Ingeri hotelli kohvik (Narva)

Sattusin isevärki toiduelamuse peale, mida oleks patt teiega mitte jagada. Järjekordsel retkel Narva vormistasin end sisse Ingeri hotelli (muuseas leti tagant kostis küll aktsendiga, aga väga head eesti keelt, mille eest kiidan, Narvas on see hotellides pigem erand!).

Novat ja selle sissevormistamise käigus näen leti peal silte, milles pakutakse Ingeri kohviku nime all lõuna- ja õhtusööke. Tean, et selle hotelli all olev restoran suri katkusurma ja küsin, et kas ja mis? Selgub, et asutus ise ei ole veel avatud, aga köök juba töötab ja tellimise korral nad toovad kas ühe või teise hotellituppa.

Hmmmm. Esimese hooga olen kõhklev, aga kui olen juba tuppa jõudnud, siis otsustan siiski uudishimul endast võitu saada. Lähen uuesti alla, täpsustan et kaua tellimusega läheb (15min) ja et kas toit valmib ikka siin majas, mitte ei tooda kuskilt mujalt (valmib samas).

Kuna kohvik pole lahti, siis saabki tellida ainult komplektina supp-praad-magustoit. Lõunana seljanka, kanakotlett kuskussiga ja õunakook. Kokku 8.-EUR. Nohhhh, aga miks mitte! Teatan küll, et kooki ma ei soovi, kuid mõistagi maksan täissumma.

Vaevalt olen tuppa tagasi jõudnud ja mõned liigutused arvutis teinud, kui juba kõlabki koputus ning põlles tädi ulatab üle ukse paberkoti täie toidukraami. Umhhhhh. Nohhh ma ei tea. Kui tellimus ei lähe majast välja, siis kas on ikka hea mõte pakkuda karpidesse pakitud roogi? Toidu puhul on ju ülimalt oluline ka selle esteetika.

Aga olgu, asume asja kallale. Komplektis on supikausike ja väike topsike hapukoorega (jesssss, eraldi serveeritud!!!). Kotike kahe hästilõhnava musta leiva viilakaga ja salvrätikud. Kinnises pakendis puidumassist pressitud söögiriistad (ei ole jess, nendega on ebameeldiv huuli puudutada – jällegi samas majas võiks ju anda metallriistad, mis lähevad pärast pessu?). Pudel vett. 8 raha eest ju niigi palju, eriti kui selle komplekti sisse oleks pidanud kuuluma ka koogitükk.

Supike – oi kas teate see on aromaatne! Julgelt happeline, selgelt kurgi- ja oliivimarinaadi järgi lõhnav. Maitse veelgi julgem, intensiivselt happeline ja magus, tihkelt vorstine-kurgine. Paar sidrunitükikest tõstavad haputaseme nii kõrgele, et pean paslikuks isegi hapukoort juurde ampsata. Väike kräbalake värsket käharpeterselli. Mõned oliivikesed. Mõnus ja elus ja maitsev kraam. Jah see pole seljankade tippklass, kuid väga-väga hea sooritus ikkagi! (Soovituseks – kui seljankapõhjaks olev vorstihake veel kiirelt läbi praadida, saab kõvasti maitsepunkte juurde, muudest väikestest nippidest rääkimata)

Ahjaa, pisikese lapiku lusikalaadse moodustisega on keeruline suppi helpida, sellega saab ehk tihedama osa kätte. Leemeke tuleb otse kausist sisse luristada – aga see on nii hea, et tilgakestki ei taha järele jätta! :)

Prae osas jääb hinnang tagasihoidlikumaks. Tomati-kurgi-hiinakapsa salat ei saagi talvel midagi erilist olla, kuid ta oli siiski värske ja veidi ka piprakesega elavamaks tuunitud. Kanakotlet osutus olema veider pannkook, kus jämedalt hakitud kanatükke hoidis koos mingi arusaamatu ja üsna maitsetu taignane ollus. Ülesoolatud kuskuss oli kuiv ja neutraalne jahukastme tilgake seda kuigipalju ei päästnud. Krähmakas juba tuttavat peterselli vähemalt pisut kompenseeris karbilõunalikku eba-esteetikat.

