Nunne õllekoda (Tallinn)

Kui tulla Balti jaamast Tallinna vanalinna poole, siis üks esimesi hooneid vasakut kätt omab keldrit ja selle ees silti „Nunne õllekoda“. Nohhh, misasi on koda ja kuivõrd see mahub keldrisse, on keeleline küsimus, kuid minu soov on hoopis teistmoodi keeleline, täpsemalt maitsemeeleline.

Krõpskülma talvepäeva õhtupoolsel ajal sisse astudes olin ma üsna ainumas klient ja sain sestap ilma kedagi häirimata valida nii laua kui vaadelda ümbrust. Lahedalt stiilne kõrtsiruum tekitas vähemalt minu jaoks heas mõttes äratundmise emotsiooni, millesse sobis leti taga olev peremehe vurhvi härra suisa oivaliselt nii oma olekult kui suhtlusmaneerilt.

Suppide osas vaatas vastu anonüümne “päevasupp“ ja mitte-anonüümne Nunne seljanka (4.50), millest ma mõistagi valisin viimase. No ei ole midagi teha, minu jaoks on see siinses kulinaarses kultuuriruumis selline omamoodi kuldlõikeline toode, mis iseloomustab selle teostajate võimekust.

Mõne minutiga lauda jõudnud supitass – justnimelt tass – oli küll arusaadavalt mikrouunis soojendatud, kuid see pole patt. Pisut patuks võiks küll ehk arvata selle vedeliku ülimat kuumuse-astet, kuid külma ilma vastukaaluna see polnud isegi liiast.

Vägagi asjakohaselt hapukas-vürtsikas leem oli küll täidetud veidi „koduse seljanka“ poolse täidisega, st sisaldas mh ka kartulit, kuid üldises plaanis ei rikkunud see pilti. Siinkandis tavapärase viineri/keeduvorsti asemel leidus supis suitsuvorsti ja lisaks veel kahte sorti liha. Paar tervet pipraterakest lehvitasid kausist vastu tervitusena vanadest aegadest. Kõik see oli just täpelt selline, mida külmal talvepäeval tahta – kuum, mõõdukalt happeline ja kergelt vürtsikas, nii et kausitäie lõpuks oli nina pisut vesine ning maitsemeeled ja kere soe ... no positiivne üldmulje ju!

Teiseks roaks valisin nähtuse, mida pole lihtsal ammu kohanud – mulgipuder lihakõrnetega (7.-EUR) Et olin kuuma supiga veidi jokutama jäänud, saabus see käik veidi liiga vara, kuid see on nüüd ka mõneti minu enda süü.

Teise käigu serveerimine täpselt samasuguse suurtassi moel nagu esimese käigu puhul – nohh selles on mõningast stiili! Samas noa ja kahvliga selle menetlemine mõjus veidi kohmaka ja kentsakana, teine lusikas oleks olnud palju kohasem.

Aga no ikkagi – millal te viimati saite ehedat kartuli-tanguputru tihedate singikõrnetega, mh-ah? See mõjus kui maitseretk kuhugi kaugesse ajastusse, mil toidul oli peamiselt üks funktsioon – olla tõhus. Ja see kraam siin oli tõepoolest tõhus ja maitsev peale kõige muu!

Kokkuvõte lihtne ja otsekohene – eimitteidagi erilist, aga külastamist väärt igatahes. Supipöial on keskmisest püstisem, praepöial on veidi heitunud mitte-praeliku mulgipudru tõttu, kuid ikkagi kah püstipoolne. Seega jah, soovitan, sest võttes arvesse hinna ja kvaliteedi suhet ning asukohta Tallinna vanalinna veerekese peal – see on soovitamist väärt teostus!

---

lugu ilmus siin

The Hole (Narva)

No mõni koht ikka kohe oskab vastata oma nimele. Selles mõttes et infot selle puhveti kohta on null, nagu musta auku satud seda otsides. Ei veebilehte, et sotsiaalmeedia kontot. Ja isegi kui sa tead otsese juhatamise peale kohale minna, leiad eest pimeda ukse, millel on täpselt NULL tähte või numbrit, mingist enam-vähem mõtestatud reklaamist rääkimata.

