Thursday, January 13, 2022

Pühajärve restoran

Millal oleks veel sobilikum aeg minna Otepääle kui mitte lumerohkes jaanuaris? Noh ja kui juba Otepää, siis miks mitte võtta sihiks talvepealinna noobleim puhvet nimega Pühajärve restoran? Seda kasvõi juba vaate pärast ... mis tõsi küll hämarduvas talveõhtus väga hästi ei toiminud.

Igatahes ajas kamraad ilmale ja teeoludele sobilikule kopsakamale Mersule hääled sisse. Nähh, mis hääli sel tänapäevasel massinal ikka niiväga on, aga vaata kuidas on ikka peas kinni kõik need vanad väljendid. Igatahes sedavõrra edevam on säänse maasturi sisustus, millest uhkuse ja rahulolekuga rääkimise-demonstreerimise saatel me märkamatult kohale jõudsimegi.

Veidi retroliku lumise postkaardi välimusega hoones paikneb selline – noh kuidas öeldagi – kitšiliku moega saal. Ebamugavalt pikad pehmed istmesoolikad pikkade laudade ääres panevad kannatuse proovile enda laua teise, aknapoolsesse otsa nihutamise kaudu. Betoonhoone lakke miskipärast paigutatud „rohmakad“ laetalad, mis nägid välja sama plastikulaadsed nagu kahte sorti laudised. Kiiskavvalge plastiklett koos selle taga oleva standartse tagantvalgustusega pudeliteriviga tekitas kummalise kokteili ööklubist, lobibaarist ja wannabe suusakuurordi-majakesest.

Aga ega’s interjöör pole peamine, mille pärast sai siia kohale tuldud. Torkame oma pöidlad alustuseks menüüsse. Suppide rubriigis on seenesupp ja ... pelmeenid? Eee, ehk siis üks supp, onju. Selle siis tellingi.

Vahepeal toodi lauda leivad’saiad ja tervitusamps ehk näpuotsasuurune pasteedipallike, mis maitses ausalt öeldes ei kuidagi. Jah, kerge lihalik mekk ju korraks üle keele käis, aga midagi kirjeldamisväärset mitte. Leivaliuale paigutatud napake kreemise valge ollusega, mis võiks olla umbes nagu toorjuustu ja köögijogurti segu, maitses veel vähem kuidagi.

Kukeseen. Kreemine leem, sibula-seenesalat, juustu-trühvlivaht (9,5€)“ – sellenimeline roog saabus nii u 10 minutiga tellimishetkest. Saabumine oli uhke – suure-laia säravvalge kübar-taldriku keskmes oli alguses kahekihiline kuhilake, mille ümber kallati kannukesest seeneleem. Uhhhhh, kui hea ja vaimustavalt seenene oli see aroom, mis vallandus kallamise hetkel! Maitse seevastu oli kolm korrust lihtsam. Jah, selgelt seenene, kuid üsna eimittemidagiütlev võrreldes aroomist tekkinud ootustega.

Taldriku keskel olev kuhilake osutus olevaks siis alumisel korrusel seene-sibulasalatiks ja selle peal juustu-trühvlivaht. Nohhhh, pean tunnistama, et pole kunagi aru saanud (nüüd õnneks juba taanduvast) kulinaarvahtude vaimustusest. Jah, aroomi nad avavad isegi päris kenasti, kuid maitse kipub enamasti olema sama kerge ja õhuline nagu välimus. Umbes sama võiks olla katsel limpsata keelega veeauru või vihmapilve. Piduliku maitsekõne asemel libiseb suust läbi vaid hetkega haihtuv sosin. Vundamendiks olnud seenekuhilake oli seevastu veenvalt krõmpsjas ja ehedalt seenene.

Teiseks roaks sai valitud asjalikult lühikese menüü hulgast „Tall. Sisefilee, nuikapsas, hernekreem, tikrisinep, mündi-kuusevõrsekaste. 23€“. Saabumise aeg – 33 minutit. Ahjaa, alguses läks meelest öelda, et lisaks meile oli saalis veel vaid üks laudkond.

Toidu visuaal rääkis pretensioonidest kõrgemale kunstile. Täpid ja triibud olid olemas, puudu jäi veel lusikaseljaga mööda taldrikut laiali määritud miski. Minu seisukohast osutus tõeliseks tööõnnetuseks aga see, et mustjashall taldrik neelas hämaravõitu valguse endasse nagu must auk ning toidupildist oleks tulnud tõeline käkk, kui kamraad poleks kõrvalt oma mobiiliga valgust näidanud.

Alustame siis dekoorist – rohelised täpid hernekreemi õhkasid miskipärast kerge suitsuse / kõrbenud vinega, mis ei olnud üldse mitte halb, kuid üllatav kooslus. Kuusevõrse-mündikastmes oli kuusene pool täitsa kenasti tajutav ja maitsekombona meeldiv, ehkki münt oli vaid oletamisi samas ruumis viibiv. Marineeritud nuikapsaviilud andsid toidukorrale kena hapuka-krõmpsuva nüansi. Tikrisinep oli taldrikutäie kõige põnevam, magus-hapukas-vürtsika buketiga detail. Roa kirjeldusest puudu olev kruubipuder mekkis maalähedaselt, rammusalt ja soolakalt. Kaks vähest kribalat talleliha kruubikuhilatel olid nõõõõksa kummise konsistentsiga, ehkki võtsin küpsetusastmeks soovitatud „medium“.

Ahjaa, olgu kõrvale öeldud, et kamraad võttis väikese vimkaga pardifilee. Vimka seisnes selles, et ennem arutasime, kui korduvalt oleme kummiparti saanud ... ja siis ta tellis „well done“ küpsusastme. Ja ennäe, isegi selles asmtes EI OLNUD part kummistunud, vaid pealt krõbe ja seest parasjagu pehme. Nii et näe oskavad küll!

Kokkuvõte seekord kolmetine. Supipöial jääb horisondi lähistele, soovides et imeliselt hea lõhn kajastuks kuidagi ka supi maitses. Praepöial tõuseb sellest tasemest veidi kõrgemale, kuid mitte kuigi enesekindlalt. Üldhinnang aga tuleb kesine. Ärimudel, mille kohaselt ääremaale tuuakse tükike Tallinnat koos võimalusega üle keskmise maksta üsna keskmiste toitude eest, see pole kuigivõrd vaimustav. Mingit põhjust soovitada stiilis: „minge sinna sellepärast et ... „ paraku ei ole.
---
lugu ilmus siin

No comments:

Post a Comment