Arvamusliidrite lõuna

Möödunud nädalal toimus peale mitmeaastast katkupausi taaskord Postimehe arvamusliidrite lõuna. Kuna andsin sellel osalemisest aimu Facebookis avaldatud pildikese kaudu, siis sain Toidutare toimetajalt viivitamatu korralduse teha sellest söögikorrast ülevaade. Ürituse põhiline osa oli mõistagi mitte toit, vaid samal ajal peetud kõned jms, kuid olgu, käsk on vanem kui meie.

Kuna aga tegu on veidi tavatu olukorraga ja kirjeldusega, siis torkan siia vahele ka mõned üldisemad mõtisklevad jorinad, ma loodan et te ei pane väga pahaks :)

Kokku pakuti neli käiku, millede kirjeldused olid kenasti ära toodud iga külalise ette asetatud vahval kuubikul. Tõsi küll, esimene neist toodi kandikul kätte juba fuajees koos tervitusjoogi pokaaliga, nii et sellest pole mul pildikest siia juurde tuua – väiksemat sorti sõrme suurune suvikõrvitsarullike kitsejuustuga oli igatahes mõnus karge ampsuke.

 
Esimene küsiv jorin algab nüüd. Miks kõigil nendel pidulikel vatuvõttudel diskrimeeritakse tublit poolt seltskonnast, kes veini asemel eelistaks õlut? Šampusepokaal tervituseks, punast ja valget veini eri käikude juurde pakutakse küll, lõpujoogiks šerri või portvein jms, aga kuhu jääb õlu? Vähesed erandid on õllesõbralikemate maade saatkondade korraldatud üritused, kus viinamarjapõhised joogid pole ainukesed toidukõrvased.

Mul on selle kohta oma, võibolla veidi ekslik, aga siiski seletus. Nimetaksin seda talupojakompleksiks. Et ammustel aegadel käis talurahvas piilumas, mida mõisarahvas ka sööb ning joob – aknast oli näha veinipudeleid, kuid mitte õllekappasid. Nii ongi siiani meie ühismälus see veider arusaam, nagu vein oleks midagi peent ja õilist, õlu aga talupoegade labane tarbejook.

Olen mõnel analoogsel üritusel teinud sellist vempu, et palunud juba lauas istudes korraldajatel mulle siiski õlut tuua ning jälginud siis vaikse lustiga, kuidas enamik lauakaaslasi jahmunult küsivad „kas nii ka saab“ ja siis samuti minu valikuga kaasa lähevad.

Aga nüüd siis edasi toiduga. Eelroa kirjeldus kuubikul kõlas: „Küüliku rillette, sinihallitusjuust, pistaatsia, õun“. Niiiiii, öelge nüüd ausalt, kes teab misasi on rillette? Igatahes küsisin seda ka lauas ning keegi ei osanud vastata. Isegi lauakaaslaseks sattunud vana erudiit ja mälumängur vürst Volkonski koukis vastuse otsimiseks taskust nutitelefoni ja luges guugli abil pidulikult ette selle tähenduse – põhimõtteliselt on siis tegu rasvas küpsenud, peenelt ribastatud ja rasvakaane all säilitatud lihaga.

Siit siis järgmine küsimus – kas sääraste nimetuste kasutamine on peenutsemine või sööjate harimine? Talupojakompleks? Igatahes maitses kenaks halukeseks vormitud valge külm rullike rammusalt ja meeldivalt ... kuigi küülikuks ei oskaks seda mingi valemiga pidada. Ilmselt olen ma ise piisavalt talupoeg, et mitte eristada kana küülikust :) Juustutäppide sisse püsti torgatud õunaviilud ja jahvatatud pistaatsiapuru lisasid roale igatahes kena pidulikkust ja kõik mitte-veganid kiitsid meeldivat ampsu.

Põhiroog „veise sisefilee, kukeseened, dauphiniois kartul“. Jaa, kukeseenelõhn saabus lauda juba enne taldrikut, selle seene kasutamine on alati kindlapeale minek! Seenekuhilakese all lösutas lapserusikasuurune fileetükk, mis oli peaaegu et ideaalses küpsuseastmes, kuid paraku sisuliselt maitsestamata. Veinikastmeke aitas seda viga veidi leevendada, kuid kreemise tekstuuriga kartuliviilakatest koosnev ümarmoodustis jätkas sama nullmaitselist rida.

