Red Rock Pub Pärnu

Pärnus avati taas uus kohake. Väga käidavas kohas - Rüütli uulitsas bussijaama vahetus läheduses - kuid tegijad selles püsida ei taha. Aga uus koht on uus koht, kaeme ta ikka üle.

Tänapäeval mõjub pisut kummaliselt, et pubil pole mingit e-kanalit loodud. Samanimelisi toidukohti on üle ilma üsna mitu, nii et ka nimevaliku poolest on eristumine keeruline.

Suveilmale kohaselt sai maha istutud terassil, kuid väga mõistlik see mõte polnud. Päevasel ajal on siin üsnagi tüütult lärmakas. Sai kuulda eksalteeritud usukuulutaja hingepäästmisleongut rämehäälsele spetsialistile, kärsitu kaubaauto pikka ja piinarikast signaalikärinat, pudeli-Vovka sendiküsimisest rääkimata .... või noh olgu, viimane on ju Pärnu koloriit :)

Sööjaid polnud palju, mistap teeninduskiiruse üle ei saa nuriseda. Veidike naeratavam võinuks ju see olla, aga noh olgu.

Esimeseks sai valitud seljanka (3.90). Seesinane supike on omamoodi indikaator-toit. Kui sellega viitsitakse vaeva näha, siis võib ka ülejäänud köögist hästi arvata. Paraku see isend aga liigseks optimismiks alust ei anna, pigem vastupidi. Leige ja rammus leem maitses igas mõttes igavalt, kuuludes kategooriasse "kodune seljanka", sisaldades ohtralt kartulit ja ülivähe supile kunagi nime andnud soola- või hapukurke. Lihakraami valik oli mõõdukas, kuid häiris selle rasvasus, supi peal ujus märkimisväärne rammukiht. Oliividest, neerudest ja muudest sidrunitest pole mõtet rääkidagi. Kuram, suvisel ajal võinuks vähemalt hakitud tilligi kaunistuseks pudistada, mitte mingi suvalise potitaime lehekest kasutada. Ehkki olin üsna näljane, jätsin supi poolikuks. Soovitan vähemalt kasutada supitaldriku eelsoojendamise nippi, eriti kuna toote seda lauale alustaldriku peal.

Supi kõrvale korvikeses toodud leivaviiluke toetas nukralt vastu samasse korvi tagurpidi pistetud ketšupipudelile. Üks viil! Mitte et rohkem vaja oleks, aga see tundus kohatu koonerdamisena.

Teiseks grillitu ribid maisitõlviku ja šampinjonidega (8.-EUR). Kuna otsustasin loobuda garniiriks pakutavatest kartulitest, siis ilmselt hea tahte märgina pandi taldrikule kulbiga odavaimat burgeri-gemüüset ehk ohjeldamatu majonieesikastmega tuunitud kapsa-porgandisalatit. Menüüs aukohal olevate burkside sisse sobib see ehk isegi päris, kenasti, kuid antud juhul mõjus kohatult ja odavalt.

Maisitõlvik oli lihtsalt maisitõlvik, magusakas ja asjalik, ilma mingite eripäradeta. Ribitükkide marinaad oli siiski maitsev ja liha küps ... ehkki jällegi leige, värskest grillimisest ei märkigi. Tuimad šampinjonipoolikud oleks ilmselt peale kastmesse torkamist söödavad olnud, kuid kuna kaste ise oli täiesti mehh, siis jäi seegi amps suuresti taldrikule.

Pöialdega on seekord lugu niru. Üks läheb suisa alla (selle va seljanka-pilamise eest) ja teine jääb ebakindlalt horisontaali (no ribid olid ikkagi maitsvad). Selle kogemuse järgi ma uuele kohale pikka iga ei ennusta.

Kärme Küülik Haapsalus

Haapsalu ahtakeses, kuid sümpaatses kesklinnas leiab läbisõitja ridamisi kutsuvaid uksi erinevatesse maitsemaailmadesse. Kuna pole sellesse linakesse enam aaaaaastaid sattunud, teen kiire kõne gurmaanlusesse langevale kamraadile ja kuulen soovituseks "Kärme Küülik". No mis siis ikka.

Otse linnusemüüri kõrval pooleteisekordses puumajas end sisse seadnud pesake tundub igati supelsakslik, kergelt toretsev kuid siiski väljapeetud. Mõnusa ilma tõttu saab valitud terassil istumine ja üldine olek saab algusest peale mõnusalt lebo tunnetuse. Suvi ju!

Õnneks pole turistide tulv veel alanud ja teenendus on kiire, ehkki piiga on ilmselt hajevil ... aga noh mis nüüd sellest, eks ole.