Kokkuvõte sama kentsakas kui toiduelamus ise. Supipöial on igatahes püsti, kiites juba kasvõi hapukoore eraldi serveerimise eest. Praepöial jääb horisondist allapoole, kuid päris alla-asendisse kah ei nihku. Võttes arvesse olukorra ja serveeringu eripärasid – siis ei ma praegu ei soovita, sest kuidas ma saakski suletud puhvetit soovitada. Kuid mine tea, võibolla päris avamise järel käin uuesti asja üle ja isegi soovitan?

---

lugu ilmus siin

Gastrobar Social (Narva)

Toiduteadlik kamraad teatas uue puhveti avamisest Narvas – sellist soovitust tuleb tõsiselt võtta! Väga hea asukoht linnasüdames, mõnusalt minimalistlik sisekujundus – puhtad plussid. Sisuliselt 0 infot veebis/sotsiaalmeedias, menüü mitte-leitavus – puhtad miinused. Aga need on ilmselt kasvuraskused.

Kesknädalal astusin esimese kundena sisse ja u pooletunnise soorituse jooksul jäin ka ainsaks, seda parem sai aga teeninduskogemus, noorepoolne mees tõi toidud koos asjakohaste seletustega ning oskas vastata ka küsimustele sellise sisulise põhjalikkusega, mis näitab õhinat ja süvenemist.

Tõsi küll, piirilinnale omaselt ei olnud ta seda võimeline tegema eesti keeles, kuid selle asemel pakkus koheselt välja üle minna mitte vene, vaid inglise keelele. Vaadake nüüd uuesti otsa ka asutuse nimele – selline kiri on ka uksel, mis minu nähes pani vähemalt kaks möödujat sammu aeglustama ja veeriva-uuriva ilmega teksti seirama. Hmmm, siin on mingit vastuvoolu ujumise vaibi.

Sedasama vaibi on tunda ka menüüs. Ei mingeid kopkas-odavaid päevapakkumisi, ei mingeid tavapäraseid populaarsus-roogi (nt seljanka või „liha prantsuse moodi“).

Kolmekohalisest supimenüüst tundus kõige põnevam „Roheline veiselihasupp“ (8.-EUR). 15 minutiga saabus lauda puust alusel serveeritud supikauss koos ürdiõliste röstitud halli ciabatta viiludega. Roa visuaal oli tõepoolest piisavalt roheline, et küsisin, mille abil see on saavutatud? Ladus vastus: brokkoli, zukkini, rohelised oad ja spinat. Plusspunkt!

Mõnusa maitseküllase leeme lõhnas oli huvitav kalaline nüanss, mille alusel oletasin, et siin on kasutatud supipõhja vormistamisel austri- või kalakastet (see sobib loomalihaga ju kenasti). Jällegi kiire ja asjatundlik vastus: ei, see on puhas loomakontidest keedetud puljong! Igatahes oli maitse meeldiv, loomaliha kenasti flank-steigina kergelt pruunistatud ja siis ribastatud. Igati asjalik sooritus.

Teise roana küsisin soovitust, kuid sain selle asemel väga asjatundliku seletuse kolme erineva põhiroa erinevuste kohta. Valisin siis ise neist „Chili con carne veiselihaga ja maisiga“ (18.-EUR), mille saabumisega läks u 25 min tellimusest.

Väga omapärase lähenemise kohaselt oli selle köögi tõlgenduses tulemuseks sisuliselt kausitäis põhjalikult peenekiuliseks haudunud loomalihamassi, mille ühte serva oli laotatud paari lusika jagu konservmaisi. Ei mingeid tavapärasei ube vms massi ja odavuse/toitvuse andvaid lisaeemente. Lihtsalt kausitäis maitsvat, mõõdukalt happelist ja leebelt vürtsikat loomalihahautist. Mõnus ju!

Selle roa juurde olemuslikult sobivad lameleiva tükid ja magedavõitu avokaadokaste jätsid mind üsna külmaks ning peale kohustuslikku kontroll-ampsu ka puutumata, kuid see pole kuidagimoodi miinusmärk köögile, markeerin siin vaid nende asjakohase olemasolu pildi täiuse mõttes.

Ahjaa, tavapärase supi-prae-jutu kõrvale: palusin toidu järel endale vormistada pooleteistkordne americano ... ning see ei tekitanud mitte poolt küsimustki teemal et „aga meil seda ju menüüs pole“ või et „kuidas seda teha saaks“. Ei, noorhärra esitas vaid täpsustava pisiküsimuse ja suurepärane kohvi valmis hetkega!

