Mood (Tallinn)

Vabaduse platsi ääres paiknes Wabadus. Nüüd on selle asemel Mood. Kõik on aga nii samamoodi, et ma igaks juhuks lausa kontrollin, et kas ma seda puhvetit juba kirjeldanud ei ole? Kuna ikkagi ei ole, siis käärime aga käised üles ja paneme pöidlad võitlusvalmis.

Tööpäine lõuna-aeg, olen üks esimesi sisseastujaid ning saan tellimuse kiirelt antud, minu järel järjest uued sisseastujad saavad leti tagant üha pikema ooteaja hoiatusi (algul 15-30, hiljem juba 30-45 minutit). Et ainult üks kokk olla köögis ja tellimusi palju. Enamik siiski lepib ja jääb ootele.

Supimenüüst vaatab vastu sama pealkirjaga roog (pardilihaga boršš), mida ma siin kaks aastat tagasi teise nimega puhvetis sõin. Soovin tellida midagi muud, kuid „Homaari bisque“ on otsas. Pagan. Noh võtan siis väikese ohkega „Puraviku kreemsupp“ (7.-EUR) ja jään ootele.

15 minutiga toodi lauale suuuur taldrik, mille äärel ilutseb miski, mis meenutab kõige rohkem ehk kõrvetatud merekäsna ... noh matšalkat noh :) Kui küsin, et miiiisasi see on, siis satub noormees segadusse ja lubab järele uurida. Tema kaunis pükskostüümis daam-kolleeg üritab seda kuidagi seletada: „noh selline tainas tuuaksegi“ ja üritab mingit nimetust välja hääldada, kuid jääb hätta. Lõhna ja maitse järgi öeldes – ei, sellel polegi mingit maitset. Lihtsalt nagu täiesti maitsetu niitnuudel. Aga see-eest efektselt karvane ja krõbisev. Ning lauale pudisev. Väga pudisev.

Supp ise aga ... ehhh ... täpselt nii igav nagu ma arvasingi. Jah, maitsev, seenene, aga igav. Püreesupp, ma ütlen. Taaskord kinnitus minu eelarvamusele, et enamasti on püreesupi valimine kindlustatud „mehh“.

Prae ootamisega läks kurjama kaua – 50 minutit (ehkki mulle ei lugenud keegi ette hoiatust ooteaja pikkuse kohta). Mõtlesin juba 45 minuti pealt küsida, et kas mind on unetatud, kuid kuna õnneks seekord aega oli, siis mõtlesin, et lasen asjadel oma loomulikku rada tiksuda.

„Kohafilee; hernekreem / röstitud juurseller / koorene laimi kaste / forellimari“ (18.-EUR) nägi kena välja küll. Kala ja kalamarja kooslus on enamasti kindel edulugu, nii kasvasid ootused kõrgemale. Kalake ise oli kenasti kiiret ja korralikku kuuma näinud, nahapool kenasti krõmps ja teine külg just täpselt paraja jume peale saanud, mõõdukalt ja ainult soolaga maitsestatud – nii et kala ise oli hea.

Erkroheline hernekreem maitses ... hmmm ... toore hernejahu järgi? Kõige huvitavam osa praest oli kala alla peitunud pehmed, soojad ja helevalged juurselleri tükid – huvitav, kas neid oli rõõsas koores või piimas keedetud (roa kirjelduses oli kirjas „röstitud“)? Kalamari osutus aga jahmatavalt maitsetuks, tekitades hetkeks isegi kahtlust, et ega pole tegu odava imitatsiooniga nn meremarja näol. Kuid ei, mõned marjaterad plaksatasid siiski keelel katki hea ootuspärase küllusega, kuid selle kõrval enamik muid olid tuhmid ja plastised. Ja roa lõpetuseks tabas kõige viimast kalatükki ampsates terav torge igemesse – jäme kalaluu tükike on küll viimane mida restoraniroast ootaks.

Kuidas siis asja kokku võtta? Supipöial jääb horisondist tiba allapoole – peale vau-elamuse praetud matšalkast pole siin millestki rääkida. Praepöial tõuseb neutraalsest horisondist natukese kõrgemale kala õige kohtlemise tõttu. Kuid kas ma seda kohta soovitan? Võttes kulutatud aja ja raha korrutise koos kõhnakese maitseelamusega, siis tulemus pole just kuigi innustav.