Eelroaks valin peedicarpaccio kodutehtud kitsepiima toorjuustuga (8.-EUR). Rukolakihi alla peituvad peediviilakad on ... hmmm ... huvitavalt vinnutatud. Mitte krõpsuks lastud, vadi justnimelt vinnutatud. Selline meetod võiks toimida mõnusa maitsetugevdajana, kuid erilist vaimustust esile ei kutsu. Veidi nahksed kettakesed oleks võinud saada peale nt balsamico-oliivõli segu, kuid praegusel juhul jäävad nad pisut tuimaks. Kitse-toorjuustu pallikesed on aga mõnusalt kreemised, eheda ja värske maitsega ning piiniaseemned sobivad siia juurde oivaliselt.

Pearoaks teen ilmselt midagi tavatut, tellides "grillitud-küpsetatud aiaannid suurel taldrikul" (10.-EUR). Tõenäoliselt võetakse seda mitme peale mingi liha kõrvale, kuid kerge suvine ilm pani tahtma midagi sama õhulist. Seda enam, et grill-köögiviljad võivad olla päris mänguline tegu kokale ja põnev amps sööjale. Paraku igasugune põnevus jääb ära. Praetud kartulid ja vokitud ning marineeritud köögiviljad on küll päris maitsvad, kuid ei tekita mingit erilist emotsiooni. Väike soovitus - toidus kasutatud paprika ja suvikõrvitsa laastude peale on imelihtne tekitada väike muster ja lisada väike suitsuhõng, kasutades kasvõi grillpanni, kui päris-grillis pole võimalik süsi kuumaks ajada.

Üldiselt - nii ja naa elamus. Tõenäoliselt on selle koha menüüs ka midagi tõeliselt hõrku, kuid antud juhul ja selle valiku puhul mingit kulinaarset kirgastumust ei saabunud. Pöidlad jäävad ebalevalt horisontaalasendisse ... otsest põhjust kasvõi ühte langetada pole, kuid tõsta samuti mitte.

Pärnu Kalamajakas

Oi küll mulle on seda kohta kiidetud! Enda varasem kogemus oli kord kiirkorras läbipõikamine, et varemtellitud kalavaagen (mis osutus tõepoolest heaks) kaasa haarata, nii et eelhääletus oli positiivne. See võib aga alati karuteene osutada, sest kui su kõrgete ootuste pinnale potsatab "lihtsalt" hea kogemus, siis võib tulemuseks olla kesine hinnang. Minnes aga kohale 0-ootusega ja saades sama hea kogemuse, kipub hinnang minema positiivsuse mõttes nihkesse. Nii et keeruline värk see tajuhindamine :)

Aga nüüd siis asjast endast. Kuna Pärnu turg, mille küljes seesinane toidukoht tegutseb, on parasjagu süvaremondis, siis eksterjöör mõjub ... eee ... tehnilisena :) Sisemus - selline rõhutatult lihtne stiil mulle tegelikult meeldib. Mitte hipsterlik lohakas loomingulisus, vaid lakooniline ja klaar olek paneb ootama ka head ja lihtsat kööki. No ja kala puhul pole lihtsus ja selgus üleüldse mitte halb!

Suvehooaeg pole veel alanud, sestap olen sisseastumise hetkel pea ainus külastaja. Soojalt naeratav teenendus paneb endagi muhelema. Lauda toodud leivakorvike tõstab hinnangut, kuna võitoosikeseks on kasutatud merekarbi poolikut - jube lahe!

Esimeseks valitud uhhaa ilmub lauale ausalt öeldes liigagi kiiresti, mis tekitab alati väikese ebaluse - ega siin ometi pole mingi kiirpuljongiga? Selge ja kirgas leem maitseb siiski autentselt, ehkki jääb veidi maitsetuks ja vesiseks. Kolme sorti kala supi sees ning pealpuistatud maitsemuru ja hakitud punane sibul (julge käik!) muudavad supikese siiski kiiduväärseks. Kui kõrvale serveeritud sidruniviilakast mahl ka sisse pigistada, siis lööb see maitsebuketi kirkamaks.

Igatahes soovitaks puljongiga rohkem vaeva näha ja see pikemalt tihkemaks keeta. Kalapuljong ei pea küll olema sama tummine kui nt veisekontidest keedetu, kuid hea puljongi tunnus on pigem väikene liimjas kihike huultel kui vesine kergus.