Aga vaata kui sa tead, kuskohas ennem oli Narvas Kuradigrill ja lähed katsud seda ust avada, siis võib juhtuda, et uks on isegi lahti, ruumis tuled põlevad ja leti taga on isegi inimesed. Ja isegi päris lahedalt kontseptuaalne menüü on olemas (mõneti käraka baasile ehitatud, nt et see naps + sakuskad jne). Ja süüa saab isegi suisa hästi, kui nüüd tempokalt ette joosta asjaga.

Et tegu oli kesknädalaga ja ajaga enne tööpäeva lõppu, siis sisuliselt olin ainumas kunde. Venekeelsete menüüde hulgast õnnestus lõpuks leida ka üks eestikeelne ja veidi muiates kohaliku keelekasutuse üle tellisin „Seljanka. Lihaseljanka minerallvesi ja viinaga (seljanka sees)“ (7.00).

Kausike jõudis minuni napi viie minutiga, kuid alustuseks kurvastas sellega, et hapukoor oli otse supi sisse lajatatud. Samas kõik muud välised tunnused hea seljanka osas olid olemas ning ka lõhn lubas midagi päris korralikult lihast. Viineriseibid, suitsuvorsti ja singitükid ning vist isegi kahte sorti liha – selles osas aus kraam. Ohtralt sibulat ja hapukurki – jällegi kõik õige. Kas nüüd oliivid ja sidruniviilud jällegi peaks olema otse suppi lisatud, selmet et koos koorega olla kõik eraldi serveeritud soovijatele lisamiseks – see on juba omaette küsimus.

Igatahes oli siin supis nii happekest kui tasakaalustavat magusat, mõõdukalt soolasust kui ka kenakest piprasust – nii et supisooritus oli igatahes tasemel ... aga kas siin nüüd oli „minerallvesi ja viin“ mängus või mitte, selle kohta ei oska kuidagi kommenteerida. Minumeelest on viina lisamine kuumtöötlemisele minevasse kraami üldse veider ja pigem rituaalne mõte, millest tolku maitsepildile minu meelest ei tõuse. Aga teisalt jälle – väikese eristumisena, turundamise mõttes – miks mitte!

Teiseks valisin maja kalleima roa (Narva mõistes lausa röögatu hinnaga) „Lõhe peekonis. Koorekastme, kaaviari ja värske tomatidega“ (16.-EUR). Kirjapilt muutmata, Narva-keelne.

Prae saabumiseks läks ligi 20 minutit aega, aga see on igatahes suurepärane ajastus nii toidukordade omavahelise ajatamise kui ka toidu keerukusastme mõttes. Või noh, mis seal nüüd väga keerukat on, aga siililegi selge, et see valmib alles tellimise peale, mitte soojendamisega.

Toidu välimus ja olemus oli igatahes super – kena visuaalse struktuuriga ning ka ilma igasuguse ballastita! Ainuke mehh-moment oli kummaliselt kollase-juustuse väljanägemisega kaste, mis vaatamata oma tihkele konsistentsile ei maitsenud eikuidagi. Seevastu krõbedas peekonikuues lõhe oli ehk võibolla nõks ülemäära soolane, kuid igatahes suurepärase maitsega ja isuäratav. Kalamarja kasutamine kalavõimendina on alati hea mõte!

Salatilehed, idud ja kumkvaadid sobisid kalakõrvaseks kerguseks oivaliselt. Tõsi küll, talviste plastiste tomatite kasutamine ei ole hea mõte (need kõlbavad vaid kuumtöötlemiseks või dekooriks), selle asemel oleks võinud kasutada ka talvel hästi maitsvaid kirsstomateid, aga see on juba köögi valik.

