Peps (Tallinnas)

Solarise keskuse sees ja lähikonnas leiab söögikohti nagus sügiseses metsas seeni ... ja sama erinevad on nad kah. Ühe klaasist kuubiku sisse on teinud endale pesa seen nimega Peps. Rõhutatult lihtne välis- ja sisekujundus jätab ehk veidi sööklaliku mulje, kuid eks see minimalism on ka omamoodi võluv.

Ehkki satun puhvetit külastama üsna lõunasel ajal ja vabu kohti on vähe, kulgeb teenendamine kaunilt naeratades ja vägagi kiirelt. Koheselt tuuakse lauda ürdioksakesega vesi, tellimuse vastuvõtmise järel ka leib ja või. Seemneküllane leib maitseb tõepoolest vägagi värskelt ja hästi, mõne maitserohelisekarvakesega ilmestatud või on aga saanud ülemäärase kuhjatise soolahelbeid katteks.

Esimeseks tellitud „Selge pardipuljong knellidega“ (5.40) laekub loetud minutitega. Puljong ... nojah, selge on ta tõesti, paraku ka üsna õhuke nii rammu kui maitse osas. Kuna tulin just pikemalt kõne-maratonilt, paitab see soe leem küll meeldivalt minu kurnatud kurku, kuid maitsemeeled jäävad oodatud paist ilma. Eraldi väikese kausikesega serveeritud ja veidi närtsinud maitsemuru lisamine päästab veidike pilti. Knellid – ehk siis maakeeli lihapallid – on ettekandjapiiga sõnutsi tehtud pardi- ja kanalihast ning maitsevad puljongist tsipa tihedamalt, kuid jätavad samamoodi veidi lameda mulje. Õnneks saan siia ära kasutada ülemäärast soolakuhjatist või pealt.

Teise roa „Tallekotlett ratatouillega“ (9.40) maandumine võtab veidi rohkem aega ning annab nüüd seletust esimese roa alamaitsetamisele – see on siis ilmselt selle köögi käekiri! Julgelt rohmakalt lõidatud paprika, suvikõrvits, sibul ja tomat on haudunud omas mahlas, saamata lisaks praktiliselt mittemidagi. Appi tuleb ülejäänud või ja sool ning kraam saab tunduvalt paremaks.

Kuid kogu senise õlakehituse teeb tasa tallekotlett – vaata siia sobib see alamaitsestamine suuuuurepäraselt! Ehe värske lambalihamaitse otse purtsatab sellest suurest lihapallist – noa sissetorkest voolab ohtralt mahla ja see kõik paneb maitsenäsakesed tänulikult pakatama ja toob näole rahuloleva naeratuse!

Mida siis kokkuvõtvalt öelda? Ühest küljest tuleb oma stiili ja järjekindluse eest kiita. Alamaitsestamisel ehk nö puhastel maitsetel on oma võlu. Kuid kliendile võiks jätta võimaluse mekki veidi juurde tuunida – maitseainetopsikuid ei näinud ma aga ühelgi laual. Supipöial jääb igatahes veidi lötakile, praepöial tuleb aga kaheks jagada: köögivilja-poolik on samamoodi ripakil, aga kotleti-pool-pöial lööb kokale patsu ja kiidab tulemust! Sobilik puhvet nö õrna maoga kodanikele, kes maitseaineid-vürtse-ürte eriti ei armasta.

Chop Afrik Kitchen (Tallinnas)

Tallinn on nüüdsest veelgi rikkam - siin avas oma uksed Musta Mandri maitsesaatkond - Chop Afrik Kitchen. Tõsi küll, tegutseda on nad jõudnud juba kolme kuu ringis, kuid olen kindel et enamiku jaoks on see veel avastamata maitsenurk. 

Koha otsimisel ajab veidi segadusse see, et see aafrika nurgake tegutseb teise asja sees - Cafe VS või siis Võitleva sõna kohvikuga ühel ajal ja ühes kohas (?), millest tuleneb interjööriline haakumatus ... aga see pole hetkel oluline.

