Taverna del Gallo Negro (Tallinn)

Kuna oli asja Kadriorgu, siis otsustasin jätta vahele vastuvõtu-toitlustuse (mis reeglina on madalaima maitsenimetaja peale tuunitud ning sestap igavad) ja otsida üles mõni sellekandi puhvet. Lähima toidupesana ilmnes kaardile itaaliapärane Taverna del Gallo Negro. Augustiõhtune roosilõhnane Kadriorg on väärt jalutuskäiku nii ehk naa ning kuna aega oli lademes, siis võtsin seda kõike mõnuga.

Pisike saal polnud isegi mitte poole ulatuses täis, seega üllatas teresõnadena öeldud: „meil on praegu ootejärjekord vähemalt 40 minutit!“ Noh olgu siis peale, võtame selle aja ja vaatame, kas ootus on seda väärt.

Üsna koheselt selgus ka köögi ülekoormatuse põhjus – üksteise järel voorivad toidukullerid. Ju siis vähemalt pitsad on siin majas tasemel, mis sellest et mina neid restoranitoiduna hinnata ei oska.

Esimese käiguna tellisin: „MINESTRONE ALL`ITALIANA 5,90€ / Köögiviljasupp röstitud küüslaugu saia, oliivõli ja lambajuustuga) Selle saabumine võttis aega 45 minutit, mis jõudis toidulõhnases söögitoas kenasti ootused üles kütta ... selleks et need kohe esimeste lusikatäitega põrmu heita. Einoh, kuna minestrone ongi sihuke lihtne kodune supike, mille jaoks pole olemas mingeid kaljukindlaid kaanoneid, siis ei saa nö stiilipuhtuse kallal norida. Tavaliselt on selles supis ka oad ja spagetid, kuid see kausike oli lihtsalt tihkelt täis keedetud köögivilju, mille hulgas oli dominantne suvikõrvits. Nohh ja kogu see kausitäis maitseski nagu keedetud suvikõrvits – ehk siis mitte kuidagi.

Seda süvamaitsetust ei suutnud parendada ka näpuotsatäis riivjuustu supi pinnal. Roa meeldejäävaim osa olid hoopiski korralikult küüslaugused röstsaiad, nii et kaussi tühjaks süüa ei näinud ma mingit mõtet.

Teine käik võttis tellimise hetkest aega 70 minutit. „TAGLIATA DI MANZO CON SALSA DI VIN SANTO CIPOLLINE 16,90€ / Viilutatud veisefilee sibula ja desserti veini kastmes“ (õigekiri muutmata). Kuna midagi pidi ka kõrvale valima, siis mõistagi võtsin grillitud köögiviljad.

Orav-rattas-režiimil tegutsev piiga teostas ka selle laudatoomise liigutuse ilma ühegi kaasneva viisakus-sõnata, kuid olgu, ilmselt on selle põhjuseks pikk päev ja hiline tund (juba nii umbes poole kümne paiku). Vähemalt oli selle liuatäie välimus rikkalik, visuaalse struktuur kenasti paigas.

Kuivade rukolalehtede pakkumine riivjuustuga tundus küll veidra mõttena, kuid tegelikult oli päris maitsev – siin pääses juustu rikkalik rammus-soolakas maitse kenasti esile. Maitsestama grill-köögiviljad üllatasid ainult porgandiviilakate lisamisega tavapärasele paprikale-suvikõrvitsale-baklažaanile.

Peategelane ehk liha oli vaatamata jämedale viilutusele kummisevõitu, kuid selle kompenseeris tõepoolest superhästi maitsev karamelline-hapukas sibulakaste, mida võiks pigem isegi nimetada sibulamoosiks.

Kokkuvõte seekord üsna ludri. Supipöial haigutab keset maitsetuse tühja välja ja laseb ennast täies sirguses allapoole osutavaks. Praepöial jääb horisondi lähistele, kuid seda eelkõige maitseküllase sibulakastme eest. Kas ma seda kohta aga soovitan? Oh ei, seda ajakulu polnud külastus kindlasti väärt.

