Kohvik Energia (Tallinn)

Kas ma mäletan õigesti, et kohvik Energia on Tallinnas sama koha peal olnud juba nõuka-ajastust saadik? Mul on miskipärast mällu pitserdunud kurb toidupilt sellest vaesemast ajahetkest, kuidas samanimelises asutuses praktiliselt ainsa palakesena ledusid letis pealt kooldu kuivanud juustuviilakatega võisaiad. Uhhh, olid ikka veidrad ajad.

Aga igatahes on nüüd lugu sootuks teine, letis kaupa küll, äripäeva lõunasel ajal külastajaid piisavalt, et moodustada leti taha koguni väike järjekord. Enamasti vanem rahvas, kes võtab kohvi ja koogikese, sekka aga ka minusuguseid päris toidu tahtjaid.

Suppe leiab kriidimenüüs suisa kolm, mis on tore leid meie supileigel ajastul. Noh ja mõistagi ei saa ma mööda vaadata reast nimega „Seljanka“ (4.50), mille laudajõudmisega läheb napilt 4-5 minutit.

Jaaaa, kas teate, see on ük õige seljonks! Aromaatne, julgelt happeline, tihe, rammus, kõik nii nagu peab! Viineriseibid, peenelt hakitud keeduvorst, veidi jämedama hakkega kanaliha ja loomasink. Oliiviviilud ja maitsemuru näputäis. Noh olgu, hapukoore oleks võinud eraldi serveerida, kuid see on antud hetkel (eriti poolenisti sööklalikus õhustikus) tahaplaanilejääv detail, sest supielamus ise on vägev ja aus!

Teiseks käiguks tellin „Kodused kotletid“ (8.-EUR), mille laudajõudmisega läheb vaid kümme minutit, aga et olen supiga just ühele poole saanud, siis on ajastus perfektne. Toidu visuaal annab aimu hoolikast köögist, kes veidi viitsib ka väljanägemisele rõhku panna, mitte ei lärtsata kraami lihtsalt kulbiga taldrikule. Pisike nüanss – kui siin roas suudeti kastmeke eraldi kausikeses serveerida, siis mis segab samamoodi teha hapukoorega seljanka puhul?

Põhitegelane ise ehk ahjuplaadil küpsenud kotleti nimeline lihapätsike oli suisa imehea – mahlane, maitsev, mõõdukalt vürtsikas. Kokk polnud lihtsa musta pipraga kokku hoidnud ja see annab ainult plusspunkte nii aroomi kui maitse osas! Küüslaugukastmeke oli värske ja aus, kuigi kotlet seda otse ei vajanud ... ent talviselt ilmetute kurgiviilude dippimiseks sobis ta oivaliselt. Leebe majoneesine peedisalat oli igavapoolne, kuid igati söödav. Kuiv ja kleepjas riis kaunis kuhelikus maitses ootuspäraselt eikuidagi ning minust ta enamasti sinna ka jäi – eks oleks ju mitmeid võimalusi ka seda lisandit elavamaks muuta, kuid see pole hetkel oluline.

Kokkuvõte igatahes täispositiivne. Supipöial on täies pikkuses end lahti rullinud ja teatab, et siia majja maksab seljankasõbral tulla! Praepöial kiidab toidu põhiosa ehk koduseid kotlette väga hea teostuse eest, ehkki vaimustuskisa jääb siit tulemata. Üldistatuna aga ajakulu, maksumuse ja toiduelamuse suhtarvu – seda puhvetit soovitan mina küll julgelt!

---

lugu ilmus siin

Ülo (Tallinn)

Balti jaama turust mere poole üle trammitee minnes peidab end üks veidi segadust tekitav puhvet nimega Ülo. Ah et miks segadust tekitav? No vat selleks tuleb see lugu läbi närida, et teada saada.

Nädala sees ja tööpäeva lõpule läheneval ajal pole küll külastajaid kuigi palju, kuid enamikel laudadel on peal nimelised bronni-sildid ning telefoni teel laekub neid veelgi – ilmselt on koht üsnagi populaarne. Siiski leitakse minulegi koheselt laud ja ka edasine kulgeb kiirelt ning meeldivalt.