Magustoidu ajaks pidin ma aga juba lahkuma, jõudmaks Tartu bussile ja õhtuks tudengite ette kõnet pidama. Aga kuna magusapöial on mul aastatega degradeerunud olematuks, siis oleks see käik minust jäänud puutumata nii ehk naa.

Viimaseks jätan aga kasutamata jäänud supipöidla kurva ohke. Suppi ei pakuta tolistel pidulikematel, kutsetega üritustel mitte kunagi. Aga noh, eks sellest võib ka aru saada, sest küllap kardetakse peenemaid lipse ja muid ilusaid riideid plekitada, mis supisöömise ajal pahatihti sündida võib.

Ligi kolmetunnise ürituse kokkuvõtteks aga nendin, et toidu pärast ei maksa taolistele üritustele üldiselt tikkuda. Korraldaja/toitlustajad üritavad ilmselt vältida maitseelamuste pakkumist, kuna peljatakse et need ei pruugi kõigile meeldida. Või teisiti võttes – masstoitlustamise puhul, kus korraga peab olema võimalik lauale kanda kümnete või isegi sadade portsude kaupa ühesuguseid roogi, lähebki suurem aur kena vormistuse peale. Võimalikult neutraalsed maitsed, ainult et rõhutatult kallid ja hästi nooblilt vormistatud road. Ja toidud olgu peente nimetustega. Ehhh mind talupoega.

Raadiomaja kohvik (Tallinn)

Peale pikemat pausi oli kaugemaltkandi mehel taaskord pealinna asja ning mõistagi tuli seda ära kasutada pöialde teritamiseks. Kuna asi number 1 (nii umbes seitsmest) oli Raadiomajas, siis miks mitte üle vaadata ka kohalik puhvet, kus ma siiani vaid kohvi olin luristanud.

Rõõm algas sellest, et pisikesel puhvetil, mis suuresti omamaja rahvale on suunatud, on viitsimist iga päev panna üles ka oma FB lehele kogu selle päeva menüü, näidates nii, et ka muu rahvas on oodatud. Pisut üllatav oli näha, et selle pooltunnikese jooksul käis siit ridamisi tellimisi ära viimase ka toidukullereid – aga eks oli ka tööpäeva lõunane aeg.

Mingit põhjust rääkida siin interjöörist pole – see on üsna funktsionaalne asutis, kus korraga mahub paar inimest leti äärde tellimust tegema ja kümmekond inimest maha istuma. Tellimuse tegemisel saabus teine rõõmus hetkeke – kuna tellisin oma tava kohaselt supi JA prae, siis küsiti, et kas teine käik tuua peale esimese lõppu? Kae siis kui sulnis, sellises sööklalikus õhustikus osatakse kundest rohkem lugu pidada kui mõnes kaugelt nooblimas kohas, kus ilma küsimata tuuakse ette mõlemad käigud korraga ja tee sa siis nendega mis tahad.

Valisin esimeseks „Kana- nuudlisupp“ (3.00), mida tuli endal suurest potist õngitseda. Raputasin kõrvalolevast kausikesest veidi rohelist muru värvirõõmuks peale ja astusin lauda. Tihke ja lihtne supike tervitas alguses küll üsna vesise ja maitsetu leemekesega, kuid kausi edenedes tekkis tõdemus, et no suti on siia ikka vähemalt musta pipart pannud ja koos vähese õhetusega kerkis pisut ka arvamus. (Ehhhh, hea kondipuljongi peale on vaja suppe ehitada, mitte kraanivee peale ... aga noh see on vaid minu nägemus).

Praeks valisin maja kalleima roa „Kooreklops veiselihast“ (6.00) ja kartul/riis/tatar valikust võtsin sinna jurde viimase. Veidi valesti valisin, sest fotogeneetliselt nägi sobiliku ajavahega lauda toodud taldrik välja kui tööõnnetus – pruunikashall tatar ja samavärvi kaste pruuni lihatüki peal nägi visuaalselt välja kui üks suur plärakas. Kuna aga koos selle plärakaga saabus ka soovitus võtta kõrvale salateid, siis valisin taldrikule värvirõõmsamaid lisandeid ja asi võttis palju apetiitsema mulje.

Kolmas rõõmus moment saabus aga esimest ampsu võttes – see loomaliha oli otse OIVALISELT pehme. No siin ei saa jätta kasutamata seda armetult ülekasutatud mõistet „suus-sulav“, aga ta olgi just selline ja maitsev ja nunnu ja üleüldse! Kastmeke oli ilmselt ehitatud sellesama liha hautamise leeme peale ning maitses seetõttu sama lihtsalt, kuid ülimeeldivalt. Magusakas riivporgand ja hapuks tuunitud peet lisasid siis juurde oma maitsenüansse ning rahulolu kerkis koos pöidlaga kõrgele.