Männi kohvik (Pärnu)

See koht on legend. Legend, mida rahvasuus tuntakse nimega „Väntvõll“. Sest et kunagi oli siin lähedal autobaas ning tolle töötajad olid peamised päevased kunded. Nüüd pole enam baasi ega noid mehi, kuid see puhvet püsib. Tõsi, veidi muutunud välimusega, kuid üks väga väheseid kohti, mis juba kaugest nõuka-ajast siiani sama koha peal ja sama nime all süüa pakub.

Satun siia õkva lõunasel ajal ning seetõttu on letitagusel armsa olekuga piigal korralik tempo peal ning pidev järekord leti taga – kuid malbe naeratus püsib ja neiu ei väsi. Enamik rodumisi sisse astuvatest eri kulumisastmega töömeestest küsib päevapraadi ning kõik toimib ladusalt kui konveieril.

Tellin letist esimese käiguna seljanka (2.50), mis jõuab minuni sisuliselt samal hetkel kui jõuan maha istuda. Toitu ette kandev noormees toimib masinlikul, kuid vägagi efektiivsel moel, unustamata ka poolhääli „head isu“ soovimast. Laudu koristav vanem proua sujub sama kiirelt, pannes samas tähele, kuidas kohmakavõitu töömees pillab söögiriistad ning ulatab ilma küsimata mehele uued – selle puhveti toimimismuster on aastatega hämmastavalt ladusaks lihvitud. Minu siinviibimise ajal käib majast läbi u 40 inimest ning korrakski ei teki ülekuhjatuse tunnet.

Supist endast pole just palju rääkida. Viiner ja suitsuvorst, hapukurk ja tomatipasta. Mõõdukalt maitsestatud, kuid siiski kvaliteetne. On happekest ja õiget värvi, vürtsikest ja konsistentsi. Ei midagi erilist, aga siiski hää. Sööklaliku tausta tõttu ei hakka ma isegi hapukoore supi sisse sokutamise üle jorisema.

Praena valisin „Kiievi kotlet“ (5.50), mille kõrvale pidin valima ballastiks riisi. Lauda jõudis see ilma igasuguse juhendamiseta ja küsimiseta väga õige ajavahega, u tosin minutit supist hiljem – jällegi märk väga heast juhendamisest / koolitamisest / töökorraldusest.

Nohh, see riis oli küll tasuta, kuid minu jaoks ka kasutu ning taldrikule ta jäigi. Mulle pakkus huvi eelkõige ürdivõiga täidetud väheldane kanarullike, mis oli aga ilmselt lihtsalt siinmajas soojendatud pisike poolfabrikaat, tuim ja eimidagiültev. Magus riivporgand, mage-mõrkjas kapsa-salat, üksik kurgiviil, leebe jahukastmeke. Pretensioonitu kõhutäitena oleks see roog olnud ju OK, kuid minusuguse maitsejahtija jaoks suhteliselt kurb ja maitsetu värk.

Kokkuvõte seekord üsna kasin. Supipöial on vast siiski positiivsuse poolel ja õrnalt horisondist kõrgemal, praepöial pigem teistpidi lötakil. Ainus, mis siin majas tõesti imetlusväärne on – see uskumatu võimekus lasta endast läbi suurtes kogustes kiire kõhutäie tahtjaid. Minu soovitusest on sellel puhvetil siiralt ükskõik – selle kohal on funktsionaalse toitlustuse roll kanda ja tehku ta seda veel sama palju aastakümneid!

---

lugu ilmus siin

Ribi (Tallinn)

Kuna oli asja Ülemiste linnakusse, siis sai mõistagi ka Tripadvisori abil ka vaadatud, et kas siinkandis on mõnd toidupesakest. Nohhhh, neid siin ju nagu mustab. Peamiselt küll Ülemiste keskuses, aga oluline et tee peale ette jääb ja menüü huvi pakub.

Koljat-keskuse teisel korrusel oleva Ribi juurde jõudmiseks pidin kahel korral kasutama elektroonilise majajuhi abi, aga igatahes üles leitud ta sai. Veidi koplit meenutav ning teiste samasuguste koplite vahele surutud asutis ei jäta küll välimuse mõttes eriti hubast-meeldejäävat muljet, kuid see on ju mõneti teisane, kui köök oskab keelt ja meelt paitada.