Igatahes kokkuvõte tuleb päris ja päris positiivne – nii supipöial kui praepöial on horisontaalist kõrgemal. Toidu osas on küsitavused pisikesed ja minu-kesksed, aga vaata 0-turunduse osas astub see puhvet seni küll kolinal kahe jalaga ämbrisse. Soovitus aga tuleb kindlasti, Narvas ei kipu julgema käekirjaga puhvetid kuigi kaua püsima – vaadake, järsku saate seda uut tulijat aidata vee peale jääda!

---

lugu ilmus siin

Uudistemaja kohvik (Tallinn)

Vata näed on selline maja. Otse ERR raadiomaja taga. Ja selle hoovipealsest uksest sisse astudes vasakut kätt jääbki see kohvik. Või noh, mis kohvik, söökla ikka. Nendel kahel mõistel on minu jaoks väga selgelt eristuv esteetika ja funktsioon ning peenelt-õdusalt kõlava „kohvikuga“ polnud sellel asutusel nüüd siiski mingit pistmist. Aus kandikusöökla – mis selles nimetuses siis häbenemisväärset on?

Varalõunasel ajal sisse astudes oli külastajaid üsna vähe, seega sain oma sissejuhatavad toimingud kiirelt tehtud lahkete letitaguste prouade juhendamisel: et „menüüd saad vaadata vot siit seina pealt“ ja et „nuge-kahvleid tuleb otsida vaaaata sealt sahtlist“.

Esimeseks käiguks valisin lihtsalt kõlava „Värskekapsasupp hakklihaga“ (3.90) ning täpselt niisama lihtsalt see maitseski. Leigevõitu kraami tuli ise kulbiga endale kausikesse ammutada ning sama leigete maitsetega leppida. Minimaalselt soola ja köögiviljade enda magusus vesises leemes kandis endas haiglasöögi vaibi. Ei piprakest, ei loorberikest, ei rammuleemekest. Noh mingi hele teraline mass ju supis oli, mis visuaalselt meenutas keedetud seahakkliha, kuid mingit lihalist maitset endaga ei kandnud, nii et oleks võinud sama vabalt ka soja“hakkliha“ olla. Tõsi küll, ega seda head küllastunud rahulolu loovat lihamaitset teisiti väga saagi kui sedasama hakkliha (soovitavalt sibula-küslaga) praadides, kuid sellega poldud ennast küll vaevatud.

Teiseks valisin põnevamalt kõlava „Hakk-kebab vürtsika kastmega“ (6.80) ning üllatusin, kui taldrikule asetati keedetud välimusega pikergune pätsike. Eeeemhhhh. See suur et – mis on sellel pistmist kebabiga? Vähemalt minu väikeses valges peas on kebab vardas küpsetatud liha. Mõistagi saab seda ka ahjus või kasvõi ka pannil valmistada, kuid küpsetamine / praadimine on see võtmesõna. Konkreetselt minu taldrikule maandunud nähtusel polnud jälgegi mingist maitsvast koorikust. Ja ausalt öeldes maitses see ka nagu keedetud ... nohhh ... pikkpoiss, milles vähemalt umbes poole massist moodustab sai või muu täidisaine. Mõõdukas ürdisus mõningase koriandrise jäljega muutis selle vesise (aurutatud?) massi siiski mõneti maitsvaks, nii et taldrikule ta minust ei jäänud.

Olin lihakõrvaseks lasknud panna riisi, mis oli nullmaitsestusega ja seega pälvis ka null tähelepanu. Omakäeliselt juurde valitud punasekapsasalat oli seevastu leebelt, aga meeldivalt magus-hapukaks tuunitud. Vürtsikas kaste, mida samuti sai oma käe ja tahtmise jagu juurde kulbitada, oli roa maitseküllaseim osa, rikkalikult tomatine, mõneti küüslaugune, sisaldades ka hakitud peterselli ja sutike ka (ilmselt Cayenne’i) piprakest. „Vürtsikas“ on muidugi väga vabalt veniv mõiste, aga oma miinimum-ootused täitis see kraam isegi ära.