Teiseks tellitud paneerkala ja rannakarbid saabuvad päris efektses kuhjatises (pilt on kiirustades jubeudune saanud, sry). Fileepala (? mis kala see on, võiks ju ka kuskil kirjas olla ?) ümbritsev paneeringukiht mõjub oikurjakuisoolaselt. Allpool ulpivasse rõõsakoorekastmesse kastetuna on asjad aga kenasti tasakaalus ja suutäis päris mõnus.

Karpide hulgas leidus paraku ka tõrvatilk. Üks karbikestest oli tugevasti kinni (ilmselt ohu märk?), kuid ega siis toore vägivalla eest see ei päästa. Lahtikangutamine oli aga halb mõte, sest peidus olev kummine tegelane maitses kohe ikka suisa halvasti.

Meepotiks selle tõrvatilga ümber oli aga kaste, mille kättesaamiseks kulutasin ära kõik kolm saadaolevat ciabattaviilu - mis minusuguse saiapõlguri puhul on märkimisväärne tegu!

16 eurot kahe käigu ja tassi kohvi eest ... no ütleme enam-vähem OK. Kuid võttes arvesse mõningaid konarusi ja küsitavusi siis jäävad pöidlad seekord nii-ja-naa seisu. Tõenäoliselt proovin korra kunagi veel.

Kalavõimendi

Mulle igasugused mereannid hirmsasti meeldivad, kuigi nende valmistamine on protseduur, mis vähemalt osa kodustest nina kirtsutama paneb. Kuid kui õnnestub leida hetk, mil saab köögis rahulikult möllata ilma lähikondsete mässu kartmata, siis võib endale lubada ka nö ülevõlliminekut. Ehk siis anda kalale kohe eriti kalane mekk.

Ega ma seekord mingit eraldi retsepti kirja ei hakka panemagi. Lihtsalt annan väikese soovituse koos näitega, mille jaoks ise seda kasutasin.

Võimendamaks kalamekki, tuleb alguses pannile visata paar-kolm anšoovisefileed. Mõned kalatöösturid kipuvad väitma, et see on lihtsalt kilu erivorm. Võimalik. Minu seisukohalt pole vahet, aga soovitan osta mõne väikese purgikese, mis on tehtud sellisel maal, kus anšooviseid ka tegelikult tuntakse. Nt Itaalia vms.

Niisiis, mina kallasin kuumale pannile tilgakese õli ja viskasin sellelel kolm anšoovisefileed. Mõni liigutus pannilabidaga ja nood õrnad liharibakesed lahustuvad imepeenteks tükikesteks, mis edasi toimivadki võimendina. Samasse kallasin suurema kotikese külmutatud krevette ja lonksu vürtsikat tomatimahla. Kui viimast käepärast pole, lisage ise midagi vürtsikat (nt hakkige sisse tšillit) ja midagi hapukat (nt valget veini) - need maitsed kuluvad krevettidele marjaks ära. Soolaga võib väga ettevaatlikult ümber käia, tihtipeale need va anšoovised on niigi tulisoolased.

Niipea kui krevetid on pannil sulanud, ongi nad sisuliselt valmis. No loksutage neid veel minut-kaks tekkinud vedelikus, kuid jummmala eest ärge üle pingutage - krevetid võivad väga kergelt kummiseks muutuda ülekuumutamise tõttu!

Noh ja nüüd kallate samale pannile juba varem valmiskeedetud spagetid ning summite kõik kokku krevetiseks panni-pastaks. Või pakute koos röstsaiaga nagu itaallastel kombeks. Peamine et te pärast köögi korralikult õhutatud saate :)
-----------
pilt võetud siit

Passion Cafe Pärnus

Pärnu südalinnas, kaks sammu Rüütli tänava melust eemal paikneb elegantne pesake Passion Cafe, kus olen ka varem mõned korrad söönud. Kuna oli vaba tunnike, siis astusin nüüdki läbi.

Õnneks pole turismihooaeg veel alanud ja nii sain lõunatunnil olla ainuke klient, nii et kiire ja sõbralik teenendus oli garanteeritud. Tellimisega läks alguses pisut pahasti, sest kahte minu valitud toitu polnud neil pakkuda ... aga see pole iseenesest surmapatt.

Võtsin siis alustuseks sinimerekarbid valge veini ja karri kastmes. Ehkki mulle kõikvõimalikud karbilised ja muud merekollid meeldivad, siis seekord ei saanud erilist elamust. Kaste oli küll mõnusalt kreemine, kuid tiba liigsoolane ning lubatud karri oli vaid vaevu aimatav.

