Narva Kohvik (Tallinn)

Jeerum, see koht on ikka olemas! Ja mitte midagi pole vist muutunud, kui ma siin vist u 40 aastat tagasi lapseohtu vanuses viimati käisin? Isegi saiakeste lõhn on sama! :)

Kuna ma pole tõesti siia kunagi hiljem sattunud, siis alguses tekitas ebalust see, et kas toidu tellimiseks pean saiakeste ostjatega ühte järjekorda asuma? Segaduse hetkel astus veel mitu inimest samasse rodusse minu ette, nii pidin u 10 minutit kannatlikult ootama, kuulates pikke põhjalikke kringlitellimusi ning lühimonolooge stiilis kaks-saiakest-ja-kohvi-kaasa.

Seinapealses menüüs paistis vaid üks supike „seljanka“ (3.50) ning ehkki süda aimas halba, tellisin selle. Õnneks eelarvamus ei täitunud selle sõna halvas mõttes. 10 minutiga lauda toodud supike sööklalikult lihtne ja sisaldas mõistagi hapukooreplörtsatust, mis muutis niigi üsna maitsetu kraami veelgi lamedamaks. Õnneks oli paigas vähemalt üks nüanss – nii lõhn kui maitse rääkisid hapukurgivedeliku keelt ja see üheplaaniline happesus viitas sellele, et vähemalt selle supi põhifunktsioonist – organismi äratamisest – saadakse enam-vähem õigesti aru.

Kiievi kotlett (10.-EUR) jättis köögist juba parema mulje, ka laudajõudmise aeg – 20 minutit – oli mõõdukas. Kapsasalat oli praavitatud hapukas-magusa õlikastmega, porgandisalatis leidus mõni küüslaugukilluke – see näitab välja siiski hoolimist, et ei lükata lihtsalt kuiva silo taldrikule, vaid tuunitakse seda veidikese. Lihtne hapukoorekastmeke ja talvised köögiviljad – ei midagi eriliselt kommenteerimisväärilist. Ahjukartuli nime all müüdavad kuuma (ja kartulimaitseainet) näinud vesised keedukartulid jäid enamasti sinna kus nad olid. Kiievi kotleti säästuvariant (ehk siis ilma kondita, lihtsalt rinnafileest kokkukeeratud) oli aga siiski meeldiv, selle seest välja valguv maitsevõi suisa vägagi maitsev.

Kokkuvõte tuleb veidi õlgukehitav. Koht on ju legendaarne, kuid ilmselt käiakse siin saiakeste, mitte päris-toidu pärast. Supipöial on horisondist allapoole, ehkki mitte päris miinuses. Praepöial kerkib veidi neutraalasendist kõrgemale, eelkõige toorsalatite võrra. Aga kas seda puhvetit soovitada? Toiduelamuste otsijatele mitte.

---

lugu ilmus siin

Kodukohvik (Viljandi)

Küsisin: „kas Viljandis on viimasel ajal mõni uus koht ka tekkinud?“ Hetk mõtlemist ja küsiti vastu: „A kas sa Kodukohvikus oled käinud?“. Nonäedsa siis – ei olegi. Ometigi paikneb see puhvet ju otse kesklinnas, Tartu tänava alguses, aga tõesti, sellesse majja polegi veel varem sattunud.

Kuna juhtusin sinna sisse astuma koos endise linnapeaga, siis sai toiduelamus veidi hektiline, kuna ühtelugu astus laua juurde järjekordne inimene, et tervitada ja paar sõna vahetada. Enamasti üritan ma oma toiduretki üksi teha, sest siis saan keskenduda pakutavale ja vormida käigu pealt suutäisi sõnadeks, aga noh ... seekord läks sedamoodi.

Mõnusalt eri-ilmelises saalis oli tööpäeva keskel rahvast päris palju, kuid personal sai kõigega kenasti ja viisakalt toime. Eriliselt laheda mulje jättis köögi paiknemine kuskil poolkorruse võrra kõrgemal, kus askeldav noorhärra tundus vahepeal lausa köögiukse lähedal inimkõrgusel hõljuvat.