Pärastlõunasel ajal sisse astudes olin sisuliselt ainuke külaline ja kogu teenendus toimus väga kiirelt ja meeldivalt. Kuna need toidud on siinkandis uued, on ilmselt mustanahaline näitsik pidanud sadu kordi rääkima, et mis ja milleks, kuid ta tegi seda meeldivalt naeratades ja ilma vähimagi tüdimusemärgita.

Alustuseks toodi kohe minu ette klaasike punase joogiga. Minu üllatuse peale seletati et neil kodus olla kombeks igale tulijale ulatada klaasike seda jooki ja nii nad otsustasi seda teha ka siin. Hibiskus, mesi, ingver, ananass ... ja midagi oli vist veel. Igatahes isegi minusuguse magusapõlgaja jaoks oli see klaasike mõnusalt karastav ja järgi ei jäänud tilgakestki :)

Menüü on nüüd koht number kaks, kus segadust tunda. Rubriigid: "eelroad, riis, supid, fufu, pudrud, dessert, joogid". Ummm ... see suur et aga kus on praed? Ja miks on eelroogade nimekirjas supid, kui suppide jaoks on omaette rubriik? Ja mis on fufu? Kas see ongi kuulus covfefe? :) 

Igatahes leidsin et mõistlikum end usaldada perenaise rollis oleva musta päikese hoolde ja lasta endale midagi soovitada. 

Andsin enda soovidest aimu ebamäärases stiilis: "palun mingi supp ja siis midagi veel". Supi osas teatas särav naeratus, et see on selline supp, mis nagu pole päris tavapärane supp ja midagi muud polegi nagu juurde vaja, aga ehk soovin ma traditsioonilist fufut? Eeee ... no mis saab minu olla traditsioonide ja fufu vastu, eks ole! Ühmatasin nõusolevalt, aga uudishimu ajel küsisin et misasi "see" siiski on? Lähim analoog, mille perenaine oskas anda, et umbes nagu kartulipuder aga üleüldse mitte kartulipuder. Nojah, sihukese seletuse peale ei saa ju midagi muud teha kui uudishimust laperdavate kõrvadega noogutada ja jääda ootama.

Ei läinud kümmet minutitki, kui lauale toodi kaks taldrikut. Noh see supp pole tõepoolest päris supp, see on nagu rohkem selline tummine pajaroog, mille sisust esimese hooga on keeruline aru saada. Ja siis see saladuslik fufu ... tuli välja et see on siis jamsijahust kokkusegatud tihke mass, mida päikeselise daami seletuse kohaselt siis söövad näppudega, kastes selle tihke massi tükikesi supi sisse. Aaaaaa ... noh nagu mamalõga Kaukaasias ja muud analoogsed pudrulaadsed nähtused vahemeremaades - see on tõepoolest lustlik vaadata, kuidas kohalikud neid pudrukuulikesi näppude vahel veeretavad ja siis suhu loobivad, kastes neid ennem millegi sisse või siis mitte.

Egwusi nimeline supitaoline toode (7.-EUR) maitses üüratult hästi. Vürtsikas, vähese mõrkja alatooniga, pigem aga siiski maguste nootidega mägi, mis taldriku keskel kõrgus, osutus olevat spinati ja ürtidega segatud jahvatatud meloniseemneteks. Selle all leidus suuri looma- ja vist ka muu liha tükikesi ning imemaitsvat vürtsikat leemekest - otsaesise tõmbas kenasti niiskeks, kuid ei mingit ülevürtsitamist ... seda ütlen muidugi mina kui vürtstuleneelaja. 

