Tuesday, July 2, 2024

Sidrunikreem laimist

Normaalne köögiprotsess näeb välja nii, et kõigepealt on idee valmistada mingi toit, seejärel otsitakse kokku sobiv kraam ja viiakse mõeldu tegudesse.

Minul käis seekord risti vastupidi. Tänu lahketele kamraadidele kukkus kätte kastitäis laime, mispeale hakkasin mõtlema, et mida sellest teha saaks. Ning siis kui tehtud, hakkasin pead murdma, mida tehtuga peale hakata :)

Sealkandis, kus tsitruselised on alatasa risti jalus, on köögitargad välja mõelnud sadu meetodeid, kuidas noid jubilaid toiduks ära kasutada. Sest noh midagi ju sööma pead ja enamik "rahvuskööke" on tegelikult mitte rahvuse, vaid piirkondlikult saadaoleva tooraine nägu.

Mh on see tsitruse-rahvas välja mõelnud nähtuse nagu "lemon curd", mida mina võtan nimetada sidrunikreemiks. Ja kuna käes on laimid, siis teen seda laimidest. Loogiline, onju.

See tegu on lihtne, kuid aeganõudev.

- klaas laimimahla

- kolmveerand klaasi suhkrut

- 50 g võid

- kaks muna

- soovi korral ka aroomiks riivitud tsitrusekoort

Veevannis lased mahla-suhkru-või ühtseks kuumaks massiks kokku sulada, senikaua klopid lahti (ilma fanatismita) kaks suuremat muna ja kallad munamassi pideva vispeldamise saatel samasse sisse. Nüüd järgnebki see aeganõudev faas, kus u 15-20 minutit tuleb aeg-ajalt segades (pigem tihti kui harva) lasta munamassil hüübida ja vedelikul seeläbi paksemaks, kreemiseks muutuda. Segamine on vajalik selleks, et muna nähtavate tükkide/niitidena ei tarduks, vaid simmerduks ühtlaseks pehmeks massiks. Nüüd tuli maha ja kreem jahtuma.

Kui suhkru kogus võib alguses luua illusiooni, et saadus on magus, siis ei ole mitte. Rõkkavalt hapu hoopis.

Ja nüüd algaski lustakaim osa. Et kreem tehtud küll (täpselt õpetuse järgi!) ... aga mida sellega peale hakata? Et mina magusa-maailmas olen võhik ja kohatu nagu mammut arvutipoes, siis tulid appi guugel ja proua, kes leidsid, et seda haput määret saab igalepoole vahele ja peale ja sisse panna! :)

Kuna ühe märksõnana oli kuskil guugliotsingus "panna pavlova peale", siis vaatasin hämmingus oma provva otsa, kes aga juba säras kogu teadmishiilguses! Nii käisimegi vastu õhtut poes ära, ostsime need pavlovad - tuleb välja et need on kolemagusad valged tahkeasjandused - lisaks vaniljekohupiima ja mustikaid. Ja nii sündiski pildil olev kihindus - pavlova, laimikreem, kohupiim ja marjad.

Maitsesin siis ka tükikese - njaaaaa, tõepoolest, see hapu kreem sobis üsna kenasti sinna magusasja peale, ei ole midagi ütleda! Aga las see söömisrõõm olla teistel, minu puhul oli suurem avastamis- ja tegemisnauding. Ja hämming, et kuidas nii intensiivne kraam saab tulemusena üleüldse mitte laimi moodi lõhnata ja maitseda, vaid olla kui üleüldine hapukreemi kehastus.

Maitserõõme!

Monday, July 1, 2024

Sweet Rosie (Pärnu)

Nüüd juba rohkem kui tosin aastat tegutsenud Sweet Rosie pubi mõjub üsna kiirelt muutuvas Pärnu kõrtsikeskkonnas peaaegu et püsiasukana. Hea asukoht ja lihtsapoolne kontseptsioon on lasknud tal üle elada ka kitsamaid aegu, mil paljud konkurendid on pidanud oma uksi sulgema.

Nüüdse suve hakul, kui ilmad on juba soojad kuid turiste veel mitte väga palju, oli kolmapäeva kesklõunal veranda enamasti soomekeelset seltskonda juba üsna täis. Sestap astusin majja sisse, tellisin otse letist ja istusin ka samasse lähedale, saamaks optimaalse tempoga asjad aetud.

