M. Chagall (Narva)

Narva omanimelise hotelli all paiknev resto M. Chagall pretendeerib ilmselt linna nooblima toidukoha staatusele. Kas ta seda ka on? Kaeme perra.

Algus läheb veidi vildakalt. Kogu saal on täis hiina turismigruppi ning mina istun ainsa vaba laua taha saali lõpus. Olles nii kümme minutit istunud, jälgides kuidas see sädisev parv minema siriseb, lähenen lõpuks ise nõude koristamisega ametis oleva prouale. Seepeale saan teada, et "see laud" mille taga mina istusin, on selline mida üleüldse ei teenindata! Et kui tahan, võin ma seal istuda kasvõi tund aega, keegi ei tule küsimagi. Eeee ... aga kuskohast mina seda teadma pean?

Edasi läheb asi juba ladusamalt. Mind juhatatakse hoopis õigema laua juurde ning tuuakse menüü. Olles seda mõni minut veidi nõutult sirvinud, küsin prouakeselt, et "kas siin suppe siis ei pakutagi?" - olin ju ennem veebimenüüst näinud, et suisa neljane valik peaks olema (muuseas veebis olev ja paberiversioonis ei lange üleüldse kokku). Selgub, et sellest menüüst oli üks leht puudu. Toodi teine. Noh aitäh :)

Tegin tellimuse ära ja madaam küsis lahkudes: "kas leivakest soovite" ja "kas hapukoorekest ka tahate supikese sisse?" Noh teate küll need venekeelsed armsused хлебушек, сметанчик ja супчик. Tahtsin siis nii seda kui toda. Õigesti tegin! Nunnud minileivaviilukesed olid küll ise magedad ja mikrolainesoojad, kuid koos soolaka ja ürdise toorjuustuga sobisid kenasti ette ampsata.

Supiks valisin hooajale kohase "Metsaseene supp" (5.90), mille saabumiseks läks 20 minutit - seega võib oletada, et tegu on tõepoolest à la carte köögiga, nagu nad end tutvustavad. Sügavast taldrikust hoovas vastu imehead seenelõhna ning neid tegelasi paistis supi sees ikka tõesti mehemoodi olevat!

Maitse oli aga justkui lõhna negatiiv! Kui aroom oli külluslik ja meelitav, siis maitse ... eee ... no peaaegu polnudki teda! Ei soolakest, ei piprakest, ei isegi seenesupisse sobivat marinaadihappekest! Porkna, sibula ja kardula õhkõrn magus vine oli ainuke, mis kaasnes selle lihtsa, lausa talupoegliku leemega, mis oli sama talulikult kruupidega tummiseks tuunitud.

Katsusin kuni viimase lusikatäieni mõista, et mis eesmärgiga kokk oli otsustanud nn "puhta maitse" ehk 0-maitsestamise kasuks. Üritasin koos hapukoorekesega ja ilma. Ei nuputanud välja.

Teiseks roaks valisin "Sealiha sisefilee" (12.00), mille juurde lubati samamoodi seenekastet. Saabumisega läks aega 35 minutit ja see valik osutus paaaalju paremaks! Tõsi küll, liha ise oli veidi liiga kaua kuumust näinud, lõikepinnal polnud roosat varjunditki ja isegi üsna jõulisel surumisel ei eraldunud tilkagi lihamahla. Aga vähemalt oli see üsna kopsakas lihatükike (kas sea sisefileest nii prisket tükki ikka saab?) mõnusalt maitsetatud ja kenad grillitriibud peale saanud.

Sama ehedalt grillitriibused olid ka kõik muud taldrikuasukad. Grillitud paprika ja suvikõrvits, jestas kui head need alati on! Isegi keedukartulite sektorid olid pruunide triipudega õilistatud ja poolik kopsakas šalottsibul sai sellevõrra kaunim.

Seenekaste oli aga kogu selle liuatäie suurim ehe! Mõnusalt kreemine, külluslik, rammus ja ehedaimalt kukeseenene! Selle eest võib muud küsitavused üsna andeks anda küll.