Tööpäeva hilised tunnid, rahvast keskuses mõõdukalt, siin söögikohas lausa vähevõitu – täidetud on ehk vaid kümnendik istepindadest. Kuid ega see pole ju halb asi kliendikogemuse mõttes – saabki rohkem ja kiiremat tähelepanu. Selle tähelepanu ja teenindusprofessionaalsuse eest olgu juba alguses öeldud: aitäh Anna! Sinu sooritus oli suurepärane, tähelepanu kundele kõrge ning naeratus särav vaatamata õhtutunnile. Kiidan eraldi kontrollküsimuste eest, kasvõi see lihtne (ehkki alguses kohatuna näiv): „kas soovite siis suppi ennem ja praadi pärast?“ ning vahepealsed üleküsimused stiilis „kas kõik on korras?“ jms eest. Meeldiv, tõesti meeldiv!

Esmakäiguks jäi silma viiekohalisest (!) supimenüüst: „Kanasupp „juudi penitsiliin“ (8.-EUR)“. Noh tõepoolest, kanapuljongit ja –suppi on peetud ravitoimeliseks, eelkõige taastusravi mõttes. Särav Anna igaks juhuks täpsustab, et tegu olla hapu supiga, et kas ma olen selleks valmis – suuuurepärane eelinfo toidu eripärade osas!

Mina mõistagi olen igaks eripäraks valmis ... kuigi see on ka roa kõige nõrgem külg. Einoh, u 10 minutiga laua jõudnud kanasupp see ju on, porkna-kartuli-nuudliga, kuid ei erilist ravitoimelist tihedat kanapuljonksi ega mainimisväärset happelisust ma sellest ei leinud. Lihnte ja kodune kraam.

Ahjaa, meeldivuse ja professionaalsuse kaks lisadetaili. Esiteks – kuna lisaks toidule tellisin tavapärase „klaas vett“, siis järgnesid küsimused nii klaasi suuruse kui lisandite kohta. Teiseks – enne suppi toodi lauda koos seletavate sõnadega kaks sooja kuklikest ja huvitavalt vormistatud pehme ürdimääre.

Praena soovin tellida „praetud veisemaks rohkelt sibulaga“ (11.-EUR) / õigekiri muutmata. Naeratav Anna aga küsib, et järsku ma soovin sinna juurde midagi tellida. Et see olla ainult maks, et järsku kartulit või kartulipüreed? Mina vastu, et järsku on mingeid köögivilju? Nii jõuamegi siis „grillitud köögiviljad“ (7.-EUR) juurde.

Padipunnadi! Ma polnud valmis selleks, et minu ette tuuakse kaks taldrikut! Ühel siis peenelt hakitud (ootamatu, aga hea lahendus!) maks koos sibulaga, mis on näinud kiiret ja kurja kuuma ... iiideeeaaalne kulinaarne lahendus!

Teisel külluslik kogus grill-köögivilju, mis väärivad omaette kiitust, seletust ja esiletõstu. Oooookei, võibolla veidi liiga soolased need klassikalised suvikõrvits-paprika-šampinjon ehk olid. Nojah, võibolla see va kardulas oli köögiviljataldrikul liiast. Aga – AGA !!! see professionaalsus, millega oli koheldud tomatit!!!!!! See väärib lugulaulu ja seletuskäiku, külaskäigust rääkimata! Ja no kuulge – see, et grillmeister oli suutnud grillil maitsvaks muuta šampinjonid, see väärib üleüldse mõõdukat ausammast! Šampinjonid, Karl!! Maitsvad ja mahlased!!! Kuidas???

Kokkuvõte nüüd siis üsna ja üsna positiivne. Noh olgu, supipöidla lugu polnud just kõige innukam, kuid vähemalt horisontaalset neutraalsust vääriv ikkagi. Praepöial aga lööb sabaga lupsu, kraamib kõrgeimad kiidusõnad sahtlist välja ja riputab nad seinale! Ja no teeninduspöial annab välja seekord Anna-nimelise eriauhinna ja soovitab kõigil tema juurde õppima minna!!