Kokkuvõte seega kahetine. Supipöial on veidi sorgus ja maitserõõmutu, kuid praepöial seevastu kiidab üsna-üsna püsti olles selle köögi võimet teha lihtsat toitu tõepoolest hästi. Kuna see puhvet on avatud ka linnarahvale, siis võib teda kiireks lõunaks soovitada küll.

---

lugu ilmus siin

Karjase pirukas

Või siis iiri pirukas, Sheperd Pie või Shepard Pie. Küllap neid nimesid on sellel roal veelgi, aga ega's me tähte ja/või nime näri, pigem vajutaks hambad ikka toidu sisse, onju.

Põhimõte on sel roal üüratult lihtne - alumiseks kihiks lihane hautis, ülemine kiht juustune kartulipuder ja ongi kõik. Kas ja kui keeruliseks sa oma elu nüüd edasi elada oskad, on juba maitse küsimus. 

Ühed ütlevad, et peab ilmtingimata olema lambahakklihast see põhjake, teised jälle et ikka loomalihast. Et ilmtingimata peavad sinna hautise sisse käima herned ja/või mais. Kolmandad, et juustuks peab olema ilmtingimata iiri cheddar, muidu ei tasuvat ettevõtmistki. Õigete ürtide ja pertside üle käivaid vaielusi ei hakka üles lugemagi.

Mina ütlen et minge kukele. Põhjaks võib rahulikult ära kasutada eilse pastakaste ja soovi korral üldse lihast loobuda, laotades alumiseks kihiks üldse vürtsikama taimse raguu. Peamine et see aluskiht ei oleks liiga vedel, et ta küpsemise järel kannataks ühe liigutusega taldrikule tõsta. Sama kehtib pealmiseks koorikuks oleva kartulipudru kohta, seda hoiab koos kartul ise ja juust aitab kaasa, muna lisamisel ma vajadust ei näe, ehkki sedagi tehakse.

Ka see, et alumine kiht tingimata tomaine peab olema, pole 100% vajadus - lihtsalt kahevärvilisena on lõpptulemus efektsem. Ja maitseainetega ei soovita koonerdada, me ei taha ju tuima kõhutäidet, vaid maitseelamust. Vürtsikas-mahlane põhi võiks nt kas adžikat vm tšillituletist sisaldada ja et kartulikate aromaatsem tuleks, võiks siia nt muskaatpähklit riivida. 

Ainuke detail, mis on tõepoolest oluline, on ettevaatlikkus pealmise kihi laotamisel - me ju ei taha neid kahte kihti üksteise sisse pressida. Lusikaga törtshaaval katmine ja siis kahvliga vaikne silumine on minu meelest parim meetod - siis saab ka kena väikese mustrikese ja dekoratiivsemad küpsemisjäljed.

Küpsemise aeg sõltub nüüd väga ahju eripäradest ja temperatuurirežiimist / vormi suurusest, aga kirvega võttes 40 min. Täpsemalt kuni peallispinnale tekib kena kuldpruun kihike. Lõppkokkuvõttes on ju tegu valmis, küpsetamist otse mittevajavate komponentidega, juust peab ainult saama kenasti kartuli vahel ära sulada ja pealispind kena kooriku - antud ülesandeks on ülevalt tulev kuumus parim (ehkki saab ka harilikus alumise leegiga gaasiahjus tehtud, siis oleks lihtsalt hea mingi massiivsem objekt panna gaasiahju põhja, et otsest alt tulevat kuumust veidi hajutada.

GMP Patisserie (Tartu)

Olin täiesti kindel, et minul sellesse asutusse asja pole – peenutseva nimega asutus GMP Patisserie on ju koogiputka! No ja mina ei kvalifitseeru ühesti otsast kohvidanteks ja koogimugijaks, onju! Aga siis üks kamraad seletas, et seal majas antakse ikka päris süüa ka. Veidi hämmeldunult kontrollisin asja ja avastasin, et mis tõsi, see õigus, sest vale pole see! Antaksegi ja pealegi veel irrrrmus hästi antakse, olgu etteruttavalt öeldud.

