Tõstamaa meierei

Kui lühikese Pärnu-puhkuse ajal teeb lapsepõlvekamraad ettepaneku sutsaka Tõstamaal ära käia ja sealne resto üle vaadata, siis oleks suisa narrus sellest loobuda. Autovaba inimene ei satu säänsetesse kantidesse kuigi suure tõenäosusega ja seda suurem soov on näha, kuidas ning mida säänses vanas ja väärikas, kuid väikeses asumis pakutakse.

Vana meiereihoone on saanud endale moodsat vurhvi basseiniga veranda ning sinna me ainsate kundedena ka siirdusime – suvehooaeg rullib ennast vaikselt kokku ning kesknädala töölõpusel ajal oleme avaras parklas ainuke peatuja.

Kuna koht esitleb ennast juustu-kesksena, siis võtangi alustuseks juustupallid (Soojad juustupallid. Korralik kolmejuustuamps: Raclette, Cheddar ja suitsujuust; 7.-EUR), mille saabumiseks läheb napp 10 minutit. Jaaaa, kas teate need on tõeliselt head ja intensiivselt juustused! Kui enamasti kuskil pubis juustupalle tellides saad sa selle nime all taignapalle, milles juust on vaid mõtteline osapool, siis see eelroog räägib väga puhtas juustukeeles. Ning majonees, mida koos nendega serveeritakse, maitseb samamoodi väga jõuliselt, kreemiselt ja maitseküllaselt, olen valmis kihla vedama, et see on kohapealne omatoodang.

Supikesi oli menüüs täpselt üks: „Borš. Suitsuliha, hapukoore-mädarõikakreem; 9.-EUR“. Saabumiseks tellimise hetkest läheb 18 min ehk väga hästi ajastatult – rõõmu teeb, et tellimuse vastu võtnud proua peab vajalikuks ka täpsustavalt küsida, et mis järjekorras tellitud kolm rooga tuua. Samavõrra või veelgi enam teeb rõõmu, et hapukoor serveeriti supi kõrvale eraldi napakeses ja et supi värvus on kõige õigemal moel erksalt peedipunane. Tõsi küll üllatab, et tavaliselt erksa punase säilitamiseks kasutatakse mingit happelist komponenti, kuid siin see maitses väga tunda ei anna.

Leemeks on ilmselt kenake puljong, liha osas pakun ennast arvavat suitsutatud pardikest. Supp tervikuna on hea, ülteks isegi et vägagi hea, kuigi ka mitte mingit eripreemiat vääriv. Lihtsalt väga hästi tehtud ja mõõdukalt maitsev kraam.

Supi kõrvale tuuaks väikese hilinemisega ja vabandusega taldrikuke kohapeal küpsetatud leiva (tugevalt Borodino meenutusega) ja võiga, millele lisavad iseloomu veidi soola ja sinepiseemned.

Praena valisin maja kõige kallima roa „Veise sisefilee medaljon. Kastna lihaveis, marineeritud kukeseen, trühvli kaste, maapirni kreem, lehtkapsa kõrps; 26.-EUR“. Sellise valiku tingib mitte soov võimalikult palju raha kulutada, vaid eeldus, et selliselt roale pühendatatakse ka võimalikult palju tähelepanu ja et see võiks rääkida köögi kohta kõige selgemat lugu.

Roa tellimise käigu sünnib ka kogu soorituse ainuke küsimärk või isegi väike nurin – taolise liha tellimise juurde peaks käima automaatselt ka küsimus küpsetamis-astme kohta, kuid seda ei tule. Tulemuseks on ka see, et mõõdukalt õhukeke seib on minu hinnangul kümmekond sekundit liiga kaua kuuma näinud – jah liha keskosa on veel roosatav, kuid üldtulemus on tiba liiga küps ja sestap ka õrnalt kummisevõitu.