---

lugu ilmus siin

Kohvik Rein (Tallinn)

Poolel teel Tallinna bussijaamast Raadiomajja kõmpides jääb Tartu maantee nuka peal jalgu üks lauake ja toolike, mis markeerivad poolkeldris paiknevat toidupesa nimega „Kohvik Rein“, mida küll sildi järgi oleks väga lihtne meeste juuksuriks pidada. Lakooniline, aga kenake interjöör, paarkümmend istekohta, mis äripäeva lõunasel ajal osutuvad üsna kiirelt täituvaiks. Letti ja saali haldav noor daam saab oma tööga krapsakalt ja kenasti naeratades hakkama, nii et esmamulje on igati soodne.

Supivalikul vaatan päevapakkumisest mööda ning leian menüüst rea „vürtsikas kana-nuudli supp“ (6.00) ja selle juurde jäängi. Tellimise juures esitatakse küsimus: „kas soovite suppi esimesena?“, mis ühest küljest ajab mind alati kergelt segadusse (sest kas on neid, kes praadi esimesena tahavad?). Kuid samas on see ka hea, et vähemalt ei tooda kahte käiku korraga lauda.

Supikese saabumiseks läheb 20 minutit, mille jooksul mitmed päevavalikute tegijad jõuavad naaberlaudade taga juba nii toidu kätte saada kui ka lõpetada. Aga ei sest pole hullu ühti, minu enda valik oli võtta valik nö päris-menüüst. Ja supike oli ootamist väärt!

Mõnusalt hapukas-vürtsikas kuum leem oli minu skaalal küll leebeke, kuid kausi lõppedes sai nina siiski vesiseks ja see on hea märk! Poolik täpselt õiges küpsusastmes muna, nuudlid, sibulalõigud – kuulge, see supp on ju ramen! Ainult et parem kui enamasti rameni nime all pakutavad leiged kausitäied. Pinnale puistatud ilumuru ja röstitud india pähklid lisasid siia ka kenakese tekstuuri, nii et üldhinnang esimesele käigule läheb positiivsena kirja.

Teise käigu valimisega tekkis hetkeline raskus, sest pabermenüüs olid kirjas ainult erinevad kausiroad, mida leti tagant seletati lahti kui „noh nagu salat, ainult et soe“. Mina vastu, et aga kas prae moodi asja siin majas ei pakuta? Siis viibati seinale, et päevapakkumises on küll „Kanafilee, kartulipüree parmesani kappari & värske salat“ (6.50). Nohh, kanafilee kõlab küll igavalt, aga veidralt sõnastatud kartulipüree jällegi põnevalt, nii et selle võtangi.

30 minutit tellimisest hiljem saabubki siis oodatud taldrik, mis näeb välja üle ootuste hea. See tähendab et kanafileest vaatab välja tiivanukk ... ja see on ju ootamatu! Põhimõtteliselt on siis tegu Kiievi kotleti toorikuga, mis on jäetud rulli keeramata ja maitsevõiga täitmata. No vähemalt omapärane lähenemine, kas pole? Tõsi küll, kanafilee oli ootuspäraselt igavavõitu, ehkk maitsestus oli ju paigas.

Kartulipüree osutus aga palju suuremaks sisuliseks üllatajaks, sest parmesani ja kapparitega tuunituna maitses see huvitavalt ja mõnusalt, teenides ära mõttelise kummarduse selle maja köögivaimu poole. Rukola-põhine salatike oli samuti kenasti elavamaks mängitud happelise õlikastme abil, nii et iga komponent taldrikult rääkis heast ja hoolivast köögist.

Kokkuvõte taaskord üsna positiivne. Keskmisest julgema ja parema rameni pakkumine mitte rameni nime all paneb küll kergelt imestama, kuid supipöial saab mõõdukalt püsti olema. Kiievi kotleti tooriku pakkumine mitte Kiievi kotletina tekitab samasuguse hämmelduse, kuid ikkagi – ka see on pöidlatõstet väärt. Üldistatuna julgen seda puhvetit üsna kenasti soovitada.

---

lugu ilmus siin

Von Taube (Purtse)

Purtse kindlust tead? Ei tea? Oi seda tuleb minna vaatama, maja sisse kolama, mööda rämejärsku treppi komberdama, ammulisui kaminaümbrisi vahtima ja muudkui pildistama ning pildistama. Noh ja siis muidugi ning eelkõike restoranis keha kinnitama!

