Grill Baar (Tartu)

Tartu avaturu bussijaama poolses küljes on end nüüd sisse seadnud üks puhvet, mis üritab pakkuda üsna segiläbi kõike alates pitsades ja hatšapuridest kuni kalliste ja nõudlike liharoogadeni nagu lambakarree ja veisesteigid. Aga noh, kuna nad vastasid vähemalt minu esmasele kriteeriumile – menüüs leidus ka suppe – siis seadsin sammud sinnapoole.

Väliterass oli keskpäevasel ajal poolenisti täis õlut rüüpavaid soome pensionäre, kuid õnneks leidus ka vabu laudu. Noorepoolne slaavi verd mees tegutses kiirelt ja üritas kombekalt inglise keeles suhelda, kuid läks ilmselge kergendusega võimalusel üle vene keelele.

Kuna menüüs leidus rida „ukraina borš“ (5.-EUR), siis valisingi selle ning tõtlikul sammul liikuv noorhärra tõi taldriku mulle ette napilt 3-4 minutiga. Vormi pärast ma muidugi torisen korraks selle üle, et hapukoor oli otse supi sisse plärtsatatud, mitte eraldi serveeritud. Kuid pool pretensioonist tuleb maha võtta sellepärast, et piltidega varustatud menüüs oli see ka ainus supp, mis juba fotol oligi kooresilmaga kujutatud.

Supp algas leebe üldmeeldiva happe ja magusa tasakaaluga, sisaldades mõõdukalt sealihakuubikuid ja ohtralt ootuspäraseid köögivilju peedipunases leemes. Et aga nipet-näpet vilksatas taldrikus ka tšillikest ja lusikas-lusika haaval ehitas end üles ka mõõdukas vürtsikas soojus, siis liikus hinnang aina tasapisi kõrgemale. Ei-ei, ärge saage valesti aru, tegu ei olnud mitte mingil juhul teravalt vürtsika roaga, vaid sellisel meeldival algtasemel, et ka vürtsipelgur suudab seda nautida. Minusugune tahaks muidugi väge ja vurtsu juurde, kuid siis ta väljuks juba ka ukraina köögi ootuspärastest raamidest.

Teise käiguna otsustasin tutvuda selle maja nägemusega pilaffist lambalihaga (12.-EUR). Selle saabumine toimus suurepärase ajastusega ehk u 10 minutit tellimusest – olin just mõni minut varem supiga hakkama saanud, vurrud puhtaks pühkinud ja valmis uueks roaks.

Värske salat kurgist-tomatist ja punasest sibulast oli veidi tutvunud ürdiõliga ning kaunistatud mõne krõmpsja lehekesega. Pontsakad lambalihatükid kenasti pehmeks haudunud, pikakiuliselt lagunevad, ehkki tiba kuivavõitu. Sedavõrra rammusam ja mõnusam oli aga koos rohke porganiga ja kikerhernestega küpsenud sõmer riis. Selles soorituses polnud mingit kulinaarset edevust ega erakordseid maitseid, kuid kõik oli teostatud ausalt ja veenvalt ja ... seda oli minu jaoks liiga palju, nii et paraku jäi kolmandik minust taldrikule. Mõni tubli füüsilise töö tegija oleks selle portsu jaoks kohasem tarbija olnud, kuid see pole karvavõrdki etteheide köögile. Puhtalt maitse pärast tahtnuks ma taldriku tühjaks munserdada, aga läks nii nagu läks.

Kokkuvõte nüüd siis üldpositiivne. Supipöial on üsna päris tipmiselt püsti julguse eest ukraina boršile veidikese vurtsu juurde panna. Praepöidlal pole küll ühtegi entusiastlikku hüüatust varuks, aga üsna püsti on temagi. Seega oskan ma kõnealust puhvetite soovitada küll ja veel.

---

lugu ilmus siin

De Ja Vu (Tallinn)

Viru väravate kandis on nüüdsel ajal neid va suveterassidega puhveteid palju, ukse taga olevad menüüd teevad eelvaliku lihtsamaks, ole aga mees ja vali endale midagi meelepärast.

