MUM cafe (Pärnus)

Pärnus Pühavaimu uulitsas on kitsale tänavalõigule end pressinud tervelt neli söögikohta. Üks neist, MUM cafe nimeline puhvet, jäi täna tee peale ette.

Veidi eklektiline, ent siiski sümpaatne sisekujundus sai väikese miinuse kirja keskpäeva kohta liiga valjult tümiseva muusika eest. Kuna nii u 10 lauaga saal oli hõredapoolselt kundedega täidetud, siis oli teenendus kiire ja asjalik, kogu sooritus sai teostatud 35 minutiga.

Menüüs oli vaid üks supp (nurin-norin), sestap tuligi seesama võtta. Tom-Kha supp kana, seente, kookospiima ja seedripähklitega (6.-EUR) "häda" on ette teada olev maitse, seega jääb puudu üllatusmoment ... kuigi eks ka seda supikest saab eri moel ja kvaliteediga teha. Igatahes see 10 minuti pealt laekunud kausike oli hurmavalt hea. Klassikaline maitsekooslus oli välja peetud parimas kvaliteedis. Seedripähkleid leidus kausipõhjas küll vaid mõni, kuid see maitsenüanss (ehkki mitte klassikaline) oli väga mõnus.

Kui pisut norida, siis leivataldrik oleks võinud saabuda enne supp lauda - see toorjuustuline määre oleks olnud mõnus leivatükiga mekkida kohe alguses, kui muud maitsed veel peale pole sõitnud.

Teiseks roaks sai valitud viini šnitsel (12.-EUR). 20 minuti pealt laekus taldrik, mis pakkus nii rõõmsat äratundmist kui üllatust. Hiigelsuur ja krõbe šnitsel ise on äärmiselt stiilipuhas, hea ja asjakohane. Moodsas võtmes lisatud üksikute köögiviljade valmimisaste - väga mõnus, krõmpsjas ja isuäratav. Maitsevõide kettake ja sidrun ... puhas klassika! Aga vaata kuskohas läksid silmad veidi rõngasse - friikartulite serveerimine odavas pubilikus "fish'n'chips" stiilis (ehk siis pangekeses ja võlts-ajalehe seest) mõjus ausalt öeldes kohatult. Krõbeda leivapuruga (?) tembitud tihke külm kaste jäi kõige selle suhtes paralleelseks. Või noh, kui ma oleks kartuli-fännaja, siis oleks ehk kaste kah ära kulunud. Aga ei ole ja ei kulunud.

Kokkuvõtteks - seda puhvetit võib igati soovitada. Supipöial on vägagi püsti, sooritus oli ehk veidi ebatraditsiooniline, kuid marumaitsev. Praepöial on kah püsti, kuigi küsib imestunult - miks te kartuleid sedamoodi serveerite?
---
pilt isetehtud

Kuldmokk (Tallinnas)

Toompea ümbrus on ilmselt üks rahakamaid paiku päälinnas, sestap leiab siin ka igal nurgal suuremaid ja väiksemaid puhveteid. Üsna nõlva alla on vanasse puumajja pesa teinud Kuldmokk - no üsna andekas nimemäng, kas pole?

Ümber nurga sisenemine ja sattumine vanamoelisse esikusse loob mõnusa atmosfääri - justkui oleks kellelegi külla tulnud. Suures söögitoas on mõnus ja rahulik õhustik, rõõmu teeb vaikus - ei olegi jõuluaegset muusikatilinat või muud häirivat tümakat.

Noorhärra, kes sattus mind vastu võtma ... ja oli ilmselt hetkel ka ainus saalis sekeldav teenendaja ... jättis väga sümpaatse mulje, kiire, taiplik, hea huumorimeelega ning tundus et talle tegelikult ka läks korda asutuse käekäik ja kunde tagasiside.

Ehkki laudadest üle poolte olid tühjad, kippus teenendus venima. 20 minuti pealt tellimuse võtmine pole kuigi OK, kogu soorituse peale 90 minutit ... noh ma'i tea. Ülekoormatud hiig-restoranis oleks see ehk normi piiresse jääv, kuid õdusale väiksusele rõhuvas kohas veidi venivalt mõjuv.

Menüü nappus läks eriti kitsaks selle koha pealt, kus minusugune alati otsib. Nimelt supid ... loetelus oli neid täpselt üks ja täpselt selline, nagu ma ei taha. Ehk siis kreemsupp.