Ja tõepoolest, esimese käigu saabumisega läks alla viie minuti. „Merevaigune kahe kala supp“ (5.-EUR) saabus vähem kui viie minutiga, olin jõudnud vaid arvuti avada ja paar pakilist toimingut ära teha.

Kaanega kaetud kausike on serveerimisena alati hea mõte, ennemuiste pidid ju õlletoobidki kaanega olema, et kärbsed sisse ei satuks. Aga selliselt laudatoodud supianum tekitab alati hetkelise segaduse – et kuhu ma selle kaane panen nii, et lauale ei jääks mingit plägast jälge – abiks oleks lisataldrikukese toomine, kuhu selle kaane saaks toetada. Nüüd ma siis improviseerisin ise salvrätikust aluse ja süvenesin sisusse.

Aroom tervitas esimesena ja vägagi veenvalt kalaselt. Kena-krähmuline visuaal rääkis nii lõhest kui porgandist kreemises leemes. Lusikaga lähenedes leidsin veel ka valget kala ja kartulit, leemest tihkust ja tajutavat juustusust. Kõik oli kena ja tore, aga magedapoolne. Umbes poole supi pealt lisasin sinna sisse ka kaasapandud sidruniviilakast väljapigistatud mahla – jah see lõi maitsepildi küll ärksamaks, kuid jätkuv magedus hakkas vaikselt tüütama. Mõistagi oleksin võinud ise soola-pipart juurde tuunida, aga eks minu jaoks on ennekõike huvitav köögi enda algne käekiri.

Kuna suvesoojas ei tundunud täismahus prae söömine ahvatleva mõttena, siis valisin praadide rubriigist kõige tagasihoidlikuma “Krõbe kanafilee värske salati ja kartulilaastudega“ (10.-EUR), mille saabumisega läks u 20 minutit. Ajastuse mõttes kõik kena – ahjaa, meenus et tellimuse sisseandmisel esitati ka igaks-juhuks-küsimus „kas supp siis ennem?“. Mõistlik mõte, pigem küsida kui pärast jauramist kuulata.

Praetaldrikuks valitud lohmakas-lopergune liud paneb heakskiitvalt muhelema. Värvikas-värske salat rõõmustab silma, kuid vaatamata kergele õlikastmele paneb imestama oma magedusega. Igatahes prae visuaal on kena, juba ainuüksi kastme serveerimine eraldi kannukesega lisab siia plusspunkte.

Suur krõbe kanašnitsel tervitab lubatud krõbedusega ... kuid siis saabub üllatus. Kuidas ja mida peab tegema, et õhuke kanalihaviilak paneeringu sees maitseks mage-krõmpsuvalt? Noh mageduse osas on arusaadav – lihtsalt ei vaevu maitsestama. Aga see tekstuur ... ma isegi ei tea, kuidas seda kirjeldada! Ei, ta ei olnud vetruvalt kummine. Ta oli ... noh justnimelt krõmpsuv?!? Alguses nagu plastik-jäigana tunduv liha allus hammustamisele lihtsalt väikese pingutuse järel väikese naksatusega. Ja nii suutäis suutäie järel. Ajan endast eemale õhkõrna maitsetunnetuse, mis nagu osundaks mitte-värske liha kasutamisele – nii väärikas köök ju ometigi ei kasutaks seismajäänud tooret, eksju?

Nokin üldise mageduse leevendamiseks mõned kartuliviilakad ja proovin ka lägaburgerite jaoks kohustuliku koore-majo-ketšupikastme ära – noh ei kummalgi viga midagi, aga ega ei vaimusta ka millegi erilisega.