Fufu ehk jamsipätsike (2.-EUR) oli ... kuidas nüüd öeldagi ... veider. Veider pigem selle sõna heas mõttes, harjumatu ja mage. Aga kui teha nii nagu  soovitati, et kasta supi sisse, siis toimis täiesti asjakohase supikõrvasena. Ilmselt ma seda uuesti ei võtaks, sest maitsetupoolse massiga kõhtu täita pole just see, mille järel minusugune ringi vaatab.

Mida nüüd siis pöialdega teha olukorras supp pole nagu supp ja fufu on üldse ... noh fufu :) Koondan need pöidlad ühtekokku ja tõstan kõrgele pea kohale. See puhvet väärib soovitamist ja tagasiminemist - siinsest kööginurgast saab veel palju väärt asju avastada!

Riis Tallinnas

Teel Tallinnasse saatsin FB avarusse üleskutse stiilis „pakkuge ägedaid söögikohti“ ja avarus vastaski. Huvitaval kombel kuulus enamik vastuseid rubriik „aasiakad“ ehk kõikvõimalikud hiina-, jaapani- jne pärased pesad. Kas tõesti on need asunud Tallinnas domineerima ... või jäävad ülejäänute foonil paremini silma?

Olgu nii või naa, vähemalt esimese hooga ma ausõna proovisin neid aasiakaid vältida. No ma lihtsalt tean, et pole adekvaatne neid hindama – tulemuseks on enamasti vaimustunud nurrumine. Aga näe nii läks et üks koht oli kinni ja teine kaugel ... ja nii maabusingi lõpuks kohas, mille aasiapärasus algab juba nimest: „Riis“

Selle puhveti välimus ega sisemus ei vääri eraldi kirjeldust – no selline standartne värk. Ja ausalt öeldes ka teenendus oli lohakavõitu – mainin vaid seda et supi kõrvale ei taibatud lusikat tuua.

Aga vaata köök ... see on midagi hoopis muud! Omalaadse sissejuhatuse sellele andis pikas põlles asjalikult toimetav hipsterlik noorsand, kes minust mööda tuhises, pärides telefoni teel kelleltki: „Kas teil praegu karuliha pakkuda on? Aga metssea oma?“ ning seejärel võidukalt kööki kraaksatas: „Karuliha on olemas!“ sellise moega, nagu oleks kõnealuse oti just äsja ise kinni püüdnud.

Supiks valisin „Pho Bo veiselihasupp“ (7.-EUR). Umbes 10 min pärast laekus suur kausitäis nuudliküllast leent, millest võiks rahumeeli kõhu täis saada ja sellega piirdudagi – vähemalt kubatuuri mõttes.

Kühvlitäiele lintnuudlile lisaks leidus kausis julgelt lõigutud ja kiirelt kuumtöödeldud sibulat ja porgandit ning mõningal määral ka kiududeks lagunenud veiseliha ennast. Rõõmu tegi see, et leemeks oli äratuntavalt ehe, tegelikult ja päriselt ka veisekeedus, mitte kiirkorras valmistatud pulbri- või kuubikupuljong.

Et see leemeke oli aga ... noh kuidas öelda ... mõõdukalt maitsestatud, see polnud kuigi suur miinus. Aasiapäraseid nüansse sai kohe ja ise juurde tuunida, selleks oli omaette liuakesel nii laimilõik kui tšillilõigud, hakitud roheline sibul ja muu asjakohane kraam. Igatahes jätsin rõõmuga pool kausitäit nuudleid järele, olles kõik väärtusliku nende vahelt pulkadega välja koukinud ning leeme lusikaga välja kühveldanud.

Teiseks roaks sai „Veiseliha punases karri-kookos-kastmes“ (10.-EUR) ja lisandiks sinna kõrvale „Aurutatud jasmiiniriis“ (2.-EUR). Sellegi toomine oli kenasti heas tempos ajastatud, nii u 10 min peale suppi.

Kas te olete kunagi riisist vaimustunud? Aga just nii ma kirjeldaks seda elamust ... vaata riisist sa ju tavaliselt ei oota midagi, kuid see valge, veidi kleepjas, õrnalt vetikapuruga üle puistatud aromaatne riis maitses lihtsalt superhästi!