Kokkuvõte igati positiivne. Supipöial sirgub üsna püsti rohkem küll idee ja vormistuse mõttes, ilma samas tireleid viskamata maitsekülluse osas, aga püsti on ta ikkagi. Praepöidla käitumismuster on üsna sama – kulinaarset orgasmi ei saanud, kuid köögi julgus asju veidi teisiti mõtestada ja siis hästi teostada on kiiduväärne. Teeninduspöial heiskab aga end selle puhveti ukse kohale kõigile nähtavaks ning ütleb – siin majas tasuks käia õppetunde võtmas!

Ma väga loodan, et see pisidetail nüüd nende ärihuve ei kahjusta, aga säravaim hetk oli lahkumise eel. Laususin kiitvalt: „teil on siin kõik kuidagi mitte-narvalik“. Ja vastuseks sain: „tänan, me tõesti pingutasime!“

---

lugu ilmus siin

Lucca restoran Pärnus

Seekord pole kohanimi mitte lihtsalt minupoolne lisamääratlus, vaid osa asutuse enda nimetusest. Lucca restoran Pärnus sellenimeline koht avati möödunud aasta turismihooaja eel. Aasta aega toiminud toidukoht peaks olema end korralikult sisse töötanud ja tõestanud ning seega parimas küpsuseastmes külastamiseks.

Ka praegu on asi kaugel hooajast. Teisipäeva kella-kolmesel-ajal oli sisse astudes ainumas kunde ning see olukord ei muutunud kuni uksest väljumiseni u 45 minutit hiljem. Kohapeal kätteantud menüü oli vastavuses online leidunuga, seega oli valik mul juba eelnevalt tehtud ning edasine seda ladusam

Tõsi küll, selle va e-menüü kättesaadavuse osas tahaks veidi nuriseda. Puhvetil oma veebilehte pole, FB lehel menüüd eraldi lingina ei leia ning fotode hulgas leiduv versioon ei ole kehtiv. Küll aga sattusin miskipärast vaatama portaali vabalaud ja seal leiduski pädev versioon.

Maja ainuke supp oli menüüs miskipärast paigutatud pearoogade rubriiki, kuigi ettekandja tutvustas seda kui eelrooga (mis on ka loogiline). Tomatisupp (kitsejuust, maitseroheline; 11.50 EUR). Supi saabumiseks kulus 10 minutit ja tulemuseks oli ootusärane mehh. Talvistest tomatitest tehtud kahvatu püree ei lõhnanud mitte kuidagi. Kõrvalolevast veekarahvinist tundsin sinna lisatud apelsiniviilakate lõhna, aga supilõhna oli null. Maitse – üsna samasugune. Ei happekest, ei vürtsikest, isegi mitte üldköögiviljast magusat. Selline üldneutraalne eimiski.

Sisuliselt maitsestamata kuum tomatiködi täitis ära oma peamise funktsiooni – lumiselt tänavalt sisse astununa ajas ta nahavahe soojaks. Tõsi, näpuotsaga lisatud murendatud kitsejuust andis vähemalt mingisugusegi maitsevärvingu, kuid üldjoontes maitsepilt oli hall ja tujutu nagu väljasvalitsev lumeraske taevas.

Teiseks roaks valisin uhkelt kõlava „Veise flank-steik“ (Röstitud kartul/punaveini kaste/salat; 22.50 EUR). Roa saabumiseks läks tellimisest 30 minutit – ajastus on üsna hea. Kelner tutvustas rooga täie asjakohadusega ... ning tuli mõni minut tagasi, küsimaks, et ega ma järsku musta pipart soovi?

Noh, kui maja midagi soovitab, siis tuleb seda soovitust ka järgida, et saada täit soorituselamust. Ja tõesti, paari keeruga värskelt jahvatatud musta pipra hunnitu aroom pööras emotsioonid ülespoole. Oh oleks seda ometi taibatud juba supi juurde pakkuda!

Praad ise oli üsna tasemel, seda vähemalt peenelt ribastatud vähese veiseliha hea küpsusastme mõttes. Miks ei küsitud eelnevalt soovitud küpsusastet, ei oska ma kommenteerida, võibolla selle roa juures ja/või selle köögi meelest ei peagi küsima. Kuid see, et eelnevalt asendati harilik lauanuga sakilise lihanoaga, on tugev plusspunkt, näidates professionaalsust ja hoolivust.