Et minu jaoks oli see külastus nö möödaminnes juhtunud, siis polnud ma ka ennem veebimenüüga tutvunud. Esmane segadusemoment algas pabermenüüga tutvudes ... et oleks nagu taimetoitudele keskenduv asutus ... aga leidub muud ka. Peale kõige muu leidsin lõpuks ka menüü nurgast kirje: „Taimetoidurestoran, kus saab ka liha ja kala.“ Ahsoo :)

Suppe leidu selles majas sisuliselt üks, kuid lihtsalt kahe erineva lisandiga, vastavalt kas tofu või krevettidega. Minu kõrvus kõlab krevett paremini, sestap saigi valitud „Vürtsikas supp hiidkrevettidega“ (sidrunhein, seened, mugulsibul, koriander, kookospiim; 8.30 EUR). Kümneminutise ooteaja jooksul jõudsin käia käsi pesemas ja ka veidi ringi vaadata – liigenduse ja valgustuse abil oli lihtne kandiline ruumike oskuslikult päris õdusaks tuunitud.

Ahjaa – esimene hooliv detailike. Tellimuse vastuvõtmise ajal küsis piiga, et kas ma soovin roogi ühekorraga või suppi ennem? Vastasin küll pisut sarkastiliselt, et ei oska kahte toitu korraga süüa, seega palun eraldi nad lauda tuua – kuid samas on selline küsimine kunde suhtes parem kui hoolimatu kahe käigu korraga lauda toomine.

10 minutiga lauda jõudnud kausikesest tõusis tom yum suppidele iseloomulik meeldiv aroom, milles olid aukohal sidrunhein ja kafiirlaim. Mõnusalt vürtsikas-hapu leemeke sai kena tasakaalustuse kookospiima poolt – puhas klassika nii idees kui teostuses. Üle panni käinud šampinjonid, tšilliribad ja koriandrilehekesed – kõik see, mis sellises kausikeses olema peab. Tõsi küll, kausitäis oli pigem hõre kui tihe, kuid juba see leem ise oma nina vesiseks muutvas vürtsikuses oli rõõmustav soojendaja rõskel talvepäeval.

Paraku kukuvad selle kiidulaulu sisse ka mõned küsimused. Hiidkrevetid? Nagu päriselt või? Noh olgu, supikausis ei pea olema just need peopesapikkused isendid, kuid nimetada väheseid sõrmeotsasuuruseid kräbalaid hiidkrevettideks? Jätke menüüst välja sõna „hiid“ ja jäävad ära ka küsimused.

Ja teine moment – kui köök peab heaks lisada supikaussi mittesöödavaid osi, siis peaks olema juures ka aluseke, kuhu neid panna. Nendesamade krevetisabade külge söödamatu kitiinkesta jätmine on õigustatud juhul kui tegu on tõesti hiidkrevettidega, mida serveeritakse eraldi näputoiduna, kuid supi seest või suust neid näppudega välja kaurida pole meeldiv. Samamoodi sidrunheina varred ja kafiirlaimi lehed – no kuhu palute need panna? Mina mässerdasin nad salvräti sisse ja peitsin kausi taha nagu häbelik koolipoiss, aga ehk on olemas paremat lahendit?

Samas positiivselt poolelt teine hooliv hetk – supi laudatoomise ajal küsis näitsik, et kas ma sooviksin ka nende maja hapusaia siia juurde? Vastasin et kui ta arvab seda siia juurde sobivat, siis miks mitte. Värskelt kooriku raginal lahtilõigatud saiake ise lõhnas ja maitses vägagi neutraalselt, kuid sinna juurde serveeritud vaarikane kaste õlikihi all muutis selle äärmiselt sobivaks lisandiks. Magus-hapu kastme sisse dipitud saiatükk sobis väga asjakohaselt supi hapukas-vürtsika olemusega, andes uue ja ülimeeldiva maitsekombinatsiooni!

Teise käiguna valisin „Glasuuritud seakõht“ (savoykimchi, grillitud kurk, pähklikrõbedik, koriander; 12.-EUR). Roa saabumise aeg – u 20 min tellimisest, mida tuleb lugeda suurepäraseks ajastuseks.