Ei-ei-ei, mul ei ole mingit põhjusmõttelist vastuseisu püreesuppidele, teen neid ise kodus ja mõnuga ... no aga ma tahan aru saada köögist ... ja kreemsupp seda ei võimalda!

Jah ma saan suurepäraselt aru, et Tallinna restod üritavad olla keskmise soomlase nägu - ja sealmaal lastakse iga supi nime kandev vedelik püreeks. Vaikimisi. Mõtlematult. Aga kurja küll - keskmist kundet püüab kõnetada keskpärane asutis!

Oeh, nüüd kui see nurin on nurisetud, räägime edasi. Menüüs seisab "Porrulaugu-kartulipüreesupp, krõbe peekon, sibulaseemned, grissin" - 6.-EUR (kodukalt võetud versioonis, kohapealses paber-versioonis kaovad sibulaseemned kuhugi). Üritan seda tellida ... kuid siis selgub, et seda suppi ei ole ja soovi korral saan kõrvitsa-püreesuppi. Ohkan ja võtan siis selle ainuma. Peale mõõdukalt pikka (20 min) ootamist saabub ... hmmm. Kõrvitsapuder oleks vist selle kohta õigem öelda? Tihke konsistentsi korvab säravalt maitsetu olek. Et ühest küljest tihe ja teisest tühi. No kohe täitsa tühi. Niipalju kui neid peekonitükikesi jagus, niipalju sai ka ampsukesi võetud - soolane rammusus suutis kõlisevat tühjust osaliseltki täita. Ohhhh. Noh oleks vähemalt need peekonitükid siis "krõbedad" nagu kirjas. Kerge pannipuudutus ja krõbedus on kaks eri asja, kas ei?

Teise roa valik langes teenendaja poolt öeldule: "Lisaks kirjasolevale pakume veel koha kartulipüreega neljateist raha eest". Noh olgu, loodame siis saatuse sõrmele. 50 minutit peale tellimuse sisseandmist (ehk siis pool tundi peale suppi) saabuski oodatu. Kauaoodatu ja kaunikene - visuaalselt on pilt ju kena küll, või mis? Elegantse lusikatõmbega moekalt laialimääritud kartulipüree oli koduselt tükilise konsistentsiga ja hea. Ei mingit vaimustust, kuid hea ikkagi. Peategelane ehk koha aga ... mõhhhh. Vaata kohafilee on niiiiiiii õrn tegelane, et kui teda pannile näidata, siis ainult kurja kuumaga ja kiirelt, et säiluks tema mahlasus. See õnnetu filee oli aga ununenud soojale pannile pikemaks viivuks. Servadest nahkseks tõmbunud ja keskelt kuivadeks tükkideks lagunev kala oli küll päris hästi maitsestatud, kuid ... Aga olgu, põneva tüümianise maitsepuudutusega bešamell-kastmega üle valades sündis kalliskala (sest nii lihtsa asja eest 14 raha küsida muudab ta kalliskalaks) süüa küll. Salat ei üllatanud ka mitte mingist otsast, aga mis nüüd enam sellestki.

Kokkuvõtteks. Supipöial on kurvalt ja õnnetult lontis. Praepöial üritab korraks end alumisest asendist ülespoole kangutada - kartulipüree ja kastme eest - kuid nahkseks-kuivaks rikutud kalafilee hoiab sedagi üsna nullpunkti lähedal. See raha sai nüüd küll halvasti investeeritud. Vähemalt selle kogemuse järgi ei julge mina seda puhvetit kellelegi soovitada. Kurb.

Alternatiivne lihakõrvane: frititud kõrvits

No ei pea alati kardulat sööma, eksoleju. Liha kõrvale ... või sootuks tema asemel ... võib pakkuda ka kõrvitsat. Näiteks riivitud ja frititud kujul. Jabur mõte? On jah, aga üllatav ja maitsev kah :)

Jätame kogu ilukirjandusliku tilu-lilu kõrvale ja läheme kohe teo enda juurde. Riivisin jämmedalt peopesa suuruse tüki päikeseoranži kõrvitsat ning segasin vähese soolaga ning jätsin minutiks seisma. Ikka selleks, et sool venitakse veidikese mahlasid välja, mille külge saaks paneering haakuda.