Ahjaa, kohv maitses siin majas ka kohe lausa väga hästi!

Kokkuvõte tuleb aga ikkagi selline vastuokslik. Supipöial laseb enda üsna nukralt lönti, sest 0-maitsestamise kontseptsioonist ei oska ma enamasti lugu pidada. Praepöial räägib aga sootuks teist keelt. Liha osas ta küll nuriseb veidi, aga seenekaste eest tahab üle anda seenekujulist rändauhinda! Oskab küll see köök maitseainetega ringi käia, kui meelest ära ei lähe neid kasutada! Ja seenehooajale sobivalt seenetoitude pakkumise eest teenib ära ühe tubli tunnustava sõna.

Entri (Tartu)

Tartu keskel asub keskus, Kesklinna Keskus. Kentsakas, kas pole :)


Selle katuse alla mahub palju lambaid, alates kaubalammastest kuni joogalammasteni, apteegi- ja toidulammasteni välja. Üks neist on siis teisest kohast siia kolides kaasa haaranud nime Entri.

Suur avar saal on mõnusalt ja oskuslikult laest rippuvate kangaste abil sopikesteks jagatud, nii saab igaüks endale koha valida privaatsusvajadusele vastavalt. Veidi väsinu moega tugitoolid nurgalaudades on õnneks laudadega õiges kõrgusvahekorras, mis tihtipeale selliste pehmemate "lounge"-tüüpi lahenduste puhul on paigast ära.

Kuna astusin sisse üsna täpselt südapäeval, siis on rahvast saalis päris palju, loomulikult valides enamasti päevapakkumised ja kogu süsteem näebki olevat üles ehitatud kelneritega söökla režiimile. Inimete voog on muljetavaldav, vähemalt päevapakkumiste osas näikse see koht kundedele sobivat!

Mina aga oma põikpäisuses pöördun ikka à la carte menüü poole, ehkki letitagune noorsand hoiatab, et sellega läheb umbes pool tundi. Mis seal ikka, täna on selline haruldane päev, et ma olen Tartus ning mul on aega! Mõnus :)

Esimeseks valikuks osutub "Vürtsikas lambaliha-tomatisupp" (4.50 eur). Kiita tuleb seda puhvetit - asutusi, kus on valikus neli suppi, leidub praeguses supipõlglikus ajastus vähe!

Tavaliselt tuuakse restorani-nimelistes asutustes supioote aja jooksul lauda ka mingi suupisteke või vähemalt leivakorvike. Siin see asi jäi olemata, küllap oletati et lähen võtan selle leiva kuskilt laualt koos normaalsete kundedega / päevapakkumise kugistajatega. Noh las ta olla, ega ma väga palju leivale rõhku ei pane nii ehk naa.

Supp saabub 25 minuti pealt tellimuse andmisest. Kenasti serveeritud, kuum ja aromaatne leemeke teeb esimese hooga meele heaks. Põhiliselt porgandist, sibulast ja tomatist koosnev supike on tõepoolest vürtsikas, peenelthakitud tšilli ja küüslauk teevad oma mõnusa töö. Üldine maitsetasakaal on kenasti paigas, söö ja kiida! Aga paraku see va lammas ... noh see va lammas on sihuke oinas, et ta on vintske. Väikesed lihakribalad alluvad väga halvasti mälumisele, aga õnneks on tänu väheldusele ka hõlpsasti-neelatavad.

Praeks valisin põnevalt kõlava ""Viini shnitsel" valmistatud veise sisefileest" (14.- eur), mis jõuab minuni 45 minutise ooteajaga. Kuna kasutusele on võetud jutumärgid, siis jätan loomulikult kõrvale kõik võimalikud kõrvutamised klassikalise versiooniga, seda enam et sarnasusi pole väga palju ollagi.