Kokkuvõte on magedapoolne nagu toiduelamuski. Supipöial on ehtsa kalaelamuse võrra siiski veidi püsti, praepöial aga naksuva kanaüllatuse võrra allapoole. Soovitus? Noh ma ei tea. See pubi elab kenasti edasi ka ilma minu soovituseta, milleks talle ka edu soovin.
---
lugu ilmus siin

Monday, June 17, 2024

Mangal Grill (Tallinn)

Sikupilli keskuse maanteepoolses nurgas on end sisse seadnud Kaukaasia, täpsemalt Aserbaidžaani kallakuga puhvet Mangal Grill. Suvesooja tööpäeva hilislõunasel ajal pole külastajaid just ülemäära palju, kuid valin istekoha ikkagi letile lähemal, et saada võimalikult optimaalselt oma külaskäigu ära korraldada. Tellimus tuleb sisse anda letis, minu ees seisnud inimese võrra sain kiirpilguga veenduda, et kohapeal saada olev kiletatud pabermenüü langeb kenasti kokku võrguversiooniga. Või noh, üldjoontes langeb.

Supikesena valin ühe üsnagi üld-kaukaasialiku „KHARCHO; rice, beef, carrot, onion“ (miskipärast oligi eestikeelses menüüs ingliskeelne seletus ning reaalsuses maksis see 9, mitte nagu veebimenüüs 8.-EUR), mis selles kontekstis räägib köögist umbes sama selgelt kui seljanka põhjapoolsemates kantides. Kausikese saabumisega läks aega u 5 minutit ning visuaalse poole mõttes võis puna-rohelisest kombinatsioonist ainult rõõmu tunda.

Aroomi oli sellel kraamil aga paraku päris vähe pakkuda (no midagi adžikalikku oli ju aimata), maitse osas aga veelgi vähem. Noh lihakraami siin ju leidus, ehkki sõrmeotsa suuruste tükikestena (ja mitte kopsakate paladena nagu enamasti kombeks), pudipeeneks hakitud köögiviljal koos tursunud riisiga oli siin aga põhiroll. Khmeli-suneli lõhna ega maitset ei osanud üles leida, supp ise oli üles ehitatud pigem tomatile kui ploomile. Noh ja erkroheline muruhake ei kandnud endas samuti mingit lisaväärtust ei lõhnas ega maitses – sellise orinetatsooniga puhvet võiks värsket koriandrit piisava varuga külmutada, et see ootuspärane aroomilaeng kuumal roal esile tuua. Aga otseselt viga ju sellel kraamil kah polnud, kergelt happeline ja õõõõrnalt vürtikas ja piisavalt hea, et supisõbrana sõin kausikese üsna tühjaks.

Teise roana võtsin valikus esikohale pandud „ASERBAIDŽAANI PILAFF LAMBAGA. riis, sibul, lambaliha, kuivatatud puuviljad“ (10.-EUR), mis toodi kahjuks ette juba siis, kui olin supiga alles poole peal.

Lohutuseks oli aga roa erksalt rõõmus välimus ja veelgi parem maitse. Lambal oli kenake äratuntav lambalõhn, hautatud ploomid-virsikud-rosinad lisasid siia sobivat magusust ja isegi lihaleemest läbi imbunud riis maitses väga meeldivalt. Lõppeks aga muutus kõhutäis juba liiga koormavaks (tegelikult oleks mahu mõttes juba hartšost piisanud) ning enamik riisiballastist jäi minust siiski maha.

Kokkuvõte tuleb kahetine. Supipöial jääb nukralt allapoole vaatama – hartšost ootaks siiski võimsat maitseelamust, mitte laisalt lati alt läbijooksvat kõhutäidet. Praepöial aga vaatab samavõrra üles, teatades et lambaliha moorida oskavad need sellid siin küll. Soovitus? Nii ja naa. Kui sealkandis olete, tasub läbi astuda, eraldi kohalesõitmise vaeva vast mitte.
---
lugu ilmus siin 

Wednesday, June 12, 2024

Paneeritud baklažaan

Etkuidasmoodi? Kuidas saab baklažaani paneerida, kui tal on seljas see nahkjas kest? Ja mitte viiludeks lõigatuna, vaid tervikuna?

Vaata selleks tuleb see tuukrikest talt ümbert maha saada, ning ei pole selleks kohasemat meetodit kui kõrvetades. Kas prae-ahjus, köögi-tõrvikuga või lahtise tule peal. Gaasipliidi põletid ajavad ka täiesti asja ära! Mõistagi iga u 30 sekundi tagant nõkshaaval keerates, et kuumus ühelt poolt liiga ei teeks.