Paneerimiseks soovitan kasutada riisijahu - see tärkliserohke kraam annab hea krõbeda koorukese, mis ei lähe lötsiks isegi siis, kui valmis-frititud kraam peaks mõneks ajaks seisma jääma.

Samal ajal kui riivisin ja paneerisin, lasksin õlil särtskuumaks minna - siis pole ohtu, et õli toidusse imbub, kogu mulin toimub friteeritava kraami pinnal. Frittimise aega väga ennustada ei saa, aga nii mõnest minutist täiesti piisab. Kui jahuselt valge kiht hakkab kuldseks muutuma, ongi paras aeg kraam välja koukida ja köögipaberile nõrguma laotada.

Pehme magusakas sisu, soolane puudutus ja krõbe pealispind - uskuge mind, see paneb ahhetama ja küsimusi küsima. Ning juttu jätkub kauemaks. Ehkki täis suuga pole ilus rääkida, eks ole!

LAYK stuudiokohvik (Viljandi)

See on nüüd küll üks omanäolisemaid asutusi, kus olen käinud söömas. Väike kirju kuudike - ilma kamraadi soovituseta poleks ma sinna küll sisse astuda osanud. Mis pagana stuudiokohvik ... mida see tähendab? Ja misasjast kohvikutes normaalselt süüa antakse?

Aga näe, antakse küll! Ehkki oleksin ukselt peaaegu tagasi pööranud - kõik kolm lauda olid puupüsti rahvast täis - selgus et tagapool on üks tibatilluke lauake veel. Sinna istudes saigi "stuudiokohviku" olemus selgeks. Tegemist on värkstoaga, kus tublid provvad juurde lõikavad ning muud peenemat näputööd harrastavad. Selle eesruumis avatud söögituba ollagi alguses ainul kohvinurgana mõeldud, aga näe ümberkaudsed asukad küsisid süüa kah ja seda nüüd ka antakse.

Kogu menüü on kahe reana tahvlikesele kribatud. Et täna pakutakse seda ja seda, võta või jäta. Kuna minu miinimum-nõue -- ehk et oleks nii supp kui põhitoit -- oli kenasti täidetud, siis võtsingi. Ja nüüd kiidan :)

Taipärane köögiviljasupp (2.90) osutus olevaks mõnusaks kookoskreemiseks leemeks, milles leidus nii sibulat kui porgandit, porgandit kui paprikat, šampinjonidest rääkimata. Ingver ja sidrunhein andsid kenasti vürtsi, triibuna supi pinnale puistatud seesamiseemned lisasid autentsust. Uljalt hakitud porru riputamine leemele on ehk veidi kummaline temp, aga hea värske ja krõmpsu nüansi lisas seegi. Mõnus, soe, vürtsine ja tummine taldrikutäis oleks juba üksindagi kõhu ära täitnud. (Kui tohin anda väikese soovituse - proovige kafiirlaimi ja tilgake seesamiõli lisada - hinda see väga ei tõsta, kuid annab kõvasti maitsevärvi juurde).

Kodune kapsa-hakkliha hautis kartulitega (4.00) osutus vägevaks portsuks. Porganditega tuunitud hautis oli mahlane ja maitsev ... jah ei mitte mingi kulinaarne šedööver, aga aus ja muhe kuhjatis. Kartul - noh neid oli lihtsalt palju ja suuresti nad minust taldrikule jäidki. Jällegi hakitud porru ... väike köök seab küll oma piirangud, aga oleks võinud kasvõi tomativiilak olla silmailuks, või nt peened rediseviilakad? (Tagantjärele jäi kergelt vaevama küsimus - kas tegu oli soja-hakklihaga? Kui jaa, siis see pole etteheide, vaid pigem kiitus oskusliku ärapetmise eest :) )

Kuna tegu oli sisuliselt valmistoitudega, siis kogu protseduur võttis aega täpselt nii kaua kui ma ise söömisele kulutasin, nii et uksest sisse ja välja-astumise vahe jäi ehk nii 15 min.

Kokkuvõtteks võtan ma seda puhvetit kiita küll. Supipöial on üsnagi püsti, väikelinna väikekohviku kohta vägagi vinks-vonks sooritus. Praepöial vinnab end kah püsti, kuigi ilma liigse vaimustuseta. Võttes aga arvesse koguse, maitse ja hinna suhet, siis tasub lõunatamiseks igal seitsmel juhul soovitada!