Roa visuaalne struktuur ei jäta aga kahtlust, see köök üritab olla restoran suure R’ga. Maapirnipüree ei saa muidugi kuidagi visuaalselt atraktiivne olla, kuid vähemalt on ta maitsev ja mõõdukalt maitsestatud ning kale-krõpsud lisasid ka toreda tekstuuri-nüansi. Marineeritud kukekad koos samuti marinaadis olnud sibulaga on lahe hooajaline element. Jällegi – ei mingit kukerpalli ei pane roog viskama, kuid sooritus on tubli.

Ahjaa, kamraad valis teiseks roaks haugikotleti ning andis sama taseme hinnangu – maitsev ja hästitehtud kraam ilma mingite eriliste viguriteta.

Kokkuvõte mitmetine. Müts maha selle eest, et seal kauges külas / vanaema juures ... või siis ikka Tõstamaal peetakse sellise tasemega restorani. Teenindus toimus mõnusalt naeruses ja omainimlikus võtmes. Supipöial on kahtlemata püstiasendis, ehkki suurt kiidulippu lahti ei rulli. Praepöidla osas langeb hinnang kribake madalamale, sest sellise liha serveerimisel tuleks ikkagi lähtuda kunde soovist küpsusastme osas, mitte minna omapäi. Külastuse rammusaim kiidukõne aga lähtub hoopis eelroapöidla huulilt, sest need juustupallid koos majoneesiga olid ülivõrdeliselt head!

---

lugu ilmus siin

Food Ukraine / Reiumaa motell

Pärnus sommerdamise ajal soovitati minna vaatama ühte linnalähedasse motelli, et seal pakutavat Ukraina kööki, mida valmistavad seal peatuvad põgenikud. Nohhhh, sellist asja ei pea mulle kaks korda ütlema! Võtsin rendiratta ja panin sinnapoole ajama. Teeolusid uurimata põrutasin vahepeal küll Reiu metsaradadele, kuid oligi parem isuke, kui kohale jõudsin. Vanema rahva jaoks on orientiiriks vana kohamäärang „tiblagorsk“, noorem seltskond võtab guugli appi ja leiab Reiumaa motelli ise üles.

Motelli trepil tervitas mind häälekalt paitamist noriv noor kassike, tuppa sisse astudes konditsioneeri jahutav õhuvoog, enne tellimuse admist kummutasin klaasikese apelsinilõikudega vett. Ahhhhhh, kui hea see oli peale pikka rattasõitu (kesklinnast u 11 km).

Külm okroška (4.-EUR) sobis higise lauba ja turjaga ratturile nagu rusikas silma-auku. Kas oli ta nüüd ka objektiivselt võttes nii uskumatult hea või mõjusid muud tausta-elemendid nii, kuid see keefiri peale rajatud karge ja värskest kurgist krõmpsuv supp jättis ülimalt hea mulje. Ukrainlastele omaselt polnud hakitud värske tilliga koonerdatud ning kombinatsioonis hakitud kartuli, keedumuna ja keeduvorstiga tõstis see hinnangu üsna kõrgele.

Kiievi kotlett (8.-EUR) polnud küll samal kõrgusel, pigem kuivavõitu ja vähese maitsevõi-täidisega. Ahjukartulid ja värske kurgi-tomati-parikasalat – jällegi ei midagi erilist. AGA – selle kõige kõrvale pakutud küüslaugune-tilline tomatikaste maitses absoluutselt perfektselt, jõuliselt ja värskelt. Täpsustasin letis olnud ukrainlanna käest selle valmistamise saladusi ning plaanin seda kindlasti ka ise proovida.

Kokkuvõte igatahes kiitev ja kohalekutsuv. Supipöial on täiesti sirgelt püsti ning kutsub tulema maitse- ja õpperetkele. Praepöial oleks muidu üsna horisondis, kuid selle briljantselt hea kastme eest tõuseb üldhinnang ikkagi kõrgele. Kas ma seda kohta soovitan? Otseloomulikult! Slava Ukraine!