Esmaspäeva tööpäevalõpusel ajal oli peale minu majas veel vaid üks kunde ning pundike titte väntsutavaid piigasid. Teate ju küll seda olukorda, kus noorte sõpruskonnnast keegi saab esimesena tite, siis koguneb kogu naiskond kokku seda nähtust näppima ja solgutama. Solgutatav ise on muidugi asjaga hirmus rahul ... aga mitte sellest pole täna jutt :)

Kogu asutuse olemus alates ukse kõrval põlevatest elusa tulega postamentidest, jätkates koogiletiga ja lõpetades muusikavalikuga tualetis räägib läbimõeldud ja mõõdukale glamuurile pretendeerivast kontseptsioonist.

Menüüs leidus kaks suppi, millest üks oli püreesupp ehk siis minu jaoks sildiga „võimalusel väldi“, seega võtsin teise variandi. „L'oignon. Sibulasupp, juust, krutoonid“ (6.50) saabus u 10 minutise ooteajaga. Ahjaa, enne toodi veel soojast ahjust läbi lastud pika-saia-viilakad, mis olid kaunilt tumerohelise ürdiõliga üle nõristatud. Hea mõrkjas oliivõlilõhn vääris nuusutamist, erilist maitsejälge aga ei õnnestunud saia seest kätte saada ... ja noh selle nimel ei hakka ma endale saia proovitükist rohkem ka sisse ajama.

Supikese saabumine oli kõneväärne akt. Suuuuure taldriku keskel kõrgus mõõdukas tume tornike, mille tipus mõned krutoonid, olles üle puistatud tiheda peene riivjuustukihiga. Selle torni ümber kallati kannukesest tume-tume-punakas-pruun vedelik. Jeerum. See asi on nüüd ... kuidas öeldagi ... ebatavaline!

Asjasse süvenedes selgus, et supike serveeriti nö separeeritud kujul, lastes algosadel taaskohtuda minu silme ees taldrikus. Kuhjakese alumine korrus koosnes karamelliseerunud sibulatest, mida oli ilmselt hautatud punase veiniga tembitud leemes – ja nüüd see leem toodi lihtsalt eraldi kohale. Omamoodi lahe võte, kas pole, vähemalt tekitades väikese vau-efekti. Ja teate, maitse mõttes oli siin ka vau! Mitte väga suur ja hõiskav, aga ikkagi vau! See kraam maitses julgelt ja hästi, balanseerides magusa sibulakaramelli ja punaveini hapu ühislainetes. Pole midagi öelda, see köögimeeskond teab mida teeb ning teeb seda hästi!

Teiseks käiguks tellisin „Siga. Seakõht, kartulikreem, kõrvitsa vürts-salat, koorene Dijoni sinepi kaste“ (12,50). Ka siin tuleb lauda laduda ainult kiidusõnu. Visuaal ei olnud ülepingutatult kunstipärane, kuid maitsekalt eksponeeritud ja sobilikes kogustes (mind alati hämmastab ülepungestatud innukus teha huipu-kallis kaste ja siis määrida see mööda taldrikut laiali... no kuidas-kuidas-kuidas peaks kunde selle enda keelele saama? Siin majas õnneks seda viga polnud, vabandust kõrvalepõike eest.)

Siga ise oli sigahea, ülipehmeks haudunud sellisel moel, et isegi kamar oli karamelliseerunud marmelaaditaoliseks! Kõrvitsa-salat meenutas oma tekstuurilt küll rohem juba moosi, olles ka moosilikult magus, kuid see oli vähemalt plahvatava maitsejulgusega tehtud. Hapukas sinepikaste sobis magusa tasakaalustamiseks ja sealiha täienduseks parimal moel. Ja isegi katrulipüree oli mõnusalt maitsvaks tuunitud, veidi krõmpsjaks kuumutatud brokkoliõisik paaritus siia juurdse samuti täitsa kenasti. Taldrikuservadesse nõristatud juba tuttav ürdiõli ei omanud küll mingit kandvat rolli, kuid väike iluraamike on ju ka kena.

Lõpetuseks aga olgu ära toodud ainus ebameeldiv moment kogu külastusest. Oehhh. Teine käik toodi lauda minut peale esimest. Ehk siis sisuliselt serveeriti kaks käiku korraga! Nii EI TEHTA! Nii pole ilus! See on demonstratiivselt hoolimatu! Kundet ei karistata jahtunud roaga! Kui mingi eksituse tõttu köök ei saanud aru, et lauas istub üks inimene, siis ei too saalitöötaja kundele kahte käiku korraga lauda, vaid palub köögil see soojas hoida seniks, kuniks kunde on saanud piisavalt aega esimese roa lõpetamiseks. Ja kui saalis on sisuliselt üks kunde, siis saab ju käia ka vaatamas, et kas nüüd on paras aeg või mitte. Oehhhhhh.