Minu jaoks on eelkriteerium väga lihtne – menüüs peab olema supp. Sest et supipöial, onju. Tõsi küll, eks neid kriteeriume ole muidki, kuid seekord sai otsustavaks supi olemasolek koos uksele ilmunud säravas punases kostüümis daami naeratusega. No kuidas sa ikka naeratuse juurest ära kõnnid.

Supp tõsi küll oli Tom Kha, mida sai valida kas kana (6,90) või krevetiga (8,90). Ütlen mõningase kahetsusega „tõsi küll“ seetõttu, et tegu on sellise turvalise roaga, mis enamasti maitseb alati laias laastus ühtemoodi ja mistõttu see ei räägi köögi kohta kuigi palju. Aga eks selle tõttu teda ka paljud puvetid menüüs hoiavad, et kraam on populaarne ja turvaline.

Laupäeva õhtupoolikul oli rahvast siin veidi nurgataguses puhvetis vähe, seetõttu käis teenindus kiirelt ja ladusalt. Supi ilmumisega läks u 10 minutit aega ja tulemus oligi täpselt ootuspärane – põhjamaiselt ludrivõitu versioon supist, mida tegelikkuses saab tuunida lihtsate vahenditega vägapalju maitseküllasemaks. Siinses versioonis leidus kookoskooreses kreemises leemes selleri ja porgandiribakesi ning aedubasid, mõõdukas koguses krevette ja veidi supi pinnale raputatud maitsemuru. Neutraalselt ja mittemidagiütlevalt üldmeeldiv värk. Õnneks oli eraldi serveeritud ka pisike killuke laimi, mille mahl vähemalt osaliselt kompenseeris kõigi puuduvate vürtside-ürtide kohale jäänud tühjuse.

Teise käiguna tellisin mõneti samasuguse turvalise roa – veisepõse (19.90). Kui see tegelane on õnnestunud piisava ajavaruga ja õigel temperatuuril küpsetada, siis on lihasõbraliku kunde rahulolu reeglina tagatud. Nii oli ka seekord. U 25 minutiga (ehk väga õige ajastusega eelmise roa suhtes) toodi lauale veenvalt suur ports, millest visuaalse enamiku moodustasid bataadifriikad, kuid nende varjus leidus ka kolm pontsakat lihatükki. Õige küpsetusrežiim räägib köögist head keelt, tulemuseks piisavalt pehmelt laialvalguvad lihakiud ja huulikleepiv želatiinine sidekude. Vähese maitsestuse kompenseeris meeldiv veinikaste. Ehkki veebimenüüs räägiti küll roa juures midagi röstitud pastinaagist, siis minu meelest oli seda pastinaaki kasutatud hoopis vürtsika tihke majoneesilaadse kastme valmistamiseks, mis pani kogu maitsepildi särama.

Selle teksti kirjutamise ajaks rahakoti vahelt välja kougitud (hindade kontrollimiseks) tšeki peal kenasti käsitsi vormistatud tänusõnum lisas üldisele külastuselamusele kena tagant-järele naeratuse momendi.

Kokkuvõte sedapuhku sihuke neutraal-positiivne. Tom Kha pakkumine sellisel maitseleigel kujul paneb küll veidi õlgu kehitama, kuid supipöidlal pole põhjust ka otseselt saba sorgu lasta. Praepöial on aga sedapuhku jällegi püstisepoolsem, kiites nii lihameisrit kui kastmevalmistajat. Nii et seda puhvetit mõistan ma soovitada küll, ilma liigse entusiasmita, kuid ikkagi.

---

lugu ilmus siin

Drink Bar & Grill (Tallinn)

Väike-Karja ja Müürivahe nuka peal on pikki aastaid tegutsenud Drink Bar nimeline nähtus, mis õllerahva hulgas oli kuulus kui nn õllerevolutsiooni maaletooja. Nüüd on nimele lisandunud ka toidule viitav „Drink Bar & Grill“ osa ning tõepoolest saab selles majas ka süüa.

Kogu õhustik ja vastavalt ka menüü on pigem pubilik ning laupäeva lõunasel ajal on maja üsna rahvast täis. Minu ümber laudades on nii esimesi klaasitäisi rüüpavaid turiste kui ilmselgelt öö otsa pummeldanud noori, kes end siia end remontima saabusid. Ühesõnaga – ehe ja elus koht, milles seinal legendide pildid ja väga hea õllevalik.