---

lugu ilmus siin

Taverna del Gallo Negro (Tallinn)

Kuna oli asja Kadriorgu, siis otsustasin jätta vahele vastuvõtu-toitlustuse (mis reeglina on madalaima maitsenimetaja peale tuunitud ning sestap igavad) ja otsida üles mõni sellekandi puhvet. Lähima toidupesana ilmnes kaardile itaaliapärane Taverna del Gallo Negro. Augustiõhtune roosilõhnane Kadriorg on väärt jalutuskäiku nii ehk naa ning kuna aega oli lademes, siis võtsin seda kõike mõnuga.

Pisike saal polnud isegi mitte poole ulatuses täis, seega üllatas teresõnadena öeldud: „meil on praegu ootejärjekord vähemalt 40 minutit!“ Noh olgu siis peale, võtame selle aja ja vaatame, kas ootus on seda väärt.

Üsna koheselt selgus ka köögi ülekoormatuse põhjus – üksteise järel voorivad toidukullerid. Ju siis vähemalt pitsad on siin majas tasemel, mis sellest et mina neid restoranitoiduna hinnata ei oska.

Esimese käiguna tellisin: „MINESTRONE ALL`ITALIANA 5,90€ / Köögiviljasupp röstitud küüslaugu saia, oliivõli ja lambajuustuga) Selle saabumine võttis aega 45 minutit, mis jõudis toidulõhnases söögitoas kenasti ootused üles kütta ... selleks et need kohe esimeste lusikatäitega põrmu heita. Einoh, kuna minestrone ongi sihuke lihtne kodune supike, mille jaoks pole olemas mingeid kaljukindlaid kaanoneid, siis ei saa nö stiilipuhtuse kallal norida. Tavaliselt on selles supis ka oad ja spagetid, kuid see kausike oli lihtsalt tihkelt täis keedetud köögivilju, mille hulgas oli dominantne suvikõrvits. Nohh ja kogu see kausitäis maitseski nagu keedetud suvikõrvits – ehk siis mitte kuidagi.

Seda süvamaitsetust ei suutnud parendada ka näpuotsatäis riivjuustu supi pinnal. Roa meeldejäävaim osa olid hoopiski korralikult küüslaugused röstsaiad, nii et kaussi tühjaks süüa ei näinud ma mingit mõtet.

Teine käik võttis tellimise hetkest aega 70 minutit. „TAGLIATA DI MANZO CON SALSA DI VIN SANTO CIPOLLINE 16,90€ / Viilutatud veisefilee sibula ja desserti veini kastmes“ (õigekiri muutmata). Kuna midagi pidi ka kõrvale valima, siis mõistagi võtsin grillitud köögiviljad.

Orav-rattas-režiimil tegutsev piiga teostas ka selle laudatoomise liigutuse ilma ühegi kaasneva viisakus-sõnata, kuid olgu, ilmselt on selle põhjuseks pikk päev ja hiline tund (juba nii umbes poole kümne paiku). Vähemalt oli selle liuatäie välimus rikkalik, visuaalse struktuur kenasti paigas.

Kuivade rukolalehtede pakkumine riivjuustuga tundus küll veidra mõttena, kuid tegelikult oli päris maitsev – siin pääses juustu rikkalik rammus-soolakas maitse kenasti esile. Maitsestama grill-köögiviljad üllatasid ainult porgandiviilakate lisamisega tavapärasele paprikale-suvikõrvitsale-baklažaanile.

Peategelane ehk liha oli vaatamata jämedale viilutusele kummisevõitu, kuid selle kompenseeris tõepoolest superhästi maitsev karamelline-hapukas sibulakaste, mida võiks pigem isegi nimetada sibulamoosiks.

Kokkuvõte seekord üsna ludri. Supipöial haigutab keset maitsetuse tühja välja ja laseb ennast täies sirguses allapoole osutavaks. Praepöial jääb horisondi lähistele, kuid seda eelkõige maitseküllase sibulakastme eest. Kas ma seda kohta aga soovitan? Oh ei, seda ajakulu polnud külastus kindlasti väärt.

