Soolased kodujuustu-muffinid köögiviljadega

Kodujuust on üks ütlemata mõnus ja väärt kraam - võid teist niisama lusikaga pudrumulgust sisse ajada või salatisse surada või küpsetistes kasutada või ... noh ilmselt palju rohkem teda kasutada ei saagi, aga sellestki on juba enam kui küll!

Olen paar raksu teinud soolaseid muffineid ning kiidan neid nüüd teilegi. Komponente võib mõistagi varieerida, kuid põhimõte on imelihte - sega omavahel kokku meelepärased küpsed köögiviljad, kodujuust, jahu, munad ja maitseained ning pane ahju.

Üks võimalik variant oleks siis selline. Prae pannil peenelt hakitud sibul ja paprika (või porgand ja kaalikas või minu poolest kasvõi brokkoli ja veel miski muu), aga jäta nad pisut krõmpsuks, et muffini küpsemise lõpuks jääks noist üllastest viljadest siiski hoomatavad osakesed tunda ja näha.

Kuni see pannitäis jahtub, sega kokku muud ained. Noh mõistagi kodujuust ning jahu umbes võrdsetes osades - mina soovitaks kas täistera nisujahu või siis pane pooleks puhast nisu ja rukkijahu, saab veelgi tummisem.

Et kraam maitsev saaks, siputa kraami sisse oma nägemist mööda maitseaineid. Ilmselt ilma soolata ei saa ning pitsamaitseaine kulub kah vägagi marjaks ära. Kas paned veel mõnda piprakest või muud ürdisegu, on juba sinu teha, mulle aga meeldib lisada ka veidi kurkumit kena värvi tarvis.

Muffini muheduse tarvis läheb vaja hapukoort - seda võiks panna nii klaasijagu. Ning veidi õli võiks kah sisse soristada - kuid mitte rohkem kui supilusikas või siis kaks. Ilma munata ei püsiks see kraam meil koos, nii et neidki tuleb paarike katki koksata. Ja et muhvikesed kosuks, lisame ka küpsetuspulbrit.

Noh nüüd lisa ainult juba jahtunud köögiviljad (kui paned kuumalt, hakkab soojus muna ette ära küpsetama ning seda pole meile ju vaja, ega ju!). Summi kogu kraam põhjalikult segi, libista lusikashaaval muffinivormidesse - mina ostsin esimest korda spets selle jaoks silikoonist aluse - ja käruta plaaditäis ahju. Umbes 200 kraadises ahjus läheb ilmselt 40 minutit ära - aga seda pead sa siiski ise oma ahjuga kokku leppima, kuidas ta käitub. Kui muffinimütsid kuldsed ja sisse torgatud tikk enam ei kleepu, võta vorm välja, lase maha jahtuda ja keera kummuli taldrikule. Olla-laa, kui hea see kraam on! Hauka teist kas õllekese kõrvale või niisama tahedamaks ampsuks ning tunne, mis elu väärt!

Ühe variandina võiks kuluda nii:
- üks suur paprika
- üks suur sibul
- kaks klaasi jahu (kas siis segamini rukkiga või täistera)
- kaks klaasi kodujuustu
- väiksem klaas hapukoort
- sorts õli (mõni supilusikas)
- 2 muna
- 2 tl küpsetuspulbrit
- 1 tl soola
- 2-3 tl pitsamaitseainet

Ajakulu - kui köögiviljad on varem valmis, siis kokkusegamine võtab ehk 10 min, küpsetamine aga 40 min ringis. Maksumus - tosina muffini tegemiseks oletan u 3.-EUR ... noh olgu 4. Tulemus - nagu öeldud - tosin. Kui tainast üle jääb võib selle ka ahjuplaadil ära küpsetada, maitse sellest ju kehvem ei saa, ehkki jääb kröömike kuivem.

Kõigekergem boršš

Kui hing ja ihu nõuab kergemat toitu, siis pole supist paremat! Ja taevake, kui maitsvaks võib ühe sihandse leeme tuunida.

