Amrita Cafe Viljandis

Viljandi bussijaam. Mul on umbes pool tunnikest bussi väljumiseni aega. Kus saaks kiire, aga väärika kõhutäie? Kamraad soovitab otse bussijaama kõrval paiknevat pesakest Amrita Cafe ... ja pagan tal on õigus!

Tüübilisest väikelinna puitelamust ümberhitatud pesake näeb nii väljast kui seest üsna muhe välja. Tõsi küll, see vankriratas ukse kõrval kõlab kui veidi kohatu klišee "teeline peatu siin" ... kuid oma eesmärgi ta täidab, puhvetit on selle võrra lihtsam üles leida. Heledates toonides ja mõõdukalt kaootiline sisekujundus jääb just parajasse punkti, olemata ei peenutsev ega hooletu.

Noored inimesed leti taga ja köögis tagavad selle et ehkki sööjaid on parasjagu üsna ohtralt, käib kõik kiirelt ja sujuvalt. Minu kahe sissejuhatava märksõna peale - mitte-pizza (mis on nende põhiartikkel) ja kiire - pakutakse välja tatrasegadik. Valikus on neid kolm: köögiviljadega, suitsupeekoniga ja suitsukanaga. Valin esimese (5.20 eurot) ja tagantjärele arvan et tegin väga hea valiku.

Vähem kui kümne minutiga (sukeldusin töösse, seetõttu täpset aeg ei pannud tähele) tuuaksegi mu ette taldrik, millest hoovab vastu sussver-kui-mõnusat värskust. Värskelt vokitud köögiviljad segamini ... toortatraga.

Et minu jaoks oli see esimene kokkupuude sellise terakesega, siis olgu temast kaks sõna eraldi öeldud. Tegemist on siis eelkuivatamata tatraterakesega, millelt koor on mehhaaniliselt eemaldatud. Kuna looduslik niiskus on seemnes suuresti veel alles, ei vaja ta ka keetmist, piisab kiirest kuumtöötlusest. See tagab toidule mõnusa struktuuri, veidi teistsuguse maitsetaju ... ja piiiiiiiiiiiikaks ajaks täiskõhutunde. Te ju kujutate ette, kuidas need terakesed vatsas paisuma asuvad? Novat minul piisas sellest kiirest ja kergest lõunast kuni järgmise hommikuni. Ja kui viitsite põgusaltki guugeldada siis võib lolliks minna mihandseid tervistavaid omadusi sellele toiduainele omistatakse :)

No igatahes oli see segu mõnusalt, lihtsalt ja koduselt hurmav. Vokitud paprika, suvikõrvits, porgand ja peet olid VÄRSKED, mitte valmis-sügavkülma-segu! Noh kui väga norida tahaks, siis soovitakse ehk porgandeid veidi pikemalt vokkida enne teisi köögivilju, kuna ta on teistest pikema valmimistsükliga ... aga väike lisakrõmpsuke ei tee tegelikult sellises toidus paha.

Veidi pani hämmelduma väikese järve mahus hapukoore hulk taldriku servas, aga tegelikult sobis seegi antud toidu juurde üsna kohasel moel.

Kokkuvõtteks - pöial kindlasti püsti. Üks pöial, sest sai võetud vaid üks toit :) Igatahes sinna lähen ma veel kindlasti tagasi!

Kalkun tomati ja kartuliga

Mõnikord juhtub nii et kodus polegi baastoiduaineid. No ma pean silmas sibulat ja porgandit, mis on enamiku pajaroogade selgroog :)

Sai just turul käidud ja kott head-paremat täis ahnitsetud, aga näe nood kaks asjakest läksid meelest. No mis teha, kui meie hea-turu-periood on niiiiii lühike, et siis jooksevad silmad kõigele muule laiali. Aga ega siis hooletusest jää roog tegemata ... ja mõnikord juhtuvad niimoodi need mõnusaimad tuletised.

Kui kalkunikoivaliha on ostetud ja pajaroog silme ees, siis tuleb see ära teha, saagu või seitse. Nii siis sündigugi. Ja saagu ka mitmed muud "ainuõiged" reeglid rikutud.

Kalkuni kintsulihake sai tükeldet ja läks otse külmale pannie. Jah, lugesite õigesti - ei mingit eelkuumendatud panni ega suitsuvinega õli, lihale koorikusäristamist ega midagi. Külmale pannile, madalale tulele ja kohe kaan peale. Las ajab oma mahlakest välja ja haudub samas.