Veinikastmega kaetud värske rukola oli mõnus lisand lihale. Laialt tõmmatud parmesanilaastud lisasid veidi kreemist tekstuuri. Kartulid jäid minust mõistagi enamasti taldrikule – plusspunkt aga teenindajale, kes taldrikut ära viies oskas seda tähele panna ja kahetseda: „Kartulid pole ilmselt teie teema? Oleksite võinud seda öelda, oleksime rohkem värsket lisanud!“ Ma mõistagi ei kujunda ette maja poolt pakutavat oma „erisoovidega“, kuid oskan vägagi hinnata teenindaja poolt ilmutatud sisulist tähelepanu, mitte vaid pelka formaalsust.

Kokkuvõte tuleb aga küsimärgiga. Supipöial on nukralt löntis – maitsetut-lõhnatut tomatiködi ei oska ma kuidagi supivääriliseks hinnata. Praepöial on veidi horisondist kõrgemal. Teeninduse eest tuleb seda maja aga kõvasti kiita, vähemalt selle külastuse mulje on ülihea. Kas ma aga üldiselt soovitan seda puhvetit? Ehhh, kui on eesmärgiks tunda „ma saan seda endale lubada“, siis küll. Makstud raha ja saadud toiduelamus aga pole omavahel kooskõlas.

---

lugu ilmus siin

Ranna resto (Narva)

Ilmselt ei sobinud paljudes peades siiani kokku need kaks mõistet – rannarestoran ja Narva. Aga näed, nüüd sobib! Narvas on paljugi muutunud, eelkõige selle seoses Narva jõe kaldapealsega. Eriti võrdluses vastaskaldaga, kui te nüüd saate aru, millest ma räägin J

Igatahes on rand, on Resto, on vaade kiirevoolulisele jõele, külmale vastasseisule ning põhjust kohale tulla. Kui mitte millegi muu, siis selle vaate pärast.

Kõigest muust aga nüüd järgemööda. Kesknädal, hiline pärastlõuna, peale minu vaid veel üks laudkond, kes pealegi end juba lahkuma asutas. Narva jaoks tavapärane „komplekslõuna“ 5.-EUR eest. Mina aga võtan menüü ja vaatan, et mis neil päriselt pakkuda on.

Neljast supist valin mõistagi seljanka (5.50 EUR), sest no kuskohas veel kui otse Venemaa piiri ääres võiks seda osata päriselt teha. Või noh nii ma vähemalt arvasin. Vähem kui 10 minutiga lauda ta jõudiski, andes juba meetreid ette endast teada keedetud viinerite spetsiifilise lõhnaga.

Visuaalselt oli kõik vägagi vinks-vonks – väikeses potikeses supike, selle kõrval eraldi serveerituna ehk veidi ülepakutud koguses hapukoorekausike, supi pinnal kuivatatud maitsemuru. Välimuse eest ainult kiidusõnad.

Aroom aga ei petnud. See supp koosneski suuresti keedetud tööstuslikust vorstihakkest, milles tõele au andes ei puudunud ka singikest ja veidi hapukurgikest. Isegi paar õhukest oliivirõngakest. Aga see oli ka üsna kõik. Mida polnud, siis sisuliselt puudus happeke, vürtsidest rääkimata. Einoh krõpskülmal talvepäeval oli see kuum supike kena keresoojendaja küll, aga oodatud maitselaksu, mis organismi käima ja lauba niiskeks tõmbaks, siit ei tulnud. Selline tunne nagu oleks (eilsele) supipõhjale vett peale kallatud, korraks keema lastud ja siis serveeritud. Paha ta pole, hea ka mitte. Hapukoor, mille ülesandeks oleks ehk liiga äkilise maitse leevendaja olla, jäi seekord tarbetuks lisandiks ... ja seda kiiduväärsem, et seda polnud otse supi sisse sokutatud.

Teise roana otsustasin proovida turvaliselt ja maitsvalt kõlava nimega „Sealiharulaad singi ja juustuga“ (12.-EUR). Selle tellimusega kööki kadunud ettekandja aga tuli varsti tagasi lisaküsimusega – missugust lisandit ma sinna juurde soovivat. Noh ega ma ei vajaks ju mingeid lisandeid, aga kui peab ning valikus on, siis „grillitud köögiviljad“ (4.50) on alati sobilik valik.