Munga kelder (Tallinnas)

Tallinna vanalinnas võib laupäeva õhtul olla keeruline leida kohta, kus kiirelt vaba lauda silmata. Keerad aga kuhugi kangi alla ja näe ... hoopis teine lugu! Ühes taolise unkas leidsingi sildi "Munga kelder" ning seesinase keldri sügavuses päris mõnusa puhveti.

Eks rahvast jagus ka siia ning vastavalt päeva- ja kellaajale kaikus ka siin enamasti põhjanaabri valjuhäälne naer, millest nääpsakate teenendaja-piigade ingliskeelne "Hello" vaevaga läbi murdis nagu jäälõhkuja karmema talve aegu Soome lahel. Vaatamata sellele toimus kogu protsess kiirelt ja naeratusega, nii et kogu soorituse kestuseks sai nii umbes 40 minutit.

Vanalinna tihedal resto-turul on üks eelis - enamik söögikohti paneb menüü juba välja ja nii sain mitmest uksest rahulikult mööduda, nähes infokastides vaid kreemsuppide nimetusi. Selles keldris algas aga supivalik põnevama nimetusega "Munga supp" (5.-EUR), mille puhul võis üsna pimesi kindel olla, et siin pole kõike-surmava saumikseriga üle käidud. Kui veel näitsik täpsustas, et tegu on seenesupiga, noh siis oli valik selge - sedasorti kraami julgevad vähesed pakkuda!

Ootamise aegu toodi lauale leiva-liuake sõnadega "proovige meie karamelliseeritud võid!" See oli üks tõepoolest vahva eksperiment - magus või ja hapukas hea rukkileivaviil sobisid imevahvalt kokku nagu munakivisillutis ja kontsaking ... ehk siis julge ja efektne valik!

Suurepoolne kausitäis saabus lauda üsna peatselt ... noh eks sedasorti supikesi ei keedetagi tellimuse peale. Mõnus ja metsane seenelõhn hoovas juba kaugele, hapukas noot viitas marineeritud viljalihade kasutamisele. Leem oli tihke ja rammus, ilmselgelt oli supi sisse kummutatud seened koos osa marinaadiga, selles leiduvad sinepiseemned andsid maitsele vürtsikat vunki juurde. Kännumamplid, puravikud ... vist leidus ka riisikaid ... aga igatahes oli tegu julge ja ausa kraamiga! Väheldased porgandi- ja kardula-kuubikud andsid keedusele kodust vurhvi juurde. Olgu korratud, et seenesuppi julgevad pakkuda vähesed ja see puhvet teadis, mida selle nime all kaussi tõsta.

Prae osas läksin sama lihtsama vastupanu teed ja võtsin "Munga prae" (15.50). Neidis seletas, et tegu olla sealihaga, mille sees on seened ja sinihallitusjuust ... noh kas see kombo ei kõla hästi?

Rulli keeratud sealihaviil oli keeratud peekoni sisse, mis kõlab alati mõistliku mõttena. Antud juhul aga mängis see väikese vembu, et peekoni pealiskihile jäänud uljas maitsestus ei jõudnud liha enda sisse. Seestpoolt võinuks seda kompenseerida sinihallitus-juust, kuid selle šmekk jäi kuidagi ülejäänud lihavast suutäiest eraldiseisvaks. Sinepine kastmeke osutus väga asjakohaseks, sellega praavitatult läks lihakäntsak palju rõõmsamalt alla. Värske köögivilja-ribakestest kokkusegatud salatihunnik rõõmustas rohkem küll silma kui keelt, kuid paha polnud ta teps mitte.

Lisandiks prae kõrvale päris piiga alul, et missugust kartulit ma soovin ... mina valisin kartuli nimega "vokitud köögiviljad". See oli nüüd küll pisut kummaline kraam. Üle kuiva panni käinud šampinjonid ... no kuulge, šampinjonid pole küll miskid seened! Sama kuivalt närvutatud suvikõrvitsa-viilakad ... ooookei. Munataime ja tomativiilud ... ummm ... tomati vokkimine kuulub rubriiki "põnev". Aga samale kraamile selga visatus kaks odavama otsa lauajuustu viilakat??? Nommmaeitea.