Ausalt öeldes pani see toit mind jahmatama.  Neljateist eurone ja 45 minutise ooteajaga roog koosneb sisuliselt kahest komponendist - taldrikutäiest odavast sakilisest friikartulist ja lihatükist. Ei noh, ega ma muidugi ei tea, võimalik et köögis töötas terve brigaad inimesi, kes tikksaega ise neid sakikesi mugulatest välja lõikas, ei ma tõesti ei välista seda. Aga välja näeb see kraam ODAV! A la carte menüü juures on aga näivus, visuaalne esmamulje vähemalt pool asjast! Ei mingit salatit, mõni roheline võrseke ja triip balsamico-kastet ei muuda seda toitu resto-vääriliseks.

Jah, liha ise oli hea. Noh aga veise sisefileed oleks ka üsna keeruline ära rikkuda, see ülipehme liha valmib sisuliselt ise, kiirelt ja garanteeritult hästi. Jah, sellele šnitslile asetatud maitsevõi ja sidruniviil tegid lihaelamuse lausa suurepäraseks! Aga ma imestan - mida on siin 45 minuti ja 14 euro väärilist?  Sisefilee on kallis, nõus. Restoranitoidu eest võibki palju küsida ning enamasti ma maksan ilma mingi nurinata ... või siis isegi kiidan veel takka. Aga seeeee ... ohjahhhh. Üldmulje sellest taldrikutäiest on tünga-maitseline.

Kokkuvõte tuleb seekord niru. Supipöial oleks muidu ju isegi püsti, kuid vintske liha ei lase pöidlal horisontaal-asendist kõrgemale kerkida. Praepöial keerutab sõrme oimukoha juures - miks kurat peab suurepärase lihaelamuse ära nullima odava garniiriga? Pakkuda kuivalt taldrikutäit odavamuljelisi friikartuleid - see oleks andestatav pubile, kuid mitte à la carte menüüd pakkuvale restoranile! Seda puhvetit ei soovita ma nüüd küll mitte.

Polpo (Tartus)

Pole Tartu linnas ilmselt legendaarsemat maja kui see, mille kohta vanema generatsiooni meeshinged ütlevad "vana Humal". Ütlevad ja õhkavad. Noh olgu, ülikooli peahoone on kah oluline, aga Humal - see oli ülikooliülene ja üleüldse imetabane asutis. Tänapäeval antaks sellele ilmselt "aasta integratsiooniteo" auhind või miskit säänset. Sest vaata toona oli see linna õlleasutis number üks. Tsentraalõllekas! Kõik käisid siin. Studendid ja professorid, töölised ja direktorid, sekka ilmselt kolhoosnikud ja teenistujadki. Käisid siin, sest mujale väga polnudki minna.

Aga mitte vanast Humalast pole täna juttu, vaid samasse auku rajatud modernsest restoraanist Polpo. Miks Polpo, pole ma siiani aru saanud. Miskipärast meenuvad KAPO ja MUPO. Et siis poliitiline politsei? :) Aga tühja sest.

Esmaspäeva tööpäevalõpusel ajal olen ma ainumas kunde, sestap kõik kulgeb kui lepse reega. Harukordselt sooja hilissuvise ilmaga sean end sisse verandal ja lasen päikesel turja soojendada ja sisemisel kassil nurru lüüa.

Tellimise aegu tuli küll nuriseda, et mitte ühtegi supilist nähtust nende menüüs polegi! Aga siis avastasin, et eelroogade valikus leidus "Pardiraviool & puljong" (7.-EUR). Ehkki tubli noorhärra teisel pool letti teatas, et supiks ei kvalifitseeru see eelroog mitte, eelkõige portsu suuruse tõttu, ülendasin mina toidu siiski supi staatusesse ja tellisin.

Ja oi kui õigesti tegin! Noh olgu, kogus on tõesti siin (20 minutise ooteaja järel lauda jõudnud) kausis ju väheldane. Aga välimus on see-eest lahe ja koka head kätt ning silma kiitev. Kas kujutate ette, et ainuüksi porrust oli siin nelja moodi elemente, lisamaks nii visuaalset struktuuri kui maitsemahtu! Kui eri moodi lõikud-ribastada oskaks ehk isegi, siis roheliste porrusüdamike röstimise peale poleks ise tulnud - aga tulemus oli nii kaunis vaadata kui muhe ampsata.

