud!) apelsiniviilakate all peituv vähene salatikuhilake. See oli värske ja kastmekesega tuunitud. Vähese külastatavusega päevadel kipub enamikes puhvetites salat olema liruksvettinud ja maitsetu, kui siin oli kõik vinks-vonks. Marineeritud paprika – igal seitsmel juhul mõistlikum valik kui olnuks tavalised pubilisandid ehk talviselt plastmassised kurk-tomat.
Lihaosa nägi välja muljetavaldav – fileest tehtud ümbrik oli omakorda taignakooriku sees küpsenud, serveerimeseks pooleks lõigatud ja BBQ-kastmega üle niristatud. Võib-olla võiks küsida, et kas-kus siin see sinihallitusjuust oli? Või siis et miks liha liig soolane maitses? Aga võimalik et need kaks on omavahel seotud, sest enamasti on hallitusjuustud ka ülesoolatud. Aga igatahes nägi roog efektne välja (ning see on alati juba pool võitu) ja ta oli nö mitmemõõtmeline! Krõbedapoolne taignakoorik ning pehme-mahlane lihatäidis kõlab juba ideena hästi ning kui teostus pole isegi perfektne, siis kiitust väärib ta ikkagi.
Kokkuvõte igati heatahteline. Supipöial ronib kaevikuservale täies pikkuses püsti ja puhub fanfaari – seljankasõbrad, siiapoole! Praepöial ühineb temaga, küll veidi vähesema entusiasmiga, kuid siiski püstiasendisse tõustes. Pubiköök, mis pakub paremat toiduelamust kui mõnigi noobel restoran, see väärib ju kiitmist ja esiletõstmist!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment