City Grill House (Tallinn)

Komberdades läbi lumemudru, jäi silmanurka kinni kiri „City Grill House restoran“. Hmmmm, no miks mitte astuda korraks läbi imetabaselt hooldatud Tallinna tänavalt siledamale pinnale ja võtta üks kosutav eine.

Ehkki restoran valmistus vastu võtma mingit suuremat seltskonda, ei aetud üksinda või väiksema seltskonnaga tulijaid ära. Õnneks oli neid minusuguseid siiski vähe (kesknädal ja hiline pärastlõuna), lauad seni veel enamasti tühjad ja seetõttu ka kogu edasine protseduur suhteliselt ladus, kui üks väikene viperus välja arvata.

Istun maha, uurin menüüd ja avastan, et siin on pakkumisel vaid üks supiline – „mereannisupp“ (rohekarbid, hiidkrevetisabad, kalmaar, meriahven, 12.-EUR). Nohhh, kuna minu peas seostub Tallink grupp nii ehk naa merega ja mereasukate vastu pole mitte midagi, siis on kõik hästi.

Intensiivselt lõhnav taldrikuke jõuab lauale vähem kui 10 minutiga. Teen kohustuslikud klõpsud telokaameraga ära ja ... ja hakkan mööd lauda taga otsima, et kas mõni hästimaskeerunud lusikas võiks kuskil olla peidetud sellisel moel, et mina seda ei oska ära tunda. Veidi heitununa lähen siis nurga taha jääva ettekandja otsiguile: „et vaadake ma olen veidi vanamoeline, aga ma eelistaks suppi lusikaga süüa“, mille peale kohmetunud naeratusega siiski tuuakse lusikataoline kandiline objekt. Kuuldes noore neiu poolt selgituseks naerusegast „vana pea juba, näed unustasin ära“, muigan oma hallinevasse habemesse ja ei hakka piigat rohkem kiusama.

Supp ise on aga väga tubli tükk köögitööd. Leem ei jäta kahtlustki – see ON hea kalapuljong, veidi köögiviljamagus, õrnalt happene ja mõõdukalt vürtsikas, soolasuse osas ehk veidi ülempiirile liiga lähedal, kuid igatahes maitseküllane ja meeldiv. Mitut sorti karbilisi, suured pehmed kalapalad ning üksik, aga see-eest suur krevetisaba. Tõsi küll, kaks kalmaaritorbikukest ja pisikene kaheksajalakesekene on veidi kummised, kuid see ei riku siiski üldpilti. Üldmulje on alates asjakohasest dekoorist ja (kordan) mõnusalt intensiivsest aroomist kuni viimase tilgakeseni väga hea.

Peale supikausi äraviimist pööran tähelepanu leivakorvile, kus lisaks leivale endale on ka huvitavad näkiplaadikesed seemnetega. Ja mis peamine – punane määrdevõi, mis oma hapukas-vürtsika maitsebuketiga maitses niiiiii nurjatult hästi, et ma pistsin selle näkerdades kõik nahka. Ettekandjapiiga veidi ehmus, kui ma alustasin tema lähenemisel „noomimist“: „nii ei tohi teha, see teie või on nii maitsev, et ma pidin ta kõik ära sööma!“. Ehmatusest toibunud inimese kergenenud naeratusega pakutud lisaportsust võist ma siiski keeldusin, sest muidu ma oleks selle lisa ka ju ära söönud!

Prae saabumiseni läks tellimuse hetkest u 30 minutit, mis on väga hea sooritus. Silma jäi „piprasteik“ (kartulitamp, roheline spargel, rohelise pipra kaste, 25.-EUR). Küsimus küpsusastme kohta sai minu tavapärase vastuse,et „nii toorelt kui te julgete anda“, mille peale noogutati heakskiitvalt.

Tõepoolest, see ohtra pipradekoori all lösutav lihav ja tontsakas seib oli ilusti seest sügavpunane, maitsev ja mahlane. Olin veidi üllatunud, kui steiginoaks toodi mitte sakiline, vaid siledateraline instrument, kuid selle teravusaste osutus olevat piisavalt hea, et lihalahkamine kulges korralikult. Kartuligratään nägi välja perfektselt pruuni koorikuga ja maitselt kergelt juustune, spargilvarred piisavalt kõrmpsud. Kenake ilma ülepingutuseta dekoor ja väga meelidv kaste, milles roheline pipar leidis esitlemist parimal moel. Ei mingeid triipe ja tippe-täppe, selle asemel lakooniline ning suurepärane teostus.

Kokkuvõte saab olema rahulolev. Supipöial on püsti ja kiidab korraliku puljongi kasutamise eest (erinevalt maitsestamata veest, mis mõnel pool mujal on tuju rikkunud). Praepöial kiidab samamoodi püsti olles kena sooritust, mis ilma liigse edvistamiseta suutis lasta toidul endal muljet avaldada. Eriauhinna saab aga maitsevõi, mille jaoks leiutan omaette pöidlaliigi ja kingin selle püstikeeratud kujul mõttelise auhinnana köögile. Jah, hinnaklass on küll krõbe, kuid mõnikord võib ju ennast hellitada ka sel moel.

---

lugu ilmus siin

Kohvik Rukis (Tallinn)

Selle puhveti asukohaga on kõik üsna selge ja lihne. Viru tänav on ilmselt kõige kõnnitavamaid Tallinna vanalinnas üleüldse ning see tagab ka korraliku külastatavuse, kui pakutav vähegi tasemel on. Samas veebikodu mõttes on asi vägagi segadustkülvav.

Nende veebilehe järgi jääb mulje, et tegemist on ainult pagarikojaga, Facebooki konto alusel oleks siin justkui saada ka päristoitu ... ainult et ühtesulandumine kõrvaloleva restoraniga Farm paneb kahtlema – järsku see on ühe köögi küljes olevad kaks letti?

Igaks juhuks esitan need küsimused sisse astudes ka leti taga olevale neidisele. Kuuldes et köök on siiski erinev, leian endale vaba laua ja istun maha ning torkan nina menüüsse. Kuna eelneva segaduse käigus olen nende FB-menüüga tutvunud, siis segadus jätkub, sest pabermenüü ja veebiversioon ei ole kokkulangevad.

Aga siinkohal ka segadused ja sellest tulenevad nurinad lõppevad ja edasi algab puhas kiidulaul. Hooajaliselt väga sobilik küünlaleegiküllus igal laual tekitab küll hetkeks mure, et kas see intensiivne küünlalõhnapilv ei kipu toidulõhnu minu nina eest ülemäära varjama, kuid õnneks on siinne köök julge ja tugev ning saab sellest aroomide ülekattest jagu.

Esmavalikuks saab „Kanafrikadellisupp“ (tegelikkuses 10.-EUR / veebimenüüs 8!), mis jõuab lauda vaatamata üsna täismajale napilt 10 minutiga. Kirgas, meeldivalt lõhnav leemeke on kaetud peenikese murulaugu-hakkega. Ülipeened porgandi ja suvikõrvitsaribad on mõnusalt krõmpsjad. Naljakad tilgakujuilised ja kanavalged frikadellikesed koos niitnuudlitega annava supikesele veidi toekust ning üldmulje on leebelt, kuid siiski postitiivne.

Omaette kiidusõnu väärib aga selle maja leib! Oisapoiss, kui aromaatne ja maitsev see on, meenutades lapsepõlveaegset Borodino leiba, mida toona miskipärast minu koju harva ja ainult Saaremaalt tooduna jõudis. Esimest korda sattusin söögikohas pakutavast leivast niivõrd vaimustusse, et kiitsin seda ettekandjale ja küsisin, et kas saaks leivakest ka kaasa osta – paraku selgus, et see võimalus on ainult hommikuti ning et hetkel pole liigset leivapätsi, mida mulle kaasa pakkida.

Praena valisin toidu, mida küll ei leia veebimenüüst, kuid hetkel oli vist küll ainuke, mis praefunktsiooni täitis – ja juba oma nimetuse poolest maitsvana tundus: „Veisepõsk“ (15.-EUR). Roa saabumisega läks 25 minuti aega, mis on vägagi OK, arvestades külastajate hulka – kolme neiukese võime kõik naeratades ära toimetada väärib tunnustust!

Tumedas kastmes veisepõseliha on kulinaarne šedööver! Parimal-mõõdukaimal moel maitsestatud, spetsiifilise loomaliha-aroomiga, liimja tekstuuriga – absoluutselt parimal moel ootustele vastav! Jääsalati põhine garniir oli veidi üle soolatud, kuid siiski meeldivalt värske krõmps siia juurde. Tihe, kreemjas kartulipüree (vist väikese juustulisandiga?) mõjus rammusa ja nii maitseküllasena, et isegi sellest sai enamik ärasöödud, ehkki muidu olen ma taoliste lisandite suhtes üsna ükskõikne.

Kokkuvõte kolmetine ja igaüks kiitev. Supipöial on küll vaid veidi, kuid siiski püstipoolne – lihtsa maitsepildiga kodune supike oli oma peeneribalise tekstuuri mõttes siiski huvi- ja kiiduväärne. Ootamatult leitud leivapöial tunneb kahjumeelt vaid sellest, et ei õnnestunud seda maitsvat kraami kaasa osta ja teistegagi jagada. Praepöial aga tõuseb püsti ja hüüab kööki „braavo!“ ülihea veisepõse-elamuse eest! Seda puhvetit soovitan ma küll ülikindlalt nii sisekujunduse, atmosfääri, teeninduse kui eelkõige köögisoorituse mõttes!

---

lugu imus siin

BabyBack Ribs & BBQ (Pärnu)

Kaubakeskustumine pole minu jaoks meelepärane areng. Karphooned linnaäärtes viivad elu linnasüdameist ja muudavad kõik kuubiku-kujuliseks nii meie sees kui ümber. Õnneks on Pärnu Kaubamajaka sisse pesa teinud üks puhvet, mis oma sisekujundusega on suutnud selle kuubiku veidi õdusamaks muuta, eri tasapinnad ja massiivne mööbel lubavad unustada kastisolemise.

Ukse asemel takistab miskipärast sissepääsu suur silt stiilis „oodake, kuni teid lauda juhatatakse“. Seisatan selle juures, uurin kõrval suurelt väljapandud menüüd, kuid nähes et saal on tühi ja keegi ei kavatsegi mind kuhugi juhtida, siis astun sildist hoolimata edasi.

Selgub, et sopilises saalis oli siiski veel mõned inimesed ja isegi teenidav piiga oli täiesti olemas, vupsas leti tagant välja ja tõi menüü – mul oli aga juba valik tehtud. Väheste kundede, kiire näitsiku ja köögi ettevalmistuse tõttu toimus kõik edasine kiirelt ja korralikult

Esimeseks käiguks sai valitud „Creole Gumbo (Traditsiooniline USA lõunaosariikidest pärit kergelt vürtsikas ja koorene supp kanaliha, krevettide ja BBQ lihaga.)“ hinnaga 7.60.

Napilt nelja minutiga minu ette jõudnud suur kausitäis tõstis esimese hooga minu kulmud kuklasse – misasi seeeee on? Püreesupp? Helekoorene püreesupp?? Gumbo, eriti kreooli variandis peaks üsna kardinaalselt teistmoodi välja nägema! Noh olgu, ega need reeglid pole kaljusse raiutud, pealegi ühte selles roas tavaliselt kasutatavat koostisainet – okra – pole siinkandis eriti saadagi. Aga ikkagi, kreooli gumbo peaks olema tomatipõhine, või mis?

Aga olgu, kausi sisusse süvenedes esmane ehmatus taandus. Rammus lihalik-suitsuvinega aroom annab aimu BBQ-liha kasutamisest nii nagu peab – ja seda liha on supis palju. Ootuspärased krevetid – olemas. Seller – olemas. Ülejäänud koostisosade tuvastamisega läheb keeruliseks, sest see va püree on ikka tõepoolest tihe ... aga õnneks ka maitsev ja kergelt vürtsikaks tuunitud. Nii et kui ootustele radikaalselt mittevastav välimus kõrvale jätta, siis toidukäik kui selline on igati heakskiidetav. Ja portsu suuruse mõttes saaks kenasti piirduda tegelikult ainult supiga piirduda, et kõht piisavalt täis saaks.

Teise käiguga läks samuti kiirelt. „BBQ Pork Neck (BBQ seakaelakarbonaad BabyBacki mopiga, serveeritud grillitud ananassi, röstitud tšillikauna, Coleslaw salati ja friikartulitega.)“ hinnaga 14.70. Olin mina rammusa supiportsuga vaevalt lõpetada saanud, kui 10 minutit peale tellimust oligi see kraam laual.

Välimuse mõttes on ju visuaalne struktuur kõik kenasti olemas, kuid toidupildistamise mõttes on lugu niru – tume taldrik ja tumeda grillkastmega ülemopitud liha hämarduvas sügisvalguses jätavad fotole tumeda käki. Samas see käkk maitseb päris-päris hästi! Noh olgu, seakael võiks olla vähem kuiv, kuid (mustika-mustsõstrapõhine?) grillkaste parandab suutunnetust.

Grillitud ananass – no mis saaks siin minna valesti. Ameerikalik kapsa-salat on õnneks tehtud hea majoneesi peal. Kausikeses üleküpsetatud kartulipüree näeb välja efektne ja maitseb samuti hästi. Tõsi küll, miskipärast on toidunimes lubatud „röstitud tšillikaun“ asendatud marineeritud ja vürtsivaese poolvennaga, aga see on üldises pildis mitte kõige olulisem detail.

Kokkuvõte seekord mõõdukalt, kuid siiski positiivne. Supipöial jääb küll köögiga kreooli gumbo välimuse tõlgenduses ristivastupidisele eriarvamusele, kuid maitse osas pigem kiidab tulemust. Praepöial norib samuti mõne detaili, eelkõige liha kuivuse üle, kuid üldjoontes on ka tema horisondist suti kõrgemal. Nii et kas seda puhvetit soovitada? Nohh, kuigi kastikujulised kaubakeskused pole just elukvaliteeti tõstvad nähtused, siis võib konkreetset toidukohta pigem siiski soovitusväärseks pidada.

---

lugu ilmus siin

Nautilus (Tallinn)

Meri ja mina oleme sõbrad. Igasugu mere- ja muu veeelukatega samuti. Noh selles mõttes et mina söön neid hea meelega. Kah mul sõprus, eks ole. Aga kui mulle satub silmapiirile mõni kalatoite pakkuv puhvet, siis üritan sinna ikka oma pöidlad ja keele torgata. Nüüd jäi silma Nautilus.

Kesknädala õhtul üsna inimtühjalt tänavalt sisse astudes üllatab see, et vabu laudu on üsna vähe ja et enamik laudkondi on ühtlasi naiskonnad :) Vaatamata külastajate rohkusele suudavad kaks nääpsukest teenindajat kõigega kiirelt ja sujuvalt toime tulla, tehes aeg-ajalt ka laudade juures peatusi ning seletades pakutava toidu kohta asjatundlikult.

Varasemalt veebist menüüga tutvudes üllatas veidi, et maja ainuke supp oli paigutatud rubriiki „baari snäkid“. Noh aga vähemalt ta on. Ja väga detailse kirjeldusega „Koorene kalasupp kappariga. Kergelt koorene supp lõhe, tuura, krevettide, karpide, kartuli ja kappariga“ (15.50).

Umbes 15 minutiga jõudiski kohale suur ja efektne kausitäis punatäpilist-porrurohelist supikest. Kõik tehnilises ülesandes kirjeldatud komponendid olemas. Leem küll intensiivselt köögiviljane (juurseller ja pastinaak?), mitte kalane, kuid maitsev. Lubatud karpiDE asemel oli küll karp üks tükk, aga see-eest suur. Krõmpsuvaid krevette kolm, aga ka need suured. Hernesuuruseid kappareid leidus siin palju ja nende hapukus sobis ootuspäraselt hästi. Üldiselt – ei midagi super-puper erilist, kuid maitsev ja mõnus kraam, mille sõin heal meelel viimse lusikatäieni ära.

Teise käigu valimisega oli keerulisem, põhiroa ridu oleks tahtnud mitmeid proovida, kui lõpuks peatusin sellel: „Grillitud kuldmerikogre filee kreemja spinati, spinatiželee ja sarapuupähklitega“ (22.50). Tellimise hetkel olin valmis, et mulle hakatakse soovitama ka erinevaid lisandeid, kuid sellist pealepressimist ei tulnud, mis on positiivne.

30 minutiga jõudis kohale ka taldrikutäis, mis nendesamade lisandite puudumise tõttu näis tühjavõitu, kuid mulle taoline lähenemine sobib väga. Toidu vähesust kompenseeris hiiglasliku kuhjaga selle tipptasemel kvaliteet ja maitse! Kalafilee oma grillitriipude ja krõbeda nahaga oli jalustniitvalt hästi maitsestatud ja perfektselt valmistatud. Seda juhtub harva, et ma juba esimese ampsu järel hakkan tunnustavalt ümisema ja peaga noogutama (jättes ilmselt kõrvallaudade rahvale väga veidra mulje), kuid siin ta oli – täiuslik maitse!

Kalafileede alla jääv spinatipadi tundus noa ja kahvliga menetlemiseks kohmakalt kiuline, meenutades pikkade roheliste niitidega läbikasvanud murumätast, aga ka see maitses oma juustuse-kooreses olekus lihtsalt fenomenaalselt hästi. Sarapuupähklipuru ei andnud siia juurde midagi maitse mõttes, kuid väike krõmpsuv tekstuurielement sobis siia siiski kenasti. Kõige maitsevabam ja mõtetum oli dekoorina taldrikule täpitatud tumeroheline spinatikreem, aga see ei vähendanud karvavõrdki üldist imelist maitseelamust.

Kokkuvõte nüüd üsna üdini positiivne. Nii teenindus kui köögisooritus oli kõrgtasemel. Supipöial ei loobi küll vaimustus-sädemeid, kuid on püstipoolel. Praepöial aga puhub kiidupasunad sirgeks ja taob aplausitrummi. Jah, odav see koht kahtlemata pole, kuid maitseelamuse mõttes on see väga hea elamus-investeering. Soovitan, kohe üliväga soovitan!

---

lugu ilmus siin

Päriskana saatus

Lõppude lõpuks see juhtus! Peale pikki aastaid, kui olen siin ja seal küsinud, et kuskohast võiks saada seda õiget, seda päris kana, saabuski ta mu juurde.

Noh olgu, ega mu otsingud pole olnud paanilised, plaanilised ega järjekindlad, aga ikkagi. Enamik vanemaid kulinaaria-huvilisi on alati noogutanud, et jaaaa-jaaaa, mäletan küll seda linnukest. Aga et kuskohast seda saada või isegi küsida, seda pole siiani keegi öelda osanud.

Et mis on siis erinevus? Kana amet on ringi joosta, siblida, joosta, nokkida, joosta, kaagutada ja muneda. Ja siis jälle joosta.

Broileri amet on lösutada. Võimalikult vähe liigutada, nokkida otse nina ette antud toitu. Kaagutada ja muneda ka, aga vata jooksmisega see tegelane ei tegele. Füsioloogia ei võimalda. Inime on ta selliseks aretanud.

Mäletan lapsepõlvest, kui linnaservas kanu pidav vanaema hakkas kevaditi rääkima, et ärme sel aastal kanatibusid võta, võtame broilerid! Et vaeva pidamisega vähem ja liha saab rohkem.

Vaeva osas ei oska ma rääkida, minu jaoks oli lapsena kanadele muru kitkumine ja aedikusse tassimine puhas lust. Aga muudatust mäletan küll. See muudatus toimus köögis.

Kui varem vanaema keetis kana vähemalt 3-4 tundi ning tulemuseks oli maruhästi lõhnav ja maitsev puljong, siis nüüd asendus pikk keetmine kiire praadimisega ja puljongit enam eriti ei tulnud.

Asi selles, et jooksukana - see päriskana - koosnes peamiselt pikkadest sinakatest jalgadest ja kitsukesest kollakas-sinisest korpusest. Sinakas sellepärast, et õhukese naha all polnud eriti rasvakihti ning liha oli tume ja lihaseline. Ning seda liha oli vähe!

Broiler seevastu on üks pontsakas tegelane, kes näeb välja roosa, rõõsa ja rahulolev (noh umbes nagu ma ise) ja liha on tal palju.

Ühtlasi seletab see grillkana fenomeni. Nõuka-ajastu lõpus tabas siinset kanti grillkana buum. Alguses vaid mõnes restoranis, hiljem juba ka poodides ja isegi omaette tänavaputkades tiirlesid grillkana karusellid ning pruunistuva kananaha maitsev aroom hullutas kundesid.

Asi selles, et ennem broileriajastus puudus selline mõistegi nagu grillkana! Sest seda pikakoivalist ja vintskevõitu jooksukana oleks olnud narrus grillida - kiirelt ta ei küpse ja liha tal ju praktiliselt pole! Aga nüüd näe oli lademes saada rammusaid, pehme lihaga, kiireltvalmivaid ja grillimisväärseid elukaid niipalju, et sai neid grillkaruselle igale poole toppida. Ja rahvas ostis, sõi nii et lõug tilkus rasvast ning oli õnnelik!

Oi neid lugusid võiks palju rääkida, kogu sellest kanagrillilõhnasest perioodist ja seda raamivatest jaburatest nõuka-oludest, kuid las need jääda hetkel kõrvale.

Igatahes tähendas see omamoodi broileri-revolutsioon puljongi-ajastu lõppu. Sest et brolierist saab palju liha, kuid päris vähe ja mitte kuigi maitsvat puljongit (sedasama puljongit ja kanasuppi, mida varem paranevatele haigetele jõuandjaks pakuti)

See otsustaski päriskana saatuse. Ja ma võin nüüd vaid kinnitada - sellest kanast saab VÄGA hea puljongi, kuid VÄGA vähe liha.

Lükkasin selle kiitsaka tegelase lõuna ajal värskelt-köetud ahju ning võtsin hilisõhtul ahjupoti välja. Kööki täitsid mõnus aroom, meenutused lapsepõlvest ja äkitselt saabunud arusaam grillkana-ajastust. Valasin selle kõik nüüd hommikul ekraanile ja serveerisin teile nostalgilise kulinaaria kastmes.

Pelmen (Tallinn)

Viru väravat tead Tallinnas? No vat otse sellest paremat kätt ümber nurga Vana-Viru uulitsa alguses on nüüd ... pelmennaja! Sa ei tea, misasi on pelmennaja? Või siis tšeburetšnaja? Blinnaja? Ja isegi mitte rjumotšnaja? Njaaaaa ... ega sa väga paljust pole ilma ka jäänud. Niimoodi tunti nõuka-ajal nö ühe-toidu-puhveteid, kus siis pakutagi praktiliselt ainult pelmeene või tšeburekke või siis noh seda va šnabili-vopskit :)

Ainult et kui toonased kohad olid enamasti halvas mõttes odavad, tihti ka püstijalapukkade ja spetsiifilise haisuga kiirsöögikohad, siis see puhvet siin on oma esteetika mõttes pigem ameerikalik dinery. Ainult et nõukogude / vene atribuutikaga seintel. Kas see praeguses olukorras just kõige mõistlikum on, jäägu hetkel kõrvale, mina vaatan seekord ainult kööki.

Ehkki astun sisse tööpäevalõpusel ajal ja enamik laudu on kasvõi osaliselt hõivatud, käib kogu protseduur väga kiirelt ja üliviisakalt.

Esimeseks käiguks valisin juba veebimenüüst vaadates „Kalaseljanka oliividega“. Hmmmm, veebis on selle hinnaks kirjas 3.20, kuid siin näen kirjas 5.50. Igatahes on kausike minu ees napilt 5 minutiga, hapukoor eraldi napakesega kõrval – plusspunkt sel moel serveerimise eest. Supike ise on üsna tihe, sibula, hapukurgi, kala ja oliivide segune. Leem on mõnusalt aromaatne, asjakohaselt kalane, piisavalt happeline ja üldiselt kenake. Tõi küll, kala ennast oli selles ehk vähem kui oodanuks ning seegi oli vaid lõhe, kuid üldmulje on siiski positiivne.

Teise käigu tellimisega tekkis väike tõrge – nimelt olin veebist otsustanud „Peipsi Kolja“ nimelise, koha ja suitsuangerjaga versiooni kasuks. Nüüd aga selgus, et sellist varianti siiski pole, kuid kalalise liini jätkamiseks sain siiski valida „Põhjanaaber (lõhe ja krevettidega)“. Küsimusele, et kas soovin 10 või 15 tükk, valisin esimese ja hinnaks kujunes 6.90.

Laudatoomisega juhtus järgmine apsukene – väikeses saalis oleks võinud ju näha, et ma pole oma suppi veel lõpetanud ... noh aga vähemalt ei toodud neid kahte käiku koos, vaid teine roog maandus u 5 minutit peale esimest. See minutike ooteaega, mis pelmeenikauss pidi jahtuma, pole väga suur patt.

Värske muruhakkega dekooritud pelmeenid näisid välja uhked, õhukese taignaga ja värsked. Ka siia juurde toodi hapukoor eraldiseisvana lauda – ja isegi pelmeenide puhul on see mõistlik! Seda enam, et need pelmeenid polnud ju mingid vägevad maitsepommid, mida peaks hapukoorega leevendama.

Hammustasin mitu pelmeeni pooleks, leidmaks nendest krevette, kuid otsingud polnud tulemuslikud. Ilmselt oli nii lõhe kui krevett nö hakklihaks muudetud, sest krevetilaadset maitset ma üldises kalases meeldivuses siiski tundsin.

Kokkuvõte tuleb vaatamata paarile väikesele viperusele siiski positiivne. Veebimenüü ja pärismenüü ühtlustamine on küll mõningane vaev, kuid välistab pettumuse, nii et soovitan sellesse panustada. Toidukäikude serveerimisel mõistliku ajavahe hoidmine vajab suhteliselt uuel kohal ka ehk veel treenimist. Kuid supipöial on mõõdukalt püsti ja praepöidlast pelmeenipöidlaks ümberõppimine on samuti rõõmsapoolne, sest toit oli ju hea! Soovitan, igatahes soovitan!

---

lugu ilmus siin

Kohvik Newton (Tartu)

Tartus Ahhaa keskust teate? Tubli, siis on teil ka selle puhveti leidmine imelihtne – enne kassat paremat kätt trepist üles teise korra peale ning siin ta ongi.

Tööpäeva lõpusel ajal sisse astudes oli suur söögisaal hõredalt rahvast täis ning leti ees pisuke järjekord. Jõuan enne tellimuse sisseandmist pilgu kilesse kaanetatud menüüst üle lasta ja veenduda, et see vastab veebisolevale versioonile – see on alati pluss, sest vastupidine variant kipub segadust ja pettumust valmistama.

Kõnnin siis letist antud numbriga lauda, istun maha, vaatan läbi klaasseina kõrvaloleva veekeskuse basseinis möllavaid juntsusid, näpin telefoni ja tunnen igavust. 15 minuti pealt mõtlen minna küsima, et kas mind on ära unustatud ... kuid mõtlen ümber, sest aega mul ju hetkel on ning inimkatse puhtuse mõttes tulebki vaadata, et kuidas siin majas siis asjad käivad.

Tjah, tuleb tõdeda et halvasti käivad. 20 minutit peale tellimuse sisseandmist tuuakse lauda vat just see, mida te pildil näete. Kaks käiku korraga. Kaks. Korraga. Karl! Korrrat, no kuskohas on elementaarne mõtlemine? Inimene ei söö kahte toitu korraga! Supp on ennem valmis, too supp ennem. Praad too siis, kui supp on söödud. Kas see kõlab raketiteadusena? Newton, mu eesel! See on sulaselge hoolimatus!

Aga olgu, toidust endast. Menüüs olev „Newtoni seljanka“ (6.-EUR) kõlab intigeerivalt – no näis, mis siis on ilmakuulse tegelase moodi tehtud seljonksis teisiti kui mujal?

See suur et – kus on lõhn? Ausalt ma pingutasin, kuid mitte mingit aroomi ma sel supil ei tundnud. Võimalik et oma osa mängis samal ajal meetrikaugusel distantsil intensiivselt lõhnav teine käik?

Aga ei, sel supil ei saanudki olla lõhna, sest tal polnud ka maitset. Hämmmmmmastav! Supi sisu oli ju ometigi korralik, lisaks viinerile ka mingit ahju/grillvorsti seibid, singikuubikud ja pikkadeks kiududeks keenud päris liha. Pisitillukesed hapukurgitükikesed petsid alguses silma, nii et pidasin neid kappariteks, aga see illusioon lahtus koos esimese lusikatäiega. Ei mingit seljankalt oodatavat happesust, isegi mitte piprapojakest.

Supi sisse ilma küsimata lärtsatatud priske lusikatäis hapukoor muutis niigi lameda maitselagedus veelgi mõtetumaks, nii et lükkasin pooliku kausitäie endast ohates eemale. Kui minusugune supisõber kausikest lõpuni ei söö, siis on see kraam ikka igav mis igav.

Praeks tahtsin tellida kauaküpsetatud seakülge, kuid see oli otsas – fikseeritud ja väga lühikese menüüga kohas seda ei tohiks juhtuda. Võtsin siis ainsa teise praenimelise asja „Kergelt vürtsikas lõheseteik valge oa ja mozarellasalatiga“ (11.50 EUR) – see oligi see intensiivne lõhn, millest supi juures rääkisin.

Noh olgu, selle roa puhul polnud mahajahtumine kõige suurem patt, sest enamik roast ehk siis spinatilehtede põhine salat oli niigi külm. Muigama ajav pisidetail – roa nimetuses on eraldi rõhutatud, et tegu on „valge oa salatiga“ - aga toidus oli kasutatud punaseid ube. Noh ilmselt olid need ka otsas :)

Aga kala ise oli aus, vastas ootustele. Aurus küpsenud ja sidrunipipra kooriku all palake maitses tõepoolest mõõdukalt vürtsikana. Aga ma pidin seda hakkama sööma jahtununa! Urrrr!!

Omaette laheda detailina oli selle kõrvale pandud pruunikspraetud lõikepinnaga laimipoolik – kas see nüüd midagi muud peale visuaalse efekti annab, selle üle võib vaielda, kuid silmailu on ka oluline. Koore-majo-kastmes maitses salatipadi kah päris kenasti, nii et põhiroaga võib rahule jääda.

Kokkuvõte kurvapoolselt kolmetine. Supipöial vajub hämmeldunult lönti – kuidas on võimalik liharohkest seljankast kõik lõhnad ja maitsed elimineerida, see on Newtoni vääriline nuputamisülesanne. Praepöial on ju iseenesest püstipoole, kuid selle positiivsuse nullib ära räme teenindusviga – kahe käigu korraga laudatoomine! Kas ma seda puhvetit siis soovitan? No ega ikka ei soovita küll.

---

lugu ilmus siin