Veiselihalõigud olid ehk tibake vintskevõitu, kuid selle kompenseeris kuhjaga kaste. Kookos, karri, kafiirlaim, sidrunhein ... kõik see kokku oli lihtsalt sulnis nagu rammestunud suvine pärastlõuna. Kuumavalt vürtsikas, sametiselt pehme, magus-hapuka võrratu tasakaaluga – kõik see, mida sa ühelt karrikastmelt iganes oodata oskad. Sellise innuga pole ma ammu viimaseid kastetilku taga ajanud, pannes ühel hetkel pulgad kõrvale ja võttes häbenemata lusika appi.

Kokkuvõtteks – puhvetit nimega Riis võib väga julgelt soovitada! Supipöial on ehk liigse innukuseta püsti, kuid praepöidla vaimustus teeb selle igal seitsmel juhul tasa. Aasia köök ja eesti magu – kes neid jõuaks lahuta’ :)

Supis küpsetatud kana

Eks ole ju ka sinul juhtunud seda, et keetsid eile sihukese supi kokku, mida ära ei jaksatud süüa? Ja siis sa järgmine päev mõtled, et mis ma nüüd selle kõigega peale hakkad? Noh eks võib ta ju sügavkülmutada kuni järgmise neljapäevani ... või siis hoopis selle see kanakest küpsetada.

Võtad siis kuus kanakodarat ... või peenema nimega "kondita kintsuliha", lased nad sirts-särts üle panni pruunakaks, laod ahjuvormi sisse, kallad supikese peale ja paned praeahju ukse väljastpoolt kinni ... noh nii neljakümneks minutiks.

Minul juhtus seekord olema kukeseene-lillkapsa püreesupikest. Ja kuna külmikus leidus ka mozarellat, siis räbustasin selle ka supikese sisse. Aga ma kujutan ette, et selleks kanakastmeks sobib ka iga teine supike, olgu siis kasvõi seljanka või boršike. Piimasupi osas jään kõhklevale seisukohale, aga ega ahjus seisukohta ei pakuta nii ehk naa.

Noh ja mida sa nüüd kuldküpsenud tükikeste ja oivalise kastmekese kõrvale pakud, see on siiralt sinu asi. Mina keetsin nt türgi ube. Aga see on sügavalt minu isiklik probleem, et need mulle maitsevad ja kogemata juhtus ka oapesakond kodus olema.

Loomulikult ei järgne nüüd mingeid koguseid või muid peensusi. Noh lihtsalt supis küpsetatud kana on piisavalt loll idee, et seda teiega jagada, kas pole nii?

Kalamajakas Pärnus (taaskülastus)

Pärnus olles soovitatakse sulle varem või hiljem minna Kalamajakasse sööma. Et aastatagune kogemus oli mitte just kõige parem, siis olin ebalev, kuid argument et "neil on nüüd uus peakokk" veenis tegema uut katsetust. Olgu etteruttavalt öeldud, et soovitus ja otsus olid õiged.

Ümber-ehituse järgselt on söögikohas ruumi oluliselt rohkem ning köök endisest veelgi avatum. Hea värske kalavalmistamise lõhn lööb üsna uksel vastu ning sihandses asutuses on see ju ometigi asjakohane.

Kõigepealt lauda toodud sepikuline kraam oli ülimalt värske ning selle kõrvale merikarbis serveeritud küüslaugune maitsevõi suisa taevalikult hea!

Supiks võtsin eelmisest aastast tuttava uhhaa (4.50) ning tulemus on positiivses mõttes stabiilne. Ehk siis asja olemus (kolm kala / porgand / kartul) on sama, kuid maitse tublisti parem. Happesuse-soolasuse tasakaal on kenasti paigas, kala ennast on ehk suure kausi kohta tagasihoidlikult, kuid leem ise on nii hea, et patt oleks nuriseda. Julgelt-rohmakalt peale hakitud maitsemuru annab kenakese koduse nüansi, nii et üldmulje saab igatahes vägagi hea.