Männi kohvik (Pärnu)

See koht on legend. Legend, mida rahvasuus tuntakse nimega „Väntvõll“. Sest et kunagi oli siin lähedal autobaas ning tolle töötajad olid peamised päevased kunded. Nüüd pole enam baasi ega noid mehi, kuid see puhvet püsib. Tõsi, veidi muutunud välimusega, kuid üks väga väheseid kohti, mis juba kaugest nõuka-ajast siiani sama koha peal ja sama nime all süüa pakub.

Satun siia õkva lõunasel ajal ning seetõttu on letitagusel armsa olekuga piigal korralik tempo peal ning pidev järekord leti taga – kuid malbe naeratus püsib ja neiu ei väsi. Enamik rodumisi sisse astuvatest eri kulumisastmega töömeestest küsib päevapraadi ning kõik toimib ladusalt kui konveieril.

Tellin letist esimese käiguna seljanka (2.50), mis jõuab minuni sisuliselt samal hetkel kui jõuan maha istuda. Toitu ette kandev noormees toimib masinlikul, kuid vägagi efektiivsel moel, unustamata ka poolhääli „head isu“ soovimast. Laudu koristav vanem proua sujub sama kiirelt, pannes samas tähele, kuidas kohmakavõitu töömees pillab söögiriistad ning ulatab ilma küsimata mehele uued – selle puhveti toimimismuster on aastatega hämmastavalt ladusaks lihvitud. Minu siinviibimise ajal käib majast läbi u 40 inimest ning korrakski ei teki ülekuhjatuse tunnet.

Supist endast pole just palju rääkida. Viiner ja suitsuvorst, hapukurk ja tomatipasta. Mõõdukalt maitsestatud, kuid siiski kvaliteetne. On happekest ja õiget värvi, vürtsikest ja konsistentsi. Ei midagi erilist, aga siiski hää. Sööklaliku tausta tõttu ei hakka ma isegi hapukoore supi sisse sokutamise üle jorisema.

Praena valisin „Kiievi kotlet“ (5.50), mille kõrvale pidin valima ballastiks riisi. Lauda jõudis see ilma igasuguse juhendamiseta ja küsimiseta väga õige ajavahega, u tosin minutit supist hiljem – jällegi märk väga heast juhendamisest / koolitamisest / töökorraldusest.

Nohh, see riis oli küll tasuta, kuid minu jaoks ka kasutu ning taldrikule ta jäigi. Mulle pakkus huvi eelkõige ürdivõiga täidetud väheldane kanarullike, mis oli aga ilmselt lihtsalt siinmajas soojendatud pisike poolfabrikaat, tuim ja eimidagiültev. Magus riivporgand, mage-mõrkjas kapsa-salat, üksik kurgiviil, leebe jahukastmeke. Pretensioonitu kõhutäitena oleks see roog olnud ju OK, kuid minusuguse maitsejahtija jaoks suhteliselt kurb ja maitsetu värk.

Kokkuvõte seekord üsna kasin. Supipöial on vast siiski positiivsuse poolel ja õrnalt horisondist kõrgemal, praepöial pigem teistpidi lötakil. Ainus, mis siin majas tõesti imetlusväärne on – see uskumatu võimekus lasta endast läbi suurtes kogustes kiire kõhutäie tahtjaid. Minu soovitusest on sellel puhvetil siiralt ükskõik – selle kohal on funktsionaalse toitlustuse roll kanda ja tehku ta seda veel sama palju aastakümneid!

---

lugu ilmus siin

Ribi (Tallinn)

Kuna oli asja Ülemiste linnakusse, siis sai mõistagi ka Tripadvisori abil ka vaadatud, et kas siinkandis on mõnd toidupesakest. Nohhhh, neid siin ju nagu mustab. Peamiselt küll Ülemiste keskuses, aga oluline et tee peale ette jääb ja menüü huvi pakub.