Kui majapildistamisega on asi lihtne, siis toidupidlistamise osas peab puhvetipidaja veidi mõtlema, et kuidas teha nii, et keskaegsele linnusele omane kasin valgustus ning musta värvi lauanõud kogu toiduilu endasse ei neelaks. Peale pikka susserdamist ja vahepeal lausa peale kahe mobiiliga lisavalgust andmata oleks pildimaterjal suisa saamata jäänud. Aga vaata kõik muud reklaamikanalid võib üks puhvet ära unustada, kuid kliendi toidupildid peavad tänapäeval olema!

Esimese käigu puhul lasksin end kõhklemata puhvetipidajal ümber veenda ning esmase valiku asemel sai selleks „Koorene kalasupp mädarõikaga“ (7.-EUR). Et olla maja parim ja puha. Kuna seekord toimus söömine vestluse ja maja imetlemise saatel, siis ärge pahaks, aga laudatoomise aeg jäi fikseerimata mõlema käigu puhul.

Supike osutus tõepoolest muljetavaldavaks, eelkõige sellesama mädarõika kasutamise tõttu. Uljalt särtsakas ja enamasti meie kodumaises köögis alahinnatud mädarõigas sobis koorese-köögiviljase leemega suurepäraselt. Olemuslikult kohustuslik sibul-porgand, päris ehtsad loorberilehekesed ja pipraterad lisasid siia autentsust. Ainule häda, et kogu see vurtsukas ilu varjutas sisuliselt olematuks kala enda, aga ehk siin päästaks mingi jõulisema maitsega vee-eluka kasutamine, olgu selleks kas kalmaar või mõni karbiloomake? Või ehk angerjas?

Teise käigu valikul polnud muud vaja kuulda kui et „veisepõske on ainult üks ports järgi“ ja nii saigi tellitud: „Kauaküpsenud veisepõsk, pastinaagikreem, hautatud punane kapsas, veinikaste“ (18.-EUR).

Koheva-rohelise-krõmpsuva kuhjatise alt tuligi ilmsiks eelkõige peategelane ise, kiudhaaval lahti voolav veisepõsk. Pastinaagikreemi mõnus pähkline mõrkjus koos mõne vinnutatud laastuga samast juurikast sobis siia juurde päris kenasti. Punase kapsa hautis oli ehk veidi mitte-midagi-ütlev, kuid intensiivselt karamelliseks keedetud magus-hapu kaste pani kõik kokku kenasti särama, nii et ka see üdlmulje sai igati positiivne.

Kokkuvõte on antud juhul mitmekorruseline. Esiteks – juba arhitektuurne kehand kui selline on absoluutselt kohustuslikult nägemistvajav mulje-avaldaja, olgu selleks väliskülaline või siis kodumaine ignorant nagu mina, kes polnud varem siia sattunud. Teiseks juba toit ise – nii supi- kui praepöial on vägagi püsti, ehkki vast mitte „vaimustuses ettekantud palast“ (kui tsiteerida klassik Kopvillemit), kuid igatahes piisavalt kiitvad, et seda puhvetit siiralt soovitada.

Manoly kohvituba (Tallinn)

Ega kohvitoa nimelisse kohta ei oskaks toiduotsinguile sattudagi, kui selleks otse soovitust ei antaks. Ja veel sõnadega, et seal pakutavat koržets’likke haugikotlette! No seda ilu tahan ma oma silmaga järgi kaeda. Postimehe majast tulles ei ole vaja ka kaugelt otsida, suisa samas hoones paiknebki see Manoly nimeline puhvet.

Mõnusalt minimalistliku disainiga ruumis leidub tööpäeva lõpuleläheneval ajal vaid paar külastajat, mistap kõik kulgev kiirelt ja ladusalt. Seinatahvlitele kribatud menüü on sama lihtne ja lakooniline, kõik jätab hea ja läbimõeldud mulje.

Ainumas supp, mis sel päeval saada oli, kõlas nagu tervitus kaugest lapsepõlvest: hernesupp (4.50). Seda kraami naljalt menüüdest ei leia, seda rõõmsam on kohtuda ununenud klassikaga meie püreesuppidest vaimustunud ajastul.

Tellimisest napi viie minutiga saabuski lauda oi-pagan-kui-meeldivalt lõhnav kausitäis! Ehtne ja aus suitsuliha ... ja miski minus tahab niiväga loota ning arvata, et tegu on suitsuribidega, sest siis oleks ju eriliselt ehe ja stiiline, onju! Saiakuubikud ja veidikese hakitud muru annavad roale ka kena visuaalse struktuuri ning eelootused on kenasti kõrgele tõstetud.