Praeks valisin lesta (7.-) ning selle kõrvale lisandiks põnevalt kõlava "Juurviljasteik" (3.00)

Oi sa pagan, see steik, vat see oli leid! Tõsi küll ... mis ta nüüd ikka niiväga steik oli, pigem selline munane köögiviljalasnje, millest ise tuvastasin ära porgandi ja pastinaagi, küsimise järel veel ka bataadi, kuid igatahes jubekolepõnev ja maitsev ja toitev ja suur! Ausalt öeldes oleks sellest küpsetisest piisanud et kõht mõnusalt ja maitsvalt täis saada.

Lest ise oli kõige sellel eelneva kõrval ... noh kuidas seda öeldagi ... vesine ja mage. Kolm saledapoolset lestakest olid vist valminud aurus(?) igatahes puudusid igasugused jäljed küpsetamisest ja grillimisest. Proovisin küll enamiku liha luude pealt ja vahelt välja nokkida, kuid kahe-poole kala pealt loobusin.

Kuidas siis seda asja üldistada? Pöidlaid läheb vaja rohkem kui loomupäraselt neid võtta. Supipöial on igastahes püsti, ehk küll ilma vaimustus-kilgeteta, kuid igatahes püsti. Praepöial number üks ehk see va juurviljalasanje oma tahaks kokal kätt suruda ja siiralt kummardada. See teine praepöial - too mis lestade eest vastutab - kehitab aga õlgu ja langeb lõdvalt allapoole. Maitsevõide kiitmiseks sooviks aga veel paar lisapöialt kasvatada ja need siis üksteise otsa torniks püsti laduda :) Nii et kokkuvõttes - seda puhvetit tasub soovitada küll, nii pärnakatele kui muule ilmarahvale. Aga ehk on enne toidu valikut mõistlik küsida peakoka soovitust?

Bum Bum Pärnus

Vaat see on nüüd üks parimaid näiteid sellest kuidas taust määrab sisu. Küsisin kamraadilt mõne hea toidukoha soovitust ning miskipärast eeldasin vaikimisi, et soovitatud koht kuulub restoranide kategooriasse. Selle ootuse pealt oli esmamulje ausalt öeldes kasin ... kuni hiljem selgus asutuse FB lehelt, et nad määratlevad ennast pubina ja veel sellises soustis: „Astu sisse ja meenuta 90ndaid! Siin saad nautida maitsemeelele vastuvõetavat, harjumuspäraselt kvaliteetset toitu ja jooki ning kuulata armastatud artiste!“

Ja ennäe, kõik karekohad loksusid paika ning võimalikud pretensioonid sulandusid.

Weekendi aegu minna festivali lähedusse sööma pole hea mõte. Rahvast on paksult, teenendajad teevad asju kiirustamisi, ooteajad kisuvad loomuldasa pikemaks. Menüü nokin võõralt laualt ise, peatan mööduva ettekandja, suppi ootan 15 minutit ja praadi veel teist sama palju.

Et odavalt vormistatud menüüs on ainult üks supp ja selleks on seljanka (2.50), tekitab esmalt hämmingut (mäletate, ootus oli restoran). Samas lauda saabunud suur taldrikutäis on aus ja lihav. Vähemalt kolme sorti liha + peenelt hakitud vorst moodustavad mõnusa konsistentsi, mõningal määral hapukurki annab tomatisele leemele lisahappelisust ning maitsemulje jääb päris kenake. Ei midagi, mille üle vaimustuda, kuid siiski viisakas (ja pubi kohta isegi kiiduväärt).