Kui kaua? Aga umbes niikaua, kuni on näha et pealispind hakkab söestuma ja et mullikesed hakkavad end pragudest välja pressima.

Kõrvetamine/kõrgel kuumusel praeahjus küpsetamine täidab kaks ülesannet korraga. Ühest küljest võimaldab maha koorida nahksoomuse, teisalt muudab sisemuse pehmeks. See teisane on oluline selleks, et saaks sisu ettevaatlikult lapikuks, nii umbes sõrmepaksuseks vajutada. Tulemuseks on selline omapärane lehvikukujuline ja kergelt plödine moodustis, aga mis ikkagi püsib oma varreosa küljes kinni püsib.

Nüüd vajutad selle endise ümarasja lapikasjaks, olgu siis kas nuiaga või minu poolest kasvõi taldrikuga. Maitsestad soola-pipraga ... mina lisasin ka kuivatatud küüslaugu ja paprika pulbreid, aga see on juba maitseasi.

Paneerid riivsaiaga ja praed ära - ja no valmis ta ongi! See, et mina veel grilli peal lõppviimistlesin, on juba pigem juhuse asi, kuna ilus õhtu meelitas grillima.

Ei noh, ega ma ei ütle, et see tulemus on kuidagi hüper-puper maailmamuutev maitse-elamus. Aga see on lihtsalt üks paljudest võimalustest muuta baklažaan põnevamaks ja pakkuda lauale midagi tavapärasest erinevat.

Tuesday, June 11, 2024

Sest et basiilik!

Kuna turul on jälle saada värsket basiilikut, siis on ju ometigi vaja! Igatmoodi! Uut ja vana!

Basiiliku-pistaatsia või.

Sellega on sisuliselt kõik öeldud, onju. 
- Punt basiilikut, 
- peotäis puhastatud pistaatsiapähkleid, 
- pakk võid. 
- Noh ja soola mõistagi. 
Aga edasi on juba puhas fantaasiamäng, kas lisada sinna veidi sidrunimahla ja/või värskeltriivitud sidrunikoort. Küüslauku? Miks mitte. Mingeid täiendavaid ürdikesi? Anna aga minna.

Ainuke nõksuke, mida soovitan - või pane köögikombaini kolusse toasoojalt ning alles kolmandas järgus. Esimesena pähklid - brrrrrrrrr - puruks. Teisena lisad basiiliku - vrrrrrrr - segamini. Kolmandana - surrrr - lisad õi ja soola. Kõik! Veidike seismist enne tarbimist teeb ainult head, siis jõuavad maitsed ühtlustuda.

Üks koht, see sobib lihtsalt suprisssimo ja idealissssssimo - värskeltkeedetud kuumad makarontšikud. Summid supilusikatäie seda rohelist maitsevõid nende sisse ja rohkem polegi taldrikule vaja panna :)

---

Basiiliku-avokaado pesto

Muidu pesto nagu pesto ikka, aga täiesti teistmoodi. Tee just sel moel nagu sa tavaliselt pestot teed, aga pähklite/seemnete ja õli asemel kasuta avokaadot.

Antud juhul siis 
- kamak kõvemat juustu, 
- kolm-neli küslaküünt, 
- basiilik 
- avokaado, 
- poole sidruni mahl, 
- veidi sisseriivitud sidrunikoort, 
- sool. 

Ja ongi jälle vaba maa, lisa sinna viiendaks-kuuendaks elemendiks mida sooid, tšillikest või minu poolest kasvõi apelsinikest või mis iganes.

Jällegi lihtne loogika - kõvemad komponendid purusta kombainis ennem, pehmemad lisa pärast, muidu lihtsalt need kõvemad ulbivad pehme mudru sees, vältides kombaini noaterade lööke.

Tunnike külmikus seismist on mõistagi ka siin ainult kasuks, aga sa ju niikuinii pistad kohe lusikatäie mingi kandja peal nahka, tean ma sind küll!