Tulikuum supike on tihe ja rammus, asjakohaselt mudruks keenud tangu-kartuli-porgandi rammus segu ohtra suitsulihaga. Nohhhh, suti soolasem oleks võinud ju see kraam minu meelest olla, aga see on juba tühine pisiasi võrreldes selle üldise positiivse elamusega.

Teiseks roaks valisingi siis mõistagi haugikotletid (9.50), millede saabumiseks läks 15 minutit. Kuna praetud kala lõhn on minu ninale meeldiv, siis hingasin kõigepealt mitu süüdimatult suurt kopsutäit kotletiauru sisse, vaikselt mõnuledes keelt naksutades.

Ah-oh-ah kui head need kotletikesed olid – niiii mahlased, niiii pehmed, niiii värsked ja maitsvad! Peenelt hakitud ja majoneesiga praavitatud hapukurgi-salat sobis oma toekalt hapu tooniga siia juurde väga kenasti. Veidi punast ja rohelist värskust, päris panni äsja näinud kartuliviilakad (mitte uunis soendatud) siia juurde ja kogupilt on ka sellel roal säravalt ja lihtsalt hea.

Pöidlad seekord taas püsti mis püsti. Jah, see pole küll mingi peen gurmeetamine või üllatavate uute maitsete pakkumise koht, kuid ka koduköögi roogade pakkumine meistritasemel paneb maitsejahtija kinnisilmi nurruma nagu kõutsi päikeselaigus.

---

lugu ilmus siin

Texas Cantina (Tallinn)

Ehkki katku ajal läks suur osa Tallinna vanalinna asutustest kinni, siis üks neist pani ennast kinni ... selleks et end kõrvalmajas uuesti avada. Texas Cantina kadumisest oleks ikka päris kahju olnud, sest vürtstoidu hindajatele on see üks kindla peale minekuid.

Tööpäeva varasel õhtutunnil oli siin ootamatult lärmakas ja rahvarohke, ilmselt ka sellepärast, et oli esimene katkupiirangute vaba päev ning osa rahvast tormas pidutsema. Sattusin ühte saali noorte isaste pundiga, kes kandsid püsivat hoolt helinivoo taseme hoidmise ees lennuvälja stardiraja tasemel, higistades süüa midagi tuliteravat ja kaanides sinna peale lurrõlut. Aga noh, vahelduseks piirnaguteaja vaiksetele – tühjadele restodele/pubidele oli see ju isegi tore.

Nimetus „sopa Texana“ (9.99) tekitas huvi, seletuseks toodu mõjus meeldivalt (texase mereannisupp sinikarpide & krevettide, veini, kartuli, paprika & sibulaga serveeritud röstsaiaga). Tellimuse täitmine võttis küll kurjama kaua aega, 40 minuti peale veniva ooteaja eest oleks pidanud ette hoiatama! Supp ise oli aga ... noh OK, ei mingit teksasepärast ei osanud sellest küll välja lugeda. Meeldivaim osa oli perektse küpsusastmega krõmpsuvad krevetid, kõik ülejäänu kuulus rubriiki „neutraalselt meeldiv“.

Praeks valisin väga põnevalt kõlava „Tequila fajita“ (19,99; tequilaga marineeritud & grillitud veiseliha säriseval pannil koos sibula- ja paprikaribadega, serveeritud ubade, pico de gallo, aiasalati, guacamole & tortilladega). Olin vaevalt supiga poole peale jõudnud, kui noorhärra tuli koos mingi kummalise järiga ja sõnumiga „teie toit tuleb kohe“. Lürpisin siis kiiruga supipära keresse ... kuid tegelikult läks veel nõks aega.

Ristjalgse järi ülesandeks oli siis kanda endal kandikut, millel kogu teine käik siis serveeriti. Miks seda ei võinud lauale asetada ... aga no ju siis nii näeb mingi komme ette. Särisevale pannitäiele kallati pitsitäis tekiilat, aurud lükati tsaaahhhhhh põlema ja korralik visuaalne efekt – sisseastumine tulisesse Teksasesse sai tagatud!

Noorhärra lahkumise järel ladusin kogu kraami siis enda ette lauale üle. Suures kaanega anumas olid soojad tortillad. Tomatisalsa – noh mis sa talvisest tomatist ikka tahad, ehkki sibul ja tšilli lisasid siia vähemalt väääähese särtsu. Guacamole ei hiilanud kah just erilise vurtsuga, kuid kena ootuspärane lisand oli ikkagi asjakohane. Pruunide põldubade tamp ei saanud juba põhimõtteliselt hea välja näha noh ja maitses umbes samamoodi. Jääsalatist ja punasest kapsast, kirstomatitest ja majoneesist salat oli huvitaval kombel kaetud riivitud cheddar’iga – ootamatu, kuid siiski meeldiv kombo.