Kuid mina olen siin täna söögituuril, nii et klaas vett ja kaks käiku. Mis on mind selle koha juures ammu võlunud, kui ilusa oinaliku otsusekindlusega on nende menüüs vaid üks supp – seljanka. Nopagan, nad peavad siis seda oskust olema ju perfektsuseni viinud, kas pole?

Nii sündigugi – seljanka (6.-EUR). Kausi saabumiseks kulub tellimise hetkest 8 minutit ja selle roaga on kõik juba algusest peale väga hästi. Hapukoor serveeritakse eraldi – pluss! Sidruniviil on kausiserva külge püstitatud, mitte ilma küsimata supi sisse visatud – teine pluss! Dekoratiimuru, oliivid ja silmatorkavalt palju lihakraami – visuaal on täiesti perfektne. Õrnalt hapukas-magus aroom on küll tagasihoidlik, kuid leem ise täiesti oivaline – piisavalt happeline ja vürtsikas, et täita selle supi peamist funktsiooni – olla elupäästja hommikustel päevadel. Kerge köögiviljane magusus tuleb sibulast, piisaval määral hapukurgikest ja ohtral lihtsat, ent pehmet liha ja viinerisiilakaid. Lihtne, väga lihtne ja samas oi kui meeldiv!

Teise käiguna valisin lühikesest menüüst „kanašnitsel tomati ja juustuga“ (11.50 EUR). Sellega läks nüüd selles mõttes pahasti, et toit toodi lauda 11 minutiga ehk siis, kui olin supiga alles poole peale jõudnud. See pole ilus. Ma saan aru, et siin majas on köök kaugel ja nemad väljastavad toidu siis, kui see valmis on, kuid kunde seisukohalt pole siiski hea, kui praad laua peal tuimalt jahtub, ilma et oleks võimalik midagigi selle päästmiseks ette võtta.

Aga liigume siis pildil alt ringiga kellaosuti suunas. Fritist läbilastud keedukartulid – njah, noh pubivärk. Rohmakalt lõigatud ja suurtootja poolt valmissegatud salatikastmega praavitatud tomat-kurk-frillies – vähemalt värskelt lõigatud kraam, pole laita. Leebe majoneesikastmeke, millesse on segatud kuivatatud tillipuru – jällegi (hoo-)ajatu kraam. Kanašnitslike on sihuke ... tavaline, kuid sellele asetatud tomativiilud annavad mahlasust ja punakas juustukoorik rammusat rahulolutunnet.

Ahjaa – kogu teenindusprotsess toimus (ilmselt teadlikus) vaikuses, ilma ühegi tänan-palun-kuidasmaitses piuksuta. Nojahh, eks ta pubis ole ka stiilikohane lähenemine vist.

Kokkuvõte saab olema kahetine. Supipöial naeratab rahulolevalt ja tänab püsti tõustes kööki – siin majas osatakse seda kraami tõesti valmistada! Praepöial ei oska kuidagi vaimustuda, kuid kuna midagi ette heita ka pole, siis tõuseb temagi viisakusest ivikese horisondist kõrgemale. Aga et kas ma soovitan? Oooojaaa, eriti kui teil mõni päev juhtub sinisem olema kui teine, siis tulge kasvõi seljankale!

---

lugu ilmus siin

Smile Cafe (Tartu)

Riia mnt ja Pepleri nurgal on juba pikemat aega tegutsenud üks puhvet, kuid näedsa - ma pole siiani üle tolle ukse läve juhtunud astuma. Aga kuna ta mul teel ERR stuudiosse niikuinii kogu aeg tee peale jääb, siis andsin endale korralduse ... ning kuuletusin J Seda lihtsamini, et tegu on armeenia kööki lubava asutusega ning Kaukaasia on mulle reeglina keele- ja kõhupärane.