Tume ja rammus puljonks maitses huvitavalt happeliselt, justkui oleks siin keedetud alguses veiniäädikas marineerunud ja siis ahjus röstitud üdikonte?

Ja need kaks ravioolikest ... oi ... need maitsesid otse sulnilt! Imestasin küll, et miks küll täidises pardiliha sellisesse pasteedilaadsesse olekusse on viidud - hiljem veebimenüüst vaadates selgus, et tegu oligi foie gras'ga!

Teiseks roaks tõmbas silma "Praetud kohafilee" (19.-EUR). Tellimusest loetuna 35 minutit hiljem ujus kohale seegi. Moekas üheservalises kuhjatises õilmitsesid tipus suhkruhernekaunakestega võrsed - see krõmps tervitus oleks kohaselt meelde tuletanud suve ka siis, kui oleksin einestanud mitte päikeselisel terrasssil, vaid hämaras keldris.

Ülalt teise korrusena leidusid õhkõrnas taignakihis frititud ja eelnevalt röstitud beebi-suvikõrvitsa-poolikud. Kahjuks küll täiesti magedad, kuid taldrikupõhjas laiutav magus-hapukas kreemine kastmeke laskis asja praavitada.

Kolmas korrus - kala ise - oli küll ka sisuliselt maitsestamata, kuid antud juhul ei tulnud see kahjuks. Võiselt kreemise nüansiga kalaliha oli naha poolelt saanud peale kiire krõbeduse ja maitses hea.

Vundamendiks olnud kartuli- ja suvikõrvitsatükid olid taas kenasti suvelõpused. Üllatama panid tibatillukesed kuiv-krõmpsjad hernekesed ... kas neid oli külmkuivatatud?

Kokkuvõte tuleb igatahes positiivne. Ehkki hotellialune ja kallipoolne pesa, on selle köök väärt keelega limpsamist! Supipöial tahaks küll näljaselt uriseda, aga maitse-elamus summutab igasuguse jorina ning lööb selja kõhklusteta sirgu. Praepöial pole küll ehk sama kikkis, kuid nii umbes kella kümne-üheteist peal küll. Seega - mingi väärikama sündmuse tähistamiseks võib seda puhvetit soovitada küll!

Liivi köök (Tallinn)

Vaata ega Tallinn pole ainult vanalinn, kuhu iga loll oskab sisse astuda. Noh umbes nagu linnainimene suvisel karjamaal teadagi mille sisse. Tallinnas on ka varjatumaid nurgataguseid, kuhu minusugune ullike vajab juhtimist ja juhatamist. Seekord siis juhitigi. Liivi Kööki. Sõnadega "Ma ise käin lõuna ajal alati seal, kui võimalus on."

Bussijaama juures küll, no aga kesse siis iialgi bussijaamast kuhugi mujale liikuma hakkab kui kesklinna poole. Ja eriti veel mingi tehase väravahoone sisse? Aga just Liviko väravasse ongi rajatud üks puhvet, mis oma FB-menüüs ei näita küll ei suppe ega praade, aga päriselus on nad täiesti olemas.

Kuna asi oli pärastlõunal ja puhvet on ainult neljani lahti, siis oli uur osa menüüst juba kriidiga maha kriipsutatud. Saal oli ka rahvast üsna tühi ja minusugune eksleva pilguga ringivahtija sai köögipoolelt kiirelt juhatust, et mida teha ja kuhu vaadata.

Supiks valisin kahe-taktilisest valikust hartšo (2.90). Ise valisin ja ise tõstsin. Kulbiga ja tünnikesest. Söökla värk noh. Tummine ja piisavalt happeline supike osutus ka mõnusalt vürtsikaks, nii et kausikese lõpuks võttis isegi otsaesise kergelt higiseks. Riis, kartul, pehmed väikesed loomalihakuubikud, nipet-näpet muid lisandeid. Noh, aus värk, ei mingeid liigseid ambitsioone, ei mingit tulevärki.