Koljat-keskuse teisel korrusel oleva Ribi juurde jõudmiseks pidin kahel korral kasutama elektroonilise majajuhi abi, aga igatahes üles leitud ta sai. Veidi koplit meenutav ning teiste samasuguste koplite vahele surutud asutis ei jäta küll välimuse mõttes eriti hubast-meeldejäävat muljet, kuid see on ju mõneti teisane, kui köök oskab keelt ja meelt paitada.

Tööpäeva hilised tunnid, rahvast keskuses mõõdukalt, siin söögikohas lausa vähevõitu – täidetud on ehk vaid kümnendik istepindadest. Kuid ega see pole ju halb asi kliendikogemuse mõttes – saabki rohkem ja kiiremat tähelepanu. Selle tähelepanu ja teenindusprofessionaalsuse eest olgu juba alguses öeldud: aitäh Anna! Sinu sooritus oli suurepärane, tähelepanu kundele kõrge ning naeratus särav vaatamata õhtutunnile. Kiidan eraldi kontrollküsimuste eest, kasvõi see lihtne (ehkki alguses kohatuna näiv): „kas soovite siis suppi ennem ja praadi pärast?“ ning vahepealsed üleküsimused stiilis „kas kõik on korras?“ jms eest. Meeldiv, tõesti meeldiv!

Esmakäiguks jäi silma viiekohalisest (!) supimenüüst: „Kanasupp „juudi penitsiliin“ (8.-EUR)“. Noh tõepoolest, kanapuljongit ja –suppi on peetud ravitoimeliseks, eelkõige taastusravi mõttes. Särav Anna igaks juhuks täpsustab, et tegu olla hapu supiga, et kas ma olen selleks valmis – suuuurepärane eelinfo toidu eripärade osas!

Mina mõistagi olen igaks eripäraks valmis ... kuigi see on ka roa kõige nõrgem külg. Einoh, u 10 minutiga laua jõudnud kanasupp see ju on, porkna-kartuli-nuudliga, kuid ei erilist ravitoimelist tihedat kanapuljonksi ega mainimisväärset happelisust ma sellest ei leinud. Lihnte ja kodune kraam.

Ahjaa, meeldivuse ja professionaalsuse kaks lisadetaili. Esiteks – kuna lisaks toidule tellisin tavapärase „klaas vett“, siis järgnesid küsimused nii klaasi suuruse kui lisandite kohta. Teiseks – enne suppi toodi lauda koos seletavate sõnadega kaks sooja kuklikest ja huvitavalt vormistatud pehme ürdimääre.

Praena soovin tellida „praetud veisemaks rohkelt sibulaga“ (11.-EUR) / õigekiri muutmata. Naeratav Anna aga küsib, et järsku ma soovin sinna juurde midagi tellida. Et see olla ainult maks, et järsku kartulit või kartulipüreed? Mina vastu, et järsku on mingeid köögivilju? Nii jõuamegi siis „grillitud köögiviljad“ (7.-EUR) juurde.

Padipunnadi! Ma polnud valmis selleks, et minu ette tuuakse kaks taldrikut! Ühel siis peenelt hakitud (ootamatu, aga hea lahendus!) maks koos sibulaga, mis on näinud kiiret ja kurja kuuma ... iiideeeaaalne kulinaarne lahendus!

Teisel külluslik kogus grill-köögivilju, mis väärivad omaette kiitust, seletust ja esiletõstu. Oooookei, võibolla veidi liiga soolased need klassikalised suvikõrvits-paprika-šampinjon ehk olid. Nojah, võibolla see va kardulas oli köögiviljataldrikul liiast. Aga – AGA !!! see professionaalsus, millega oli koheldud tomatit!!!!!! See väärib lugulaulu ja seletuskäiku, külaskäigust rääkimata! Ja no kuulge – see, et grillmeister oli suutnud grillil maitsvaks muuta šampinjonid, see väärib üleüldse mõõdukat ausammast! Šampinjonid, Karl!! Maitsvad ja mahlased!!! Kuidas???