Suurel taldrikul vähese portsu kuhjatsi serveerimine on restoranivääriline vormistus, kuid tean juba ette, et toidupildina saab see kommentaare: „kas pärast läksid kuhugi, kus süüa ka anti?“ :) Samas polnud jällegi ülemäärast vigurdamist lusikamäärete või täppide-triipude abil. Rahulik ja väärikas esteetika, mis algab erkrohelistest koriandrilehtede ja kuldse karamelliseerunud kattega liha koosmõjust.

Liha ise ei andnud põhjusi erilisteks vau-hüüatusteks, kuid oli siiski asjakohaselt maitsestatud ja valmistatud, mitte laialivalguvaks-värisevaks hautatud, vaid just parajaks küpsenud. Grillitud kurk oma ehedate suitsuste grilljälgedega oli suurim üllataja – oleksin võinud vanduda, et tegu on sõrmesuuruste mini-suvikõrvitsatega. Teistpidi alaüllataja tiitli sai savoykimchi nimeline pehme hapukas padjake taldrikupõhjas – mina olen miskipärast siiani kimchit ikka millekski vürtsikaks pidanud.

Jaa, olgu mainitud ka kolmas hoolimisnüansike. Koos praega tõi majaemand lauda ka lisaks niigi siin olevale noale-kahvlile ka eraldi teravama-sakilisema noa, mainides et see olevat vast tõhusam liha kallal töötamiseks.

Neljas kena hetk – kui küsisin, et miks säärase köögiga koha nimi on Ülo, siis räägiti ka selle maja lugu. Tahate kuulda? Aga minge ja küsige :)

Kokkuvõte üldiselt positiivne. Supipöial on vaatamata väikestele küsitavustele siiski päris püsti. Praepöial leiab vähem põhjusi kiitev olla, kuid positiivsele poolele jääb seegi. Miks ma aga loo alguses mainisin segadust? Vat asi on väikeses tajuhäires, mida põhjustab puhveti nimi – Ülo kõlab pigem nagu eestipärane kardulas ja soust, mitte aga nagu aasiapärane köök, kas pole? Üldistatuna aga kõiki aspekte kokku võttes – seda puhvetit soovitan mina küll ja rõõmuga.

---

lugu ilmus siin

Steffani (Pärnu)

Paljude jaoks on ilmselt Steffani pizzarestoran kujunenud suvise Pärnu sümboliks. Et noh kui isegi juhtub kehv ilm olema ja rannas lebotada ei saa, siis sellest kohast käid ikka läbi, onju? Novat, aga mina teen kõike vastupidi ja valesti – suvel ma sellesse üüratu järjekorraga asutusse ei lähe ning ka talvel pizzat ei telli. Lähen hoopis ja vaatan, et mis neil päristoidust pakkuda on.

Jaanuarikuisele madalhooajale sobivalt pole siin mõistagi ei järjekorda ukse ees ega ülemäärast külastajatemassi ka majas sees. Tõsi küll, tellimuste-kaasaostmiste pool toimib mühinal ja minu poolt sealmajas veedetud pooltunni jooksul antakse üle leti vist küll iga viie minuti tagasi karbikesi üle leti kundedele.

Et olen enne veebimenüüga tutvunud, siis kohalejõudnuna esitan vaid kontrollküsimuse, et kas veebis olev ja pabermenüü on ühesuguse sisuga? Saanud jaatava vastuse, saan kohe ka tellimuse sisse anda.

Kahjuks on ka see puhvet supivaba, nii et esimeseks käiguks valin eelroa, mis supile enim sarnaneda võiks: „Lumache aglio al formo“ (küüslauguteod hautatud koorekastmes Steffani moodi, 11.30 EUR). Tellimus täidetakse napilt 7 minutiga ning see on tubli tulemus ajalises mõttes. Ka välimuse osas on toidukord kenake – puitalusel kaanega väheldases kausikeses serveerituna, kõrval paar sidruniviilukest ja veidi koltunud tillioksakest. Pähkline aroom annab aimu, et mängus on tõepoolest kuumutatud küüslauku ja see on hea.

Paraku kausi sisu osas sama positiivne ei saa olla. Teod on poolkummiseks kuumutatud ja ülitihedaks keenud kaste ülemääraselt soolane. Proovisin sinna peale pigistada sidrunimahla ning tõepoolest - see mahlane hapu lisatoon võimaldas pisikese portsu ära tarbida, eriti võttes arvesse et ma polnud eelmisest õhtust saati midagi söönud.