Tartu mõõtkavas elavaloomulise ristmiku ääres paiknev asutus on väljast alati halli ja tolmuse mulje jätnud (seetõttu ilmselt ka seni nö „nähtamatuks“ jäänud), kuid seest osutus heledaks ning tänu ruumiliigendusele ka hubaseks. Nähtavusele muuseas ei aita kaasa ka asjaolu, et veebilehte on ilmselt viimati uuendatud 3 aastat tagasi ning ei siin ega FB lehel ei õnnestunud leida menüüd, paljud sooviks aga teha eelvaliku põhjal kohaletulemise otsust ... või siis jätta tulemata

Pärastlõunasel ajal olin ma üks väheseid kundesid, kuid eks ka siin toimub ilmselt sama efekt mis mujal, et suur osa kundesid eelistab tellida kaasa või kontorisse, selmet kohapeal süüa. Aru ma sellest fenomenist eriti saada ei taha, sest toiduelamuse juures on ju suur ja oluline roll ka esteetikal ja teeninduskogemusel.

Suppe on menüüs suisa viis, valin neist kõige „piirkondlikuma“ ehk hartšo (väike ports 5.80). Piirkondlik on selline mugavalt lai mõiste, sest vaata katsu sa Kaukaasias selgeks vaielda, et missugune toit on nüüd missugusele rahvale rohkem omane, igaühel on siin oma tõde ja lugu.

Muuseas menüüs on paljude toitude juures päritolu kohe kirjas, et nt hinkaalid on Gruusia toit jne. Suur osa menüüst (nt šnitsel) ja 90% päevapakkumistest (nt makaroni šaminjonide ja juustuga) pole pealegi sealse kandi traditsiooniliste roogadega üleüldse seotud.

Ahjaa, vähemalt oli neil pakkuda Armeenia mineraalvett Jermuk. Ei midagi märkimisväärset oma maitseomadustelt, lihtsalt hea kvaliteetne vesi, aga kena et selline valik on olemas.

U kümme minutiga toodi lauda kaane all sümpaatne atsakas savipotike, millest avamisel pahvatas ülimeeldivat adžikalikku lõhna. Maitse jäi sellele esmasele sissejuhatusele kahjuks alla, jäädes keskmise üldmeeldivuse tasemele, ootuspärast adžikalikku vürtsikat elamust polnud siin sisuliselt ollagi. Küll aga leidus siin parajalt pehmeks haudunud loomaliha, poolpudruks lagunenud (kuid siiski head) riisi, sisuliselt olematuks hajunud sibulat ja tomatit, parasjagu kuuma ja rammusat leemekest. Üldmulje jäi siiski leebelt positiivne.

Väikese kahjutundega jälgisin, kuidas napilt mõni minut peale supikausi saabumist toodi ka teine roog, mis minu silme all jahtuma hakkas. Dolma (10.-EUR) on jällegi selline universaalne roog, mida pakutakse kaugelt laiemalt kui Armeenia või isegi kui Kaukaasia, aga piirkondlik on ta ikkagi. Kuna see oli üks väheseid asju, mis vastas kahele kriteeriumile – et oleks praepärane ehk noa ja kahvliga söödav (mitte lusikaga helbitav raguu) ja regionaalne (mitte šnitsel), siis ega väga palju muud sõelale ei jäänud.

Marineeritud viinamarjalehtede spetsiifiline maitse ja veidi nahkjas tekstuur sobib kenasti rammusa hakkliha-riisi kooshoidmiseks. Leebe ja vedelapoolne tilli-hapukoorekaste lõhnas ja maitses nii, nagu oleks siia lehtede marinaadi lisatud – kuid see ainult sobis siia.

Kokkuvõte siis leebelt, kuid siiski positiivne. Supipöial oodanuks mõistagi rohkem särtsu või vähemalt adžika pakkumist siia juurde, kuid ega algversioonil kah otse midagi viga pole. Praepöial tunnustab, et jah tõepoolest dolma see ju oli ning isegi maitsev, kuid samuti ei oska just aplodeerida. Kas ma aga seda puhvetit soovitan – noh miks mitte, selle kandi köögiga nad ju hakkama saavad. Pealegi saab kassa juurest kaasa osta tõepoolest lahedaid keediseid (nt mina võtsin roheliste kreeka pähklite oma) jms. Nii et maksab läbi astuda ja huvi tunda küll.

---

lugu ilmus siin

Forte baar (Pärnu)

Pärnakad andsid teada, et uus puhvet avatud. Et vaja minna pöialdega torkima. Mis seal siis ikka, mis vastuvaidlemist siin olla saab. Kesklinnas ka veel pealegi, Nikolai uulitsas. Forte nimeks puhvetil (selle tekkimise lugu saab lugeda siit).