Võtsin siin eile üht säärast supikest teha. Igasugune toidutegu algab minu jaoks ikka sibulist - hakid ära, paneb pannile tilga õliga ja siis hakkad vaatama, mis veel juurde kallata. Korvikesest vaatas vastu sellerivarte punt - noh hakkisin siis kaks varrekest sedagi. Peajagu küüslauku kah. Ja kõik ikka samasse pannile. Praadisin kerge jume tekkimiseni ja panin siis kaane alla väiksemale tulele hauduma.

Nii umbes 10 minuti pärast kummutasin samasse klaasijagu hapukapsast - siukest porgandisegust ja üsna krehvist. Boršisupil või seljankal peab ikka seda va happekest korralikult sees olema, muidu jääb asi lamedaks. Uuesti kaas peale ja kümnekonnaks minutiks edasi madalal tulel sahisema.

Senikaua puhastasin ja hakksin tubli keedupeedi ribakesteks - umbes kapsaribadega ühetaoliseks. Ehkki supis ei tundu sellised proportsioonid kuigi olulised, on see minu meelest siiski hea tava.

Noha ja lõpuks ongi käes see hetk, kui aeg teisele tulele supipott panna. Muidugi võib kogu tegu kohe potipõhjas sooritada, aga mulle lihtsalt meeldib sibulat pannil pruunistada - kuidagi mugavam näib nii. Potipõhja kummutasin purgikese letšot - jällegi peenikeste paprikaribadega, mitte suurte latakatena, nagu nad tihti kipuvad olema. Loomulikult võib paprika samuti koos muu kraamiga ise hautada ja lihtsalt tomatipastat lisada ... aga noh seekord tuli lihtsalt sedamoodi.

Kui see kraam kenasti podisema hakkas, lisasin peedi, kummutasin pannisisu ja kallasin veel liitrikese keevat vett peale. Sool-pipar ja loorberileht. Lased kogu kraamil keema tõusta ja ... valmis ongi. Aga võib ka kauem keeta. Ja veelkord hiljem kuumaks lasta - säänne supp läheb seismisega ainult paremaks. Ainult ega ta sunnik ei kipu potis püsima. Ära kulub kuidagi imekiirelt :)

Tarvis läks seekord:
- üks suur sibul
- küüslaugupea
- kaks sellerivart
- klaasijagu hapukasast
- suur keedupeet
- purk letšot
- õli, sool, pipar, loorber
- vesi :)

Maksumus kogu kraamil hinnaguliselt 1 euro ... noh maksimum kaks. Ajakulu: poolt tundi. Tulemus - neli tublit taldrikutäit ülikerget ja imemaitsvat ning südamlikult punast suppi.

Hapukurgikotlet

Kui nüüd nimetuse peale silmad rõngasse läksid, siis ... eks ma seda tahtsingi. Väike provokatsioon või nii :)

Tegelikult on tegu loomalihakotlettidega, mille maitsestamiseks kasutasin hapukurgi vedelikku ja tulemus on superhea! Olen nüüd paar raksu teinud kotlette pisut eripärasel moel - nimelt lasknud sibula ja küüslaugu saumikseriga siidiseks püreeks, lisanud maitseks adzikat, soola ja hapukurgivedelikku ning tulemus on ütlemata mõnna!

Vahekord tuleb umbes kaks kolmele - kaks osa maitsestatud sibula-küslapüreed ja kolm osa liha (teisiti öeldes maitsejuurikaid vaid suts vähem kui hakkliha ennast). Segad põhjalikult omavahel - soovitavalt käega, mitte mikseriga, sest käesoojus paneb liha ja sibula juba kokku elama. Paneerid kotletipätsid riivsaiad, näpid võimalikult õhukeseks kettaks ja praed mõlemalt poolt kuldseks. Lihtne, kas pole?

Läätsesalat peedi ja küüslauguga

Läätsed pole meie kandis just kuigi levinud toiduaine, kuid see on viga! Olgu lihtsalt vahelduseks või siis teadlikuks tarbimisekas (kiudained!) on tegu hea ja toeka toiduainega. Ehkki esmapilgul näikse need terakesed tiba kallid, võib ennast lohutada nonde metsiku paisumisvõimega - kolme-neljakordne kindlasti, kui isegi mitte enam!