Samal ajal sai tükeldada pundikest peterselli pool kaunakest tšillit. Kaks suuremat tomatit käisid kah jämedalt noa alt läbi, üks kollane ja teine punane, noh nii värvi mõttes lihtsalt. Ja ei mingit tomatinaha eelkoorimist seekord. Suvistel kohe-söömis-tomatitel pole pealegi see nahk nii paks, et hakkaks toidus häirima.

Liha jõudis u 15 minutiga oma mahla välja lasta ja jõuda vaikse pruunistumiseni, kui pannile läks klaas vett, maitsemuru ja tomat. Kaas jällegi kõmdi peale ning las ta olla veel u 5-10 minutit, kuni ka tomat oma mahlad vallandab.

Noh ja nüüd ongi aeg viimase sammukese käes. Sipsuke soola pannil ulpivasse leemekesse ja samasse lähevad noored väikesed kardulapoisid. No kas peab üleüldse ütlema, et ei mingit koorimist? Ja kui näeb välja piisavalt viisakas, ega siis pea ka pesema ... noh liiva just ei taha hamba all tunda, aga kõik need lahtised koorehõljumid ei tee miskit halba.

Kartulikesed tuleb küll veidi üle patsutada, et nad kenasti ühtlase kihina kõike kataks ja poolenisti leeme sisse vajuks. Ja ega nüüd pole muud kui 15 min oodata ja valmis see kraam ongi ... vaata ainult aeg-ajalt et kartulid üle ei hauduks ning mudruks ei muutuks.

Ja kassssa tead kui hea see üdilihtne kraam saab? Lõpuks võid veel puhtalt ilu pärast muru peale hakkida ning kausikestega lauale anda - kui potiga ette anda võib rüselemiseks minna :)

Ära kulus:
- pool kilo kalkuni kintsuliha
- pool tšillikauna
- kaks suurt tomatit
- punt peterselli
- kilo värsket koorimata kartulit
- maitse järgi soola

Ajakulu: u 45 min. Maksumus: 5-6 eurot. Tulemus: pannitäis pajarooga, millest neli inimest söövad kõhu punni
------------
pildi laenasin siit, loodan et autor ei pahanda :)

Škmeruli

No kas arvasite nimetusest juba ära, mis rahva köögist see toit pärineb? No muidugi Gruusiast, kuskohast siis veel.

Tegemist on äärmiselt lihtsa ning samavõrra maitsva toiduga, millega saab hakkama ka kõige algajam kokkamishuviline. Nagu ikka, pole olemas ühte ja ainuõiget retsepti, kuid põhiolemus kõlab nii - praetud kana, mis on üleküpsetatud piima-küüslaugu kastmes.

Kanal ja kanal on mõistagi üüratu vahe, kuid laias laastus käib asi järgnevalt. Kana tuleb üle panni lasta kuni kuldse koorikuni, seejärel panna mingisse ahjunõusse, kallata üle küüslauguse piimaseguga ning küpsetada kuni lõpliku valmimiseni.

Osad retseptid väidavad, et kana peab olema ilmtingimata terve, soovitavalt tibuohtu tegelane. Noh et lõikad ta siis kas nö liblikaks või tükeldad jõhkralt neljaks ja toimetad edasi. Teised soovitavad kasutada toidu põhjaks koibi või poolkoibi, kolmandad veel midagi. Igatahes üks mis selge - kondi peal olev liha saab kordades maitsvam kui lihtsalt kuiv rinnafilee.

Mismoodi maitsestada selle roa teist põhitegelast ehk küüslaugu-piimakastet, on jällegi lõputute fantaasiamängude tallermaa. Piim ja/või rõõsk koor ning küüslauk on küll kohustuslikud, kuid edasine ... kõigi mägede nimel, maitsestage nii nagu meeldib! Gruusiapärasuse mõttes võiks kasutada rohelist koriandrit ja sama taime kuivatatud seemneid ... aga kui ei taha või ei ole, siis ei pane. Khmeli-suneli on kena küll, aga võib rahulikult panna mingit muud ürdisegu. Vürtsikus ja soolasus on üleüldse sügavalt individuaalne.