Teine käik: „Chili con carne“ (maitsestatud härjaliha tulises tšillikastmes maitsestatud riis, 10.30 EUR). Käigu saabumisega läks täpselt 15 minutit ning jällegi saab ainult kiita kiiret toimimist ja hästi kokkutöötatud ajastust.

Toidu visuaal on samuti väikest vau-hüüatust väärt – kopsakas kandiline kausike täis tumepunast lihakastet, selle peal efektselt laotud rohelised piprakaunakesed ja punased tomativiilud koos mõne maguspiprarõngaga ja rohelise võrsega mõjuvad väga efektselt.

Kastme alla jääv kurkumiga kollaseks värvitud ja hea puljongiga läbi haudunud riis oli väga meeldiv lisand. Loomaliha pehmuse astme osas oleks ilmselt ka patt nuriseda, see polnud küll ülipehme, kuid siiski täiesti OK.

Kaste ise oli aga esimesest keelepuudutusest peale ehmatavalt soolane ja happene. Mida suutäis edasi, seda koormavamaks see muutus, samas vürtsine pool jäi pigem varju. Soovides krehvtisemat tunnetust, krõmpsutasin ära kaks marineeritud piprakest ning selle käigus sündis ka arusaam kastme olemusest – selle sisse oli ära kasutatud piprakeste marinaadivedelik. See kõlab hea mõttena, kuid antud hetkel mõjus see kontsenreeritud soola ja happe üleküllusena. Oh oleks siis kokk tasakaalu mõttes siia mingit magusamatki poolt lisanud, oleks ehk tulemus parem saanud.

Tellisin teisegi klaasi vett ja üritasin ennast edasi kaevata sellesse kandilisse soolakaevandusse, kuid poole portsu pealt loobusin. Õnneks olin arve juba ära maksnud ning sain ilma midagi seletamata püsti tõusta, mantli selga panna ja suunduda piiiiikale jalutuskäigule, et seda soolakamakat enda sees laiali lammutada. Tund aega kõndimist ja paarkümmend minutit tukastust hiljem hakkas nagu kergem.

Kokkuvõte tuleb nüüd siis kurvalt ühetine. Võimalik et oma põhitegevusvaldkonnas ehk pitsateos on see puhvet kõrgeimal tasemel, kuid minu ette jõudnud kaks rooga panid mind soola üledoosi tõttu halvasti tundma. Mul on kahju, aga seda puhvetit mina soovitada ei mõista.

---

lugu ilmus siin

vCafe (Tartu)

Tartu keskmes asuva Kvartali teisel korrusel paikneb pisike puhvet nimega v Cafe. Noh sellepärast et ta on samas majas asuva v Spa juurde kuuluv. Pisut kentsakas see nimi muidugi on, aga ega’s nimi meest riku, köögist rääkimata.

Igatahes tuleb asutust kiita hea sisekujunduse eest. Sümpaatse seinamaalingu (tapeedi?), kardinate ja peeglikeste abil on sügavalt tehnilisest, ilma akendeta ruumist kujundatud üsna õdus nurgake.

Jaanuari esimese nädala teispäeval pärastlõunasel ajal oli saal pooltäis, ilmselgelt aitab täituvusele kaasa ka ühes ruuminurgas asuv piirdega lastenurgake – taoline detail meelitab väikelastega vanemaid kindlasti jalga puhkama ja kohvipausi pidama.

Minu titekantseldamise ajad on aga ammu möödanik ning seega istusin kaugemasse nurka maha, olles ennem letis tellimuse sisse andnud ja kohe ka ära arveldanud. Hiljem küll avastasin kõrvaltlaudade näitel, et tegelikult toimub teenindus ka kenasti lauast, kuid kuna mind leti juurest lauda ei suunatud, siis vormistasin asja niimoodi, nagu hetkel mugavam tundus.

U viis minutit peale mahaistumist toodi leiva-alus ja tellitud klaasike vett. Värsked seemneleivaviilud ja lihtne soolapuruga võinapake – ei midagi erilist, aga väike kena sissejuhatus ikkagi.