Praeks valin „Grillitud sea välisfilee jalopenosalsaga“ (10.-EUR) ning lisandiks tatra. Liha võib üsnagi kiita – ehedalt ja värskelt grilline, suitsune ja maitsev. Ehk oleks võinud pikemalt marineeruda saada, kuid mis seal ikka. Kausike vürtsikat piprasegu mõjub mõnusa täiendusena. Apelsiniviilakad suvel taldrikul ... noh restoranina ma alguses kirusin omaette köögi vaimuvaesust, kuid „90’id meenutav pubi“ asetas selle maitsevääratuse omale kohale. Tatar oli halb valik, kuiv ja maitsetu kuhil jäi minust taldrikule.

Üldistatult – kui teada ette et lähed retropubisse, siis on hinnang hea. Nii supipöial kui praepöidla asend sõltub eelhäälestusest, restoranina jääks nad horisondistki allapoole, pubina kerkivad keskmisest veidi kõrgemale. Aga gurmee-elamust ei maksa sellest puhvetist oodata nii ehk naa.

La Boca Pärnus

Pärnu südalinnas keset Kuninga uulitsas leidub ridamisi toidukohti, neist keskseimal kohal paikneb La Boca. Mõnes kirjelduses märgistatakse teda kui „steakhouse“, mõnes „argentiina restoran“, mõnes „grill-restoran“. Sama erinevad on ka arvamused, mida selle kohta eelnevalt kuulnud ... kuid oma keel on ju ikkagi kuningas.

Ehkki ilm oli tuuline ja jahedapoolne, istus enamik inimesi väljas, seetõttu sai tühjas saalis esialgu rahulikult maha istuda ning menüüd uurida.

Üldiselt – teenendus oli viisakas ja kiire, isegi ootamatult kiire, arvestades et samal ajal viskas restorani ikka korralikult inimesi täis ja poistel oli sebimist kõvasti.

Väikese kõrvalmärkusena – asutusest ei jäta kuigi head muljet see, et nende ainuke elektrooniline jalajälg ehk FB leht on vormistatult hooletult ja vigadega.

Supiks valin Argentiina lihasupi (6.-EUR) ning see on hea valik. Nimele sobivalt koosnebki supp peamiselt loomalihast, mille pikad kiud on korralikult pehmeks haudunud. Leem on meeldivalt magusakas-hapukas ... noh võib-olla seda magusat poolt võiks isegi veidi vähem olla. Aegamööda kerib end tuntavaks tšilline vürtsikus, kuid see mõjub enam kui asjakohaselt. Igatahes on tegu vägagi nauditava kraamiga, mille puhul langevad kokku ootused ja tulemus parimal moel.

Praeks valin harva kohatava toidu „Grillitud veisemaks“ (9.-EUR) ning sellega saab ausalt öeldes metsa pandud. Maks on delikaatne asjandus ning teda on üsna kerge ära rikkuda, antud juhul ülegrillimise teel. Maitsestuse koha pealt pole mingeid etteheiteid – vürtsika kooriku vastu pole mul midagi, kuid lihaollus on ise tuimaks ja tihkeks muudetud. Noaga lõigata kannatab, mäluda enam-vähem kah, kuid maks peaks ka peale grillimist jääma õrnaks. Lisandiks valitud köögiviljad on küll vägagi head, väike seesami-õline nüanss sobib neile suurepäraselt. Maksa alla nõristatud tšilline-veinine kaste maitseb samuti suurepäraselt, kuid jah ... toidu keskne element ehk maks ise jääb minust suuresti taldrikule.

Üldistatult on mulje vasturääkiv. Asukoht, miljöö ja hinnatase on hea, supipöial käändub kenasti üles ja kutsub lihasõpru lähemale, kuid praepöial jääb kahjuks üsna lötakile. Ma saan aru, et suures rahvamöllus tähelepanu hajub, kuid iga toiduports on ühtlasi ka teie „ainus ja viimane“ võimalus jätta kliendile muljet. Minu mulje on seekord kesine.