Praeks üritasin veidigi põnevama kõlaga "mee ja sinepi marinaadis seapraad" (4.90). Nohhhh, meest oli ju isegi põgus jälg lihas olemas, sinepist ei sedagi. Samas - pikalt haudunud ja koduse maitsega kamakas vennaihu - no mis siin saab valesti minna. Kuna palusin kastmeks kallata roale mitte jahusousti, vaid praeleent ennast, siis taldrikutäie maitsvaim osa oligi leemest läbiimbunud tatar. Ajatu ja samas veatu porgandisalat ananassiga ja hapukurk sobisid lihtsa roaga omal sama lihtsal moel üsna hästi.

Et mis ma siis kostan või soovitan? Ega suurt ei midagi. Kui käia siin lõunatamas, eesmärgiga sobitada hinda ja kvaliteeti, siis on asi korras - 8 euro eest söönuks saada pole ju paha. Aus, viisakas, kodune kraam. Gurmeest on asi igatahes kaugel, aga nii supipöial kui ka prae oma horisondist allapoole kah ei lasku. Kuidas sa hästi tehtud, ehkki lihtsat toitu ikka laidad? Nii et lõunastamiseks võib soovitada, maitseelamusi tuleb aga mujalt otsida.

Mekk (Tallinn)

Vanalinna veerekese peal ilutseb aknal kiri "modern Estonian cuisine". Njaaa, see tekitab nii uudishimu kui ettevaatlikkust, kas pole?

Esiteks pole ma päris kindel, et mis loomake ta ikkagi on, see "eesti köök" ja seda hämusemalt kujutan ette, et mida siis moderne variant endast kujutab. Aga see loob ainult positiivselt uudishimuliku fooni, et mida siis too maja taolise sildi all pakub.

Teiseks aga - kui üks kohake reklaamib end inglise keeles (veebis ainult inglise keeles) ja südalinnas, siis see lõhnab nagu turistilõks, kus võib suvalise kraami eest küsida kirvehinda. Teise korruse skepsist lisab paiknemine hotelli all - enamasti on hotelliköögid orienteeritud suurtel kiirustel ja hulgakaupa toitlustamisele, kus maitseviguritele ruumi ei jää.

Aga mis seal ikka - libistame keelega üle selle koha ja vaatame, kuidas maitseb! Või siis minu puhul tuleks vist öelda: "torkame pöidlad sisse"? :)

Igatahes, restoran Mekk, siit ma tulen!

Mitte-keskaegses majas kohmakalt keskaegseks stiliseeritud interjöör (tihedalt paigutatud, aga peenikeste ja oskamatult järgatud palkidega seinas ja laes) tekitab veidi kummastust. Menüü võtmisest tellimuse esitamiseni läheb tiba liiga kaua aega, kuid see silutakse armsa pehme soome aktsendiga esitatud vabandusega kenasti ära.

Tellitud kraami ootamise täiteks tuuakse lauale komplimentaarne ampsuke - väikeses napakeses kitsejuust ja marineeritud peedi viilakas - ei tekita erilisi emotsioone. Leivataldrik ja ports tavalist võid soola-laastudega ... samamoodi jätab jahedaks.