Nii umbes 15 minuti pealt hakkasin omaette imestama, et väheste külastajatega asutuses ei peaks ju sibulasupi vormistamine nii kaua aega võtma ... kui mõni minut hiljem jõudis lauda SEE, mida te näete pildil. Kaks. Käiku. Korraga. Oehhhhh. No tere talv. See kulinaarsete ülevaadete aasta algas siis niimoodi. Puhhhh. Mõtlematus ja hoolimatus. Aga olgu, vaatame siis, mida köök kõneleb.

„Sibulasupp“ (gruyere juust, grillitud ciabatta, tüümiani sool; 12.-EUR). Väheldase madala kausi põhjas leidus sõrmejagu päris maitsvat sibulasupikest. Maitse mõõdukas happesus pani korraks mõtlema, et kas siia oli ehk ka valget veini lisatud keetmisel? Igatahes seesama happesus polnud lasknud sibulal pudruks keeda, kraam oli kenasti struktuurne ja meeldiv. Enamik taldrikust täitsid kaks suurt juustukattega saiaviilu, mille pinnaehteks peenike murulauguhake. Saiad olid ennem kenasti röstitud, kuid juust kahjuks mitte – väike kuldne koorikuke oleks oi kui palju juurde andnud! Kuna ma saiasöömisele keskenduda ei oska, siis helpisin sibulahautise välja (mis oli maitseküllane), mekkisin väikese osa juustusaiakest juurde (mis tundus supi enda kõrval kahjuks maitsetu, siia sobinuks mõni vängem juust ja/või leeklambikesega imelihtsalt saavutatav krõbe koorik).

Seejärel asusin väikese ohkega juba armetult jahtunud teise käigu juurde (no kuidas ometi ei saada aru, et niimoodi laudatoomine on halb mõte?). „Veisepada“ (krõbe kartul, käsitööleib; 15.-EUR). Serveering on väga efektne! Liha serveeritud eraldi väikesel pannikesel, lahedalt/hooletult pooleksrebitud kolm koorega krõbedat kartulimugulat ja paar krõmpsu pealispinnaga leivaviilukest olid asetatu piklikule puitalusele – selle visuaali eest saab kõva plusspunkti!

Ülimalt pehmeks haudunud loomaliha vahel leidus pikast küpsemisest püreeks muutunud sibula ja porganditükikesi. Maitsestus oli ehk võib-olla nõksakese soolane, kuid igatahes ka kenasti ürdine. Kartul ja leib kui ballast jäid minust küll enamuses puutumata, kuid kordan veelkord kiidusõnu taolise toiduesitluse eest.

Kokkuvõte selle aasta esimesel kirjeldusel üsna heitlik. Supipöial jääb neutraalsele tasapinnale – teostus polnud põrmugi halb, kuid igavapoolne, samas kui seda saanuks lihtsa võttega palju ägedamaks muuta. Praepöial tõuseb loomaliha oskusliku menetlemise eest üsna kõrgele. Paraku nullib köögi pingutuse ära saalipersonali poolne rumal teenindusviga. Üldistatult, hinnates makstud raha ja saadud elamuse vahekorda, jääb külastamis-soovitus seekord negatiivseks.

---

lugu ilmus siin

Pesa hotelli restoran (Põlva)

Kuna oli asja Põlvamaale, siis palusin roolisolevat kamraadi teha tiir Põlva linnast läbi, et leida mõni pöidlatorkeks sobiv puhvet. Kuna üks eeltingimus oli, et selle koha menüüs peab olema ka supp (sest et supipöial, onju), siis selgus, et väga palju valikuid polegi. Nii sai maandutud vist küll ainsamas asutuses, mis Põlva linnas praegu restorani nime all lahti on – Pesa hotelli restoranis.

Väike õdusalt valgustatud ja restoraniväärilise lauakattega ruumike oli kesknädala õhtupoolikul tühjaõitu. Tõsi, üks lauatäis väärikaid prouasid pani hetkeks muretsema – juhul kui sellesse lauda on tehtud äsja mingi suurem tellimus, võib ajakulu olla suurem kui hetkel käsutada olev aja-aken. Õnneks see polnud siiski nii.