Olen ise läätsi pruukinud nii püreesupi komponendina kui omaette (nt lihakõrvasena), kuid nüüd olen paar raksu proovinud teha eri salateid ning ühte neist jagan teiega. Ütlemata lihtne ja samas maitsev ning toitev tulemus on garanteeritud!

Koori ja riivi üks keskmine keedupeet, pressi sinna sisse paar küslaküünt, lisa peediga samapalju keedetud läätsi ja teelusikajagu head sojakastet (nt Heinz). Sega ära ja lase pisut maitsetel ühtlustuda. Jummel kui hea see on! Sobib nii õlle kõrvale kui niisama mugimiseks. Ei tilkagi rasvainet ega liigset soola ... aga nii keelt kui vatsa paitav roog on väga vähese vaevaga valmis!

Magushapu kapsas ... õunamoosiga

Sel sügisel sai meeltesegaduse hoos tehtud ülemäära õunamoosi. Küll ühe, küll teise lisandiga, sekka päris niisama puhastki. Talv kulub, kuid moos aga mitte ... noh vähemalt mitte samas tempos.

Sestap olen nüüd paaril korral kasutanud magushapude kapsaste tegemisel sedasama õunamoosi ja tulemus saab väga-väga mõnus. Hautad kapsad juba üsna parajaks ning lisad siis pool purgikest moosi, segad läbi ja lased lõpuni nurruda.

Ega see nüüd teab mis avastus kokandus-maailmas pole, aga noh, las ta olla. Selline mõnus kapsa-õunalõhnane jagamine :)

Lambasült

Alustuseks hankige endale tuttav grusiin. Soovitavalt restoraniomanik. Või siis keegi teine, kelle käest te priipäralt lambakonte võite saada. Sest neid läheb vaja palju. Konte, mitte grusiine :)

Ausõna ma ei tea, kas kuskilt turu lihunikult on võimalik hulgem saada vastavat materjali. Aga kui teil õnnestub, siis on hästi. Sel juhul alustame, eks ole!

Miks ma nii väga rõhutan, et seda kondikraami palju vaja läheb? Aga asi selles, et kui te tahate mitte teha zhelatiini abil nö tarretist, vaid ehtsat sülti, siis peate kogu nö liimaine – mis jahtumise järel keeduse tahedaks muudab – kontidest välja keetma. Soovitavalt selgroost või jalgadest ehk kõhrerohketest osadest, ribide ja muude nö siledate luude keetmisest ei tõuse muud tulu kui pisut rohkem head maitset ja liha.

Väike hoiatus – keetmise ajal peate arvestama suhteliselt intensiivse lõhnaga! Et mitte öelda haisuga, kuid see on juba pirtsakuse küsimus, kes kuidas köögilõhnu hindab. Seega olgu tagatud hea ventilatsioon!

Niisiis, ajage võimalikult suures pajas keema vett ja lisage sinna kondikraam. Vedelikku olgu vaid niipalju, et ta esimese hooga kataks kondid napilt ära (umbkaudu võite arvestada, et sülti tekib umbes poole vähem kui alul lisatud vett). Nüüd katke kraam kergelt kaanega ja laske keema tõusta.

Alul peate ise kõrval passima, et eemaldada kogu vaht, mis vedeliku pinnale tõuseb. Mida hoolsamalt seda tööd teete, seda klaarima keeduse saate ja seda kirkam jääb sült.

Kui kraam on juba korralikult keema kerkinud ja olete vahu eemaldanud, keerake tuli väikeseks, katke kaanega ning unustage. Nii umbes kaheks-kolmeks tunniks vähemalt. Seejärel õngitsege kondid välja pange kraam jahtuma. Võite muidugi ka kõike koos jahutada, kuid siis on järgmine etapp pisut keerulisem.

Kui keeduleem on jahtunud, eemaldage pinnalt sinna tardunud rasv. Lambarasval on isegi oma intensiivne maitse, kontidest keedetul veelgi enam. Seega mida põhjalikumalt selle koorimistöö teete, seda parem.