Kuna ainumas supp oli päevapakkumisena peedipüreesupp (4.-EUR), siis ohkasin ja võtsin selle. Minu eelarvamus nii päevapakkumiste kui püreesuppide osas pidi siis seekord topelt katsetatud saama. Ja teate mis – see sai topelt põrmustatud!

Huvitavalt mannavahulik tekstuur, mõnus hapukas-magusakas mekk, soolakad kastmenired, krõbedad-soolakad lisandid kokku andsid päris positiivse vau-efekti. Ehkki üldiselt jään siiski arvamusele, et püreesupid on laisa köögi ilming, siis antud juhul möönan, et siia oli pandud piisavalt hoolt ja oskusi, et saada kõrge hinnang.

Praega tekkis alguses väike tõrge – esimesena soovitud „Orsoto & veisepõsk“ osutus otsas olevaks ... ja siis nimetati veel asju, mis otsas on. Ühest küljest on see muidugi märk koha & roogade populaarsusest, kuid teisal ka kasinast planeerimisest.

Uueks valikuks osutus „Antrekoot & Aji Roho“ (19.-EUR). Toidu valmimisega läks küll päris pikalt (vestluse tõttu unustasin aega fikseerida, aga vast nii u 40 minutit), kuid see ootusaeg oli tulemust väärt!

Tellimuse aegu küsiti: „kas liha võib olla medium küpsusastmes?“, mille peale vastasin oma standartsel moel: „andke see liha nii toorelt kui julgete.“ Ja ahhhhh, milline liha see oli! Mõlemalt poolt vaid kiiret särtsu näinud tüki sisemus rääkis VÄGA HÄSTI laagerdunud lihast, oletan et see võib olla isegi rohkem kui kuu aega väga õigel režiimil hoiustatud. Oi-oi-oi kui harva kohtab sellise kvaliteediga toorainet, millega on köök lisaks ka veel supertasemel osanud ümber käia! Liha oli õrn, ülihästi maitsestatud ja tulemus ehk söögielamus suisa perfektne!

Taldrikul polnud lisaks lihale, salatile ja kastmele mingit ballasti ning juba see paneb kööki suhtuma lugupidamisega – väga vähesed toidukohad, eriti väikelinnades lähevad sellise julge serveeringu peale välja! Sellerisalat oma krõmpsu ja erksa roheluse ning ülisobiva hapuka õlikastmega rääkis suvise kerguse keeles. Aji Rojo piprast tehtud pehmelt vürtsikas kaste andis kõigele särava jume ja tumeroheline ürdiõli sumestas kõik erinevad tahud kokku ülimaks toiduelamuseks.

Kui kogu selle ilu juures üldse millegi üle nuriseda, siis oli selleks nuga. Anda korraliku liha juurde kundele kasutada tavalist lauanuga ... noh see on nagu saata baleriin lavale spordiriietes. Asja ajab ära, aga no ei ole stiilne!

Kokkuvõte on seekord vaimustunud! Supipöial tänab väga püstise sirgeselgsusega positiivse üllatuse eest, et vaatamata eelarvamusele võib ka püreesupp olla meistriteos. Praepöial aga tulistab taevasse ülivõrdelisi sõnalisi ilutulestikke ning teatab, et vaata see köök tuleks küll auhinnastada ja muidu pjedestaalile tõsta! Annaks vaid taevas ja kõik gurmeejumalused, et seda taset suudetaks hoida, sest siia puhvetisse tahan mina kindlasti veel sisse astuda!

---

lugu ilmus siin

St.Patrick (Tallinn)

Moodsa ärihoone klaasseina taga paistev baarilett ja väikesed lauad jätavad esimese hooga mulje kokteilibaarist või kohvikust ning alles mahaistumise järel saan aru, et tegelikult on restoran hoopis teisel korrusel. Kuid kuna olen juba mantli seljast võtnud ja leti tagant kinnitatakse, et saab ka siia alla toitu tellida, nii jäängi siia istuma, nähes resto-interjööri asemel edasi-tagasi sebivaid toidukullereid – ju siis kojutellijad hindavad siinset kööki! Vaatame, mis minu pöidlad siis sellest arvavad.