Monday, June 10, 2024

OVEN café (Narva)

Narva linna kõige kesksema ringtee ääres olev väike ärimaja Kerese 5 aadressiga on näinud väga palju erinevaid katsetusi, nüüd siis on ühte nurgakesse ennast sisse seadnud OVEN café nimeline puhvet. Sihuke roosa ja nunnu, mängunurga ja koogikestega varustatud pesa, mis ilmselt on suunitletud noortele emmedele ja muule taolisele sihtgrupile. Hommik-päevased lahtiolekuajad, menüü üleshitus jms (kasvõi Narva jaoks tavatu päevapakkumiste-komplekslõunate puudumine) sisaldab küll ilmseid äririske, aga inimesed vähemalt üritavad midagi veidi teistsugust – tore seegi.

Hele-päikeselisel pärastlõunal olen majas ainumas klient, teen letist kiire tellimuse ja istun minu jaoks mugava kõrgema pukklaud-tooli komplekti taha, mitte madalapoolsesse korvtooli. Aga juba see on hea, et on mõeldud erinevatel tasapindadele, sh ka aknalaual istumisse – jällegi nunnupoolse rahva jaoks meeldiv võimalus.

Esimeseks valikuks saab olema „Borš pardilihaga“ (6.-EUR), mis jõuab minuni 8 minutiga. Visuaalne esmamulje – suisa suurepärane! Lisaks supikausile on liual kaks täisteravilja-ciabatta viilakat, vasekarva niplites eraldi hapukoor ja küüslaugupasta ja tavatukujuline, kuid samast vasksest seeriast lusikas. Supp ise lõhnab ausalt linnuliha järele, sisaldades lisaks linnutükikestele veel ka mõnusalt mitte-ülemäära-pehmeks keedetud köögivilja ribakesi ja mõõdukalt happelist leemekest. Küüslaugupasta (mille pakkumise eest kiidan eraldi – seda tehakse väga harva) tõsi küll polnud värskelt-tambitud ja aromaatne, vaid ilmselt graanulitest õliga segatud kastmeke, kuid siiski äratuntavalt ja sobivalt küslane. Supilisandite serveerimine eraldi on üleüldiselt hoolivuse märk ja seega positiivne!

Praadide puudumine (kas meesklientuur on teadlikult kõrvale jäetud?) paneb valima pelmeenide ja vareenikute vahel. „Kodused vareenikud kartuli- ja seentega“ (8.-EUR) kõlavad ju hästi! Saabumisaeg u 15 minutiga on kenasti sobilik.

Esteetiline pool on jällegi vägagi tasemel. Vaskset seeriat jätkavad kahvel ja nuga tuuakse lauda kenas karbikeses (väga hooliv lähenemine, vältides nende kokkupuutumist lauapinnaga!). Juba tuttavad niplikesed-napakesed sisaldavad seekord hapukoort ja röstsibula-krõbinaid. Roheline võrsekuhil ja lainelise servaga vareenikud – kena ja ilus ja puha. Aga ... vaata magedad ja maitsetud on nad oma olemuselt. Oodatud seene-elamus on üsna nulliähedane, et mitte öelda olematu. Kartulitäidise sees nähtavad tumedad tükid võivad küll viidata isegi libaseente/šampinjonide kasutamisele, kuid maitseks oleks võinud kasvõi seenepuljongi kuubikuid kasutada vms. Koukisin letilt kopsakad soola- ja pipratopsid ning muutsin vesi-maitsetu kraami veidikenegi huvitavamaks, kuid mingit maitse-avanemist seeläbi ei saavutanud ikkagi.

Kokkuvõte seekord loiuvõitu. Supipöial vaatab küll väheke horisondist ülespoole, kuid praepöial jääb üsna lõdvalt rippu. Küsimus pole selles, et kas vareenikud on praad või mitte, vaid selles et kas maitsev või mitte. Omaette plussikese saab puhvet samas siiski esteetika ja hoolivuse eest. Soovitus jääb aga ikkagi loiupoolseks. Toetuse märgiks külastada võib, omaette toiduelamuse otsijatel pole selle kogemuse põhjal põhjust eraldi retke ette võtta (ehkki ma ju ei välista et kohvi ja koogikesed on neil maailmatasemel).
---
lugu ilmus siinsiin

Monday, June 3, 2024

Sööme (Pärnu)

Tiirutasin rendirattaga mööda kevadist Pärnut ja lootsin, et ehk jääb teele ette ka mõni puhvet, kus ma veel käinud pole. Maikuu keskpaik, erakordselt ilus ilm ja laupäevane lõunane aeg – nii olid oma uksed avanud ka mõned sellised kohad, mis polnud selleks veel valmis. Ühes teatati, et need toidud, mis seinal menüüs kirjas, hakkavad tegelikult saadaval olema alles maikuu lõpust. Teine koht ohkas, et ega neil polegi nagu suurt midagi pakkuda, aga hea ilma tõttu mõeldi prooviks kohale tulla.