Kokkuvõte tuleb paraku vesine nagu varakevade ootus. Supipöial vaatab horisondist allapoole oma maitsetühjuse tõttu. Praepöial imestab ennast heeringaks, saades teada et kebab on siinse köögi versioonis auruvannis vettinud pätsike. Soovitust ma nüüd küll kuidagi anda ei saa, sest dieetsööklalik üldmulje ei kutsu vähemalt mind ennat kuidagi tagasi.

---

lugu ilmus siin

Pärnu toidukoda / Metsikud maitsed

Jah tõepoolest on selle nimega veidi segased lood. Ühest küljest paikneb see toidupesa Maarja-Magdaleena Gildi majas, milles on palju kodasid / tubasid. Üks neist siis kandiski Pärnu toidukoja nime, kuid u aastapäevad tagasi alustas selles uus tegija, kelle endamääratlus (FB nime järgi) on „Metsikud Maitsed - võilillekohv“.

Igatahes nägin ma mööda Pärnu üht vanimat tänavat (mis omamoodi paradoksina kannab Uus tn nime) kõndides tänaval reklaamtahvlit, mis teatas, et siin on saadaval supp ... ja rohkem polnud minu sissemeelitamiseks vajagi – supipöial järgib kutset :)

Ausalt öeldes olin esimese hooga pisut heitunud, otsides midagi kohviku vm sarnast maja esimesel korrusel ja olin juba valmis minema teise korra peale, kui nägin läbi klaasukse midagi letisarnast ja paari köögilikku elementi. Avasin ettevaatlikult ukse ja ... osssssatupsununnukene, kui pisike see kohakesekene on! Sõna „koda“ paneb ootama midagi suuremat ja võimsamat – vaat kus tajuhäired!

Aga igatahes olin ma õiges kohas. Leti taga asjatas nooremapoolsem habemik, kaks pisikest lauakest olid ootel ja mikromenüü seina peal. Või noh, menüü või pigem selline põgus teatis, mis ütleb, et supp maksab 4.50 ja pada 6.50, aga kombona neid võttes saab hakkama 9.-euroga.

Niiiiii pisukeselt kohalt oleks ka narr mingit suuremat valikut tahta, sestap võtan ilma nurinata seda mida pakutakse, eks ole.

Tõsi küll, esimese hooga tekitab sisemise ohke asjaolu, et see ainuke supp on püree, täpsemalt „tomatipüreesupp“. Nagu olen seda palju kordi sedastanud, on see laisa köögi tunnus, kuid jällegi – niiiiii mikrotingimustes majandades peabki olema loominguliselt laisk. Või siis kuluefektiivne, nagu targemates tekstides öeldakse

Igatahes jõudsin vaid tellimuse esitamise järel käsi pesemas käia, kuid oligi juba kausike mu nina ees. Valge-koorene keerutis supi pinnal ja roheline raputus sinna juurde andsid kena visuaalse tekstuuri. Aroom oli meeldivalt ja kergelt happeline nagu tomatist oodatagi.

Maitse seevastu aga suisa üllatas oma suurepärase tasakaaluga magusa, happelise ja vürtsika vahel. Ja see „tasakaal“ ei tähenda mahedust, vaid selle maitsetabureti kõik kolm jalga olid kenasti pedaalidel ja julged. Kui pärisin letitaguselt peremehelt, et kas lisaks tomatile on siin mängus veel ka porgand ja pastinaak, siis kuulsin vastuseks, et porgand ja bataat. Ahjaa – vaata siit see magus pool siis mängu tuligi!

Teine kausike roaga nimega „kõrvitsakarri“ jõudis minuni akuraat sel hetkel, kui olin supiga lõpetanud. Tubli ja mõistlik käitumine niimoodi ajastada, seda enam et kunde istub sinu silme all.