Selle tellimusega läks nüüd tubli pool tundi aega. Visuaalne pool oli ka siin vägagi korras. Moodsal mustal kiviplaadil serveeritud toit oli kenasti ja värvikalt esitletud, kerge suitsune grillilõhn tulenes küll peamiselt suitsusest magushapust grillkastmest, kui sobis roa sissejuhatuseks kenasti.

Efektselt poolekslõigatud ja seest välja nõrguva juustuga sealiharull osutus aga laudatoodud noa jaoks veidi liiga raskelt menetletavaks. Nüri noaga liha nüsimise käigus kippusid lamedalt plaadilt lauale nihkuma kõik muud värviliselt lisandid, mida tuli siis nagu kass poegi tagasi tõstma-tassima asuda.

Liha maitsestus oli täiesti neutraalne, pigem isegi olematu, kuid õnneks sobis grillkaste selle maitsevaesuse leevendamiseks. Närbunud rukola-padi liha all ei andnud asjale midagi juurde. Grillitud köögiviljadena oli taldrikul vaid paar viilukest paprikat ja peoga noore baklažaani lõike. Ainuke põnevam maitsedetail oli huvitavalt pikihakitud ja hapukaks tuunitud kurgisalat.

Kokkuvõte kõlab seekord üsna „mehh“. Nii supi- kui praepöial jäävad üsna neutraalsele tasemele igavlema, leidmat midagi eriti kiidu-, aga ka mitte laiduväärset. Kuid kohale tasub ikkagi tulla, kasvõi dramaatilise vaate tõttu restorani akendest ja terassilt.

---

lugu ilmus siin

Gremanee köök (Pärnu)

Pärnu on pisike, aga Riia maantee pikk. No vat ja sellel maanteel enam-vähem vana Liiva õlleka asupaigas (hee-heee, kes mäletab, käsi püsti!) on nüüd üks söögituba nimega Gremanee köök. Suured avarad aknad, suur tühjavõitu ruum ja mina ainukese kundena tööpäeva lõpusel ajal.

Köögist ilmub näitsik ja vaatab veidi küsivalt mulle otsa, kuniks mina seinamenüüd uurin. Kõik siin räägib lihtsa koduköögi keelt – no ja mis saab selle vastu olla, kui veel sellise hinna eest ka hästi maitseb.

Ainsa supina leiduv „Rassolnik“ (2.40) saabub viie minutiga ja mõjub kui meenutus lapsepõlvesööklatest, ainult et selle sõna parimas mõttes. Leemeke lõhnab asjakohaselt kurgimarinaadi ehk rassol järele. Praetud liha ja sibula magusakas-rammus mekk annab leemele mõnusaima maitse. Tangud, kartul-porgand-hapukurk tagavad parima koduse toiduelamuse. Väikese sõrmeotsatäie suurune törtsak hapukoort mõjub küll kentsakalt siin taldrikus, kuid las ta siis olla niimoodi. (väga vabandan uduse pildi pärast, miskipärast kõik kolm klõpsu fokusseerusid ilmselt supiaurule :) )

Hakkšnitsel (3.70) tuleb lauda 10 minutiga – lausa suurepärane ajastus! Suur pikergune kotlet imestab koos minuga, et miks teda šnitsliks nimetatakse, kuid maitseb no lihtsalt imeliselt, mõõdukalt vürtsikalt, mahlaselt ja vanaemalikult – see tähendab et suurepäraselt! Mõne tillikräbalaga maitestatud neutraalne jahukastmeke ja jurakad kollased keedukartulid. Talvised kurk-tomat. Magus riivporgand ja hapukaks tuunitud kapsasalat. Lihtsus ja kodusus parimas kombinatsioonis.