Aga õnneks tuuritasin ka turust mööda ja silma jäi silt „Sööme“. Noh kui niimoodi kutsutakse, siis tuleb ju sisse astuda, eksole. Lahke vanaemaliku olekuga proua leti taga kuulas mu tellimuse ära ja dikteeris mõõdetud tempos kööki edasi. Kui küsisin, et kas võin välja istuda ning kas siis tulevad toidud mulle järele või kuidas siinmajas asjad käivad. Hallipäine proua lubas, et toob mulle ise asjad ära, ikka samas vanaemalikus võtmes.

Vaevalt jõudsin ennast pärnulikult liivatolmuse laua taha istutada, kui supipotike minu ette totsatas. Hapukapsaborš (2.70) tulikuumas ümbrises. Eraldi kiidusõnad selle eest, et et tellimust võttes küsis proua automaatselt, et „kas hapukoort võib sisse panna?“, millele sain naeratades vastata, et „pole vaja“. Hoolivus, kas teate!

Supike vastas täpselt sellele, mis puhvetiaknal kirjas: „Pakume lihtsaid koduseid toite“. Ja see oli lihtsalt hea! Mõnusalt-toredalt-mõõdukalt happeline ja samas tasakaalustavalt magus. Tihedalt täis kapsast-peeti-porgandit-kartulit ja peeneklibulist lihakraami. Maitsev, lihtne, kodune – seega ju suurepärane, kas pole?

Praad jõudis minuni hetkel, kui olin supiga alles poole peal. Aga no kuulge, kui vanaema toob sulle toidu lauda, kas sa siis nurised, et „miks ometi ei oodata ära, kuni esimene käik on lõppenud?“ Oi ei, seda sa ju ometigi ei tee, see poleks lihtsalt kohane! Lõppeks, ega see pole mingi restoran, vaid kodune aialauake, kuhu hoolitsevad käed toovad toidu siis, kui see on valmis. Ja vastuseks sa vaid noogutad, naeratad ja ütled „aitähh!“

Kooreklops (10 / 7.-EU).

„Kas suur või väike?“

„Võtaksin väikese palun!“

„Kas keedukartul, krõbekartul või tatar?“

„Aga kas saab mittekartul?“

„Saab ikka, lihtsalt salatiga siis? Kas peedisalat sobib?“

„Muidugi sobib, suurepärane!“

See kõik on lihtsalt ilus. Tore. Naeratav. Kurk-tomat, magusakas peedisalat. Suurepäraselt pehme sealihaviilakas ja kergelt piprane koorekaste. Oivaline!

Kas on asi selles, et olen ennem ratta seljas söögiisu üles kerinud. Või selles, et olen end rannapargis mere- ja kõrkja- ning mändide lõhna heldimuseni täis hinganud. Aga tulemus on nurrumiseni mõnus, õdus, lapsepõlvene. Tänulik.

Viin mustad nõud ära, astun leti taga askeldava vanaema juurde ja tänan. „See kõik oli väga maitsev. Aitähh!“ Minu kergele tänukummardusele vastatakse hallipäise lahke naeratusega.

Hiljem veebist uurides saan teada, et tegu on legendaarse Kadri kohviku taas-sünniga, mis juba mitu aastat turuäärses uues kohas tegutseb. See seletab mõndagi, lihtsus ja professionaalsus saavad siin kokku parimal moel.

Kokkuvõte väga positiivne. Nii supi- kui praepöial on püsti. Eraldi juurdekasvanud vanaemapöial veelgi rohkem püsti. Ah et kas ma soovitan minna vanaema juurde sööma? Mis küsimus see on, otseloomulikult soovitan!
---
lugu ilmus siinsiin