Aga mis siin ikka, räägin siis kuidas mina tegin. Neli kopsakat kanakoiba läksid kõigepealt pannile, said siraka suuremat kuuma mõlemalt poolt, siis aga keerasin tule väiksemaks ning panin rasvapritsimise vältimiseks sõel-kaane alla pruunistuma. Nii umbes 10 min ühelt ja sama palju teiselt poolt. Mõistlik oleks peale esmast pruunistumist mingit soolasegust maitseainet peale riputada, et maitsestumine peale hakkaks (juhul kui te polnud nii virk et kanakest ennem kuiv-marineerida).

Kuni linnuke pannil kulda peale korjas, panin praeahju huugama ja asusin piimasegu ette valmistama. Pakike rõõska koort ja klaasike piima kõigepealt ahjuvormi põhja ... ahjaa, soovitan mingi veidi kõrgemate servadega vormikese võtta, et kuumenemisel vahutama kippuv piimasegu üle äärte ei pludiseks.

Keskmine pea küslat käis kiirkoorimise koolitusest (noaküljega laiaks ja koored eemale) läbi ja sai jämedalt hakitud. Kuna järelküpsemise ajaks plaanisin ligi 40 min, siis polnud vajadust peen-hakkimiseks.

Kindzat ehk koriandrit polnud parasjagu kodus, seega läks kasutusele sugulastaimeke ehk harilik petersell. Korralik pundike noaga peeneks ja piima sisse. Sorti pipart ja teist ürdisegu ... ma ei hakka neid siia isegi kirja panema, sest ausõna ei taha tekitada mingit kinnismõtet nagu PEAKS just maitsestama nii või naa. Aga soola peab panema, sest piim neutraliseerib muidu toidu lamedaks.

Nonii, nüüd on ahi juba äkiline ja kanapiiga reiekesed pannil kauni päevituse saanud. Koivad lähevad piimaseguga täidetud vormi, samasse kallan ka kogu pannile kogunenud leemekese ... ja ahju nad läevad. Vedeliku tase peaks olema umbes selline et pool lihast saaks kaetud.

Nüüd on vähemalt 20-30 min hooletud. Seejärel oleks mõistlik kanatükkidel poolt keerata, et ülemine pool saaks maitsestud ja alumine ahju-jumet koguda. Ning veel 15-20 min ja valmis kogu värk ongi. Pakkuda tuleks mägede kombel ehk kurgi, tomati ja sibulavartega (st ilma mingi kardulase vms ballastita).

Parim on panna kraam samas ahjunõus lauale ja lasta igaühel ahnitseda ülimaitsvat kastmekest oma koivale peale. Portsjoni kaupa serveerides mõistagi peab pidama silmas et parim osa on soustis, seega tuleb iga tükk ohtralt üle kallata ja anda juurde gruusia saia puri tükike, et see maitsev ilu taldrikult kätte saada.

Vaja läks:
- kilojagu kanakest (antud juhul neli koiba)
- 200 ml kohvikoort ja klaas piima
- pea küüslauku
- punt peterselli
- soola-pipart-ürte

Ajakulu: praadimisele u 20 ja ahjus küpsemisele 40 min. Maksumus: u 4-5.-EUR. Tulemus: 4 prisket koiba ehk neli ruik-rahulolevat kodanikku.

-----------
pilt võetud siit

Kiirmarineeritud suvikõrvits

Suvest suvesse kordub sama asi. Korraga on seda va suvikõrvitsat nii palju, et ei tea enam, mida temaga peale hakata.

Üks lihtsamaid ja tänuväärsemaid võtteid selle viljakese kasutamiseks on teha temast kiirmarineerimise korras suupistekest. Sobib suurepäraselt nii sakusmendiks kui põhiroa kõrvale ilutsemiseks.

Kõigepealt mõtle oma peas valmis, mis maitset sa ootad. Kirkalt haput või pigem vürtsikat, magusapoolsat või õrna vähesoolast. Suvikõrvits on selles mõttes tänuväärne elukas, et tema võtab kõik nigu käsn endasse.

Alusta suvikõrvitsa hekseldamisest. Kui see tegelane on nooreke ja su oma aias või mujal kontrollitult puhtas keskkonnas kasvanud, siis ei pea isegi koort eemaldama. Vanakestel on koorik paks ja tuim, siis tuleb mõistagi nii koor maha treida kui ka seemnete osa eemaldada.

Muuseas, soovitan proovida tavapärase a-la-kurgisalat peenestamise asemel kasutada mõnikord ka koorimisnoaga pikkade laastude tõmbamist. Tulemus saab sellevõrra efektsem, ehkki pisut on mässamist rohkem. Sellise eelvalmistamise pluss on see, et laastutõmbamise saab lõpetada täpselt sellel piiril kui sisemine osa hakkab urbseks ja pehmeks muutuma.