Kokkuvõtteks - see puhvet väärib külastamist küll. Supipöial on igatahes väga püsti ja teatab, et seenesõpradele on see kogemus väga soovitatav! Praepöial on ka pigem püsti kui pikali, ehkki küsib, et kas ehk oleks hea mõte sealiha enne veidi marineerida ... ja mida teeb juust vokitud köögiviljadel? Aga olgu, üldmulje on igastahes positiivne.

Mintleaf (Tallinnas)

Solarise keskus on jutkui linn linnas. Selle seest ja küljest võib leida igasuguseid asju: tõsimeelseid kontoreid, pudi-padi poode, väiksemaid ja suuremaid puhveteid, kinu ja muud meelelahutust.

Ühes sopikeses leiab pesa nimega Mintleaf, mille uksed suisa ise su ees avanevad ... maagia, mis muud :) Pikk ja mahukas ruum jätab veidi heitliku mulje, restorani otsima läinud inime satub hõõguvaid pudeliriiuleid täis baari, milles kõlab miskipärast india-pärane muusika. Kõlab on vägagi pehmelt öeldud, tegelikult on müratase häirivalt kõrge, seda enam et tolle kandi helistik põhjamaalase kõrvale üsna harjumatult trummikilesid painab.

Muusikalisest vihjest võib juba aru saada, et tegu peab olema millegi idamaisega ... eks see eelhäälestab maitsemeeled millegi meeldiva jaoks ootele. Hiljem kodulehelt saan teada, et tegemist on "autentse punjabi köögiga". FB lehelt aga: "First in Estonia Fusion, Grill and Gin restaurant!" Ummmm ... see on nüüd tõesti veider info-gemüüse, millega ei oskan nagu midagi peale hakata.

Varase lõunatunni tõttu polnud veel ümberkaudne bürooplanton kokku voolanud ning olin sisuliselt ainumas kunde (saali kaugemas otsas istunud laudkond osutus hiljem headeks tuttavateks, kuid pikas ja hämaras ruumis ei osanud neid ära tunda). Igatahes toimus teenendus ladusalt ja kiirelt, kogu sooritus võttis ehk aega nii 40 min.

Kolmerealisest supivalikust võtsin kõige põnevamalt kõlava "Hr. Singh'i supp" (6.-EUR). Teenendajanna hoiatav sõnum: "See on väga vürtsikas" kõlas minu kõrvadele kui muusika. Napilt 10 min pärast laekuski taldrik, kus rammusa leeme pinnal hõljus tublisti maitsemuru ja kaks keedumuna-poolikut. Leem ... ohh kui ainult mujalgi osataks sellist buketti leemekesse kokku suruda ... see mõjus otse turgutavalt rõske-vihmase sügispäeva oludes. Aromaatne, mõõdukalt vürtsikas, nii soola kui happelisuse tase mõnusalt paika tuunitud, täidlane! Krevetid väärivad eraldi kiitust - need olid jäetud parimasse krõmpsjasse küpsusastmesse. Kanatükikesed ... noh broilerifilee noh, mis sa tast ikka räägid. Ohtralt värskelt-hakitud ingverit ja vähekese sama värsket küüslauku kõditasid maitsemeeli ning tõmbasid nina kergelt vesiseks - aga see on ju ainult hea märk!

Põhiroaks sai valitud tuttava nimetusega "Kofta" (11.-EUR), eeldades et noh küllap need võiks hakklihapallid olla ... ja seda nad olidki. Soovituse kohaselt võtsin kõrvale ka riisi, selle abil on hõlpsaim kastmekest kokku kaapida. See roog aga ei jätnud mingit erilist muljet, olgu nüüd siis eelneva maitsevõimsa elamuse tõttu või mitte. Nimeandvad lihapallid ... noh kohe mitte mingit arvamust ei kujunenud - liiga peeneks purustatud liha kaotas ära isegi toidu struktuuri, maitset neil pehmeil plönnikestel nagu poleks olnudki. Kaste oli ju isegi hea, kuid ei jäänud mitte millegagi meelde, tüübiline india-nepaali-pakistani-misiganes selle kandi karrine kastmeke. Riis oli kah lihtsalt riis, ehkki sedagi on võimalik maitsvamaks mängida.

Kokkuvõtteks - see on üks veidi veider puhvet. Restoran-kokteilibaar ... nommmaitea, kõlab veidi katsena kõigile meeldida. Supipöial igatahes on nii püsti kui vähegi kannatab olla, kilkab rõõmsalt ja teatab, et külma ja nukra ilma vastu saab siit asutisest abi kohe kindlasti! Praepöial jääb aga röötsakile, kuna hea liha rõõmutuks muutmise üle saab ainult õlgu kehitada.