Kokkuvõte ülimalt rahulolev. See puhvet teab mida ta teeb – pakub taskukohaseimate hindadega ja ilma vigurdamata lihtsalt head kõhutäit ning sellisena mõjub ausa ja ehedana. Supipöial võtab praepöidlal ümber kaela kinni ning tõusevad koos lapsepõlvemeenutuses heldinult püsti. Lihtsate asjade võlu!
---
lugu ilmus siin

OK OK Vaba aja keskus (Pärnu)

Mõni puhvet mängib kundedega peitust. Kui kamraad poleks teadnud rääkida, et vaata mine sinna ja küsi borši, siis ei oleks ma mitte mingi valemiga osanud Lai 18 asuva kaubakasti halli küljeseina sees oleva klaasukse tagant osanud toidukohta otsida. Ainuke vihje, et kuskil siin võiks vist süüa leiduda, oli välisuksel olevad wolt-bolt kleepsud. Ka tagavaraväljapääsuna mõjuvasse trepikotta sisenedes ei leidunud poolt sildipoegagi, mis kuhugi juhataks, aga no nii igaks juhuks ma siis ronisin tehnilise olekuga trepi kaudu teisele korrusele ... ja seal ta oligi!

OK OK Vaba aja keskuse ehk siis keegli/golfi/jne mängimise jaoks kohandatud tööstusliku ruumi ühes seinas siras pikk lett, mille kohale oli suurte tähtedega ka menüü kirja pandud. Ja tõepoolest, selles leiduski ka rida nimega „borš“ (7.-EUR)

Tellin siis oma toidud ära, istun lauda ja jään ootele. Tööpäevalõpusel ajal oli peale minu kogu korrusel veel vaid üks keeglit mängiv paarike, mistõttu jõudsin juba imestama hakata, et kas tõesti hakati supikest alles tellimise järel keetma, kui 22 min peale tellimuse sisseandmist toodigi lauale SEE!

Ohh, juba värske küüslaugulõhna eest olin valmis kõik andeks andma. Lisaks üliefektne väljanägemine – puust liual eraldi supikauss, suurem napake hapukoorega, väiksem pekiviilakatega ja lisaks pisikesed pampuškad, millele pealekallatud küüslaugune kasteke levitaski seda imeilusat aroomi. No kas pole kena sissejuhatus?

Kas oli asi nüüd selles kaunis visuaalis või asjaolus, et viimati ma sõin u ööpäev tagasi, aga see supike tundus lihtsalt vaimustavalt hea. Noh olgu, happekest oli supis vähevõitu ja seetõttu oli ka peedipunast värvi leemes vähem kui võiks, kuid igatahes maitses see ikkagi oivaliselt. Jämedalt hakitud kartul, peenelt lõigutud porgand-sibul-peet-kapsas, kõik täpselt teemasse ja hästi maitsestatud ning eelnevalt läbi praetud. Tõsi küll, miks sealiha pidi supis olema esindatud ühe suure lihalõiguna, jäi veidi arusaamatuks (sellise lihatüki ampsamiseks oleks olnud abi noast-kahvlist rohkem kui lusikast), kuid see ei rikkunud üldmuljet.

Kui selle esimese käigu juures üldse millegi üle nuriseda, siis veidi häiris see et pampuškad ehk väikesed kuklikesed olid mikrouunis soojaks lastud ja seetõttu ka karmilt kuivaks-kõvaks muutunud. Aga pole hullu, kui need kuklikesed pooleks rebida, tulisoolane pekitükike peale panna ja veel pisut hapukoort peale nõristada, siis oli asjakohane lisand koos oma küüslauguse puudutusega ikka meeldiv.

Teine käik tuleb aga sisse juhatada teise ja sisulise nurinaga. See toodi lauda koos esimese käiguga! Ma saan aru et noor malbe tütarlaps pole ilmselt kelnerikoolitust läbinud, kuid elementaarne loogika peaks ju suutma ette öelda, et ühele inimesele ei tooda korraga kahte käiku! Üks inimene EI SÖÖ korraga kahte eri rooga, eksju onju?!? Ja kui see teine käik peaks idee kohaselt olema soe, siis järelikult ta ju jahtub, kas pole nii. Jahtub seni kuni klient on hõivatud esimese roaga. Jahtub ja järelikult muutub mitte paremaks, vaid halvemaks!

Kolmas aspekt on seotud juba minu enda tajuhäirega. Kui nägin menüüs kirjet „Tainalehte keeratud veisepõsk vürtsika kastmega“ (9.-EUR), siis kujutasin endale miskipärast ette mingit eriskummalist ahjupirukat vms, kuid tulemuseks oli lihtsalt wrap. Noh olgu, kaste selles wrapis oli tõesti mõõdukalt vürtsikas ja see oli hea. Paraku pikka haudumist vajav pikakiuline liha oli vintske ja see oli samavõrra miinuspoolele jääv. Mahajahtunud wrapi mälumisest ma väga huvitatud polnud ja nii ta suuresti minust ka taldrikule jäi.