Kellakolmesel ajal tööpäeval sisse astudes polnud kundesid küll palju, kuid päris tühi maja ka polnud. Igatahes sain tellimuse kohe letist esitatud – lühike menüü on selle kõrval seinal, valik seda lihtsam.

Supiga läks asi aga alguses nihusti ... kuid lõpuks sai siiski kõik lahendet. Nimelt olla menüüs ainuke „Koorene kalasupp“ (6.-EUR) otsas. Nähes minu pettunud nägu, käis mees aga köögis ära ja teatas kahetsevalt, et supist olla suuresti ainult leem järgi jäänud, et suuremas jaos kõik läinud tõesti. Mina pakkuma – et aga tooge sedagi! Ja vot nüüd ilmnes parimal moel, mida tähendab, kui letis on peremees, kes on orienteeritud lahendustele ja leiab võimalusi. „Aga teeme siis nii, et ma teen teile allahindluse, eks“ ja nii tekkiski minu tšekile uus rida „borš“ (3.50)

Jõudsin vaevalt maha istuda ja mõned kiiremad sõnumid ära saata, kui napi viie minutiga toodi lauda kopsakas kauss, pilgeni täis aromaatset leent. Tõsi, kalakraami oli selle sees tõeoolest vähe ja peamiselt punakala peene pudina, kuid ise ma selle varinadiga nõustusin, nii et ei mingit nurisemist. Tõepoolest mõnusa kalase-tillise aroomi kõrval oli supikesel endal siiski vähevõitu iseloomu, selline koorene-neutraalne leebe kraam, milles tublisti porgandit ja kartulit.

Teine käik sai valitud puhtalt nime alusel: „Kanamaksa kotletid ahjukartuli ja salatiga“ (6.-EUR). Pole nagu kuulnudki, et kanamaksast (mis mulle vägagi meeldib) saaks kotlette teha? Aga seda põnevam ju!

Piiiisikese nurinana olgu öeldud, et FB’s pildil oleval menüül on seesama roog ära toodud hinnaga 5.-EUR, ja see pilt on üles pandud napilt mõni tund enne minu saabumist. Aga see on nii lihtsalt õrn näpuga näitamine pisidetailile, mitte suur ja sisuline etteheide.

Igatahes 15 minutiga oli mul nina ees lahmakas taldrik, meeldiv toiduaroom boonusena kaasas. Liigume siis kellaosuti suunas. Kapsa-porgandi salat avas ennast aeglaselt ja ülimeeldivalt küüslauguse säraga. Peedisalat jäi üsna neutraalseks, kuid siiski meeldivaks lisandiks.

Maksakotletid (mitmuses!) osutusid aga tõepoolest üllatavaks kraamiks. Ilmselt algselt hakklihaks lastud kanamaksast oli vormitud-praetud kaks õhukest nö burger-rüüpi kettakest ning need olid serveeritud kahe kihi vahele ja peale määritud praesibula-porgandi seguga. Ehedalt maksane, visuaalselt atraktiivne ja maitselt leebelt meeldiv lõpptulemus pani tunnustavalt noogutama.

Kartulid olid ilmselt pigem kuuma panni kui ahju näinud, kuid kerge piprase puudutusega. Täisneutraalne hapukoor jäi minust koos nendega sisuliselt puutumata, aga see on juba minu valikute küsimus, mitte hinnang köögile.

Kokkuvõte seega igati püstine. Supipöial pole just liiga vaimustuses maitsest, kuid tõuseb püsti heaperemeheliku-ettevõtliku suhtumise eest. Praepöial on aga üsna uhkelt sirgu, kiites nii minu jaoks uudse idee kui ka üsna laitmatu teostuse eest. Seda puhvetit soovitan ma küll!

---

lugu ilmus siin

CaptainEL šašlõkk ja kebab (Tallinn)

Viru ja Sauna tänava nuka peal on üks keldriurgas, mis on ilmselt näinud kümneid algatusi selles midagi avada ja pidada, kuid ma ei mäleta, et oleksin kunagi ühtegi neist sisse astunud. Seekord jäi aga see kitsas sügavustesse viiv trepp silma ja otsustasin proovida. Ukse kõrval seekord nimeks CaptainEL.