Kennedy’s baar ja köök (Tallinn)

Lonkisin mööda Tallinna vanalinna, seades samme ukselt uksele. Täpsemalt puhvetiukselt puhvetiuksele. Esimene, kuhu ma tahtsin minna, oli täisbronnitud. Teise uksetagust menüüd lugedes avastasin ainsa supina „seenepüree“ (džiizöz, kas see on Tallinna vanalinna kohustuslik eriroog?). Kolmanda menüüs polnud suppe üleüldse ja mina nii ei mängi!

Lõpuks jõudsin Pikal tänaval ukse juurde, millel supina oli kirjas „päevasupp“ ja „küsi teenindajalt“. No ma siis läksin ja küsisin. Vastuseks kõlas midagi piisavalt huvitavat, et otsustasin tänavaterassile maha istuda.

Noorhärra menüüga oli naksaki kohal ja sain oma tellimuse sisse anda. Vaatasin turistide parve, kes pildistasid vene saatkonna esist väljapanekut ja üritasin samal ajal telefoni kaudu leida terrassi/puhveti kohta mingit veebilehte vms. Mitte midagi! No absoluutselt mitte midagi! Hiljem arvutist leidsin vaid töökuulutuses oleva info: „Oleme Iiri-Ameerika stiilis baar ja restoran Tallinna vanalinnas!“

Veider, väga veider. Meie sotsiaalmeedia-ajastul püüab iga kohvitopski saada ära märgitud asukoha-märkega vms viitega, aga sellel asutisel pole mittemingit elektroonilist jälge. Aga teisalt – vanalinn on praegu üsna turistirahvast täis ja hea asukoht tagab külastatavuse niikuinii.

15 minutit peale tellimuse sisseandmist saabus see. Noh see mida te pildil näete. Just. Jälle. Kaks toitu korraga. Noormees küsib seejuures, et kumba ma siis esimesena tahan ja minu kohmamise peale „suppi loomulikult“ asetabki lihtsalt supikausi mulle lähemale. Oehh.

Ahjaa, jama algas ju tegelikult veidi varemgi. Sel hetkel, kui ma andsin sisse oma tellimuse: supp, praad ja klaas vett. 99% juhtudel järgnevad sellele täpsustavad küsimused: kas pudeli- või kraani, kas mulliga või mullita, kas paneme seda/teist ka vee sisse. Eesmärk väga lihtne – näidata hoolivust ning võimalusel müüa kundele kallim toode. Win-win olukord,onju. Aga nüüd mulle toodi mõni minut hiljem lihtsalt klaas sooja kraanivett. Sooja. Soojal suvepäeval. Kraanivett, mis pole Tallinnas küll enam nii vildak kui ta kunagi oli, aga ikkagi on see sihuke spetsiifiline, mille puhul mina küsiks kunde käest üle, et mida ta ikkagi tahab. Oehh.

Ja teine väike moment, millele saabub selgus kirjutise lõpus. Tellin mina supi JA prae ning noormees hangub sekundi murdosaks. Küsib – kas soovite siis prae supi asemel? Mina – ei, ma soovin mõlemat. Jälle pool viivu tardumist, kodanik mentleb enda peas infot, kuid noogutab siis ja lahkub märkmeid tehes.

Teeme nii, et ma seekord jätan vahele seletuskäigu, et miks kahe käigu korraga lauda toomine vale on (selle kohta tuleb lõpus paar õpetlikku lauset) ja lähen toidu juurde.

Niisiis – supp. Asi, mis mind sundis siia puhvetisse jääma. Kalaseljanka (6.90EUR). Meie kandis väga haruldane variant, kas pole? Seda põnevam oli ootus. Kahjuks mitte aga teostus.