Nüüd pane lõigud-laastud kuhugi kaussi, puista uljalt soola peale ja pane mõneks ajaks kõrvale. Sel moel tõmbad viljalihast liigse vedeliku välja. Ülesoolamist väga kartma ei pea, sest sool jookseb koos vedelikuga maha.

Nüüd on aeg asuda marinaadi kallale. Kuna ma ju ei tea, missugust tulemust sina tahad saavutada, siis räägin seda mida mina tegin.

Kausi põhja sorts õli. Soovitavalt kvaliteetset oliiviõli, kuid see pole kohustuslik. Sinna peale nõristan nii umbes supilusikajagu mett, viimati oli käepärast tume ja kirbevõitu alatooniga kanarbikumesi - jummela hästi sobis! Happelise poole eest hoolitseb poole kopsakama sidruni mahl. Vürtsisädemeks hakkisin pool kaunakest tšillit. Noh ja näpuotsaga soola ka. Kogu selle maitsemängu võib aga vabalt asendada nt mõne magus-hapuka tšillikastmega ja on tegu lihtsamgi.

Kuna mulle igasugune maitsemuru väga meeldib, siis lisasin peoga hakitud tilli-peterselli-koriandrit. Suvisel ajal oleks minu meelest patt neid tegelasi mitte kasutada. Aga taevane arm, kui teile mõni murusort ei sobi, siis jätke ta välja.

Nonii, kogu see tihke mass tuleb nüüd hoolega kokku segada ning lisada suvikõrvits ise. Enne mõistagi kallake ära viljast väljanõrgunud soolvesi ... ja kui pelgate ülesoolamist, siis võite kraami ka sõelal kraani all üle loputada.

Summige nüüd kogu kraam segi. Kui kasutasite laastu-tehnikat, siis tuleb veidi ettevaatlikum olla, et õrnu liistakuid mitte ära murda. Peamine et kõik pinnad saaks kleepja marinaadiga kaetud.

Marinaadis suvikõrvits tuleks mõneks tunniks panna maitsetsuma ja ... valmis ta ongi! Mis on selle kraami peamine pluss - erinevalt kurgisalatist püsib suvikõrvits krõmpsuna ka järgmisel päeval.

Vaja läks:
- üks keskmine suvikõrvits (no nii u 500g)
- supilusikatäis õli
- supilusikatäis mett
- poole suurema sidruni mahl
- pool kauna tšillit
- soola nii eeltöötluseks kui näpuotsaga ka marinaadiks

Maksumus: no ei maksa see nüüd küll midagi. 2-3 eurot ehk? Ajakulu: ettevalmistus 10-15 minutit, marineerumiseks paar tundi. Tulemus: kausitäis suupistet, millest jagub nt nelja šašlõkiportsu kõrvale.
----------
pilt võetud siit

Red Rock Pub Pärnu

Pärnus avati taas uus kohake. Väga käidavas kohas - Rüütli uulitsas bussijaama vahetus läheduses - kuid tegijad selles püsida ei taha. Aga uus koht on uus koht, kaeme ta ikka üle.

Tänapäeval mõjub pisut kummaliselt, et pubil pole mingit e-kanalit loodud. Samanimelisi toidukohti on üle ilma üsna mitu, nii et ka nimevaliku poolest on eristumine keeruline.

Suveilmale kohaselt sai maha istutud terassil, kuid väga mõistlik see mõte polnud. Päevasel ajal on siin üsnagi tüütult lärmakas. Sai kuulda eksalteeritud usukuulutaja hingepäästmisleongut rämehäälsele spetsialistile, kärsitu kaubaauto pikka ja piinarikast signaalikärinat, pudeli-Vovka sendiküsimisest rääkimata .... või noh olgu, viimane on ju Pärnu koloriit :)

Sööjaid polnud palju, mistap teeninduskiiruse üle ei saa nuriseda. Veidike naeratavam võinuks ju see olla, aga noh olgu.