Pannitäie osas olid mul kõrgendatud ootused. Kas selle loomaliha marineerimiseks oli kasutatud tekiilat või mitte, ei oska mitte kuidagi arvata, kuid tšilline-paprikapulbrine koorik sellel andis mõnusa õhetuse ja võttis isegi otsaesise kergelt niiskeks. Samal pannil karamelliseerunud sibul ja paprika lisas suutäitele juurde mahlasust ning üldine mulje jäi vägagi kena. Tõsi küll, ma ise ootasin vängemat tšillilaksu, kuid see on juba minu ootuste häda.

Kokkuvõte sedapuhku üle keskmise positiivne. Supipöial kerkib veidi horisondist kõrgemale, see toiduelamus oli leebe, kuid siiski positiivne. Praepöial hüppab aga üsna kenasti püsti, hüüdes serveerimist saatvale tulevärgile ka väikese „braavo“. Seda puhvetit mõistan mina soovitada ikka!

----

lugu ilmus siin

Narva Kohvik (Tallinn)

Jeerum, see koht on ikka olemas! Ja mitte midagi pole vist muutunud, kui ma siin vist u 40 aastat tagasi lapseohtu vanuses viimati käisin? Isegi saiakeste lõhn on sama! :)

Kuna ma pole tõesti siia kunagi hiljem sattunud, siis alguses tekitas ebalust see, et kas toidu tellimiseks pean saiakeste ostjatega ühte järjekorda asuma? Segaduse hetkel astus veel mitu inimest samasse rodusse minu ette, nii pidin u 10 minutit kannatlikult ootama, kuulates pikke põhjalikke kringlitellimusi ning lühimonolooge stiilis kaks-saiakest-ja-kohvi-kaasa.

Seinapealses menüüs paistis vaid üks supike „seljanka“ (3.50) ning ehkki süda aimas halba, tellisin selle. Õnneks eelarvamus ei täitunud selle sõna halvas mõttes. 10 minutiga lauda toodud supike sööklalikult lihtne ja sisaldas mõistagi hapukooreplörtsatust, mis muutis niigi üsna maitsetu kraami veelgi lamedamaks. Õnneks oli paigas vähemalt üks nüanss – nii lõhn kui maitse rääkisid hapukurgivedeliku keelt ja see üheplaaniline happesus viitas sellele, et vähemalt selle supi põhifunktsioonist – organismi äratamisest – saadakse enam-vähem õigesti aru.

Kiievi kotlett (10.-EUR) jättis köögist juba parema mulje, ka laudajõudmise aeg – 20 minutit – oli mõõdukas. Kapsasalat oli praavitatud hapukas-magusa õlikastmega, porgandisalatis leidus mõni küüslaugukilluke – see näitab välja siiski hoolimist, et ei lükata lihtsalt kuiva silo taldrikule, vaid tuunitakse seda veidikese. Lihtne hapukoorekastmeke ja talvised köögiviljad – ei midagi eriliselt kommenteerimisväärilist. Ahjukartuli nime all müüdavad kuuma (ja kartulimaitseainet) näinud vesised keedukartulid jäid enamasti sinna kus nad olid. Kiievi kotleti säästuvariant (ehk siis ilma kondita, lihtsalt rinnafileest kokkukeeratud) oli aga siiski meeldiv, selle seest välja valguv maitsevõi suisa vägagi maitsev.

Kokkuvõte tuleb veidi õlgukehitav. Koht on ju legendaarne, kuid ilmselt käiakse siin saiakeste, mitte päris-toidu pärast. Supipöial on horisondist allapoole, ehkki mitte päris miinuses. Praepöial kerkib veidi neutraalasendist kõrgemale, eelkõige toorsalatite võrra. Aga kas seda puhvetit soovitada? Toiduelamuste otsijatele mitte.

---

lugu ilmus siin

Kodukohvik (Viljandi)

Küsisin: „kas Viljandis on viimasel ajal mõni uus koht ka tekkinud?“ Hetk mõtlemist ja küsiti vastu: „A kas sa Kodukohvikus oled käinud?“. Nonäedsa siis – ei olegi. Ometigi paikneb see puhvet ju otse kesklinnas, Tartu tänava alguses, aga tõesti, sellesse majja polegi veel varem sattunud.