Sügav kausitäis lõhnas nagu räim tomatis. Mäletate küll, see levinuim odav kalakonserv. Minu jaoks on sellel vähemalt lapsepõlvelõhn ja seega meeldiv. Ahjaa, meeldiv oli ka vormistus – eraldi kausikeses hapukoor ning lisatud sidruniviil + maitsevõiga saiatükid. Supp ise oli aga leige, nii temperatuurilt kui maitselt. Noh olgu, ta polnud räim tomatis, vaid lõhe tomatis, aga üsna mage. Ei happekest, ei piprakest. Juurdepigistatud sidrunimahl andis vähemalt niipalju särtsu juurde, et sõin 2/3 kausist ära.

Teine käik. „Veise ja Guinessi hautis“ (14.90 EUR). Toidu väljanägemine pole laita – heleda beežikaskollase köögiviljapüree keskel tumepruunis õllekastmes liha- ja köögiviljatükid. Paraku oli ka see roog nüüd leige, kuna pidi ootama, kuni ma esimese käiguga ühele poole saan. Ehhhh.

Pehmeks haudunud veiseliha koos mõrkjas-magusa õllekastmega maitses toekalt ja hästi. Porgandi- ja varsselleritükid sobisid siia juurde kenasti. Pastinaagi-kartuli segune (vist?) püree oli isegi lausa meeldiv. Aga ikkagi – sisuliselt külm teenindaja hoolimatuse tõttu.

Peale toidu lõpetamist pidin u 15 minutit ootama ja seejärel teise lauateenindaja kaudu paluma endale arvet tuua. Noorhärra saabus koos minu jaoks ootamatu küsimusega: „Aga kuidas sina siia sattusid? Meile vanalinna ju tavaliselt eestlased ei tule, peetakse kalliks.“ Kuna niimoodi ootamatult omamehelikult küsiti, siis vastasin: „Mina otsin uusi kohti“, millele tuli vastus: „Me olemegi alles nädalake lahti“. Noh, see seletab mõneti olukorda, kuid pidasin siiski vajalikuks noorhärrale seletada tema teenindusvea olemust. Vastus: „Vaata meil tavaliselt keegi ei telli suppi JA praadi korraga, seetõttu ma oletasin et sa tahadki neid koos. Aga järgmine kord ma siis tean, et supp tuleb ennem tuua“

Kokkuvõte seekord leige ja kasin. Supipöial on horisondist selgelt allapoole – leiget kausitäit kala tomatis ma hinnata ei oska. Praepöial on ehk horisondi tasandi ära teeninud. Räme teeningusviga kisub kogu arvamuse üsna alla. Asjaolu, et koht on alles avatud, seletab mõndagi, kuid pole kliendikogemuse mõttes vabandus. Seda puhvetit ma ei soovita.

---

lugu ilmus siin

Chaplin (Tartu)

Tartu kesklinna kaubakeskuse all vahetus puhvet ... noh vähemalt vahetus silt, nüüd on meil olemas Chaplin. Mitte et ta peale pikka remonti kuidagi teistmoodi välja näeks, aga kuna silt on uus, siis on paslik oma pöidlad siia kohale tuua, seda enam et asutus on tee peal niikuinii.

Tööpäeva hilisematel õhtutundidel on suur saal tühja täis ja kõik see rahvas istub väljas – ikkagi suvi ju! Õnneks vabu laudu oli kohe mitu ja teenindajate töökoormus tagasihoidlik, sestap kulges kõik ladusalt ja kenasti.

Supikeseks valisin „Selge leemega kalasupp (5.70 €)“, mille saabumisega läks 7-8 minutit. Pubilikul moel saabus see koos korvikesega, milles vajalikud riistad ja hunnik salvrätte – see on meeldiv, et ei pea eraldi küsima.

Ohhh, no küll see supp lõhnas super-puper hästi! Muidugi võib oma roll olla ka sellel, et viimati sõin ma midagi 24 tundi tagasi, kuid igatahes võisid kõrvaltlaudade inimesed küll imestada, nähes mind istumas, supilusikas nina all ja nuuskimas.

Pahatihti valmivad supid kellegi veidral tahtel nii, et leem ja sisu puutuvad kokku alles taldrikus, omamata mingit ühisosa. Kuid siit kausist tõusis aktiivselt, värskelt ja meelitavalt kalane aroom! Ja maitse samamoodi, justkui oleks suisa uhhaad kolmest kalast keedetud. Võimalik et see on saavutatud mingi kontsentraadi/puljongikuubiku abil, aga see pole ju oluline! Minu kui ilmselt keskmisest lõhnatundlikuma isendi nina undas rahulolust!