Esimeseks roaks valitud uhhaa tuuakse 15 minuti pealt (suitsuangerjas ǀ koha ǀ tursamaks ǀ petersellijuur ǀ vutimuna ǀ koriander ǀ forellimari; 16.-EUR). Serveering on efektne - vanamoeline lai metall-taldrik on midagi, mida polegi vist varem restoranides kohanud. Perfektselt keedetud vutimuna ja kalamari loovad hea visuaalse tekstuuri, pannes tunnustavalt noogutama. Kuum ja klaar, mõõdukalt aromaatne leemeke annab pikkamööda sobival tasemel vürtsika fooni. Talupoeglikult lõigatud ja serveeritud (loe suured ja koorimata) kartuli ja sellerijuure tükikesed sobivad siia päris kenasti. Samamoodi lohmakate tükkidena pakutud kala ... noh kõik on ju korras. Hea, ehk isegi väga hea, kuid mingit vau-efekti ei tekita. Njah, sa saad ju aru, et suitsuangerjas ja kalamari ja puha ... aga no ei midagi sellist, mis paneks kaasteelist hõikama stiilis: "kuule seda pead sa tingimata proovima!"

Teise roa saabumiseni läks tellimuse hetkest u pool tundi. Otsustasin kalapäeva kasuks ja võtsin ka praeks "Kergelt marineeritud ja küpsetatud siig" (kukeseened ǀ maasuitsusingiga rosmariini õlis küpsetatud kartulid ǀ tursamaks ǀ õunavahuveinikaste; 24.-EUR). Siiapala õrnalt hapukas mekk sobis suurepäraselt kastme õrna mündise-aniisise-fenkolilaadse nüansiga. Efektne murumütakas selle otsas rõõmustas kalale kenasti sobiva hapuka ja tillioksase olekuga. Kõrget kuuma näinud kukeseened olid maitse mõttes kenasti kontsentreerunud. Kartulikettakesed seevastu maitsesid igavalt, ehkki nägid kenakesed välja. Kõlab kenalt, aga jällegi mitte vaimustavalt kas pole?

AGA! Siis saabus sööma-aja kulinaarne kõrghetk! Kas te kujutate ette, et keegi hull võtab tursamaksa praadida?!? Noh umbes nii, nagu üritaks tursamaksast kõrneid teha - väikesed karamelliseerunud kuubikud maitsesid ... ohhhh kui hästi! Üllatav, maitsetihe ja erakordne - no kuulge, kas see pole siis vaimustav?

Kui armas aktsenditar saabus taldrikut ära viima ja esitas viisakas-kohustusliku küsimuse "kuidas maitses?", siis küsisin vastu, et kes sellise vapustava mõtte peale tuli? Vastuseks kuulsin peakoka nime - Rene Uusmees - ja mõnusalt esitatud lühiettekande teemal, et kuidas too kokk-kodanik mõtleb välja ebamõistlikult kõlavaid, kuid tegelikult suurepäraselt toimivaid retsepte.

Kokkuvõte saab siis seekord mitmetine. Esiteks - ärgu sinu eelarvamused sind juhtigu mitte, samuti kui ihne rahakott! Ka kõige turistisemas turistikas võid sa leida gastronoomilise pärli. Võid, aga ei pruugi. Supipöial on ilma liigse entusiasmita püstipoole ... noh kuskil kella kahe peal. Praepöial jagaks muidu sama kaldenurka, aga uskumatult lahe maitselaks pisitillukese komponendi ehk tursamaksa kõrnete pealt virutab selle pöidla kikki ja lööb lipud lehvima ning pillid puhuma! Soovitan, igal juhul soovitan seda puhvetit! Olgu lihtsalt ka teil õnne ja leidke see väike maitsevärv, mille üle vaimustuda :)

Vana Mölder Narvas

Narva bussijaama läheduses paikneb üks vana ja väsinud puhvet. Maja ise on väsinud ja maja sisu on väsinud. Kuid see ei pruugi mitte midagi tähendada - ühe oma parima toiduelamuse sain ma kunagi Montenegros üsna suvalise plekk-kuuri moodi asutuses, nii et välimus ei ütle köögi kohta mitte muhvigi!

Vana Mölder nimeline asutis oli pärastlõunasel ajal tühi nagu kell. Suur tühi saal, kümned tühjad lauad, tühi letitagune, mina ja keegi köögis kolistav isend. Väikese ootamise järel ilmus küll leti taha viisakas proua ning kõik sai aetud üsna kiirelt ja ladusalt.