Esimese valiku tegemine polnud keeruline – kahest supist oli üks püree ning seega kerge südamega kõrvale jäetav. Valituks osutunud „Selge leemega forellisupp; Karilatsi forell / laim / vutimuna“ (6.-EUR) laskis ennast oodata u 20 minutit, mis on veel täiesti mõistlik ajaraam, juhul kui tulemus on seda ootamist väärt. See aga paraku polnud. Mind on alati hämmeldanud olukord, kui supp (eriti kalasupp) osatakse serveerida nii, et sellel pole lõhna ega maitset. Ainuke seletus minu jaoks on see, et eelvalmis külma supipõhja peale kallatakse lonks keevat vett, saavutades niimoodi sooja supi efekti, kuid see vedelik ei jõua saavutada paksema kraamiga mingit efekti.

Jah, see supp nägi ju kena välja – tumeroheline sellerileht, vutimuna poolikud ja sidruniviil (mitte laim, nagu kirjelduses! kuid see on pisiasi) andsid kausi sisule kena värvilise visuaalse struktuuri. Kuid paraku maitseilu sellele ei järgnenud. Vähesed kalakribalad, peenelt hakitud kartulid ja jämedalt riivitud porgand oleks nagu maitsevaakumis serveeritud. Tasahilju jõudis nende söömisele kulunud mõne napi minuti jooksul vedelikule maitset anda isegi sidrun ja seller, kuid muid maitseid lihtsalt ei olnud.

Praeks valisin edevalt kõlava „Gratineeritud seakarbonaad; sibula-seene-juustukate / üleküpsetatud kartul / Hiina kapsa salat“ (12.-EUR), mille saabumiseks kulus 30 min tellimusest. Tõsi küll, edevuse asemel saabus see, mida post-soveetlikus köögis nimetatakse ja laialt levitatakse „liha prantsusepäraselt“ sildi all. Ehk siis seente ja juustu all üleküpsetatud sealiha.

Noh alustame sellest, et ka see roog oli ilus ja seekord lausa restoranivääriline. Eriti efektsed olid kartulisektorite serveerimine miniatuurse „fritüüriresti“ sees ja hiinakapsasalatit ehtivad sätendavpunased marjakesed. Palusin neiul köögist küsida, et misasjad need efektsed tilgakujulised „pärlikesed“ on ning selgus, et need on pepperonid. Jaaa, tõepoolest, maitse kinnitas, et need tõepoolest on marineeritud pisipiprakesed, kuid uskumatult efektse välimusega.

Maitse oli seekord palju parem kui supil. Noh alustame kasvõi sellest, et siin OLI maitseid tunda! Hiinakapsa-kurgisalat oma kerges hapukas kastmes polnud küll ei midagi erilist, kuid vähemalt värske. Sealihaviilaks ise oli tuima- ja rõhkevõitu, kuid ohtra koorese-juustuse-šampinjonise katte all siiski suhteliselt meeldiv. Kartul vaatamata oma efektsele serveeringule jäi mõistagi ikkagi vaid kartuliks.

Kokkuvõte tuleb seekord paraku hall ja haigutav. Supipöial lotendab allapoole maitsetühjuse tuules. Praepöial tõuseb visuaalse efekti tõttu horisondini, kuid ülespoole ei sikuta ka seda miski väega. Soovitada seda puhvetit ei mõista mina mitte, eriti veel eraldi selleks kohaleminemise mõttes.

---

lugu ilmus siin

City Grill House (Tallinn)

Komberdades läbi lumemudru, jäi silmanurka kinni kiri „City Grill House restoran“. Hmmmm, no miks mitte astuda korraks läbi imetabaselt hooldatud Tallinna tänavalt siledamale pinnale ja võtta üks kosutav eine.

Ehkki restoran valmistus vastu võtma mingit suuremat seltskonda, ei aetud üksinda või väiksema seltskonnaga tulijaid ära. Õnneks oli neid minusuguseid siiski vähe (kesknädal ja hiline pärastlõuna), lauad seni veel enamasti tühjad ja seetõttu ka kogu edasine protseduur suhteliselt ladus, kui üks väikene viperus välja arvata.

Istun maha, uurin menüüd ja avastan, et siin on pakkumisel vaid üks supiline – „mereannisupp“ (rohekarbid, hiidkrevetisabad, kalmaar, meriahven, 12.-EUR). Nohhh, kuna minu peas seostub Tallink grupp nii ehk naa merega ja mereasukate vastu pole mitte midagi, siis on kõik hästi.