Kokkuvõte nüüd siis üsna ja üsna positiivne. Noh olgu, supipöidla lugu polnud just kõige innukam, kuid vähemalt horisontaalset neutraalsust vääriv ikkagi. Praepöial aga lööb sabaga lupsu, kraamib kõrgeimad kiidusõnad sahtlist välja ja riputab nad seinale! Ja no teeninduspöial annab välja seekord Anna-nimelise eriauhinna ja soovitab kõigil tema juurde õppima minna!!

Kennedy’s baar ja köök (Tallinn)

Lonkisin mööda Tallinna vanalinna, seades samme ukselt uksele. Täpsemalt puhvetiukselt puhvetiuksele. Esimene, kuhu ma tahtsin minna, oli täisbronnitud. Teise uksetagust menüüd lugedes avastasin ainsa supina „seenepüree“ (džiizöz, kas see on Tallinna vanalinna kohustuslik eriroog?). Kolmanda menüüs polnud suppe üleüldse ja mina nii ei mängi!

Lõpuks jõudsin Pikal tänaval ukse juurde, millel supina oli kirjas „päevasupp“ ja „küsi teenindajalt“. No ma siis läksin ja küsisin. Vastuseks kõlas midagi piisavalt huvitavat, et otsustasin tänavaterassile maha istuda.

Noorhärra menüüga oli naksaki kohal ja sain oma tellimuse sisse anda. Vaatasin turistide parve, kes pildistasid vene saatkonna esist väljapanekut ja üritasin samal ajal telefoni kaudu leida terrassi/puhveti kohta mingit veebilehte vms. Mitte midagi! No absoluutselt mitte midagi! Hiljem arvutist leidsin vaid töökuulutuses oleva info: „Oleme Iiri-Ameerika stiilis baar ja restoran Tallinna vanalinnas!“

Veider, väga veider. Meie sotsiaalmeedia-ajastul püüab iga kohvitopski saada ära märgitud asukoha-märkega vms viitega, aga sellel asutisel pole mittemingit elektroonilist jälge. Aga teisalt – vanalinn on praegu üsna turistirahvast täis ja hea asukoht tagab külastatavuse niikuinii.

15 minutit peale tellimuse sisseandmist saabus see. Noh see mida te pildil näete. Just. Jälle. Kaks toitu korraga. Noormees küsib seejuures, et kumba ma siis esimesena tahan ja minu kohmamise peale „suppi loomulikult“ asetabki lihtsalt supikausi mulle lähemale. Oehh.

Ahjaa, jama algas ju tegelikult veidi varemgi. Sel hetkel, kui ma andsin sisse oma tellimuse: supp, praad ja klaas vett. 99% juhtudel järgnevad sellele täpsustavad küsimused: kas pudeli- või kraani, kas mulliga või mullita, kas paneme seda/teist ka vee sisse. Eesmärk väga lihtne – näidata hoolivust ning võimalusel müüa kundele kallim toode. Win-win olukord,onju. Aga nüüd mulle toodi mõni minut hiljem lihtsalt klaas sooja kraanivett. Sooja. Soojal suvepäeval. Kraanivett, mis pole Tallinnas küll enam nii vildak kui ta kunagi oli, aga ikkagi on see sihuke spetsiifiline, mille puhul mina küsiks kunde käest üle, et mida ta ikkagi tahab. Oehh.

Ja teine väike moment, millele saabub selgus kirjutise lõpus. Tellin mina supi JA prae ning noormees hangub sekundi murdosaks. Küsib – kas soovite siis prae supi asemel? Mina – ei, ma soovin mõlemat. Jälle pool viivu tardumist, kodanik mentleb enda peas infot, kuid noogutab siis ja lahkub märkmeid tehes.