Muuseas urgas ei tähenda minu keelepruugis üldse midagi halba, urkabaarid ja –kõrtsid on mõnikord need kõikse ägedamad üleüldse! Seekord aga ei olnud. Kuid kõigest järjekorras ja lühidalt, sest paljust pole rääkida.

Mõrvarkitsaste astmetega looklev trepp on ilmselt näinud palju kukkumisi ja kuulnud eri keeles roppusi selle käigus. Seekord oli ta aga lihtsalt räpane. Pisike madala laega ja odavuse järgi karjuva sisseseadega ruumi täitis ilmselgelt liiga kaua fritüüris suitsenud ja kuritavitatud õli kirbe vine.

Tõmmu noormees toob menüü ja teatab küsimise peale, et eesti keelt ta ei oska. Mis seal ikka, minu jaoks pole see probleem, seda enam et küsimuse peale „mida tähistab see Aserbaidžaani lipp“ tulebki seletus, et see on aseri restoran ja et peremees on aser. Restoran ... hmmmm. Aga noh las olla, proovime siis siinset versiooni aseri köögist.

Sisseastumise aluseks oli mõistagi asjaolu, et menüüs on supp. Kanasupp. 6 eurot. Ega ilmselt rohkem polegi vaja teada, eks ole. 9 minutiga toodi lauale pirakas supikauss, milles oleva leeme väljanägemine oli ju täitsa nummi – kuld-punakas ja päikseline, rammus ja ürdine. Aroom – mõõdukalt aga mõnusalt on tunda kuivatatud punet.

Maitse ... emhhh ... mage ja veidi liimerdav. Nagu odava riisi peale keedetud suppides ikka juhtub, vajub riis ilmselt mitmepäevase kuumas seismise käigus laiali ja muudab lusikatäied leemi veidi sültjalt vatiseks. See oli nüüd üks väheseid kordi, kui ma kasutasin soola-pipart, et ettetoodud toidu maitset võimendada, saamaks mingitki elamust. Muuseas – vähemalt üks kanatükk oli eelmises käibes olnud šašlõkk – reetlik vardajälg pontsakas lihatükis ei jätnud kahtepidi arvamust.

Omaette üllatusmoment oli omaette kausikeses serveeritud ... majonees! Jah justnimelt majonees, mitte hapukoor. No mine tea, järsku aseri köök niimoodi ette näebki? Igatahes isegi minusugune supisõber jättis kolmandiku kausist söömata, sest et „mehhh“.

Teiseks käiguks valisin nelja-viie erineva šašlõkivariandist kalkuni (11.90). Tellimise hetkel küsis noorhärra, et kas soovin garniiriks friikartuleid? Kuna mingit muud varianti pakkuda ei olnud, siis jätsin selle võimaluse kasutamata, lähtudes juba kasvõi spetsiifilisest fritüürihaisust, mis rääkis veteranikeeles.

U 20 minutiga toodigi lauda üks kõige andetumaid taldrikutäisi, mida on võimalik ette kujutada. Kuna friikartuleid ei olnud tellitud, siis oli selle jaoks mõeldud taldrikuosa lihtsalt tühjaks jäetud. Sestap paistid need kaks armetut kurgiviilu ja tomatiseibid välja eriti koonerdavad, teises servas olevate lihatükkide katmine kahvatu lavašitüki alla muutis toidu väljanägemise veelgi plassimaks.

Liha ise oli ... nohhh ... söödav. Sisuliselt 0-maitsestus ja IGASUGUSE grill-lõhna ja jälgede puudumine ei muutnud seda kraami isuäratavamaks. Ma ei kujutagi ette, kas see oli valminud kuidagi rippuvas asendis mingis praeaahjus või kebabgigrilli ees? Õrn pruunakas jume lihanurkades rääkis ju mingist kuivas kuumast kiirgusest, aga kahjuks ei andnud seda oodatud rikkalikku sütelküpsenud või praeliha lõhna ega maitset.