Kuna juhtusin sinna sisse astuma koos endise linnapeaga, siis sai toiduelamus veidi hektiline, kuna ühtelugu astus laua juurde järjekordne inimene, et tervitada ja paar sõna vahetada. Enamasti üritan ma oma toiduretki üksi teha, sest siis saan keskenduda pakutavale ja vormida käigu pealt suutäisi sõnadeks, aga noh ... seekord läks sedamoodi.

Mõnusalt eri-ilmelises saalis oli tööpäeva keskel rahvast päris palju, kuid personal sai kõigega kenasti ja viisakalt toime. Eriliselt laheda mulje jättis köögi paiknemine kuskil poolkorruse võrra kõrgemal, kus askeldav noorhärra tundus vahepeal lausa köögiukse lähedal inimkõrgusel hõljuvat.

Kuna ainumas supp oli päevapakkumisena peedipüreesupp (4.-EUR), siis ohkasin ja võtsin selle. Minu eelarvamus nii päevapakkumiste kui püreesuppide osas pidi siis seekord topelt katsetatud saama. Ja teate mis – see sai topelt põrmustatud!

Huvitavalt mannavahulik tekstuur, mõnus hapukas-magusakas mekk, soolakad kastmenired, krõbedad-soolakad lisandid kokku andsid päris positiivse vau-efekti. Ehkki üldiselt jään siiski arvamusele, et püreesupid on laisa köögi ilming, siis antud juhul möönan, et siia oli pandud piisavalt hoolt ja oskusi, et saada kõrge hinnang.

Praega tekkis alguses väike tõrge – esimesena soovitud „Orsoto & veisepõsk“ osutus otsas olevaks ... ja siis nimetati veel asju, mis otsas on. Ühest küljest on see muidugi märk koha & roogade populaarsusest, kuid teisal ka kasinast planeerimisest.

Uueks valikuks osutus „Antrekoot & Aji Roho“ (19.-EUR). Toidu valmimisega läks küll päris pikalt (vestluse tõttu unustasin aega fikseerida, aga vast nii u 40 minutit), kuid see ootusaeg oli tulemust väärt!

Tellimuse aegu küsiti: „kas liha võib olla medium küpsusastmes?“, mille peale vastasin oma standartsel moel: „andke see liha nii toorelt kui julgete.“ Ja ahhhhh, milline liha see oli! Mõlemalt poolt vaid kiiret särtsu näinud tüki sisemus rääkis VÄGA HÄSTI laagerdunud lihast, oletan et see võib olla isegi rohkem kui kuu aega väga õigel režiimil hoiustatud. Oi-oi-oi kui harva kohtab sellise kvaliteediga toorainet, millega on köök lisaks ka veel supertasemel osanud ümber käia! Liha oli õrn, ülihästi maitsestatud ja tulemus ehk söögielamus suisa perfektne!

Taldrikul polnud lisaks lihale, salatile ja kastmele mingit ballasti ning juba see paneb kööki suhtuma lugupidamisega – väga vähesed toidukohad, eriti väikelinnades lähevad sellise julge serveeringu peale välja! Sellerisalat oma krõmpsu ja erksa roheluse ning ülisobiva hapuka õlikastmega rääkis suvise kerguse keeles. Aji Rojo piprast tehtud pehmelt vürtsikas kaste andis kõigele särava jume ja tumeroheline ürdiõli sumestas kõik erinevad tahud kokku ülimaks toiduelamuseks.

Kui kogu selle ilu juures üldse millegi üle nuriseda, siis oli selleks nuga. Anda korraliku liha juurde kundele kasutada tavalist lauanuga ... noh see on nagu saata baleriin lavale spordiriietes. Asja ajab ära, aga no ei ole stiilne!

Kokkuvõte on seekord vaimustunud! Supipöial tänab väga püstise sirgeselgsusega positiivse üllatuse eest, et vaatamata eelarvamusele võib ka püreesupp olla meistriteos. Praepöial aga tulistab taevasse ülivõrdelisi sõnalisi ilutulestikke ning teatab, et vaata see köök tuleks küll auhinnastada ja muidu pjedestaalile tõsta! Annaks vaid taevas ja kõik gurmeejumalused, et seda taset suudetaks hoida, sest siia puhvetisse tahan mina kindlasti veel sisse astuda!

---

lugu ilmus siin