Esimeseks sai valitud seljanka (3.90). Seesinane supike on omamoodi indikaator-toit. Kui sellega viitsitakse vaeva näha, siis võib ka ülejäänud köögist hästi arvata. Paraku see isend aga liigseks optimismiks alust ei anna, pigem vastupidi. Leige ja rammus leem maitses igas mõttes igavalt, kuuludes kategooriasse "kodune seljanka", sisaldades ohtralt kartulit ja ülivähe supile kunagi nime andnud soola- või hapukurke. Lihakraami valik oli mõõdukas, kuid häiris selle rasvasus, supi peal ujus märkimisväärne rammukiht. Oliividest, neerudest ja muudest sidrunitest pole mõtet rääkidagi. Kuram, suvisel ajal võinuks vähemalt hakitud tilligi kaunistuseks pudistada, mitte mingi suvalise potitaime lehekest kasutada. Ehkki olin üsna näljane, jätsin supi poolikuks. Soovitan vähemalt kasutada supitaldriku eelsoojendamise nippi, eriti kuna toote seda lauale alustaldriku peal.

Supi kõrvale korvikeses toodud leivaviiluke toetas nukralt vastu samasse korvi tagurpidi pistetud ketšupipudelile. Üks viil! Mitte et rohkem vaja oleks, aga see tundus kohatu koonerdamisena.

Teiseks grillitu ribid maisitõlviku ja šampinjonidega (8.-EUR). Kuna otsustasin loobuda garniiriks pakutavatest kartulitest, siis ilmselt hea tahte märgina pandi taldrikule kulbiga odavaimat burgeri-gemüüset ehk ohjeldamatu majonieesikastmega tuunitud kapsa-porgandisalatit. Menüüs aukohal olevate burkside sisse sobib see ehk isegi päris, kenasti, kuid antud juhul mõjus kohatult ja odavalt.

Maisitõlvik oli lihtsalt maisitõlvik, magusakas ja asjalik, ilma mingite eripäradeta. Ribitükkide marinaad oli siiski maitsev ja liha küps ... ehkki jällegi leige, värskest grillimisest ei märkigi. Tuimad šampinjonipoolikud oleks ilmselt peale kastmesse torkamist söödavad olnud, kuid kuna kaste ise oli täiesti mehh, siis jäi seegi amps suuresti taldrikule.

Pöialdega on seekord lugu niru. Üks läheb suisa alla (selle va seljanka-pilamise eest) ja teine jääb ebakindlalt horisontaali (no ribid olid ikkagi maitsvad). Selle kogemuse järgi ma uuele kohale pikka iga ei ennusta.

Kärme Küülik Haapsalus

Haapsalu ahtakeses, kuid sümpaatses kesklinnas leiab läbisõitja ridamisi kutsuvaid uksi erinevatesse maitsemaailmadesse. Kuna pole sellesse linakesse enam aaaaaastaid sattunud, teen kiire kõne gurmaanlusesse langevale kamraadile ja kuulen soovituseks "Kärme Küülik". No mis siis ikka.

Otse linnusemüüri kõrval pooleteisekordses puumajas end sisse seadnud pesake tundub igati supelsakslik, kergelt toretsev kuid siiski väljapeetud. Mõnusa ilma tõttu saab valitud terassil istumine ja üldine olek saab algusest peale mõnusalt lebo tunnetuse. Suvi ju!

Õnneks pole turistide tulv veel alanud ja teenendus on kiire, ehkki piiga on ilmselt hajevil ... aga noh mis nüüd sellest, eks ole.

Eelroaks valin peedicarpaccio kodutehtud kitsepiima toorjuustuga (8.-EUR). Rukolakihi alla peituvad peediviilakad on ... hmmm ... huvitavalt vinnutatud. Mitte krõpsuks lastud, vadi justnimelt vinnutatud. Selline meetod võiks toimida mõnusa maitsetugevdajana, kuid erilist vaimustust esile ei kutsu. Veidi nahksed kettakesed oleks võinud saada peale nt balsamico-oliivõli segu, kuid praegusel juhul jäävad nad pisut tuimaks. Kitse-toorjuustu pallikesed on aga mõnusalt kreemised, eheda ja värske maitsega ning piiniaseemned sobivad siia juurde oivaliselt.

Pearoaks teen ilmselt midagi tavatut, tellides "grillitud-küpsetatud aiaannid suurel taldrikul" (10.-EUR). Tõenäoliselt võetakse seda mitme peale mingi liha kõrvale, kuid kerge suvine ilm pani tahtma midagi sama õhulist. Seda enam, et grill-köögiviljad võivad olla päris mänguline tegu kokale ja põnev amps sööjale. Paraku igasugune põnevus jääb ära. Praetud kartulid ja vokitud ning marineeritud köögiviljad on küll päris maitsvad, kuid ei tekita mingit erilist emotsiooni. Väike soovitus - toidus kasutatud paprika ja suvikõrvitsa laastude peale on imelihtne tekitada väike muster ja lisada väike suitsuhõng, kasutades kasvõi grillpanni, kui päris-grillis pole võimalik süsi kuumaks ajada.