Supp ise oli samuti rikkalik, lõhe ja kreveti rohke. Kartul, porken, porru ja mõned vetikaribad. Parasjagu soolane, kergelt köögiviljamagus ning õrnalt vürtsikas. Mitte supp, vaid väljapeetud meistriteos!

Kaussi ära toimetama tulnud piiga küsis ärksa häälega et „kuidas meeldis“ ning näis olevat kiituse „ootamatult hästi“ peale siiralt rõõmus.

Teine käik „Veinis hautatud sea põsefilee ahjukartulite ja kreemise kastmega (12.50 €)“ saabus umbes kahekümnenda minuti paiku ehk siis väga õige ajastusega. Visuaalne struktuur lihtne ja pubilik, ilma liigse ponnistamiseta ... ja ka ilma salatita? Suvisel ajal võiks ju miskinegi muru taldrikul olla, kas ei? Need kaks võrsetutsakat ei täida siiski seda rolli ära, kas pole nii?

Keedetud ja seejärel närvutatud porknad maitsevad lihtsalt ja meeldivalt. Marineeritud punane sibul – alati kindla peale minek. Korraks fritist läbi käinud kartulid, mis moodustavad absoluutse enamiku taldrikutäiest pole pahad, aga minu jaoks üsna mõtetu ballast.

Liha – nojahh, korralikult ja pikalt pehmeks hautatud põsk maitseb enamikel juhtudel hästi ja nii ka see, kuigi ei kuidagi eriliselt ega meeldejäävalt. Koorene kaste oli ainuke asi siin taldrikus, mis eraldi kiidusõna väärib – veidi rosmariinikest selles tegi oma triki ja pani isegi mõnda kartulit purustama, et kastet kätte saada.

Tore hetk oli aga see, et kui piiga nüüd teisele taldrikule järgi tuli ning kontrollküsimuse peale sai vastuseks „see oli lihtsalt OK“, siis päris selle peale „aga mida saaks teisiti teha?“ ning kuulas tõsiselt noogutades ära minu kaebluse: „suvel võiks ju taldrikus midagi suvist ja värsket olla“. Mine tea, ehk ütles selle köökigi edasi, aga kena huvitundmine ikkagi.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial põrkab suurest rõõmust ringi nagu õhupall ning kiidab iga põrke ajal kööki! Praepöial on aga horisondi ligi, väristades end veidi ülespoole kastet meenutades ... kuid siis jälle salatipuudusest allapoole vajudes. Kas ma seda kohta soovitan? Supikogemus oli niipalju hea, et soovitan ikkagi, kuigi pubiköögi koefitsent tuleb igaks juhuks meeles hoida ootuste seadmisel.

Aleksandri Pubi (Pärnu)

Pärnu jõgi teeb Pärnuga sama triki mis enamike teiste jõest poolitatud linnadega. Et on olemas see „õige“ pool linna, kus toimub enamik avalikust elust ja kus tuiavad turistid ... ja siis on see teine pool, kus elavad oma vaikset igapäevaelu kohalikud. Praktiliselt kõik Pärnu puhvetid asuvad „õigel“ poolel, kuid seda tänuväärsem on, et teisel pool on nii pikki aastaid vastu pidanud Aleksandri Pubi.

Pühapäeva varalõunasel, üsna avamise ajal sisse astudes on suur saal üpris kiirelt täitumas, leti ees seisab pisuke järjekord. Kuid pole hullu, saabki senikaua leti kohale kriidiga kribatud menüüd uurida. Paganamas, selles ei leidugi seda suppi, mida mulle eile kiideti! (muuseas seda ei leia ka veebimenüüst, mis on veidi norimisväärne)

Kui tekib minu kord tellida, küsin igaks juhuks ikkagi kiidetud/soovitud vürtsika loomalihasupi järele. Räägitakse et eile söödi vist kõik ära ... aga köögist järgi küsides selgub, et saab ikka küll. Nii tekibki tšekile esimene rida – tšilline loomalihasupp (4.50).