Samal ajal nokkige kontidelt kogu sinna jäänud liha, hakkige väikesteks tükkideks ning jätke oma aega ootama.

Laske leem uuesti keema ning alles nüüd on paras hetk lisada maitseaineid! Mina soovitan kasutada klassikalist komplekti: sool-pipar, vürts ja loorberileht. Ei midagi enam, aga ka mitte vähem. Mõistagi võite ka oma maitse kohaselt lisada peoga küüslauku või rosmariini – mõlemad on lambalihaga suured sõbrad – kuid mulle meeldib antud juhul puhtam maitse. Mõistlik mõte oleks need ürdid lisada kas marlikotikeses või kinnises teesõelas, et mitte nokkida pipra- ja vürtsiterakesi hiljem eraldi välja.

Kui olete kogu kraami uuesti läbi keetnud, on aeg kallata see vormidesse. Kui soovite vormide põhjad katta dekoratiivsuse mõttes porgandirõngastega, paprikasiiludega, hernega või muu kraamiga, on see teie vaba voli. Igatahes puistake vormi põhja hakitud lambaliha, kallake peale „sulasült“ ja asetage taas jahtuma.

Kogu mäng on üsna ajamahukas, aga tegelikult üldse mitte keeruline. Mina olen mitu korda teinud ning ise väga rahul!

Komponentide loetelu on seekord äärmiselt tinglik, sest tegelikult pole ma seda kunagi mõõtnud. Ning ... no kuidas sa mõõdadki näiteks loorberilehe toimet – kui see on värske, suur ja aromaatne või kui on tegu aastaid pakikeses lahtunud pisikese kribalaga? Aga olgu ta siis umbes nii:
- kilo kontide kohta
- u liiter keeva vett,
- kaks-kolm loorberilehte,
- neli-viis tera vürtsi,
- neli-viis tera pipart,
- napp teelusikas soola.

Maksumust ei saa ma arvestada, kuna pole kordagi lambakonte ostnud (nagu loo alul öeldud, saan need otse Tbilisist :) ). Ajakulu – kõik kokku u ööpäev, kuid seda ainult tänu pikkadele jahtumispausidele. Otsest pliidi-köögilaua taga olemise aega läheb ehk kaks-kolm tundi. Tulemus: nagu ütlesin, umbes poole võrra algsest vedeliku kogusest. Nii et näiteks viie kilo kontide ja viie liitri vee puhul ca 2 liitrit sülti ... no aga kes see nii mõõdab!

Igatahes on tegu mänguga, mida vähemalt kord tasub ära proovida. Kui meeldib, siis korrata. Ja iga kord üha paremini!

Praetud pastinaak

Kas olete kunagi proovinud praadida pastinaaki? Soovitan soojalt! Lihtne ja kiire amps, mis kõlbab nii prae kõrvale kui niisama nillimiseks.

Ega miskit õpetust polegi siin jagada. Võtke lihtsalt üks pastinaak ning lõikuge üsna õhukesteks seibideks ... nonh nii kuni 5 mm paksusteks. Kuumutage tilk õli pannil ning laduge viilud sinnasamma. Ainuke nõks, mida mina soovitan - praadige madalal kuumusel ja kaane all, nii saab tulemus mõnusam.

Soola lisage alles siis, kui kettakestel teist külge keerate. Kaane all prautades? (praadimise ja hautamise ristandsõna, mille hetkel välja mõtlesin :) ) tabate paraja hetke keeramiseks ära siis, kui juurikast auranud niiskuse tilgad hakavad kaanelt tagasi pannile valguma ja särisema. Või siis veelgi lihtsamalt - kontrollides, kas pastinaak on juba kuldseks muutunud altpoolt ... kuid selleks peate tihti kaant kergitama, mis pole aga hea, kuna lasete siis niiskuse välja.

Uskuge mind - sedamoodi valmistatud pastinaaki söövad isegi muidu juurikate suhtes umbusklikud tegelased!