Tõsi küll, peale seda esimest ja maitsejulget positiivsust polnud teisel roal kuigipalju võimalust sama eredal moel esineda. Kõrvits teadupärast on üsna maitsevaene tegelane, olles vaid oma leebel-magusal moel valmis omandama kõigi talle lisatavaid noote. Kuid seekord polnud siia peale vähese monokroomse cayenne’i-pipraliku (?) teravuse suurt midagi lisatud. Ei kikerhernestel ega roa põhjaks oleval riisil polnud siia pilti suurt midagi lisaks pakkuda ja „curry’na“ jäi see etteaste väheveenvaks.

Aga siiski – lisandina kaussi asetatud magus-hapukas peenelt ribastatud kapsasalat oli niivõrd krõmpsjalt mahlane, et üldmulje kerkis ka selle käigu puhul horisondist ülespoole.

Kokkuvõte tuleb üsna veendunult positiivne. Supipöial andis selleks igati rõõmsa sissejuhatuse ning selg-sirgu püstiolemise. Praepöial jäi küll sellest madalamale seieritasemele, kuid vaadake see kohake on ju ise nii nunnu, et võtaks või sülle ja teeks pai. Kui mitte millegi muu tõttu, siis tean, et astun sinna veel sisse selleks, et soetada tammetõruküpsiseid ja muid silmahakanud näkerdisi. Ahjaa – see detail, et tegu on taimetoidukohaga, on minu seisukohalt täiesti poogen. Olgu toit lihaGA või lihaTA, oluline on see kriteerium, et kas ta on maitsev või mitte. Siin oli maitsev.

---

lugu ilmus siin

Inger Cafe (Narva)

Inger hotell Narvas on järk-järgult läbinud uuendusi, üheks nendeks on nüüd endise restorani ruumides uue toidukoha avamine. Ausalt öeldes on üsna keeruline määratleda, misasi see puhvet olla üritab, sest veebilehel markeeritakse seda kui „restoran“, nimetuses on sõna „cafe“, seintele maalitu menüü mõttes oleks see pigem nagu „pizzeria“, oma olemuselt aga tarbija seisukohalt vaadates meenutab rohkem kandiku-sööklat. Ahjaa, veebilehel olid märksõnadena „Värske sushi, pitsa, pasta“

Talvise kesknädala lõunajärgsel ajal igatahes oli külastajaid siin üsna mitu laudkonda ning kõik tarbisid ühte ja sedasama väga-narvalikku toodet nimega „komplekslõuna“, mis miskipärast tšeki peal nägi välja nagu „lõunakompleks“.

Kui nüüd see mitmeti muigama panev keeleline kummalisus kõrvale jätta, siis sisuliselt tähendas pakkumine võimalust saada supp, praad ja magustoit ühe fikseeritud hinnaga – 6.50 EUR

Supi osas oli asi väga lihtne ja valikuvaba, võtsin seda mida oli ehk hartšod. Sihuke piisike teine, aga ikkagi tore, sest osutus olema maitsev!

Aroom reetis kohase gruusiapärase maitseainesegu, tõenäoliselt khmeli-suneli kasutamist, maitse kõneles musta pipra ohtrast lisamisest. Oma olemuselt oli see aga selline lihtsama otsa hartšo, mis keskendus eelkõige riisile, kuid veidike oli selles tunda ka lihakest ja sibulakest. Seda suppi saab teha mitmel-setmel eri moel, lisades sinna kas kreeka pähkleid või musti ploome või tkemalit või ... ohh kui palju mida veel, kuid lõppkokkuvõttes on oluline see, et see kraam siin pisukese kausikese see maitses hästi ja mõõdukalt vürtsikalt!

Prae osas oli minu teha üsna viimased valikud, sest soojakonterinerid hakkasid sisuliselt tühjaks saama. Kui valida oli tatra ja odratangu vahel, siis võtsin teise, sest seda pakutakse meil harva. Kui valida oli kanatükikese ja pikkpoisi-viilaka vahel, võtsin jällegi teise, sest ka seda kohtab vähem.