Suppe on menüüs tervelt neli, kuid kuna mudrusuppide (loe: püreesupid) vahel õitseb ka seljanka (4.50), siis mõistagi valin selle variandi. Napilt 15 minutit ootamist ja kena kausike ongi lauas. Kaks rohelist kõrrekest ja mustad oliivid supi pinnal on küll kena visuaalne tervitus, kuid miks on seljanka sisse sokutatud priske lusikatäis hapukoort? Eraldi selle serveerimine pole ju keeruline? Ja mismoodi peaks kunde menetlema neid väikesteks tükikesteks lõigatud sidruniviilu killukesi? Järama koos sidrunikoorega? Sidrunit pakutakse seljanka juurde ju selleks, et oleks võimalik mahla pigistades lisada särtsakat happesust ... ja kuidas peaks neid killukesi sel eesmärgil menetlema? Mina näen ainsa lahendina need lusikaga välja koukida ja kasutuna alustadriku servale sokutada.

Aga supike ise on selline mõõduka headusega. Tihe ja tummine – see on pluss. See et selles leidub lisaks viinerile vaid ühte sorti liha, see on jällegi pisike miinus. Massiivselt palju magusapoolset praesibulat ja leebet hapukurki on peamised märksõnad, mis määravad selle kausitäie olemuse. Pole paha, aga ka ei midagi erilist.

Praadidest valin nõudlikuima: „Veise steik sisefileest pipra-koorekstmega“ (14.90), mille laudajõudmine tellimisest toimub u 30 minutiga. Garniiriks võtan röstitud köögiviljad ning jään selle valikuga igati rahule - värskelt ja mõõdukalt kuuma näinud suvikõrvits-paprika-hernekaunad on mõõdukalt-meeldivalt maitsestatud. Sama võib öelda ka mõnusa hapuka õlikastmega praavitatud värske salati kohta.

Ahjaa, alustuseks tervitas see taldrikutäis mõõõõnusa värskelt jahvatatud pipra lõhnapilvega – see tõstis ootused kõrgele. Liha – mida ma palusin serveerida nii toorelt kui nad julgevad – oli perfektse küpsustastega ... kuid vastupidi lõhnaootustele absoluutselt vesiselt maitsetu. Liha polnud ka eelnevalt piisavalt laagerdunud ning veidi liiga noore looma oma, seega jäi ära ka vanema veise liha enda spetsiifiline maitse. Õnneks oli piprakastmeke meeldiv, ehkki leebelt maitsestatud (kuigi üleüldse mitte „piprane“ selle sõna otseses mõttes) ja seega sai iga lihatükikest sellesse dippides söögikorraga ikkagi ühele poole.

Kokkuvõte tuleb loiukene. Supipöial on horisondis, leidmata suuri põhjuseid ei kiitimseks ega laitmiseks. Praepöial tõueb sellest tasemest veidi ülespoole, sest see värskeltjahvatatud pipra lõhnapilveke paneb siiani naeratama. Kas ma seda kohta soovitan – noh nii ja naa, korra võib ju sealtki läbi käia.

---

lugu ilmus siin

Cafe XS (Pärnu)

Pärnu vana raekoja ja Lastepargi lähistel leidub üks pisitilluke nurgapealne puhvetikesekene, pisut peitunud nigu merekarbike rannaliivas. Äripäeva lõunasel ajal polnud õnneks siiski kõik lauad kinni, nii et ei tekkinud väga üksteise kukil istumise tunnet. Interjöörist pole väga põhjust rääkida, kuna enamiku sellest moodustab klaas-sein, mille taga talviselt inimhõre Pärnu.

Esitan tellimuse otse letis ning kuulen vastuseks rõõmustavat „kas toome prae lauda peale suppi?“. Ühest küljest peaks see ju küsimatagi selge olema, aga niimoodi jääb vähemalt see võimalik ebameeldivus olemata, et mõlemad käigud ühekorraga saabuks.