Kokkuvõte on aga ikkagi üsna positiivne. Selles köögis töötab meister/meeskond. Nii supi- kui praepöial on püsti ja see teine veel eriti püsti, pistes nina üle ukse tänavale ja kutsudes möödujaid end maitsva toiduga hellitama! Selle kõrval on saalitöötaja apsakas peaaegu et pisiasi, onju.

---

lugu ilmus siin

Pesto tamarindo :)

Mõni inimkatse toidu ümber läheb huvitavalt vussi. Noh et kui üritad klassikalises toidus mingi "ainuõige" komponendi asendada millegi muuga, siis sünnibki "meie Nokia" ... või siis see va innovatsioon või käkk :)

Pesto rosso ehk punase pesto tegemisel on mul kombeks lisaks tavapärasele kombole päikesekuivatatud tomatid / juust / piiniaseemned /küsla / õli / sool lisada ka mingit happelist nüanssi, tavalist kas sidruni- või laimimahla näol.

Aga tegemise hetkel selgus, et neid kumbagi polnud käepärast. Kuid külmikus oli ju tamarindi kontsentraati, jõuliselt ja põnevalt haput ollust, mille kasutamisel ma olen seni alati hädas olnud. Maitse suurepärane, kuid värvi mõttes sobiks ta ilmselt ainult mõnesse šokolaadisse maiusesse, mida mina aga teha ega tahta ei oska. 

Nüüd siis juhtus see, mida oligi oodata. Maitse mõttes sobis see granaatõuna/kohvi/kakao segune intensiivne kreem pääääääris kenasti, tuues huulile vähemalt vähemalt hinnangu: "ooo, kui huvitav" :) Värv aga - noh te ju näete ise. 

Pubi Üksteist (Elva)

No võtke näiteks Elva – väike puust linn. Teise, veidi suurema puust linna (teate küll, missuguse) satelliit-asum. Kunagise raudteeimpeeriumi vahejaama tingimustes kuurortlinnana toiminud, nüüd suurest teestki eemalejäänud, kuid siiski omamoodi muhe koht.

Novat selle puust linna sees on üks väike puust pubi. Pubi 11. Või siis Pubi Üksteist. Kirjuta või ütle kuidas tahad, tulemus on sama. Väike ja puust ja inimtühi. Vähemalt pühapäeva õhtupoolikul olime me kamraadiga seal ainumad kunded. Meie ja lihvimata lauast lagi ja servamata lauast seinad, pildid vanast Elvast, leti taga rippuv vankriratas ... ja fototapeet vanadest USA ajalehtedest. Et see suur et ... mis pistmist on New Yorgi ja Chicago ajalehtedel ühe väikese puust pubiga, kui ühtegi muud viidet ameerikalikule stiilile vms ei ole? Aga olgu, sisekjundus pole peamine, samuti nagu ülemäära valju muusika täitamas tühja saali.

Mis te arvate, mis ma võtsin esimeseks käiguks? Et no kui on puhveti enesemääratluses „pubi“, siis on menüüs seljanka ja selle ma ka võtan. Ja teate mis, õigesti tegin! Väga õigesti tegin! See köök teab, mis on seljonksi mõte ja asend kulinaarses universumis!

„Seljanka hapukoorega“ (4.90 EUR) saabus u 10 minutiga ja saabus uhkelt! Kaane all kausikeses ja eraldi serveeritud hapukoorega! Jeeee, kas nüüd tõesti on minu aastatepikkune undamine sellel teemal hakanud vilja kandma (olen-olen tagasihoidlik!)?.

Lõhnas domineeris suptšikul keeduvorst, mistap esimese hooga pelgasin, et saan taaskord viinerisupi osaliseks, aga õnneks eksisin palju ja sügavalt! Jah, sõrmeotsasuuruste tükkidena oli siin sees ka keeduvorsti, kuid veel ka mitut sorti liha ja kurki ja tihedalt vürtsikat-happelist leemekest. Jaaaa, just selline peabki see imeline elupäästja-supike olema. Kuum, aromaatne, maitsev, julge ja elumahlu liikuma panev. Kui mitte viis pluss, siis tubli viie väärib see sooritus kindlasti!