Tang oli kenasti praavitatud tomatipastas läbipraetud väheste köögiviljatükikestega – ära oli tunda nii tomat kui suvikõrvits ja pommu. Soojalt punakas värvus ja köögiviljad ei muutnud maitseelamust kuigivõrra rikkalikumaks, vähemalt peale vürtsikat supikest ei suutnud siin midagi eriti esile tõusta.

Muna-spinati täidisega hakklihast pikkpoisi viilak oli küll soojakontineris veidi kuivanud, kuid tegelikult siiski leebelt maitsev ja lisaks veel ka visuaalselt head muljet jättev. Neutraalne tomatikastmeke oleks teoreetiliselt muutnud kuivapoolse tangu söödavamaks, kuid justnimelt oma neutraalsusega mõjus ka igavalt ning seega jäi suuresti ka taldrikule.

Suur oli kassapidaja üllatus, kui ma keeldusin nö magustoiduna pakutavast saiakesest isegi peale selgitust, et see on niikuinii hinna sees, st „tasuta!“

Kokkuvõte selline pool-positiivne. Supipöial tõuseb igatahes ülespoole, kiites maitseelamuse eest. Praepöial kerkib antud hetkel ka horisondist veidi kõrgemale, ehkki imestades et mida oleks pidanud arvama nii kaks kundet hiljem tühja leti ees seistes? Soovitus aga igatahes tuleb, sest kuna Narvas uusi kohti tekib harva, siis üle tasub ikka vaadata, järsku veab teilgi.
---
lugu ilmus siin

Samsa (Tallinn)

Te ilmselt nüüd leiate, et ma olen hirrrrrmsasti ajast aha jäänud, aga ... ma avastasin enda jaoks Balti jaama turu! Einoh, turg kui selline on selles kohas mõistagi olnud pikki aegu ja elanud nüüdseks üle hämmastava muutuse puht visuaalses mõttes. Aga sellest olulisem on minu jaoks sisuline muudatus, millest ma polnud varem lihtsalt teadlik!

Nimelt on sellest turust saanud omamoodi toidutänav, millel pakutav ei saa jätta maitsehimukat inimest külmaks. Ei-ei, ma ei pea silmas mitte turule omast toidukraami kui tooraine müüki, vaid valmistoidu kohakeste küllust.

Oma kestval jahil uute ja põnevate puhvetite otsingul olin ikka mõnikord vaadanud erinevate kaardirakenduste abil, et mis on naabruskonnas saadaval või kuhu ma veel sattunud pole, aga no ausõna, Balti jaama turg ei olnud mitte kunagi silma jäänud selles mõttes. (vt nt Tripadvisor rakendust).

Aga pika sissejuhatuse järel tean ma nüüd, et siia satun ma veel palju, sest esmane avastus andis selleks ülipositiivse tõuke. Nimelt jõudsin erinevate toidupesade vahel liikudes Usbeki köögi juurde, mille ees seisis (tõsi küll külma ja tühjana) tandõr/tandoor – selle kandi tüüpilise leivaküpsetus-ahju miniversioon. Ausalt öeldes jättis talvisel ajal kõik see putkade rivi üsna elutu mulje, kuid õnneks see mulje oli petlik.

Veidi kummalisena mõjus minu jaoks vajadus tellida toit ühest putka-aknast ja minna siis istuma teise ruumi, mis polnud esimesega ühendatudki. Aknakesest anti mulle ka ümmargune plastik-vidin seletusega, et kui mu toit valmib, siis hakkab see piiksuma ning saan kraamile järgi minna ... aga „et kui külastajaid on vähe, siis toome tellimuseise lauda“. Nii ka läks, kuna talvisel kesknädalasel päeval liikus kliente kohapeal vägagi vähe, ilmselt ka siin toimub enamik tellimusi kullerite abil.

Supiks valisin kolme varindi hulgast kõige traditsioonilisemalt kõlava šurpa (9.-EUR), mis jõudiski päris ise minu ette, ilma et plastkarbike oleks sellest märku andnud. Värviküllane, kirka ja rammusa leeme pind kaunistatud maitsemuruga, rikkalik ja aromaatne – uhhh hallis talvepäevas mõjus see sama soojalt kui usbekikeelne muusika putka sooja siseruumi kõlarist.