Lähen lauda, lonksan vett ja silm jääb tšekil olevale huvitavale detailile. Supi juures on märkus „enne“ ja prae nimetusele on juurde trükitud sõna „hiljem“. Hmmm. Kas on võmalik et mind tunti ära ja lisati jama vältimiseks taoline märge, et ei toodaks kahte käiku korraga? Või on see siin majas tavapärane märgistus? Kui see teine variant, siis kiidan taolist märgistust üliväga! Ega köök ei pea aimama, mis järjekorras tellimusi väljastada, see ongi letitaguste asi kööki piisavalt informeerida.

Jõuan vaid veidi pilgul ringi lasta käia – vaatamisväärset on siin kuhjade kaupa – kui juba ongi supp kohal, napilt 7 minutiga tellimisest. Esmamulje on veidi kahvatu – lihasupp, mille pinnal on vaid paar tikupea suurust rasvalaigukest näib pisut kentsakas. Kuid häguse leeme seest paistvad jalopenorõngad lubad vähemalt maitselamust ning kutsuvad väheldase supikausikese sisuga tutvuma.

Ojaa – maitsega on asi kõik kenasti korras, siin leidub nii soola kui happekest, nii magusat kui ka mehemoodi vürtsi. Pikad kitsad loomaliharibad on ehk veidi keerukad väheldase lusikaga taga-ajamiseks, kuid see-eest on seda liha palju. Porru ja sibul, tomat ja porknake, tummisuseks veidi ubasid ja mõistagi ohtralt marineeritud jalopeno viilakaid. Ilmselt visatigi köögis eilsele supipõhjale kiirelt vett peale ja lasti kuumaks – see on üldiselt täiesti aktsepteeritav teguviis – ja tulemuseks on üks rahulolev kunde, kelle pühapäevane organism on kenasti üles äratatud, nina niiske ja laup õrnalt higine. See oli nüüd üks kena algus päevale!

Praad saabus akuraat õige ajastusega ehk mõni minut peale supikausi äraviimist (15 minutit tellimusest). Tellimise käigus selgus küll, et tahvlile kirjutatud lõhe pole saada, kuid on samas koosluses praad kohaga (13.-EUR). Noh mis seal’s ikka, proovime siis niimoodi hakkama saada.

See taldrikutäis näeb välja isuäratavalt, visuaalne tekstuur on kenasti selgejooneline, värvid ja värskus salati poolelt, kollane kuhil kartuliputru, õrna praekoorikuga suur kalafilee ja kastmekannuke. Sellel köögil on nii tegu kui nägu!

Kala mõistlik maitsestus toob koha õrna oleku väga hästi esile, siia peale oleks lausa patt kastet kallata. Aga see kaste on teate kui maitsev, kreemine ja ilmselt mingile puljongile üles ehitatud! Kuidas ma ta siis kätte saan? Aga selgub et kahvli otsa torgatud salatilehed on just parajad kandurid selle kraami jaoks. Balsacmicoga üle nõristatud värsket kuhilat jätkub selleks küllalt ning jagub ka niisama krõmpsutamiseks. Kartulipüree kuhilake on ainuke element selles praes, mis oma maitselt ei tekita mingeid emotsioone ning nii ta minust sinna jääbki.

Kokkuvõte vinks-vonks positiivne, supipöial vürtsikalt vaimustunult püsti, praepöial limpsib kreemkastmeseid huuli samamoodi püstiasendis. Pikki aastaid sellele pubile, mis jonnakalt püsib ja suudab pakkuda restoväärilist maitseelamust!

---

lugu ilmus siin

Resto Linn (Vijandi)

Mis on sellel pildil valesti? Õige – te näete kahte käiku korraga laual. Oehhh. See juhtus jälle. Sedapuhku Viljandis. Aga ega pole vahet kuskohas, sest hoolimatu on see ikkagi.