Kokkuvõte ei jõua ära imestada, et kuidas selline koht on juba u aasta tegutsenud (kui otsustada FB-lehel olevate fotode järgi). Suvisel ajal tänavakohviku formaadis turistidele šašlikumüümise najal? Igatahes minu kogemuses on nii supi- kui praepöidlad sorgus. Kui see oleks ainus välikohvik piiiiika maantee ääres, siis võiks sellesse ju uuesti minnagi, kuid pakkumisi tulvil Tallinna vanalinnas – ei ole see puhvet küll soovitamist väärt.

---

lugu ilmus siin

Vürtsikad glasuurporgandid küüslaugu ja seesamiga

Juhtus nii, et selle pildi FB'sse ülespaneku järel küsiti - kuidas säänset värki valmistada. No ma siis kirjutan, ehkki porgandi glasuurimine on lihtne nagu kommi ära võtmine lapse käest. Ja selle asemel porgandi andmine, sest sihukese porgandivalmistamise ning hiljem ärasöömise juures on heameelega ka iga laps.

See on sedasorti öppetus, mis algab jälle sõnadega - võta lähtematerjali liiga palju. Palju rohkem kui sa alguses arvad et mõistlik oleks. Isegi kui sa juhtud vaid ise endale vaaritama, siis usu, kilogramm ei ole liiga palju. Küll sa pärast saad aru miks. Aga siis on hilja. Siis on kõik söödud.

Alguses koorid siis porknad ja lõikad seibideks. Näiteks diagonaalis, siis on nunnum. Aga võib ka pikupidi poolitada, peamine et jubilad jääks enamvähem ühepaksused ja mitte liiga õhukesed. Et küpsemisaeg oleks ühetaoline ja et hiljem nt liiga õhukesteks plaatideks/ribadeks lõigatud porgand ära ei laguneks.

Keedad porknad peaaegu et küpseks (pigem jäta pisut rõhkeks, sest hiljem pannil saab ta veel kuumust). Mis sa hull plaanisid keeduvee ära kallata? Nõrk oled peast või? See keeduvesi on ju pool puljongit, sellest saab kastet ja värki keeta jms.

Igatahes pane porknad sõelale nõrguma ja tõsta pann tulele. Glasuurimise põhikomponendid on või ja mingi magusaine. Kui palju võid ja missugust magusainet, seda ma õpetama ei tule. Mida rohkem võid, seda maitsvam, aga eks sa ise tead. Magusaga sama värk. Ja nõka-nõka soola tuleb igale magusale asjale lisada nii ehk naa, onju.

Paned nt supilusikajagu võid ja samapalju mett pannile ja ootad, kuni nad ära sulavad, aga veel kõrbema ei lähe. Sahmad porgandijupid samasse ja pidevalt segades lased neil karamelliseeruda soovitud astmeni. Panni juurest ära ära mine, eksju. Niikui korraks arvuti taha maha istud, nii see kraam on juba pool tundi liiga kaua kärsanud ning tuleb ära visata.

Aga - nüüd edasine on juba puhtalt mängulust ja maitse küsimus. Mina tahtsin et oleks veidi vürtsikas, küüslaugune ja seesamine. Mitte seesamune. Seesamine. Nagus süsadminn, aga täiesti teine asi. 

Seega mina panin koos või ja meega pannile tšillipastat. Jällegi - seda võib panna rohkem kui alguses mõistlik tundub, sest magus mahendab ja porgand tõmbab endasse. Kui sul on aga kasutada mitte tšillipasta, vaid nt magus tšillikaste, siis jäta mesi panemata. Kui on värske tšilli, siis haki seda ja lase alguses koos või ja meega kuumaks minna.

Peenelt hakitud/pressitud küüslauk lisa päris lõpus, nii et ta saab vaid veidi kuuma, siis ta ei jõua kõrbema minna ja säilitab ka särtsakuse. Seesamiseemned võid eelnevalt ära röstida, aga ei pea, maitse asi. Sahmerdad kõik pannil kõrgel kuumusel veel kiirelt läbi ja valmis ta ongi. 

Vat siis kuidagi niimoodi. Ja usu mind, veel ennem kui see kraam sul otsas on, mõtled sa juba järgmise korra peale ning kujutad, et sedasi saaks ju ka keedetud kaalikat nt valmistada ... või miks mitte ka jämedalt lõigatud ja kergelt kupatatud kapsast jne.