Supikesi on valikus suisa kolm, millest valituks osutub „Koorene sidrunimaitseline mereannisupp“ (7.00) – kõlab ju maitsvalt, kas pole? 15 minutiga minuni jõudnud taldrikutäis nägi välja paljulubav – kreemikas-kollasest leemest vaatasid välja mõned karbikesed, punasedporgandi ja rohelised porruribad, kõige peal sidruniviilakas ja veidi dekoratiivrohelist.

Esimene lusikatäis, kontrolliks teine ... ja kolmaski. Sidrunimaitseline??? Mismõttes – see on ju jah maitsev ja suulage paitavalt sametine-kreemine leemeke, aga sidrunimaitse? Aaaaa, kas trikk peitub selles, et ise tuleb see sidruniviilakas leeme sisse pigistada? Aga kuidas seda sihukese õhukese viilakaga teha? Sonkisin ta siis nii hästi kui sain vastu taldrikuäärt lusikaservaga katki ja ennäe, vata nüüd ongi sidrunimaitseline! :)

Esimest korda muuseas kohtasin siinmail, et supi kõrvale serveeritakse lusikas koos noaga. Aga iseensest on see kena mõte, et karpides olevaid elukaid välja koukida. Kuna karbiloomad ja krevetid on mullevägagi meelt mööda, siis sai see taldrikutäis põhjalikult tühjendatud ja igati rahule jäädud.

30 minutit tellimise hetkest hiljem saabub ka teine valik: „Võis praetud kohafilee soojal köögiviljapadjal seesamiseemnete ja teriyaki kastmega“ (12.00). Oi see taldrik näeb välja ju imetore – laiutav rohelus keset talve teeb tuju rõõmsamaks, seda enam et see on kenasti värviliseks tuunitud punakuldsete kartulisegmentide, sidruniviilu ja näpuotsa võrsetega. Kena kevade otse taldrikul!

Teriyakikastmega üle nõristatud bešamell, hautatud rohelised oakaunad ja porgandid koos brokkoliga, kiirelt praetud maitsev kohafilee koos väikese seesamipuudutusega – kõik see on ju kena ja mõnus ning minule nii meeldiv kergepoolne kõhutäis. Ainuke torkeke tuleb kalaluudelt – üks fileetükk oli unustatud luudest puhastada ning nii pidin 7-8 pikka jämedat kalakondikest suust välja koukima. Noh, tegijal ikka juhtub, lihtsalt selline tegevus on kliendi jaoks ebamugav ja ebaesteetiline.

Kokkuvõte saab mõõdukalt positiivne olema. Supipöial pisut imestab, et miks peab kunde lubatud sidrunimaitse ise supi sisse tuunima, kuid on üsna püsti ikkagi. Praepöial kortsutab korraks kulmu kalaluude üle kohafilees, kuid jääb ka horisondist ülespoole. Seda pisipuhvetikest mõistan ma mõõduka ettevaatusega soovitada küll.

---

lugu ilmus siin

Bruxx (Tallinn)

Rottermanni kvartalisse on tekkinud üks uus puhvet, nimega Bruxx. Laiendiga „new belgian“. Et mul pole õrna aimugi, missugune on belgia köök ja mille poolest ta erineb oma naabrite omadest (eriti see va „uus-belgialik versioon“), otsustan minna seda lünka parandama.

Õdusalt disainitud valgustusega ja avatud köögiga asutus tundub pretendeerivat mitte ehk kõrgköögile, kuid vähemalt keskklassi restoranile, saalis askeldavate noorhärrade suhtluskultuur jätab mõõdukalt koolitatud mulje. Võibolla muundusid mu ootused saali astudes tajuhäireks, kuid minu jaoks tundus kogu saali täitvat magus belgia vahvlite aroom.

Supimenüüs tekitas uudishimu „Belgia sibulasupp“ (9.00). Küsisin noorhärra käest, et mis teeb sellest sibulasupist justnimelt belgia sibulasupi, mille peale too aga kohmetult naerdes teatas, et polnud valmis nii spetsiifiliseks küsimuseks. Lootsin, et koos supiga tuuakse mulle siis ka vastus küsimusele, kuid paraku saabu 17 minutit peale tellimist ainult supp ise.