Teeme nii, et ma seekord jätan vahele seletuskäigu, et miks kahe käigu korraga lauda toomine vale on (selle kohta tuleb lõpus paar õpetlikku lauset) ja lähen toidu juurde.

Niisiis – supp. Asi, mis mind sundis siia puhvetisse jääma. Kalaseljanka (6.90EUR). Meie kandis väga haruldane variant, kas pole? Seda põnevam oli ootus. Kahjuks mitte aga teostus.

Sügav kausitäis lõhnas nagu räim tomatis. Mäletate küll, see levinuim odav kalakonserv. Minu jaoks on sellel vähemalt lapsepõlvelõhn ja seega meeldiv. Ahjaa, meeldiv oli ka vormistus – eraldi kausikeses hapukoor ning lisatud sidruniviil + maitsevõiga saiatükid. Supp ise oli aga leige, nii temperatuurilt kui maitselt. Noh olgu, ta polnud räim tomatis, vaid lõhe tomatis, aga üsna mage. Ei happekest, ei piprakest. Juurdepigistatud sidrunimahl andis vähemalt niipalju särtsu juurde, et sõin 2/3 kausist ära.

Teine käik. „Veise ja Guinessi hautis“ (14.90 EUR). Toidu väljanägemine pole laita – heleda beežikaskollase köögiviljapüree keskel tumepruunis õllekastmes liha- ja köögiviljatükid. Paraku oli ka see roog nüüd leige, kuna pidi ootama, kuni ma esimese käiguga ühele poole saan. Ehhhh.

Pehmeks haudunud veiseliha koos mõrkjas-magusa õllekastmega maitses toekalt ja hästi. Porgandi- ja varsselleritükid sobisid siia juurde kenasti. Pastinaagi-kartuli segune (vist?) püree oli isegi lausa meeldiv. Aga ikkagi – sisuliselt külm teenindaja hoolimatuse tõttu.

Peale toidu lõpetamist pidin u 15 minutit ootama ja seejärel teise lauateenindaja kaudu paluma endale arvet tuua. Noorhärra saabus koos minu jaoks ootamatu küsimusega: „Aga kuidas sina siia sattusid? Meile vanalinna ju tavaliselt eestlased ei tule, peetakse kalliks.“ Kuna niimoodi ootamatult omamehelikult küsiti, siis vastasin: „Mina otsin uusi kohti“, millele tuli vastus: „Me olemegi alles nädalake lahti“. Noh, see seletab mõneti olukorda, kuid pidasin siiski vajalikuks noorhärrale seletada tema teenindusvea olemust. Vastus: „Vaata meil tavaliselt keegi ei telli suppi JA praadi korraga, seetõttu ma oletasin et sa tahadki neid koos. Aga järgmine kord ma siis tean, et supp tuleb ennem tuua“

Kokkuvõte seekord leige ja kasin. Supipöial on horisondist selgelt allapoole – leiget kausitäit kala tomatis ma hinnata ei oska. Praepöial on ehk horisondi tasandi ära teeninud. Räme teeningusviga kisub kogu arvamuse üsna alla. Asjaolu, et koht on alles avatud, seletab mõndagi, kuid pole kliendikogemuse mõttes vabandus. Seda puhvetit ma ei soovita.

---

lugu ilmus siin

Chaplin (Tartu)

Tartu kesklinna kaubakeskuse all vahetus puhvet ... noh vähemalt vahetus silt, nüüd on meil olemas Chaplin. Mitte et ta peale pikka remonti kuidagi teistmoodi välja näeks, aga kuna silt on uus, siis on paslik oma pöidlad siia kohale tuua, seda enam et asutus on tee peal niikuinii.

Tööpäeva hilisematel õhtutundidel on suur saal tühja täis ja kõik see rahvas istub väljas – ikkagi suvi ju! Õnneks vabu laudu oli kohe mitu ja teenindajate töökoormus tagasihoidlik, sestap kulges kõik ladusalt ja kenasti.