Intensiivselt lõhnav taldrikuke jõuab lauale vähem kui 10 minutiga. Teen kohustuslikud klõpsud telokaameraga ära ja ... ja hakkan mööd lauda taga otsima, et kas mõni hästimaskeerunud lusikas võiks kuskil olla peidetud sellisel moel, et mina seda ei oska ära tunda. Veidi heitununa lähen siis nurga taha jääva ettekandja otsiguile: „et vaadake ma olen veidi vanamoeline, aga ma eelistaks suppi lusikaga süüa“, mille peale kohmetunud naeratusega siiski tuuakse lusikataoline kandiline objekt. Kuuldes noore neiu poolt selgituseks naerusegast „vana pea juba, näed unustasin ära“, muigan oma hallinevasse habemesse ja ei hakka piigat rohkem kiusama.

Supp ise on aga väga tubli tükk köögitööd. Leem ei jäta kahtlustki – see ON hea kalapuljong, veidi köögiviljamagus, õrnalt happene ja mõõdukalt vürtsikas, soolasuse osas ehk veidi ülempiirile liiga lähedal, kuid igatahes maitseküllane ja meeldiv. Mitut sorti karbilisi, suured pehmed kalapalad ning üksik, aga see-eest suur krevetisaba. Tõsi küll, kaks kalmaaritorbikukest ja pisikene kaheksajalakesekene on veidi kummised, kuid see ei riku siiski üldpilti. Üldmulje on alates asjakohasest dekoorist ja (kordan) mõnusalt intensiivsest aroomist kuni viimase tilgakeseni väga hea.

Peale supikausi äraviimist pööran tähelepanu leivakorvile, kus lisaks leivale endale on ka huvitavad näkiplaadikesed seemnetega. Ja mis peamine – punane määrdevõi, mis oma hapukas-vürtsika maitsebuketiga maitses niiiiii nurjatult hästi, et ma pistsin selle näkerdades kõik nahka. Ettekandjapiiga veidi ehmus, kui ma alustasin tema lähenemisel „noomimist“: „nii ei tohi teha, see teie või on nii maitsev, et ma pidin ta kõik ära sööma!“. Ehmatusest toibunud inimese kergenenud naeratusega pakutud lisaportsust võist ma siiski keeldusin, sest muidu ma oleks selle lisa ka ju ära söönud!

Prae saabumiseni läks tellimuse hetkest u 30 minutit, mis on väga hea sooritus. Silma jäi „piprasteik“ (kartulitamp, roheline spargel, rohelise pipra kaste, 25.-EUR). Küsimus küpsusastme kohta sai minu tavapärase vastuse,et „nii toorelt kui te julgete anda“, mille peale noogutati heakskiitvalt.

Tõepoolest, see ohtra pipradekoori all lösutav lihav ja tontsakas seib oli ilusti seest sügavpunane, maitsev ja mahlane. Olin veidi üllatunud, kui steiginoaks toodi mitte sakiline, vaid siledateraline instrument, kuid selle teravusaste osutus olevat piisavalt hea, et lihalahkamine kulges korralikult. Kartuligratään nägi välja perfektselt pruuni koorikuga ja maitselt kergelt juustune, spargilvarred piisavalt kõrmpsud. Kenake ilma ülepingutuseta dekoor ja väga meelidv kaste, milles roheline pipar leidis esitlemist parimal moel. Ei mingeid triipe ja tippe-täppe, selle asemel lakooniline ning suurepärane teostus.

Kokkuvõte saab olema rahulolev. Supipöial on püsti ja kiidab korraliku puljongi kasutamise eest (erinevalt maitsestamata veest, mis mõnel pool mujal on tuju rikkunud). Praepöial kiidab samamoodi püsti olles kena sooritust, mis ilma liigse edvistamiseta suutis lasta toidul endal muljet avaldada. Eriauhinna saab aga maitsevõi, mille jaoks leiutan omaette pöidlaliigi ja kingin selle püstikeeratud kujul mõttelise auhinnana köögile. Jah, hinnaklass on küll krõbe, kuid mõnikord võib ju ennast hellitada ka sel moel.

---

lugu ilmus siin

Kohvik Rukis (Tallinn)

Selle puhveti asukohaga on kõik üsna selge ja lihne. Viru tänav on ilmselt kõige kõnnitavamaid Tallinna vanalinnas üleüldse ning see tagab ka korraliku külastatavuse, kui pakutav vähegi tasemel on. Samas veebikodu mõttes on asi vägagi segadustkülvav.