Puuliual saabunud maalähedase keraamilise kausikese sisu oli ... noh ütleme nii et huvitav. Jah, see koosnes kaua ja ilmselt veinis haudunud ning karamelliseerunud hapukas-magusatest sibulatest. Aga see ongi kõik. Kas ootuspärase juustu/saia puudumine eristabki seda siis prantsusepärasest versioonist? Kas see puudumine muudab seda suppi kuidagi paremaks? Ilmselt mitte? Igatahes jäi see kausike tühjaks söömata.

Põhiroogade valikust otsustasin proovida „Veisepõsk austerservikute ja hautatud köögiviljadega“ (15.00) – et järsku siin on mingi eripärane belgia knihv sees, mida ma mujal kohanud pole. 30 minutise ooteajaga lauda jõudnud taldrikutäis oli jällegi pigem lihtsa kui peenutseva visuaalse keelega.

Esimesena kahvli otsa jäänud seenetükk oli mõrvarlikult soolane ja pani veeklaasi järgi haarama. Kaua lihaleemes moorinud porgand ja juurseller meenutasid head lihtsat kodutoitu. Veisepõsk ise oli aga ... mehhh? Ma tõesti ei tea, kuidas saab veisepõsest välja võtta seda kollageenirohket liimjat mahlasust, kuid see liha oli tehniliselt võttes pehme, kuid kuiv ja maitsetu! Kas see on belgiapäraselt tehtud veisepõsele omane? Jäi ka see roog minust suuresti taldrikule.

Söögi kõrvale ma võtan alati ainult klaasi vett, et mitte varjutada maitsetaju. Seekord nägin aga menüüs kolme rida majaõllesid ning tellisin peale söömist „BRUXX Wee Heavy“. Küsimuse peale, et kus see jook nüüd tegelikult tehtud on, sain pisut ebaleva vastuse, et see olla belgias majaomaniku äripartneri poolt pruulitud. Wee heavy ootuspärasest karameljast magus-mõrkjusest sõitis aga üle hapukas pärmine noot, mistõttu jäi see klaas minust peale kolme kohustuslikku proovilonksukest edasi puutumata.

Et midagigi positiivset öelda, siis vaata alguses lauale toodud saiakorvikes olev trühvlivõi oli nüüd küll üks meeldiv ja maitsev detailike!

Kokkuvõte on seekord küsivalt nukker. Võimalik et ma ei saa aru belgia köögi eripäradest, aga nii supi- kui praepöial on üsna sorgus, õllepöidlast üldse rääkimata. Selle kogemuse pealt ei oska mina antud puhvetit küll kriipsuvõrragi soovitada. Halvasti investeeritud aeg ja raha ning kurbus kehvast kõhutäiest.

---

lugu ilmus siin

Arvamusliidrite lõuna

Möödunud nädalal toimus peale mitmeaastast katkupausi taaskord Postimehe arvamusliidrite lõuna. Kuna andsin sellel osalemisest aimu Facebookis avaldatud pildikese kaudu, siis sain Toidutare toimetajalt viivitamatu korralduse teha sellest söögikorrast ülevaade. Ürituse põhiline osa oli mõistagi mitte toit, vaid samal ajal peetud kõned jms, kuid olgu, käsk on vanem kui meie.

Kuna aga tegu on veidi tavatu olukorraga ja kirjeldusega, siis torkan siia vahele ka mõned üldisemad mõtisklevad jorinad, ma loodan et te ei pane väga pahaks :)

Kokku pakuti neli käiku, millede kirjeldused olid kenasti ära toodud iga külalise ette asetatud vahval kuubikul. Tõsi küll, esimene neist toodi kandikul kätte juba fuajees koos tervitusjoogi pokaaliga, nii et sellest pole mul pildikest siia juurde tuua – väiksemat sorti sõrme suurune suvikõrvitsarullike kitsejuustuga oli igatahes mõnus karge ampsuke.