Pegasus (Tallinnas)

Enam kui 50 aastat sama nime all tegutsev asutus on meie oludes ääretu haruldus ... kuid samas ei pruugi tähendada veel head toidukogemust. Pegasus on olnud legendi staatuses, kuid seda teises ajas ja muus kontekstis kui söögiasutus.

See vana ja väärikas puhvet on aga läbi teinud uuenduskuuri, esmamulje pole sootuks mitte vana ja väsinud, vaid värske ja meeldiv nagu kevadhommik. Noored naeratavad inimesed toimetavad selles kiirelt ja mind teenendama sattunud noorhärra huvi asja vastu mõjus tõepoolest siira ja südantsoojendavana!

Tööpäisel varalõunasel tunnil sibas rahvast edasi-tagasi, kuid teenendus kulges kiirelt ja ladusalt. Tõsi küll, kogu sooritus võttis tunnikese, kuid oh see oli üks meeldivalt veedetud tund!

Kõigepealt lauale toodud leib väärib omaette kiidulaulu. Maltoosaga tehtud, õrnalt magusakas, seemnerohke ja värske küpsetis olla noorhärra sõnul just hommikul valminud ja täpselt nii ta ka mõjus. Vahvalt pakendatud võikuubik on kaetud murulaugu ja soolahelvestega ning sobib sel moel otse oivaliselt magusapoolset saialaadset täiendama. Tavaliselt kõike saia-nimelist eirava inimesena sõin ma need kaks pirakat viilakat jäägitult ära - ja see juba tähendab midagi!

Supiks valitud "Kahe kala supp munasaiaga" (7.20) oli juba visuaalselt atraktiivne. Taldriku peale istuma disainitud lauakesel ilutses kopsaka munavõi kuhjakesega röstitud ciabatta-viilakas ... no sihuke mõnusalt ja koduselt pontsakas.

Koorega valgeks tuunitud leem maitses üsna lihtsalt ja jällegi kuidagi koduselt, juuresolev sidruniviil kulus marjaks ära ning tulemus sai väga meeldiv. Kaks suurt kalafilee tükki - koha ja forelli - täitsid atsakalt enamiku taldrikust. Porru ja kollase porgandi viilud taldriku põhjas lisasid veidi värvirõõmu ... ja üldmulje sai igast väikesest asjast kokku suurepärane.

Põhiroaks sai "Praetud angersäga" (14.90). Lauda toov noorsand lausa säras: "See on nüüd kõige mahlasem praetud angersäga mida ma siin olen näinud". Põhitegelane ehk kala oli ehk tiba ülesoolatud, kuid see on ka ainuke pisi-etteheiteke. Krõbeda koorikuga ja pehme mureda sisuga maitses see lihav kala hästi nii ehk naa.

Erkroheline herne-mündikreem maitses küll pigem herne kui mündi järele, kuid lahe lisand igatahes. Võis praetud brokoli jättis ehk suhteliselt külmaks, kuid see Salat, see väärib Suure tähega kirjutamist! Pikkade imeõhukeste ribadena tõmmatud kollane ja punane porgand, valge ja tavaline redis, peet ning spinatilehekesed olid kokku semmitud kerge hapuka kastmega ning maitses nagu suvine värskusepahvakas.

Lõpuks toodud kohvi mõjus kange ja värskena ... ja ohhhh seda naeratust, mis valgus mu näole, nähes kohvitassi-alusele käsitsi kribatud sõnumit: "Tulgu Teil imeline päev!"

Kokkuvõtteks - nüüd tuleb pöidlaid kohe hulgem varuda. Õhustiku ja teenenduse eest esimene pöial - püsti! Leiva-elamus vääriks kohe üüratut püstpöialt. Supipöial saab mõistagi samuti püsti olema ... kiitust väärib see, kuidas lihtsatest asjadest saab kokku oivaelamuse ehitada. Praepöial küll ehk sügab korraks kõrva tagant kala ülesoolamise tõttu, kuid no see Salat vääriks kohe hargpöialt, mis kõik taeva poole osutavad. Seda puhvetit soovitan ma kohe tungivalt! See raha sai viidud õigesse kohta ning muljetavaldavalt hea teenenduse eest veel ka väike tip jäetud.