Üldiselt - nii ja naa elamus. Tõenäoliselt on selle koha menüüs ka midagi tõeliselt hõrku, kuid antud juhul ja selle valiku puhul mingit kulinaarset kirgastumust ei saabunud. Pöidlad jäävad ebalevalt horisontaalasendisse ... otsest põhjust kasvõi ühte langetada pole, kuid tõsta samuti mitte.

Pärnu Kalamajakas

Oi küll mulle on seda kohta kiidetud! Enda varasem kogemus oli kord kiirkorras läbipõikamine, et varemtellitud kalavaagen (mis osutus tõepoolest heaks) kaasa haarata, nii et eelhääletus oli positiivne. See võib aga alati karuteene osutada, sest kui su kõrgete ootuste pinnale potsatab "lihtsalt" hea kogemus, siis võib tulemuseks olla kesine hinnang. Minnes aga kohale 0-ootusega ja saades sama hea kogemuse, kipub hinnang minema positiivsuse mõttes nihkesse. Nii et keeruline värk see tajuhindamine :)

Aga nüüd siis asjast endast. Kuna Pärnu turg, mille küljes seesinane toidukoht tegutseb, on parasjagu süvaremondis, siis eksterjöör mõjub ... eee ... tehnilisena :) Sisemus - selline rõhutatult lihtne stiil mulle tegelikult meeldib. Mitte hipsterlik lohakas loomingulisus, vaid lakooniline ja klaar olek paneb ootama ka head ja lihtsat kööki. No ja kala puhul pole lihtsus ja selgus üleüldse mitte halb!

Suvehooaeg pole veel alanud, sestap olen sisseastumise hetkel pea ainus külastaja. Soojalt naeratav teenendus paneb endagi muhelema. Lauda toodud leivakorvike tõstab hinnangut, kuna võitoosikeseks on kasutatud merekarbi poolikut - jube lahe!

Esimeseks valitud uhhaa ilmub lauale ausalt öeldes liigagi kiiresti, mis tekitab alati väikese ebaluse - ega siin ometi pole mingi kiirpuljongiga? Selge ja kirgas leem maitseb siiski autentselt, ehkki jääb veidi maitsetuks ja vesiseks. Kolme sorti kala supi sees ning pealpuistatud maitsemuru ja hakitud punane sibul (julge käik!) muudavad supikese siiski kiiduväärseks. Kui kõrvale serveeritud sidruniviilakast mahl ka sisse pigistada, siis lööb see maitsebuketi kirkamaks.

Igatahes soovitaks puljongiga rohkem vaeva näha ja see pikemalt tihkemaks keeta. Kalapuljong ei pea küll olema sama tummine kui nt veisekontidest keedetu, kuid hea puljongi tunnus on pigem väikene liimjas kihike huultel kui vesine kergus.

Teiseks tellitud paneerkala ja rannakarbid saabuvad päris efektses kuhjatises (pilt on kiirustades jubeudune saanud, sry). Fileepala (? mis kala see on, võiks ju ka kuskil kirjas olla ?) ümbritsev paneeringukiht mõjub oikurjakuisoolaselt. Allpool ulpivasse rõõsakoorekastmesse kastetuna on asjad aga kenasti tasakaalus ja suutäis päris mõnus.

Karpide hulgas leidus paraku ka tõrvatilk. Üks karbikestest oli tugevasti kinni (ilmselt ohu märk?), kuid ega siis toore vägivalla eest see ei päästa. Lahtikangutamine oli aga halb mõte, sest peidus olev kummine tegelane maitses kohe ikka suisa halvasti.

Meepotiks selle tõrvatilga ümber oli aga kaste, mille kättesaamiseks kulutasin ära kõik kolm saadaolevat ciabattaviilu - mis minusuguse saiapõlguri puhul on märkimisväärne tegu!

16 eurot kahe käigu ja tassi kohvi eest ... no ütleme enam-vähem OK. Kuid võttes arvesse mõningaid konarusi ja küsitavusi siis jäävad pöidlad seekord nii-ja-naa seisu. Tõenäoliselt proovin korra kunagi veel.