Esimeseks toiduks võtsin ... tadaaaaa ... seljanka! No muidugi seljanka, sest kui köök juba julgeb selle klassika peale kätt tõsta, siis tahan mina seda ka proovida! Suur oli minu üllatus, kui ma pärast tšeki pealt avastasin selle hinna - 1.50! Ausalt öeldes, oleks ma sellele hinnale ennem tähelepanu pööranud, oleksin aimanud halba ja valinud teisena menüüs oleva uhhaa.

10 minutiga tuli siis lauale midagi, mis pretendeeris seljanka nimele. Alustuseks - aroom oli sellel kausitäiel täitsa meeldiv, meenutades suitsuvorsti. Aga - paraku see oli ka ainus ilus asi selles kraamis. Punakas leem oli küll stiilile kohaselt happeline, aga muidu üsna maitsetu - noh õnneks leidus laual pipratops, mis laskis asjaga leppida. Põhiliselt koosnes see supp aga kartulist! Kartulist, ponimajete? Ja seda oli palju! Lisaks leidus peeneksriivitud kollast porgandit, sama peenelt hakitud sibulat. Ja oad. Oad! Pruunid oad seljankas? Misasja nemad siin teevad? Siis hõredalt viinerikillukesi ja mõni äraeksinud kribal singipekki. Muuseas lõhnast oodatud suitsuvorsti ei õnnestunudki tabada.

Oehhh.

Ei ma ei ole mingi kulinaarne purist, et kõiki toite tuleb alati teha selle ühe ja "õige" retsepti järgi. Vastupidi, mängima peabki. Aga lihtsalt siis palun markeeri oma mäng kuidagi arusaadavalt, et "see pole klassikaline retsept, vaid minu moodi muudetud". Noh näiteks kui selle supinduse nimi oleks "Vana möldri seljanka", siis oleks asi selge - niimoodi siis see koht just peabki õigeks!

Teise roa - viini šnitsel (6,50 + kartul 2.00) - tellimisel hoiatati, et ooteaeg on 20 minutit ja täpselt niikaua läkski. Tellimuse järel kolksuma hakkav lihavasar lubas vähemalt värsket valmistamist ja seda ta oligi. Kas see latakas šnitsel nüüd Viini stiilis oli? Ei seda mitte, paberõhukese lihakihi asemel leidus krõbeda paneeringu vahel üsna pontsakas lihaviil, kuid see oli vähemalt hea! Hästi maitsestatud ja parajalt pehme. Noh, ehk veidike sidekoeline, kuid seda oli siiski vähe ja ei rikkunud üldpilti. Krõbedad kartulisektorid nägid välja sümpaatsed, kuid sisult osutusid maitsetuteks ... aga kardulas mind väga ei morjenda nii ehk naa. Kurk ja tomat polnud küll päikeselise aiamaa hõnguga, aga päris talvine plastik ka mitte. Kastmeke oli aga täitsa mõnus segu majoneesist, magusast tšillikastmest ja maitsemurust.

Kokkuvõte tuleb seekord kahetine. Supipöial laseb end sorgu nagu uppumissurmast pääsenud kass, ohkab südantlõhestavalt ja räägib seljankaneedusest. Praepöial seevastu kergitab enda üsna rõõmsasti horisondist ülespoole, ehkki päris lipumastiks ta ei kasva. Kas ma soovitan? Ainuke mida ma soovitan, on see, et kui sellesse puhvetisse peaksite minema, siis palun ärge seljankat võtke, eks!

Oregano (Pärnus)

Poolel teel Pärnu ranna poole lonkides tasub teha peatus. Sest vaata, Pärnus on aega alati küll ja igasugune peatumine ning veidi laisklemine käib siia juurde. Kui koos laisklemisega veel ka mõnulemine ühte punti siduda, siis saab nii ilusa kimbu, et vaata ja imetle.