Nende veebilehe järgi jääb mulje, et tegemist on ainult pagarikojaga, Facebooki konto alusel oleks siin justkui saada ka päristoitu ... ainult et ühtesulandumine kõrvaloleva restoraniga Farm paneb kahtlema – järsku see on ühe köögi küljes olevad kaks letti?

Igaks juhuks esitan need küsimused sisse astudes ka leti taga olevale neidisele. Kuuldes et köök on siiski erinev, leian endale vaba laua ja istun maha ning torkan nina menüüsse. Kuna eelneva segaduse käigus olen nende FB-menüüga tutvunud, siis segadus jätkub, sest pabermenüü ja veebiversioon ei ole kokkulangevad.

Aga siinkohal ka segadused ja sellest tulenevad nurinad lõppevad ja edasi algab puhas kiidulaul. Hooajaliselt väga sobilik küünlaleegiküllus igal laual tekitab küll hetkeks mure, et kas see intensiivne küünlalõhnapilv ei kipu toidulõhnu minu nina eest ülemäära varjama, kuid õnneks on siinne köök julge ja tugev ning saab sellest aroomide ülekattest jagu.

Esmavalikuks saab „Kanafrikadellisupp“ (tegelikkuses 10.-EUR / veebimenüüs 8!), mis jõuab lauda vaatamata üsna täismajale napilt 10 minutiga. Kirgas, meeldivalt lõhnav leemeke on kaetud peenikese murulaugu-hakkega. Ülipeened porgandi ja suvikõrvitsaribad on mõnusalt krõmpsjad. Naljakad tilgakujuilised ja kanavalged frikadellikesed koos niitnuudlitega annava supikesele veidi toekust ning üldmulje on leebelt, kuid siiski postitiivne.

Omaette kiidusõnu väärib aga selle maja leib! Oisapoiss, kui aromaatne ja maitsev see on, meenutades lapsepõlveaegset Borodino leiba, mida toona miskipärast minu koju harva ja ainult Saaremaalt tooduna jõudis. Esimest korda sattusin söögikohas pakutavast leivast niivõrd vaimustusse, et kiitsin seda ettekandjale ja küsisin, et kas saaks leivakest ka kaasa osta – paraku selgus, et see võimalus on ainult hommikuti ning et hetkel pole liigset leivapätsi, mida mulle kaasa pakkida.

Praena valisin toidu, mida küll ei leia veebimenüüst, kuid hetkel oli vist küll ainuke, mis praefunktsiooni täitis – ja juba oma nimetuse poolest maitsvana tundus: „Veisepõsk“ (15.-EUR). Roa saabumisega läks 25 minuti aega, mis on vägagi OK, arvestades külastajate hulka – kolme neiukese võime kõik naeratades ära toimetada väärib tunnustust!

Tumedas kastmes veisepõseliha on kulinaarne šedööver! Parimal-mõõdukaimal moel maitsestatud, spetsiifilise loomaliha-aroomiga, liimja tekstuuriga – absoluutselt parimal moel ootustele vastav! Jääsalati põhine garniir oli veidi üle soolatud, kuid siiski meeldivalt värske krõmps siia juurde. Tihe, kreemjas kartulipüree (vist väikese juustulisandiga?) mõjus rammusa ja nii maitseküllasena, et isegi sellest sai enamik ärasöödud, ehkki muidu olen ma taoliste lisandite suhtes üsna ükskõikne.

Kokkuvõte kolmetine ja igaüks kiitev. Supipöial on küll vaid veidi, kuid siiski püstipoolne – lihtsa maitsepildiga kodune supike oli oma peeneribalise tekstuuri mõttes siiski huvi- ja kiiduväärne. Ootamatult leitud leivapöial tunneb kahjumeelt vaid sellest, et ei õnnestunud seda maitsvat kraami kaasa osta ja teistegagi jagada. Praepöial aga tõuseb püsti ja hüüab kööki „braavo!“ ülihea veisepõse-elamuse eest! Seda puhvetit soovitan ma küll ülikindlalt nii sisekujunduse, atmosfääri, teeninduse kui eelkõige köögisoorituse mõttes!

---

lugu imus siin