Pearoaks valitud võikala röstitud köögiviljadega osutus aga lihtsalt suurepäraseks. Kala ise oli perfektses küpsusastmes ning puhta maitsega. Oivalisim osa roast oli aga väikese torni kujuline kartuli-brokkoli-juustu gratään ... oi see lihtsalt sulas suus ja maitses õndsalt nagu jäätis palaval suvepäeval :) Poolkrõmpsudele köögiviljadele valatud koriandriseemnetega kaste ja dekooriks lisatud bataadi(?)püree sobisid täienduseks samuti vägagi asjakohaselt.

Üldhinnang: pöidlad püsti ja soovitan teistelegi. Tiba kallis küll ... aga üldiselt tulemus õigustab seda.

----------
Omaette kiitust väärib ka see, et menüüs oli kolm käsitööõlut (Õllenaudi Humalapadrun, Vanaeit ja Vanamees), kuigi miks menüü koostajad kõik just IPA'd valisid?

Himaalaja jutud

Otsustasin esimest korda astuda läbi söögikohast nimega Himaalaja jutud. Paraku on kogemus halb.

Kuna kell oli lõunane, siis istus rahvast pisikeses ruumis palju. Pidin ligi 5 min ootama, enne kui sain kassapidaja/ettekandjaga jutule. Noh olgu, pole hullu. Üks tüdruk saali peale on vähe ka tipptunnil.

Päevapraed ei anna tavaliselt koha köögist eriti head aimu, sestap küsisin neiult, et kui kaua läheb, kui ma võtan supi ja pearoa mitte-päevakate hulgast, kui kaua siis kokku läheb? Vastus "20 minutit" sobis, sest kokku oli mul u 40 min aega. Kuna küsisin tellimise hetkel ka kella, siis edasi minutite täpsusega.

13.17 andsin sisse tellimuse.
13. 43 tuleb piiga ja küsib, et "kas teie tellisite selle-ja-selle"?
13.53 läksin ja küsisin raha tagasi.

Vot sellised jutud. Himaalajas on ilmselt aega rohkem kui minul.

Gruusia Köök Tartus

Tartus Rüütli tänava ohtrate söögi- ja joogikohtade hulgas tegutseb eelmisest aastast jälle gruusia toidukoht. Sealsamas kus ennemuiste oli Gruusia Saatkond, nüüd on siis nimeks Gruusia Köök. Vahepealsed remondid on suure osa algsest õdususest tasalihvinud ... kuid see pole ju ühe toidukoha juures peamine. Kaeme siis perra, mis köögil pakkuda on.

Ainsa kundena sain kiire teenenduse osaliseks (ühest küljest kell üks päeval võiks olla sööjaid murdu, kuid teisalt oli ka erakordselt soe kevadpäev ja rahvas terrassidel). 

Pisut väsinud ilmega menüüst esmalt väljavalitud suppi polnud tegelikult saada. Nojah, juhtub.

Hašlama ehk hautatud loomaliha juurviljadega suppide nimistus tekitas ootuse mingi tummisema pajaroa suhtes. Lauda toodi aga kausike kirka puljongiga, milles leidus neli keedetud kartulitükki ja kaks suurepäraselt kandilist loomalihakuubikut :) Peotäis sissehakitud muru ja mõni seib tšillit mõjusid asjakohselt, kuid samasse pillatud kirsstomatike? Sunnin end jõuga mõtlema, et küllap puljong oli siiski ehe, mitte pulbrist segatud. Maitse oli igatahes täiesti OK, ehkki mingeid erilisi emotsioone esile ei kutsunud. Igatahes "hautatud loomaliha" seostub minu väikeses valges peas pigem kiududeks laguneva pikaltpodisenud maitseküllase vanaloomaga, mitte aga viisakalt rõõsa klotsikesega :)

Ostri põhiroogade hulgast  vastas igatahes kordades paremini ootustele. Lauda ilmumine nägi igatahes juba puht visuaalselt väga muljetavaldav välja. Ahjus kuumaksaetud kaussi kallatud ollus podises servadest alguses nii ägedalt nagu tahaks kohe lauale viskuda ja kööki tagasi roomata. Ollus ise ehk ürdine ja vürtsikas tomatikaste maitses nii nagu peab - tuliselt ja külluslikult. Asjaolu, et mulksuva ja (mõistagi) varemvalmistatud kastme sisse olid visatud noodsamad liig-viisakad vasikalihatükid, võttis küll üldmuljet allapoole, kuid hinnang on siiski pigem pöidlad püsti kui allapoole.

Et toidu kõrvale pakuti mitte klassikalist puri-nime-väärivat saiatükki, vaid kuklikest, on juba selline pisimat sorti küsitavus.

Üldiselt - proovin kindlasti kunagi veel korra läbi astuda, seda enam et Tartus praegu muud gruusia kohta pole.