Ühes nõukogude-aegses hallis kärakas-hoones on endale kodu leidnud just säänne mõnulemise pesa, nimega Oregano, mis lippude lehvides räägib midagi Kreeka köögist. Ega ma tollest köögist just liiga palju ei tea, aga näe soovitati, et olla umbe-hää koht. Läheme laseme siis oma keelega selle puhveti üle, et kuidas need kreekad tegelikult on ja maitsevad.

Augusti algus toob endaga rannalinna juba suvelõpumeeleolu, kuna soome turistid pakivad kohvreid. Nii oli ka selles puhvetis vaid paari laua jagu rahvast, kuid eks seda ladusamalt kulges teenendus ... mis oli niigi kiirejalgne ja armsalt naeratav. Mõnusalt soe ilm lubas väli-laua taha maanduda ja ümbritseva pargi rohelust nautida.

Ehkki puhveti püsimenüüs suppe ei olnud (ning ma mõttes juba olin valmis sel teemal torisema), selgus, et päevapakkumises olla siiski tomatisupp krevettidega (5.-EUR). Noh olgu, päevapakkumine siis tulebki võtta, ega siin muud varianti pole - kogu minu umbusu juures päevakate suhtes.

Napilt 10 minuti pealt jõudiski lauale ilmatulaia äärega taldrik, kuid selle kübartadriku serval oli vähemalt funktsioon - kanda värskelt röstitud ja hea oliiviõliga ning ürtidega üle sipsutatud saiaviile. Erkpunase supikese aroom oli väga leebe, ehk vaid veidi pune järgi lõhnav. Maitse aga tegi suus VAUUU! Samumeie! Nii magusat suppi polegi ma vist veel saanud! AGA kuna see magusus oli imehästi parlanksi viidud üsna sama intensiivse hapuga, siis oli tulemus paganama meeldiv! Vau ja veelkord vau! Krevetihiiglased olid samamoodi ideaalses krõmpsjas küpsusastmes. Õrnalt ürdine ja meeldivalt röstküüslaugune noodike sinna juurde ja mis sa hing veel ühelt lakoonilise olekuga supilt ootadki. Jaaaaaa, sellel köögil ja/või kokal on nii mune kui oskusi, seda tuleb tunnistada ja tunnustada!

Teiseks roaks sai valitud "Stifado - kreekapärane veiseliha" (13.50). Selle laudajõudmiseks kulus tellimuse hetkest võttes 25 minutit - aga no teate, sellist kraami ootaks vajadusel kauemgi. Kuskus oli mõnusaimal moel maitsetäidlaseks tuunitud - praeleemest läbi imbunud, segiläbi üle sama panni lastud tomatijupikestega ja vist isegi hakitud kappariga (või olid need peened rohelised tükikesed marineeritud paprika?). Koos lihaga haudunud ja karamelliseerunud sibul ning porgand sulasid juba suhu jõudmise hetkel. Mõned erkvalged tükikesed kitsejuustu ja erkrohelised tilgad pestot lisasid roale vahvat värvi-struktuuri, ehkki maitse mõttes toidu põhiolemusega väga ei haakunud. Peategelane - vana looma pikalthaudunud jämedakiuline liha (just täpselt selline nagu mulle meeldib) oli hurmavalt pehme ... ehkki maitsejulgus oli siinkohal koka maha jätnud. Lihtsalt tubli tükk head liha, mida on koheldud oskuste ja austusega.

Ahjaa - mitte see nüüd niigi head toiduelamust kuigipalju mõjutaks - toidu lõpuks tellitud tass kohvi osutus olevat koos päevasupiga tasuta tulevaks ning ühtlasi ka väga heaks ja värskendavaks tassitäieks.

Kokkuvõte saab soe ja rõõmus nagu ilmselt Kreekale kohane. Supipöial viskub wow-hüüatuse saatel püsti ja kiidab kokka maitsejulguse eest. Praepöial sama uljalt ehk ei hõiska, aga no mitte mingit põhjust millegi kallal norida kah pole, nii et püsti on temagi. Seda puhvetit oskan mina soovitada küll ja väga!