Lohmakalt lõigatud porgand-kartul-paprika, rammus lihaleem. Õhukeselt lõigatud ja ohtralt lisatud lopsakate lihaviilude kohta oleks ma küll valmis kinnitama, et see oli loomaliha, mitte toidunimes mainitud lammas, kuid see ei vähendanud grammigi üldist rahulolu söögielamusega. Soe ja külluslik rahulolu on just see, mida talvel vaja.

Teiseks käiguks jällegi kolmese valiku hulgast otsustasin „Pilaff lambalihaga“ (12.-EUR) kasuks ja jäin sellega veelgi rohkem rahule. Asjaolu, et mõlemad toidukäigud toodi koos ja ühekorraga, ei häirinud mind seekord kuigivõrd, kuna tegu polnud siiski mitte noobli restorani vms kohaga, kus kelner saaks kunde söögitempol silma peal hoides oma käike sobilikult ajatada – kordan veelkord, et tegu oli ju kahe eraldi ruumiga.

Ohh-kas-teate KUI maitsev see riis oli! Kõikides muudes toitudes on riis enamasti ballasti rollis, kuid plovis ongi see terakene just kõige kese, kuningas ja ülemlaulik! Õigesti valmistatud-maitsestatud tulemuse saavutamine vajab tõsiseid köögioskusi, tavapäraselt kazan-tüüpi anumas, omamoodi „pajaroa“ valmistamisel. Peamine on saavutada tulemus, kus iga riisiterake on läbi imbunud rammusast ja aromaatsest leemest, mille keskne element on vürtsköömen, mille kasutamine siin meie kandis üsna tundmatu (vene keeles „зира“, ingl „cumin“ - mitte segamini ajada meie jaoks harjumuspärase köömnega). Noh ja mõistagi pikalt ja pähkliseks küpsenud küüslauk, rääkimata lihaleemest endast, sibul-porgand ensesestmõistetavalt sinna sisse. Kõrvale asetatud tomati-sibula salat lisas toidule krõmpsjat värskust, pinnale puistatud haudunud-rebitud liha küllust ning üldmulje toidust sai lihtsalt täiuslik!

Kokkuvõte seekord vaimustunult kiitev. Võimalik et osa sellest vaimustusest tulenes asjaolust, et eelnenud ööpäeva jooksul olin manustanud vaid mõned suupisted, kuid sõin mõlemad taldrikud jäägitult tühjaks, astusin lahkudes uuesti tellimus-akna juurde ja tänasin ning seejärel astusin edasi talvepäeva sisse, mõlemad pöidlad otsustavat püsti, sees soe rahuololu ja näol naeratus.

---

lugu ilmus siin

Kohvik Maius (Narva)

Kuskil Narva linna sees on suur kaubakuubik nimega Prisma. Selle kuubiku ühes nurgas asutus nimega kohvik Maius. Kohvikus käija mina küll pole, aga kuna siin pidada ka päristoitu antama, siis lähen vaatama – kuna neil olla kolm eri letti eri kohtades, siis midagi peavad nad ju õigesti tegema!

Võtan mantli seljast ja jään väikeses segaduses ringi vaatama – kuskilt ei paista midagi, mis meenutaks menüüd, ei seinale kirjutatud kujul või paberkandjal. Leti taga asjatav proua viipab minu küsimuse peale, et “ei ega mingit menüüd ei ole, kõik on ju selles letis näha!“

Jätkuvas segaduses vaatan piki koogi- ja salatiletti, et kus ja mis ... kuni lõpuks märkan külmletti, milles konteinerites on komponentidena praeosised. Et noh keedutatar ja –makaronid, kartulipüree ja kotletid, lihalõigud jne. Ja ennäe imet, isegi kaks suppi on samamoodi metallkonteinerites olemas, kõigil kaalukauba hind juures. See on nüüd küll üks kummaline kontseptsioon, eriti kohviku nimelise asutuse kohta, aga see on juba vormistuse küsimus. Mind huvitab pisut enam sisuline pool ehk maitsed, mida köök suudab või ei suuda pakkuda.