Kuna antud kirjatüki lugeja pole võibolla mu analoogseid ägamisi varem näinud, siis seletan uuesti lahti, miks selline pilt ja kliendikohtlemine on vale. Rohkem kui üks toidukäik võib olla lauas sööklas, kus kunde ise toob nad kandikul korraga endale ette, keerab nad endale klõmpsti nahavahele ja liigub kiirelt sammul edasi. Sest et söökla on funktsionaalse toitumise koht.

Asutus, kus teenendatakse lauas (ja mille nimeks on edev „resto“), antakse kundel aega toitu nautida, peetakse välja paus. Tuuakse toidud ette ükshaaval ja alles siis, kui ollakse veendunud, et klient on eelmise käigu lõpetanud. Eesmärgiks on kunde maksimaalne rahulolu, eksju onju?!? Kui aga tuuakse kaks käiku korraga, siis supikäigu lõpetuseks on praad jahtunud ning kunde mossis. Ja tagasi ta enam EI TULE.

Aga räägime nüüd toidust endast. Nädala keskel, tööpäeva lõpp. Bussijaama läheduses kaubakeskuse teise korra peal olev puhvet Resto Linn. Saal on poolhõre, noored armsad piigad vudivad ruttu ning kõik sujub kiirelt, ehkki veidi kaootiliselt. Oehh.

Vesi ja leib tuleb endal ise tuua, napsan viilukese peale huvi pärast ka rohelist hapukat määrdevõid – see on muuseas päris hea!

Suppe on menüüs täpselt üks, sestap võtan selle mis on. „Kooreses ürdileemes koha köögiviljadega“ (6.-EUR). Laudatoomiseni läheb tellimuse hetkest 10 minutit. Soliidselt tumehall kausike sama karva alustaldrikul – esmamulje pole laita.

Ma pole nii rammus-kleepjat leemekest varem kohanud. See pole ei hea ega halb, vaid kummaline. Millegipärast hernemaitseline. Köögivilju selles leidub täpselt üks – seibideks hakitud lillkapsas. Pontsakad kalatükikesed, mis ülitihke leemega pole mingit kontakti saavutanud. Kõik see kokku on sihuke ... mehh. Neutraalselt vähemaitsev. Süüa võib, aga kuna roog mind kohe üleüldse ei kõneta, siis jääb suur osa sellest kaussi alles.

Praad. „Tempura kohafilee frititud kartuli marineeritudkurgi majoga“ (10.-) Kirjapilt pole minu leiutis, vaid täpselt kopeeritud asutuse veebimenüüst, mis tõsi küll ei lange päris kokku pabermenüüga J

Kohalejõudmise aega te juba teate – needsamad 10 minutit ja koos supiga, urrrrr. Sisuliselt on see toit fish’n’chips. Kohevas taignas kala on uhke välimusega, aga absoluutselt maitsetu, sõnast täiesti maitsevaba. Määrdevõiga ühte värvi ja maitset jagav majoneesikaste – mis muuseas on mõnusa meikiga – sobiks ehk kala maitselageduse praavitamiseks, kuid krõbelopsakas taignakoorikus pehmet kala pole võimalik selle kitsa kõrge majoneesitopsi sisse dippida. Sinna saaks dippida põneva väljanägemisega pikki kitsaid kartulilootsikuid ... aga need pole minu rida. Tomat-kurk-salatileht on ainukesed asjad, mis ma siit taldrikult kohusetundlikult ära söön. Mõneti kohe kahju, et visuaalselt efektne taldrikutäis niimoodi lauale jääb, aga maitsevaese toidu endale sisselükkamine kalorite saamise eesmärgil pole minu rida.

Kokkuvõte seekord kurb ja löntis. Supipöial imestab köögi oskuse üle kooreleem nii kliistertihedaks kokku keeta ja samas maitsetuks jätta. Praepöial oskab kiita ainult toidu välimust, kuid nullmaistestusega kala ei mõista ta kiita mitte. Mõlemad pöidlad on horisondist allapoole ja kuna ühtlasi tehti ka see maailma kõige lollim teenindusviga (kaks käiku korraga lauda), siis seda puhvetit ei suuda ma mitte kuidagi soovitada.

---

lugu ilmus siin