Supikeseks valisin „Selge leemega kalasupp (5.70 €)“, mille saabumisega läks 7-8 minutit. Pubilikul moel saabus see koos korvikesega, milles vajalikud riistad ja hunnik salvrätte – see on meeldiv, et ei pea eraldi küsima.

Ohhh, no küll see supp lõhnas super-puper hästi! Muidugi võib oma roll olla ka sellel, et viimati sõin ma midagi 24 tundi tagasi, kuid igatahes võisid kõrvaltlaudade inimesed küll imestada, nähes mind istumas, supilusikas nina all ja nuuskimas.

Pahatihti valmivad supid kellegi veidral tahtel nii, et leem ja sisu puutuvad kokku alles taldrikus, omamata mingit ühisosa. Kuid siit kausist tõusis aktiivselt, värskelt ja meelitavalt kalane aroom! Ja maitse samamoodi, justkui oleks suisa uhhaad kolmest kalast keedetud. Võimalik et see on saavutatud mingi kontsentraadi/puljongikuubiku abil, aga see pole ju oluline! Minu kui ilmselt keskmisest lõhnatundlikuma isendi nina undas rahulolust!

Supp ise oli samuti rikkalik, lõhe ja kreveti rohke. Kartul, porken, porru ja mõned vetikaribad. Parasjagu soolane, kergelt köögiviljamagus ning õrnalt vürtsikas. Mitte supp, vaid väljapeetud meistriteos!

Kaussi ära toimetama tulnud piiga küsis ärksa häälega et „kuidas meeldis“ ning näis olevat kiituse „ootamatult hästi“ peale siiralt rõõmus.

Teine käik „Veinis hautatud sea põsefilee ahjukartulite ja kreemise kastmega (12.50 €)“ saabus umbes kahekümnenda minuti paiku ehk siis väga õige ajastusega. Visuaalne struktuur lihtne ja pubilik, ilma liigse ponnistamiseta ... ja ka ilma salatita? Suvisel ajal võiks ju miskinegi muru taldrikul olla, kas ei? Need kaks võrsetutsakat ei täida siiski seda rolli ära, kas pole nii?

Keedetud ja seejärel närvutatud porknad maitsevad lihtsalt ja meeldivalt. Marineeritud punane sibul – alati kindla peale minek. Korraks fritist läbi käinud kartulid, mis moodustavad absoluutse enamiku taldrikutäiest pole pahad, aga minu jaoks üsna mõtetu ballast.

Liha – nojahh, korralikult ja pikalt pehmeks hautatud põsk maitseb enamikel juhtudel hästi ja nii ka see, kuigi ei kuidagi eriliselt ega meeldejäävalt. Koorene kaste oli ainuke asi siin taldrikus, mis eraldi kiidusõna väärib – veidi rosmariinikest selles tegi oma triki ja pani isegi mõnda kartulit purustama, et kastet kätte saada.

Tore hetk oli aga see, et kui piiga nüüd teisele taldrikule järgi tuli ning kontrollküsimuse peale sai vastuseks „see oli lihtsalt OK“, siis päris selle peale „aga mida saaks teisiti teha?“ ning kuulas tõsiselt noogutades ära minu kaebluse: „suvel võiks ju taldrikus midagi suvist ja värsket olla“. Mine tea, ehk ütles selle köökigi edasi, aga kena huvitundmine ikkagi.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial põrkab suurest rõõmust ringi nagu õhupall ning kiidab iga põrke ajal kööki! Praepöial on aga horisondi ligi, väristades end veidi ülespoole kastet meenutades ... kuid siis jälle salatipuudusest allapoole vajudes. Kas ma seda kohta soovitan? Supikogemus oli niipalju hea, et soovitan ikkagi, kuigi pubiköögi koefitsent tuleb igaks juhuks meeles hoida ootuste seadmisel.