Valin siis hernesupi ja borši valikust viimase, mispeale proua näitab mulle küsival ilmel kahte anumat, üks keskmise kohvitassi suurune ja teine meherusika mõõdus kausike. Valin selle suurema, sest suppi võiks ikka rohkem kui kolme lusikatäie jagu olla mumeelest.

Proua kulbitab siis külma suppi kaussi ja tsuskab mikrolaineahju sooja, küsides minu hapukoore ja leiva soovide kohta. Saades eitava vastuse, asume tingliku prae komponeerimise kallale.

Noh, kui juba veidrate eksperimentide keskkonnas olla, siis miks mitte võtta postsoveetliku kulinaaria „täht-teost“ nimega „mjaso po frantsuuski“. Milles vaesed prantslased süüdi on, et see sibula ja juustuga üleküpsetatud liha niimoodi nimetatud on, seda ma ausalt ei tea.

Nö garniiriks valin tatra – ehkki ma jällegi pole siiani aru saanud, mis seost on lihakõrvasel ehtimisega, aga see on kõrvaline. Tatar ja liha tõstetakse ühele taldrikule kokku ja läheb järgmisse mikrouuni sooja. Kuna minu nägemuses peaks praetaldrikul alati leiduma ka mingi värske komponent, siis tellin küüslauguga peedisalati ... mis aga kopsatakse eraldi taldrikule.

Nagu panete tähele, ei maini ma siiani hindu, sest vaata need selguvad kaalu järgi. Nii näiteks selgub supi hinnaks tšeki peal naljakas 2.52, oletatavasti tatra hinnaks 0.58 jne. Koos üheeurose veepudeliga saab see kõik maksma 6.59. Jaaa-jaaaa, see on kahekäiguse söögikorra maksumus kõik kokku. Hämmastav, kas pole?

Istun siis kentsaka kandikutäiega maha ja asun otsast kallale. Supp ... eee ... mehhh. No ikka kohe täitsa mehh. Paha ta pole, aga maitsetu. Sisuliselt lihavaba, kui mõnd üksikud kribalad välja arvata peenelt riivitud köögiviljade sekka. Soola-pipart ei paista ka kusagilt võtta, nii jääb see kauss mul tühjaks söömata.

Peedisalat. Et nime poolest küüslauguga? No justkui oleks mingid valged tükikesed riivpeedi sees, aga maitset nad miskipärast ei evi. Jällegi – peet meeldib mulle, aga no nii maitsevaeselt esitatuna jääb sellestki suurest lusikatäiest osa järgi.

Tatar – issversussver, kuidas nad oskavad ka seda maitsetuna esitada? Tatra enda pähkline mekk on siit kuidagi välja uhutud?

„Prantsuspärane liha“ on siis ainuke komponent, mille ma otsast lõpuni nahka panen. Mis sest et imeõhuke sealihaviilak on tuimaks praetud. Mis sest et juustukatteks on valitud midagi täisneutraalset. Aga no kergelt karamelliseerunud sibula maitse on minu jaoks alati meeldiv, isegi kui ta on veidi pigem keedetud kui praetud, nagu antud juhul.

Kokkuvõte? A mis siin kokku võtta? Vaatan poolenisti söödud toitude jääke kandikul ja ohkan. Panen mantli selga ja surun allapoole pööratud pöialdega käed taskusse. Soovitus? No kui nälg majas ja raha vähe, siis võib ju hädavariandina kõne alla tulla, aga muidu mitte. Võimalik et see puhvet on oma saiakeste-koogikeste osas supertaseme tegija, kuid kulinaaria pool, eriti läbi külmleti ja mikrouuni käinuna, pole küll midagi väärt.

---

lugu ilmus siin