Kokkuvõte saab sedakorda olema heitlik. Supipöial on üsnagi vaimustuses ja ütleb, et kuigi see polnud borš nr1 maailmas, siis sellele üsna lähedane ikkagi. Praepöial on aga kurb, et teda hanitati mahajahtunud wrapiga ja vaatab solvunult allapoole. Aga soovitus tuleb selline – minge kasvõi borši nimel kohale ja soovitage omakorda puhvetipidajatel kasvõi vihikulehest silt uksele panna, et ka teised oskaks otsida ja leida.

---

lugu ilmus siin

Avokaadomajonees

Kulinaarne elevus - kas teile on see termin arusaadav? Et kui sa hakkad proovima midagi esimest korda valmistada. Mitte lihtsalt uut maitseainet katsetama, vaid midagi sellist, mida sa üleüldse pole varem teinud? Sest no vaata kui palju saab olla neid põhimõtteliselt uusi asju?

Ostes tuttava itaallase käest möödaminnes ühe ilusa kopsaka avokaado ujus mu peas miskipärast esile termin "avokaadomajonees". Pagan teab, kus ja mis kontekstis ma olin seda kuulnud ja/või kohanud, kuid näednüüd - siin ta oli ja nuias enda järeletegemist.

Teel koju proovisin mõttes ühildada omale teadaolevaid majoneesitegemise viise ja avokaadot, kuid ülemäärast õhinat see ei tekitanud. Sest noh et lihtsalt majonees, aga seekord lisandiga "roheline". Aga oi kuidas ma eksisin!

Tuleb välja, et kõige sigalahedamalt lihtne ja ehe "avokaadomajonees" ei ole üleüldse mingi majonees. See on lihtsalt kreemjaks püreestatud avokaado ise! Mõistagi mõningate lisadega, kuid sellest rida allpool. Peamine elevus tekkiski sellest, et "ohhooooo, nii ka saab!" Ja et "kuidas ma varem pole selle peale tulnud!?"

Et siis võtad ühe rusikasuuruse avokaado (või mitu väikest), eemaldad koore ja seemne nagu ikka, ja ... paned ta kitsukesse kõrgesse anumasse, mis saumiksriga töötamise jaoks paslik näib. Kuna avokaado ise hakkab kiirelt oksüdeeruma, st tumedaks muutuma ja maitset kaotama, siis tuleb kindlasti lisada ka sidrunimahla ja ega küüslauk siinkohal ka kuidagi kahju ei tee.

Surrrrr. Ja kõik! Valmis ta ongi. Noh ja edasine on juba puhas enda maitsetunnetuse küsimus, et kuidas saavutada enda jaoks sobiv magusa-soolase-hapu-vürtsika tasakaal. Või siis ülekaal, kui soovid võimsamat maisteelamust, siis pane kõiki vastavaid lisandeid rohkem.

Võib muidugi vaielda, et miks

a) nimetada seda kraami majoneesiks, kui siin pole mängus ei muna ega õli jms

b) mis erinevus on sellel "majoneesil" ja guakamolel,

siis minu vastus on - saumikser! Guakamole on tavaliselt jämedama tekstuuriga, nö kahvliga purustamise astmes ja tavaliselt ka rohkemate lisanditega. See majoneesi-taoline kreem on aga siidine ja imelihtne ning täiesti teistmoodi elamuse pakkuja toidul.

Kuna ma tean, et niikuinii küsitakse, et "mis ja kuidas", siis kordan üle minul käiku läinud materjalid

- üks suurem avokaado

- kaks keskmist küüslauguküünt

- poole väiksema sidruni mahl

- sool/suhkur/pipar(tšillihelbed)

Gramme ei ole, sest ei tea. Saumikser on, sest ilma ei saavuta soovitud siidist konsistentsi. "Surrrr" kõlab maksimum 10 sekundi jagu. Ja ongi kõik! 56-aastane mees on rõõmus nigu poisike, sest on saanud midagi uut kulinaarset katset läbi viia. Inimkatse toidu ümber.