 
Esimene küsiv jorin algab nüüd. Miks kõigil nendel pidulikel vatuvõttudel diskrimeeritakse tublit poolt seltskonnast, kes veini asemel eelistaks õlut? Šampusepokaal tervituseks, punast ja valget veini eri käikude juurde pakutakse küll, lõpujoogiks šerri või portvein jms, aga kuhu jääb õlu? Vähesed erandid on õllesõbralikemate maade saatkondade korraldatud üritused, kus viinamarjapõhised joogid pole ainukesed toidukõrvased.

Mul on selle kohta oma, võibolla veidi ekslik, aga siiski seletus. Nimetaksin seda talupojakompleksiks. Et ammustel aegadel käis talurahvas piilumas, mida mõisarahvas ka sööb ning joob – aknast oli näha veinipudeleid, kuid mitte õllekappasid. Nii ongi siiani meie ühismälus see veider arusaam, nagu vein oleks midagi peent ja õilist, õlu aga talupoegade labane tarbejook.

Olen mõnel analoogsel üritusel teinud sellist vempu, et palunud juba lauas istudes korraldajatel mulle siiski õlut tuua ning jälginud siis vaikse lustiga, kuidas enamik lauakaaslasi jahmunult küsivad „kas nii ka saab“ ja siis samuti minu valikuga kaasa lähevad.

Aga nüüd siis edasi toiduga. Eelroa kirjeldus kuubikul kõlas: „Küüliku rillette, sinihallitusjuust, pistaatsia, õun“. Niiiiii, öelge nüüd ausalt, kes teab misasi on rillette? Igatahes küsisin seda ka lauas ning keegi ei osanud vastata. Isegi lauakaaslaseks sattunud vana erudiit ja mälumängur vürst Volkonski koukis vastuse otsimiseks taskust nutitelefoni ja luges guugli abil pidulikult ette selle tähenduse – põhimõtteliselt on siis tegu rasvas küpsenud, peenelt ribastatud ja rasvakaane all säilitatud lihaga.

Siit siis järgmine küsimus – kas sääraste nimetuste kasutamine on peenutsemine või sööjate harimine? Talupojakompleks? Igatahes maitses kenaks halukeseks vormitud valge külm rullike rammusalt ja meeldivalt ... kuigi küülikuks ei oskaks seda mingi valemiga pidada. Ilmselt olen ma ise piisavalt talupoeg, et mitte eristada kana küülikust :) Juustutäppide sisse püsti torgatud õunaviilud ja jahvatatud pistaatsiapuru lisasid roale igatahes kena pidulikkust ja kõik mitte-veganid kiitsid meeldivat ampsu.

Põhiroog „veise sisefilee, kukeseened, dauphiniois kartul“. Jaa, kukeseenelõhn saabus lauda juba enne taldrikut, selle seene kasutamine on alati kindlapeale minek! Seenekuhilakese all lösutas lapserusikasuurune fileetükk, mis oli peaaegu et ideaalses küpsuseastmes, kuid paraku sisuliselt maitsestamata. Veinikastmeke aitas seda viga veidi leevendada, kuid kreemise tekstuuriga kartuliviilakatest koosnev ümarmoodustis jätkas sama nullmaitselist rida.

Magustoidu ajaks pidin ma aga juba lahkuma, jõudmaks Tartu bussile ja õhtuks tudengite ette kõnet pidama. Aga kuna magusapöial on mul aastatega degradeerunud olematuks, siis oleks see käik minust jäänud puutumata nii ehk naa.

Viimaseks jätan aga kasutamata jäänud supipöidla kurva ohke. Suppi ei pakuta tolistel pidulikematel, kutsetega üritustel mitte kunagi. Aga noh, eks sellest võib ka aru saada, sest küllap kardetakse peenemaid lipse ja muid ilusaid riideid plekitada, mis supisöömise ajal pahatihti sündida võib.

Ligi kolmetunnise ürituse kokkuvõtteks aga nendin, et toidu pärast ei maksa taolistele üritustele üldiselt tikkuda. Korraldaja/toitlustajad üritavad ilmselt vältida maitseelamuste pakkumist, kuna peljatakse et need ei pruugi kõigile meeldida. Või teisiti võttes – masstoitlustamise puhul, kus korraga peab olema võimalik lauale kanda kümnete või isegi sadade portsude kaupa ühesuguseid roogi, lähebki suurem aur kena vormistuse peale. Võimalikult neutraalsed maitsed, ainult et rõhutatult kallid ja hästi nooblilt vormistatud road. Ja toidud olgu peente nimetustega. Ehhh mind talupoega.