Kamraad kõrvalt küll pobises, et tema poolt valitud kookosene supike tikkus vesiseks jääma, aga minu rahulolu ei väära see ju kopka eestki. Seljanka kui test-roog, köögieksam ja kontrollküsimus tõestas end minu jaoks taas täiel määral.

Teise roana sai tellitud maja firmaroa staatuses olev „Pubi 11 eriroog: Sea sisefilee, sinihallitusjuust, kooresed küüslaugu pannikartulid, marineeritud paprika.“ (9.90 eur). 35-minutine ooteaeg ainsate kundedena lubab arvata, et asjale läheneti tõsiselt, et köök teeb tööd, mitte ei soenda valmistoite.

Ja tõepoolest, see köök teeb tööd, kohe lausa head tööd! Pubiroana pole muidugi imestada, et taldrikust enamuse täidab kardulas ... aga see on heas kastmes olev kartul! Tõsi küll, till selles kastmes võiks olla mitte kuivatatud (see kõlbab ainult dekooriks) vaid sügavkülmutatud, kuid ikkagi – sellele kastmel oli aroomi ja maitset! Et nüüd enamik kartulist minust taldrikule jääb, on sügavalt minu probleem, mitte kuidagi köögi viga.

Peamine rõõmustaja antud roa juures oli ehk aga (värskelt lõigatud!) apelsiniviilakate all peituv vähene salatikuhilake. See oli värske ja kastmekesega tuunitud. Vähese külastatavusega päevadel kipub enamikes puhvetites salat olema liruksvettinud ja maitsetu, kui siin oli kõik vinks-vonks. Marineeritud paprika – igal seitsmel juhul mõistlikum valik kui olnuks tavalised pubilisandid ehk talviselt plastmassised kurk-tomat.

Lihaosa nägi välja muljetavaldav – fileest tehtud ümbrik oli omakorda taignakooriku sees küpsenud, serveerimeseks pooleks lõigatud ja BBQ-kastmega üle niristatud. Võib-olla võiks küsida, et kas-kus siin see sinihallitusjuust oli? Või siis et miks liha liig soolane maitses? Aga võimalik et need kaks on omavahel seotud, sest enamasti on hallitusjuustud ka ülesoolatud. Aga igatahes nägi roog efektne välja (ning see on alati juba pool võitu) ja ta oli nö mitmemõõtmeline! Krõbedapoolne taignakoorik ning pehme-mahlane lihatäidis kõlab juba ideena hästi ning kui teostus pole isegi perfektne, siis kiitust väärib ta ikkagi.

Kokkuvõte igati heatahteline. Supipöial ronib kaevikuservale täies pikkuses püsti ja puhub fanfaari – seljankasõbrad, siiapoole! Praepöial ühineb temaga, küll veidi vähesema entusiasmiga, kuid siiski püstiasendisse tõustes. Pubiköök, mis pakub paremat toiduelamust kui mõnigi noobel restoran, see väärib ju kiitmist ja esiletõstmist!

---

lugu ilmus siin

Kartuli-juustukotleid ilma ühegi lisandita

Kartulikotlet on ilmselt üks kõige levinum ja mõnusam laisaköögi toodang. Ning selle valmistamisviise leiab ilmselt nelikendkaks, igaüks õige kui teine. Kes summib sinna sisse mune, kes jahu, kes mõlemat ... ikka selleks, et kraam koos püsiks.

Aga vaata saab ka ilma. Keedetud ja riivitud talvine (ehk siis mitte noor) kartul püsib reeglina koos ka ise, selle tõestuseks tegingi antud inimkatse toidu ümber. Noh ja et ülesanne oleks keerulisem ja huvitavam, siis panin riivjuustu kah veel hulka, et lagunemisoht oleks "suurem" ja tulemus maitsepõnevam.

Umbes 6-700 grammi riivitud keedukartuli peale võtsin 200 g riivjuustu, maitsestasin kergelt ja summisin põhjalikult läbi. Mitte delikaatselt ja lusikaga, vaid ikka peoga muljudes ja nätsutades, et tulemuseks oleks tihkem mass. Mudisin samas peopesas valmis lamedad plönnid ja edasi on juba asi kuumas pannis.

Särrdi käis asi üle panni, endal hing kinni, et kas ikka püsib koos ... püsib! Kõrvale valmistasin köögiviljaraguu ning voila - parim tõestus, et saab ka nii ja nurjatult maitsvalt!