Raadiomaja kohvik (Tallinn)

Peale pikemat pausi oli kaugemaltkandi mehel taaskord pealinna asja ning mõistagi tuli seda ära kasutada pöialde teritamiseks. Kuna asi number 1 (nii umbes seitsmest) oli Raadiomajas, siis miks mitte üle vaadata ka kohalik puhvet, kus ma siiani vaid kohvi olin luristanud.

Rõõm algas sellest, et pisikesel puhvetil, mis suuresti omamaja rahvale on suunatud, on viitsimist iga päev panna üles ka oma FB lehele kogu selle päeva menüü, näidates nii, et ka muu rahvas on oodatud. Pisut üllatav oli näha, et selle pooltunnikese jooksul käis siit ridamisi tellimisi ära viimase ka toidukullereid – aga eks oli ka tööpäeva lõunane aeg.

Mingit põhjust rääkida siin interjöörist pole – see on üsna funktsionaalne asutis, kus korraga mahub paar inimest leti äärde tellimust tegema ja kümmekond inimest maha istuma. Tellimuse tegemisel saabus teine rõõmus hetkeke – kuna tellisin oma tava kohaselt supi JA prae, siis küsiti, et kas teine käik tuua peale esimese lõppu? Kae siis kui sulnis, sellises sööklalikus õhustikus osatakse kundest rohkem lugu pidada kui mõnes kaugelt nooblimas kohas, kus ilma küsimata tuuakse ette mõlemad käigud korraga ja tee sa siis nendega mis tahad.

Valisin esimeseks „Kana- nuudlisupp“ (3.00), mida tuli endal suurest potist õngitseda. Raputasin kõrvalolevast kausikesest veidi rohelist muru värvirõõmuks peale ja astusin lauda. Tihke ja lihtne supike tervitas alguses küll üsna vesise ja maitsetu leemekesega, kuid kausi edenedes tekkis tõdemus, et no suti on siia ikka vähemalt musta pipart pannud ja koos vähese õhetusega kerkis pisut ka arvamus. (Ehhhh, hea kondipuljongi peale on vaja suppe ehitada, mitte kraanivee peale ... aga noh see on vaid minu nägemus).

Praeks valisin maja kalleima roa „Kooreklops veiselihast“ (6.00) ja kartul/riis/tatar valikust võtsin sinna jurde viimase. Veidi valesti valisin, sest fotogeneetliselt nägi sobiliku ajavahega lauda toodud taldrik välja kui tööõnnetus – pruunikashall tatar ja samavärvi kaste pruuni lihatüki peal nägi visuaalselt välja kui üks suur plärakas. Kuna aga koos selle plärakaga saabus ka soovitus võtta kõrvale salateid, siis valisin taldrikule värvirõõmsamaid lisandeid ja asi võttis palju apetiitsema mulje.

Kolmas rõõmus moment saabus aga esimest ampsu võttes – see loomaliha oli otse OIVALISELT pehme. No siin ei saa jätta kasutamata seda armetult ülekasutatud mõistet „suus-sulav“, aga ta olgi just selline ja maitsev ja nunnu ja üleüldse! Kastmeke oli ilmselt ehitatud sellesama liha hautamise leeme peale ning maitses seetõttu sama lihtsalt, kuid ülimeeldivalt. Magusakas riivporgand ja hapuks tuunitud peet lisasid siis juurde oma maitsenüansse ning rahulolu kerkis koos pöidlaga kõrgele.

Kokkuvõte seega kahetine. Supipöial on veidi sorgus ja maitserõõmutu, kuid praepöial seevastu kiidab üsna-üsna püsti olles selle köögi võimet teha lihtsat toitu tõepoolest hästi. Kuna see puhvet on avatud ka linnarahvale, siis võib teda kiireks lõunaks soovitada küll.

---

lugu ilmus siin